Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.

POLIITIKA.guru meeskond oli kimbatuses – kas kirjutada ministrite-sarja lugu sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknast kui IRL-i uuest esimehest juba enne IRL-i nädalavahetusel toimuvat suurkogu või osutub see tühjaks vaevaks. Ennustamatust on palju. Esiteks pole selge, mida taotlevad Äraostmatud, kes peaks kontrollima suurimat osa erakonna hääletusmasinast. Teiseks on IRL-i imeline omadus muutuda laiadele massidele atraktiivseks mitte üldvalimistel, vaid vahetult enne otsustavaid sisehääletusi. Lausa nii atraktiivseks, et sajad inimesed – kalamehed, sadamatöötajad, kurjategijad – erakonnaga just viimasel hetkel liituma kipuvad. Kas see on märk nende inimeste pöördumisest ühiskondliku meeleparanduse teele, mida paljud neist väga vajaksid, selles võib julgelt kahelda. Mis on selle mõju hääletustulemusele, näeme nädalavahetusel. Suur küsimus on, kas suurfavoriit Tsahkna saab piisava toetuse või mitte ja mida see tähendab IRL-i tuleviku jaoks.

Tsahkna – vaevatud inimeste päästeingel?

Eelmise aasta 15. november. Margus Tsahkna seisab Vabadussõja  võidusamba kõrval plakatiga „Puudega laps = mittetöötav ema. Miks?“. Ta veab järjekordset puuetega inimeste meeleavaldust töövõimereformi vastu. Sotsiaalkomisjoni aseesimehena oli ta üks reformi häälekamaid kriitikuid (loe Tsahkna kõnet Riigikogus tööhõivereformi arutelul). See on teema, mis läheb paljudele inimestele korda. Töövõimereform laiutas enne valimisi nii üle-Eestilises kui maakonnameedias. Tsahkna oleks Tartus populaarse poliitikuna Riigikokku saanud niikuinii ja pole selge, kui palju reformi vastane kampaania talt hääli tõi või viis.Tsahkna valimistelSelge on see, et töövõimereformi vastane poliitiline aktsioon näitas võrdselt Tsahkna tugevusi ja puudusi. Pikaajalise Isamaa meediajuhina on ta kibe käsi ajakirjandusega suhtlemisel, ta on kättesaadav ja jutukas partner. Mänedžment ja detailid pole samas tema forte – nii magas IRL-i fraktsioon 2014. aasta augusti alguses maha ühe töövõimereformi eelnõu muudatusettepanekute tähtaja. Eelnõule, millest pidi saama erakonna sügisese perioodi poliitagitatsiooni fookus, ei esitatatud ühtegi muudatusettepanekut. Suvi oli ju. Teisalt tõi Tsahkna Tiina Kangro tugevalt erakonna juurde ja sügisel Riigikogu koridorides jalutanud võisid märgata, kuidas IRLi fraktsiooni ruumes peetigi töövõimereformi vastaste ühisnõupidamisi ja nagu võis prognoosida, kandideerisid Tiina Kangro ja Tiiu Sihver (puuetega inimeste organisatsioonide reformikriitilised esindajad) ka IRL-i ridades parlamenti. Edutult. Tiina Kangro iseäranis oli pärast kogu oma poliitilise avantüüri osas kriitiline – muidugi olid tema personaalses tulemuses süüdi just erakond ja puuetega inimesed, kes ei tahtnudki enda esindajaid parlamenti.

Tagantjärele hinnates oli töövõimereformivastasus teema mõttes kindlasti õige valik, kui pidada ka õigeks IRL-i hilisema valimiskampaania seninähtuga võrreldes täiest uut fookust – vähekindlustatud pered. Tulemus muidugi polnud kokkuvõttes taas kord radikaalselt muudetud fookusele kulunud pingutust väärt. Res Publica ja hiljem ühenderakond pole kunagi saavutanud poliitiliste kampaaniate järjepidevust ja seost erakonna väärtusorientatsiooni ja tugevustega. Iga kord uuritakse sotsiaalteadlastega, mis on eestlaste mured ja mõeldakse neile mingi uus lahendus välja.

