Angela Merkel teatas eelmisel nädalal, et tema praegune ametiaeg Saksamaa liidukantslerina jääb viimaseks ja detsembris toimuvatel valimistel ta enam erakonna juhiks ei kandideeri. Raske öelda, kui kaua Merkel kantslerina jätkab. Pidada kolm aastat vastu koalitsiooni juhina, mida keegi ei armasta, sealhulgas selle loojad ise, ja mille toetus sulab nagu kevadine lumi, ei ole poliitiliselt usutav plaan. Merkeli sammu on peetud geniaalseks, sest eeldatavalt aitab see üha paisuva teravaima kriitika neutraliseerida. Samas meie enda Andrus Ansipi kogemus õpetas hoopis seda, et kui sa juba oled öelnud, et lahkud ja uuesti ei kandideeri, ei võeta sind valitsusjuhina enam samamoodi kui varem. Suur küsimus on sellest hetkest hoopis see, kes on sinu järeltuilja. Eriti, kui sa pole enam ka valitsuserakonna juht. Seega võib arvata, et Merkel on liidukantsler pigem lühemat aega, ametiaja lõpuni valitseda vaevalt õnnestub või polegi see tema plaan.

Merkel sunniti koalitsiooni sotsiaaldemokraatidega parem-populistliku Alternative für Deutschland esiletõusu tõttu. AfD tegi 2017. aasta valimistel kolmanda tulemuse, saades 12.6% häältest ja 94 kohta Bundestagis, varem polnud nad parlamenti jõudnud. Kõik erakonnad välistasid AfDga koalitsiooni moodustamise ja nii oligi võimalik vaid ülikeeruline valitsus koos roheliste ja liberaalidega või nn suur koalitsioon. Sotsidega on valitsetud ka enne, aga kindlasti polnud see enam valitsus, mida rahvas oleks valimiste järel soovinud. Nii nagu enamus osalistest ning ka rahvast ei tahtnud Taavi Rõivase “vana head kolmikliitu” pärast 2015. aasta valimisi.

Parempopulistide kõrge toetus on teinud valitsuse moodustamise keeruliseks paljudes riikides, sest tavapärased koalitsioonid ei ole enam võimalikud. Ka Eestis tekib järgmisel aastal esimest korda olukord, kus populistlikust EKREst ei ole valitsuse moodustamisel võimalik mööda vaadata. Jevgeni Ossinovski poolt paar nädalat tagasi püstitatudküsimus EKREga koalitsiooni välistamisest on ühelt poolt poliittehniline võte teatud tüüpi liberaalse valijasegmendi jaoks end liidrina kehtestamiseks, aga samal ajal on see ka põhimõtteline küsimus, mis mõjutab Eesti poliitikat vähemalt kahe valimistsükli jooksul. Kuidas täpselt, me veel ei tea. Sellegipoolest saame teha järeldusi sellest, mis on toimunud mujal. Ida-Euroopa riikide või Itaaliaga ei ole meil mõtet ennast võrrelda. Vaatame lähemale, meie naabrite juures Soomes ja Rootsis on näited olemas. Või tegelikult on välistamisega kogemusi ka Eestist – nii mõjutas Savisaare valitud vastandumissuund 2007. aasta kevadel erinevate poliitiliste kombinatsioonide võimalikkust 9 aastat!

Esimese asjana tuleb eristada EKRE varast, deklaratiivset välistamist, mida propageeris Ossinovski ja EKRE valitsusest eemal hoidmist pärast valimisi.

Alustame tegelikust valitsusse kaasamisest või väljajätmisest. On selge, et otsus minna koalitsiooni EKREga, on raske valik ka kõigile neile jõududele, kes pole täna kuulutanud, et selle sammu kindlalt välistavad. Välistajate puhul on asi selge – nemad sööksid oma sõnu sel määral, et selle käigus ei ole võimalik oma nägu säilitada. Teiste mänguruum on seega tunduvalt suurem, aga kellelgi neist poleks EKRE ilmselgelt esimeste valikute hulgas.

Väljajätmise poolt

Mart Helme eelmise nädala arvamuslugu Postimehes näitab, et EKRE on pea sõna-sõnalt üle võtnud oma Kesk- ja Ida-Euroopa ametikaaslaste poliitilise retoorika, vürtsitades seda läänelike väärtuste eksitavalt vasakliberalismiks sildistamisega. See retooriline võitlus on ka ilmselt see programm, mida valitsuses hakatakse ellu viima. See tähendab, et pikema demokraatiatraditsiooniga Euroopa riikide jaoks muutub Eesti kurjaks Ida-Euroopa riigiks. Visegradi riigid võivad geograafilise asendi tõttu sellist poliitikat ehk isegi teatud aja lubada, Eestile võib see olla saatuslik, nii majanduslikult kui poliitiliselt.

EKRE valitsusse toojates püsib naiivne lootus, et kõige radikaalsemaid elemente nende programmist ei hakata ellu viima. Sellel lootusel pole täna aga mingisugust alust. EKRE juhtpoliitikud on kindlasti võimelised teiste riikide kogemusest õppima ja ongi seda juba teinud. Mart Helme on korduvalt raiunud, et nemad ei “põlissoomestu” ehk ei lähe nii nagu Soomes, kus Põlissoomlased valitsuse põhiliiniga kaasa läksid, seejärel kolinal toetust kaotasid, pidid seetõttu üle elama radikaalsema osa eraldumise ja täna enam nad Soome poliitikat tuntavaltei mõjuta. Selle asemel on tänane realistlikum muster see, mis on aset leidnud Austrias, kus valitsus otsustas eelmisel nädalal väikese koalitsioonipartneri, radikaalse Vabaduspartei survel mitte liituda ÜRO globaalse rändekokkuleppega, mis sisaldab vaid mittesiduvaid kohustusi ja mille väljatöötamist nad Euroopa Liidu eesistujana EL-i poolt ise juhtisid. Austria sättis ennast seega Trumpi administratsiooni kõrvale, teisele poole jäi 193 riiki (kõrvale jäävad ka Poola ja Ungari).

See oleks Eesti senise koostööl ja tugevatel partnerlussuhetel põhineva välispoliitilise liini järsk ja sisuline muutmine.

Muidugi on EKRE välistamisel ka poliitilised mõjud. EKRE on poliitika nägu ja tegu mõjutanud ka juba opositsioonis olles. Tõmmanud teisi konservatiive radikaalsemaks. Valitsuses on nende mõju mitu kraadi kangem, EKRE räuskav populistlik poliitika parketikõlbulikuks. Savisaare Keskerakonda hoiti pea kaks aastakümmet valitsusest eemal, mis vähendas oluliselt koalitsioonivõimalusi, aga andis samal ajal ühiskonnale selge sõnumi. Selline olukord viis Keskerakonna konstruktiivsemate liikmete rahuolematuseni ning üsna regulaarsemaks muutunud lahkumiseni Savisaare juhitud Keskerakonnast. Teatud mööndustega võib isegi väita, et just see pidev paariastaatus viis lõpuks ka Savisaare mahavõtmiseni. Lõpmatult ei jaksa keegi opositsioonis istuda. Ka valijad võtavad seda oma valimisotsust arvesse, kui mõned poliitikud oma programmi kunagi ellu viia ei saa. Keskerakonna võimetus viimastel kolmedel valimistel võita oli kindlasti seotud sellega, et konkurendidSavisaarega valitsuse tegemise juba enne valimisi välistasid.

EKRE parketikõlbulikuks muutmine kägistab ka teisi erakondi, eriti konservatiive. Juba pärast 2019. aasta Riigikogu valimisi võib tekkida olukord, kus ei Isamaa ega Eesti 200 ei ületa künnist ja Riigikogus polegi peale populistide ühtegi konservatiivset erakonda. Kui nii ei lähe järgmisel aastal, siis EKRE valitsusse pääsemine olukorras, kus napilt Riigikokku pääsenud Isamaa või Eesti 200 istuvad opositsioonis, suretab Euroopa-meelse konservatismi välja tõenäoliselt järgmistel valimistel. Nii on suuresti juhtunud Lätis, kus Ühtsus sai väikseima parlamendierakonnana hädised 8 kohta, rahvuspopulistid tõusid 16 kohaga parlamendi teiseks jõuks.