Igal juhul kasvatas võitlus tööhõivereformiga Tsahkna üleriigilist tuntust  ja tõsiseltvõetavust poliitikuna. Ehk õppis Tsahkna praeguselt IRL-i esimehelt Reinsalult, kes kasvas tipp-poliitikuks samuti Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehena. Nii oli Tsahkna võrdlemisi loomulik valik hakata sotsiaalkaitseministriks, kuigi erakonnas ei läinud tema kandidatuur läbi vastuseisuta. Tegemist oli kohaga, mille oleks võinud haarata keegi IRL-i naispoliitikutest ja naist oleks IRL-il valitsusse hädasti vaja olnud.

Töövõimereform ongi peamine ja põhimõtteliselt ainus teema, mis määrab Tsahkna hakkamasaamise ministrina. See on paradoks, sest sisuliselt vastutab reformi eest tervise- ja tööminister Rannar Vassiljev. Puuetega inimesed on aga Tsahkna asi, kogu naha ja karvadega.

Lihtne tal olema ei saa. Poliitiliselt väga palju võita ei ole võimalik, sest tulemused ei ole kohe näha ja jama ning rahulolematuid on niikuinii. Tegemist on olulise ja positiivse reformiga, mille põhiidee on kahtlemata õige – vaadata inimese võimetuse asemel kuidas ta saab ja suudab ühiskonda panustada. Paraku sai see kehva kuvandi, kuna sihtgrupp ja selle esindajad ootasid, et see lahendaks kõik puuetega inimeste probleemid. Protestidesse kogunes laiem, ja kindlasti õigustatud, rahulolematus eluga ja suurimad probleemid, mida töövõimereform otseselt ei puuduta, ongi nüüd Tsahkna lahendada: rehabilitatsioon, inimeste kodust väljasaamine, hooldajate probleemid. Need on teemad, millega ei tegele Töötukassa, vaid Sotsiaalministeerium ja ennekõike omavalitsused. Ebaõnnestumise korral on töövõimereformil  potentsiaali ministri või ka kogu valitsuse mahavõtmiseks. Riskid ebaõnnestumiseks on suured. Samas puudutab see väga paljusid inimesi (loe: tänulikke hääli), kui erivajadustega inimeste ainsa kaitsja rinnasilt õnnestub hea kommunikatsiooniga ja mõnede sisuliste sammudega enda pintsakule kleepida.

Esimesi karisid on Tsahkna edukalt vältinud. Uue valitsuse ametisse astumisel oli reform seisus, kus selle tähtaegne rakendamine ilma suurte jamadeta oli sisuliselt võimatu.

Töövõimetoetuse seaduses oli puudujääke. Lati alt läbi jooksid nii valitsus kui Riigikogu. Ministeeriumis veedeti alguses aastake ametnike vahel koosolekutel tulutult heietades, ilma et oleks kuhugi jõutud. Seejärel avastati tähtaja vahetu lähedus ja kiirustades ei tulnud tulemus päris nii hea kui oodati. Valitsus jättis paar olulist teemat lahendamata, n sujuvad lahendused ühelt süsteemilt teisele üleminekuks. Riigikogu kirjutades seadusesse erinevate huviliste soove, n ühe ukse poliitika, mis muutsid seaduse kiire rakendamise võimatuks. Kõik see tähendab, et enne rakendamist oli seadust igal juhul vaja muuta.

IT-lahendusi pole. Kehv IT-võimekus on olnud pikaaegne Sotsiaalministeeriumi konnasilm. See viis ametist sotsiaalminister Maret Maripuu, kui esmapilgul lihtne, aga inimeste jaoks tundlik pensionide väljamaksmise muudatus kukkus läbi ministeeriumi tehnilise võimetuse tõttu. Täna on olukord parem. Ministeeriumil on nüüd kogenud kantsler Marika Priske ja võimekas e-teenuste arengu ja innovatsiooni asekantsler Ain Aaviksoo. Aga IT-võimekus pole teema, mida saab kiiresti muuta ja töövõimereformi rakendamiseks on vajalik Sotsiaalkindliustusameti SKAIS II infosüsteem ei ole valmis. Ka süsteemi valmimise järgi seatud uus jõustumise tähtaeg 1. juuli on ikkagi ülimalt optimistlik.

Töövõime hindamiseks ei olda valmis. Selleks, et inimeste töövõimet hinnata, tuleb leida hankega tervishoiuteenuste pakkujad. Hange ei jõua tõenäoliselt 1. jaanuariks lõpule, kuna hindamismetoodikat alles katsetatakse ja lõplik metoodika peab olema hanke läbiviimise aluseks.

Lisaks eeldab kogu reform väga head koostööd sotsist minister Rannar Vassiljeviga. Kuigi tema on reformi põhivastutaja, vahelduvad valitsuse tegevusprogrammis Vassiljevi ja Tsahkna reformiga seotud ülesanded praktiliselt tõmbluku meetodil. Iga Vassiljevi tegematajätmine mõjutab kolleegi ja vastupidi. Just sellepärast soovitasime uue valitsuse portfellide jaotust analüüsides sotsiaalministri kohta seekord mitte pooleks lõigata.

Tsahkna näitas ministriks saades, et tal on hea poliitiline vaist, pöörates need suured puudujäägid enda väikeseks poliitiliseks võiduks ja võttes samal teemal võrdlemisi edukalt erinevaid pooli. Valitsuses olles toetas IRL tugevalt töövõimereformi, opositsiooni jäädes oldi sellele Tsahkna juhtimisel häälekalt vastu. Taas valitsusse tõustes mängiti välja reformi päästja roll. Valimiskampaania ajal lubas Tsahkna reformi suunda muuta ja nüüdset edasilükkamist saab just sellena tõlgendada. Edasilükkamise kui enda töövõidu eestkõnelejana domineeris meedias selgelt Tsahkna, nii nagu ta domineerib ka Sotsiaalministeeriumi juhtimist. Kaks ministrit tõi ministeeriumis kaasa selle, et iganädalastel koosolekutel on justkui kolm juhti (lisaks ministritele ka kantsler). Kui Kruuse ja Küti ajal juhtis koosolekuid kantsler Priske, siis nüüd on jäme ots läinud Tsahkna kätte. Isegi kui Priske alustab, on just sotsiaalkaitseminister õige pea arutelu juhiks kujunenud. Ametnikele meeldib, et ministris on aktiivsust ja tahet midagi ära teha.

Kas kõigest sellest piisab, et tõusta esimeheks, kes IRL-i mandumisest ja poliitiliselt kaardilt kadumisest päästaks?

Tsahkna – vaevatud erakonna päästeingel?

Kõigepealt peab Tsahkna muidugi erakonna esimeheks saama. IRL-i siseelu on keeruline, nii et midagi kindlat väita on ka paar päeva enne suurkogu liiga riskantne. Aga ta on selge favoriit.

Tsahkna on üks kolmest ametisoleva valitsuse ministrist, kes kannab partei peasekretäri taaka. Ta oli peasekretär Laari ajal, kui pärast erakondade ühinemist algas võitlus Res Publica poiste ja kampsunite vahel. On selge, et ta tunneb IRL-i siseelu imehästi ja ongi püüdnud võtta liini, mis peaks sobima erinevatele gruppidele. Erakonna juhina oleks ta paljudele siiski ebamugav. Äraostmatud ei ole avalikult teda toetanud. Aga nad pole ka toetanud Jaan Männikut, kes on siseopositsioonis oleva Tõnis Paltsu ja tema jüngrite kandidaat. Tsahkna on pigem ikkagi Isamaa kandidaat ja see on Res Publica tiivale probleem, sest erakonna hall kardinal, IRL-i hr Nilsson Ken-Marti Vaher, võib kaotada suure osa oma mõjust. Samas on  IRL-is suur hulk inimesi, kes süüdistavad valimiskaotuses just Res Publica poisse ja tahavad olla ilmtingimata äraostmatute vastu. Tsahkna senised väljaütlemised ei ole andnud kindlust, kas äraostmatute vastu olemiseks peab olema ka Tsahkna vastu või mitte. Just nende inimeste veenmisest võib sõltuda Tsahkna edu.

Teine teema, mis esimehe valikut ja IRL-i tulevikku mõjutab, on muidugi Tsahkna sisuline programm. Võrreldes teiste erakondade esimeeste kandidaatidega (Ossinovski, Herkel, Männik) on tema väljaütlemised olnud ideoloogiliselt kõige selgemad.

Ossinovski rõhus koalitsioonilepingu avamisele, kuid sisulises plaanis ei ole tema seisukohad Mikserist erinevad. Samuti tundub, et sotsid hääletavad ka Ossinovski juhtimisel Riigikogus maksumuudatuste poolt, millega valitsus saabki juba poliitiliselt olulisema osa koalitsioonilepingust ellu viidud. Hiljem lepingu avamine ja erinevate teemade põhjalik arutamine võib poliitiliselt sobida kõigile osapooltele, sh Tsahkna juhitavale IRL-ile. Saab oma teemasid üleval hoida ja valitsus toimetab samal ajal endisel joonel edasi.