Väljajätmise vastu

Üks peamisi vastuargumente EKRE valitsusest välja jätmisel on kujutelm, et valitsuses muutuvad populistid vastutustundlikeks valitsejateks. Soomes tõesti nii läks, aga mujal pole seda hiljem enam juhtunud. Võimule saamist on kasutatud oma võimu kindlustamiseks, sealhulgas meedia lämmatamiseks, kohtusüsteemi sõltumatuse ründamiseks ja teiste riigi alustalade saagimiseks või vähemalt raputamiseks. Põlissoomlased olid ühed esimesed valitsusse saanud rahvuspopulistid ja samu vigu pole nende “ametivennad” teistes riikides korranud.

Tõsi on, et radikaalide head tulemused tekitavad valitsuste kokkupanekul suuri probleeme, sest variante jääb järele vähe. Sageli ongi neid vaid kaks – keerulised paljude väiksemate erakondadega koalitsioonid või nn kahe peamise peavooluerakonna valitsused. Enamasti sünnivad need olude sunnil, osapoolte ja nende valijate jaoks vastumeelselt ning reeglina ei ole need suurte kompromisside tõttu võimelised sisuliselt koos valitsema. Sellised on meie naabrite soomlaste ja rootslaste näited. Põlissoomlaste kolmas tulemus 2011. aasta Eduskunta valimistel ja nende valitsusest välistamine tõi kaasa Jyrki Kataineni juhitud 6 erakonna koalitsiooni, sellele järgnenud Alex Stubbi valitsus ei osutunud samuti ülemäära populaarseks. Just sellesse aega jäi Soome majanduse taandareng, millele killustunud koalitsioon ei suutnud kuidagi reageerida. Pärast 2015. aastat olid Põlissoomlased juba valitsuses.

Rootsis on püüdnud valitsust moodustada nii parem- kui vasakpoolsed, aga ilma kolmanda tulemuse teinud populistlike Rootsi Demokraatideta ei ole see seni kuidagi välja tulnud. 2 kuud pärast valimisi on Rootsi uuest valitsusest sama kaugel, kui vahetult valimiste järel.

Peaks Eestis Riigikokku pääsema vaid 4 erakonda, jääb EKRE välistamisel vaid üks valitsuse variandt: Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon. Kui 1-2 erakonda veel üle künnise ronib, on võimalusi ehk veidi rohkem, aga see kipub kaasas tooma killustunud nn “vikerkaarekoalitsiooni”, mis sunnib paljusid osapooli oma nägu kaotama ja põhiaur läheb koalitsiooni kooshoidmisele, mitte aga Eesti elu edendamisele. Valikuvõimaluste puudus pole poliitikas kunagi hea. Nii jääb valimiste võitjale valik – kas tsementeerida EKRE uue poliitilise paariana (Savisaare Keskerakonna asemel), suuresti säilitada Eesti poliitikale pikka aega omane olnud väheste koalitsioonide võimalus. Või riskida EKRE peavoolustumise naiivse lootuse nimel Eesti poliitika mürgitamise ja ebastabiilsusega.

Savisaare Keskerakonna ja EKRE vahel on muidugi üks põhimõtteline erinevus. Savisaare-aegse Keskerakonnaga koalitsiooni minek oleks tähendanud alati ka Savisaare juhitud koalitsiooni väiksemaks partneriks minekut, sest Keskerakond oleks mistahes sellises koalitsioonis olnud domineeriv osapool. EKRE praeguse isikkoosseisu ja toetuse juures valimisi tõenäoliselt ei võida ning peab kahtlemata näitama üles suuremat kompromissivalmidust. Valitsusse pääseda EKRE juhid väga soovivad.

Retooriline välistamine kampaanias

Iseküsimus on aga see, kas erakonnad, mille jaoks EKRE on eespool loetletud põhjustel võimaliku valitsuspartnerina üsna tagumine eelistus, peaksid kohe praegu, neli kuud enne valimisi, avalikult välistama EKREga koostöö. Sõltumata sellest, millise võimaliku positsiooni võtab EKRE koalitsiooniläbirääkimistel või millised on selle hetke poliitilised alternatiivid.