Männik räägib majanduse käimatõmbamisest – sama liin, mis tal on olnud juba Eesti Panga nõukogu esimehena ja uut parteid planeerides. Kuna konkreetseid ettepanekuid napib, ei ole selge, kui palju see liin erineb senisest IRL-i majanduspoliitilisest liinist, mis on retoorikas niigi olnud Reformierakonnast parempoolsem ja reformimeelsem. 7 aastat majandusministri portfelli hoidmist näitasid muidugi, et erakonna reaalne majanduspoliitika on etatistlik ja alalhoidlik, “vabaturu” arvelt soositi riigiäriühingute tegevust ja põhiline tähelepanu kulus ideoloogiliste poliitikameetmete raha turule lükkamisele Kredexi ja EAS-i kaudu (nn IRL-i koduprogramm jms).

Tsahkna pole majandusest palju rääkinud ja on keskendunud rahvuskonservatiivsetele väärtustele. Tema juhtimisel liiguks IRL pika sammu EKRE-le lähemale. Karta on, et seekord veab Tsahkna poliitiline vaist teda alt. Valimistel kaotas IRL kindlasti hääli EKREle, aga see ei olnud masendava tulemuse ainus põhjus. Valijaid kaotati ka Vabaerakonnale ja Reformierakonnale. Pigem seetõttu, et võeti konservatiivne ja paljudele noorematele, haritumatele ja linnastunud valijatele tagurlik liin (IRL-i valimiskaotuse põhjustest kirjutasime siin). Veelgi enam spektri serva kaldumine ei too neid valijaid tagasi, nii nagu ei saada valitsuserakonnana tagasi enamust EKRE valijatest. Jaan Männikul ja Jevgeni Ossinovskil on õigus, et peamiseks teemaks on majandus.

Padukonservatiivse väärtuspoliitika ja eduka avatud majanduspoliitika kokkupanemine võib olla võimalik suurtes riikides. David Cameron on seda Ühendkuningriigis võrdlemisi edukalt teinud, kuigi see on toonud kaasa riigi kaalu vähenemise rahvusvahelises poliitikas. Eesti-suguse väikeriigi puhul on niisugust edukat kombinatsiooni siiski väga keeruline ette kujutada. Tsahkna väärtusliin on otsetee kapseldunud perifeersesse Eestisse.

Pärast EKRE ja Vabaerakonna teket on IRL-i olemasolu peamine õigustus tugev parempoolne majanduspoliitika ja reformimeelsus. Liin, mis ka vanas Isamaas oli väga tugev. Tänaseks on IRL pigem vasakule kandunud, valimiskampaania keskne madalapalgaliste maksureform oli kõike muud kui kaasaegset majanduspoliitikat peegeldav. Sama lugu on teiste sotsiaalteemade, nagu puuetega inimeste mured, kampaania keskmesse toomisega. Selle valijagrupi eest seisja on IRL-i tipp-poliitikutest täna ennekõike just Tsahkna, seda tänu valimiskampaaniale ja sotsiaalkaitseministri portfellile.

Erakonnapoliitiliselt on IRL-il ja Tsahknal üks väike probleem ja üks suur probleem. Väike probleem on EKRE ja suur on Vabaerakond. Kuidas IRL ja Tsahkna uuele poliitilisele reaalsusele reageerib? Kui Palts (Männik) saab tuleval üldkogul tappa, siis kas see seltskond eraldub ja püüab Vabasse minna (andku Jumal neile tarkust seda ettepanekut pigem kaua ja kriitiliselt kaaluda)? IRL-i seisukohast, kes viimase aasta on olnud langevas trendis, oleks loogiline konsolideerumine, aga selles oldaks juba täna nõrgem osapool. Nagu Res Publica ja Isamaa ühinemine näitab, võib nõrgem osapool poliittehnoloogia ja projektijuhtimisvõimekusega pikas perspektiivis domineerima asuda – aga sisulised puudujäägid, mis algse languse põhjustasid, löövad varem või hiljem taas välja.

Vabaerakonna kui tõusva tähe seisukohast, oleks konsolideerimine viga ja õige tee oleks ükshaaval “paremaid” rahulolematuid endale noppida. Erakonna kaitsmine selle eest on Tsahkna ees seisev ülesanne. Strateegiline lahendus ei ole siin liitumine ega liitmine, vaid Isamaa põhitugevuste renessansi toel oma positsiooni taastamine baasvalija silmis. See tähendab lähiaastail elu suure pinge all, sest Vabaerakonna reiting opositsioonis ei vähene ja oodata tuleb võimule saamise reitingust vabastavat mõju.

EKRE-st ei tohi lasta end samuti heidutada. Ka Kontinentaal-Euroopas on paremtsentristlike rahvaerakondade kõrval marurahvuslikud jõud, kes kõiguvad valimistest valimistesse künnise kohal või selle all. Viga oleks tõmmelda ja selle elektoraadi jaoks vajalikku poliitikat oma programmi kohe inkorporeerida. Jah, on tõsi – Isamaa rahvuslik poliitika hoidis äärmuslikud jõud parlamendist eemal, sest teatud mööndusega oli sellisel valijal võimalik ka Isamaaga rahulduda. Aga Euroopasse integreerununa ja Euroopa väljakutsetega tegeledes tuleb aru saada, et need ajad on möödas. See valija ei rahuldu enam paremtsentristliku erakonnaga. IRL peab suutma aru saada, et äärmuste arvel vähenenud häälte arv valimistel ei ole tingimata poliitilise mõjujõu vähenemine ja ülesandeks ei tohiks olla aritmeetiliselt neid valijaid oma supi juurde tagasi tuua.

Tsahkna oli 12 aastat tagasi, 2003. aasta Riigikogu valimiste paiku Noor-Isamaa populaarne esimees. Noortekogu juhina rändas ta ringi ka mööda Euroopa Rahvapartei noorte üritusi ja kindlasti teab ta üldiselt, millised väärtused Euroopa konservatiivsete erakondade peres prevaleerivad. On ebausutav, et ta tegelikult erakonda nii sotsiaalkonservatiivseks kallutaks, kui tema programm justkui lubab. Tema sõpruskond ja toetajad kindlasti vaatavad seda juba täna kaunis ebamugavalt.

2003. aasta valimistel kandideerisid kõikide suurte erakondade noortekogude esimehed ka parlamenti. Reforminoortee esimees Rõivas sai Tallinnas 1. ringkonnas 284 häält. Mõõdukate (st hilisemate sotside) president Jarno Laur sai Tartus 381 häält. Karel Rüütli võttis Rahvaliidu noorte juhina sealsamas Tartus 751 häält. Tsahkna, samuti Tartus, vaid 137 häält. Kõige enam kogus toona noorpoliitikuist hääli Keskerakonna noorte liider Ramon Loik, kes sai Pärnumaal 966 häält. Tsahkna on tänaseks nii tulemustelt kui poliitiliselt kaalukuselt rühkinud mööda kõigist peale Rõivase ning erakonna liidriks asudes saab ka võrdsed parteipoliitilised pagunid peale.

See järjepidev edu on tulnud Tsahkna tugevuste toel. Temas on potentsiaali olla rahvamees-tüüpi tipp-poliitik. Kriitikud aga ütlevad, et laulusaadete ja maasikamüümise turvil häältekogumine on liiga vähe, et ära teenida konkurentide, meedia ja arvamusliidrite austus. Just seda on vaja Tsahknal, et lisaks valijate armastuse väljateenimisele tipp-poliitikas tõsiseks tegijaks saada. Järgnevad aastad näitavad, kas Tsahkna suudab komplekteerida meeskonna, mis paikab tema puudusi ja kas ta suudab usaldada teisi enda ümber, nagu Äraostmatud seda pole kunagi suutnud.

IRL peab järgmisel nädalal hakkama tõsiselt kaaluma sedagi, kas sotsiaalkaitseministri koht on erakonna esimehele kõige sobivam. Ehk passiks ikkagi rohkem Reinsalu poolt lahkelt pakutud justiitsministri portfell. Ja muidugi peaks Tsahkna ka oma seisukohti kujundades silmas pidama, kas ta peaks olema pigem IRL-i Kaja Kallas või Martin Helme. Või noor Mart Laar, kui soovite. Sest me veel ei tea, mis mees on Margus Tsahkna ja mille eest ta seisab – peale Eesti. Suuna erakonnas selgeksrääkimine ja siis selle eest seismine annaks lootust, et IRL on järgmisteks valimisteks erakonnana püsima jäänud. Uue erakonnajuhi esimeseks käeharjutuseks saab taas olema erakonna puhastamine kriminaalidest.