Varasemate valimiskampaaniate kogemus viitab sellele, et EKRE on veel ühes mõttes sarnane Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnale. EKRE ründamine fundamentaalsete väärtuste pinnal, nende kuulutamine tagurlikuks, Eestisse mittesobivaks, väärtuste mõttes eksinuks – kõik see tõstab rohkem EKRE toetust, kui kergitab ründaja oma. Ründaja (viimastel aastatel ennekõike sotsid) seisukohalt võib ahvatlev olla sellise rindejoone avamine, milles nemad saaks olla esivõitlejad, kuid kogemus näitab, et see pakub suuremat kandepinda hoopis EKRE positsioonidele, samas, kui liberaalse demokraatia pooldajate hääled hajuvad endiselt ülejäänud erakondade vahel.

Populistlike erakondade ja kandidaatide toetuse kujunemist on väga paljudes uuringutes uuritud, eriti viimastel aastatel ja eriti muidugi USAs, aga ka Euroopa riikides. Kui Jevgeni Ossinovski põhjendab populistlike jõudude esiletõusu järjekindlalt ebavõrdsuse kasvuga lääneriikides, siis mitmed viimastel aastatel tehtud uuringud seda hüpoteesi ei kinnita. Pigem on määravad tegurid, mis suuri valijahulki populistlikke erakondi toetama panevad, kultuurilist või identiteedilist laadi. Seda on sõnastatud mitmel erineval moel, kuid ühiseks tunnuseks on suurte valijagruppide mure oma sotsiaalse staatuse nõrgenemise, harjumuspäraste ühiskondlike hierarhiate murenemise ja mitmete uute sotsiaalsete gruppide esiletõusu pärast. Seda kõike õhutavad globaliseerumisest ja maailmamajanduse raskuspunkti paratamatust ittanihkumisest tulenevad mured lääne tsivilisatsiooni tuleviku pärast.

Kõiki neid arenguid populistlikud erakonnad oma ebakonstruktiivsel moel vastustavad ja seega kõnetavadki nad neid valijaid, kellele toimunud muutustega kohanemine on raske. Kui nüüd traditsioonilise liberaalse eliidi poolt populiste rünnatakse, välistatakse ja ebasobivaks kuulutatakse, siis mobiliseerib see neid valijagruppe väga tugevalt. Öeldes, et EKRE on ebatsiviilne, mitteläänelik, julgeolekuoht, tagurlik, ei ütle me enamiku EKRE juhtfiguuride kohta midagi valesti, küll aga kuulevad EKRE poolt tõstetud teemade pärast kaasamuretsejad, et seda kõike öeldakse hoopis nende kohta. See mobiliseerib. Hillary Clinton, sukeldudes kaasaegsesse identiteedipoliitikasse (teatud vähemuste eest seismine kui peamine teema) ja liigitades Trumpi toetajaid väljendiga “basket of deplorables” (vaba tõlge: korvitäis põlastusväärseid), ei mobiliseerinud enda valijaid, vaid peamiselt Trumpi omi ja neid, kes jagasid Trumpi väljendatud muret Ameerika globaalse staatuse nõrgenemise pärast, aga kes erinevatel põhjustel poleks muidu Trumpi toetanud.

Deklaratiivse (poliittehnoloogilise) EKRE välistamise pooldajad peaks meenutama, et võitlus ei käi mitte tõepoolest “ülekäte” läinud paari Helme-nimelise poliitiku pärast, vaid ikkagi nende suurte valijarühmade hinge pärast, kes tajuvad enda positsiooni nõrgenevana või ebakindlana ja ei ole sellega rahul. Nende pidev provokatiivne väljavihastamine ei aita kindlasti kokkulepperuumi kasvatada. Ega EKRE toetust kahandada.

Nädala tsitaat

“Selle Lätti läinud raha eest saaks vaktsineerida terve eesti rahva gripi vastu vähemalt 30 aastaks.”

Nii kritiseeris komisjoni asepresident Andrus Ansip eelmisel nädalal valitsuse aktsiisipoliitikat ja tekitas sellega Keskerakonna juhtkonnas väikese võbeluse. Ansip näitas ette, kuidas (lihtsalt, arusaadavalt, jõuliselt ja sama sõnumit aina ja aina korrates) peaks opositsiooniliider hetkel käituma. Teisalt on koalitsioon käitunud ise sel teemal asjaolusid arvestades ainumõeldavalt — püsides vait ja mitte lastes end Reformierakonna õlleaktsiisi langetamise kampaaniast kaasa kiskuda.

 

 


Kaanefoto autor on Laura Oks, Õhtuleht

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit