Häkkerite politiseerumine

Iga kord kui häkkerid maailma mõjuvõimsate inimeste või organisatsioonide tegevuse kohta paljastusi lekitavad, tunneme kollektiivset heameelt sulide vahelevõtmise üle — ning pahameelt, justkui oleks süsteemis algusest peale kallutatud jõud, mis kaabakad ja võimu sünonüümideks seavad. Ja häkkerid? Nemad on meie aja Robin Hoodid, viies võim, kelle ennastsalgav töö riigivõimu lõpuks ometi läbipaistvaks ja meritokraatlikuks teeb.

Tegelikkus on muidugi ebamugavalt mitmetahulisem. Isegi kui Snowdeni, Assange jt motiivid on andmete lekitamisel osalt kantud õilsatest eesmärkidest — soovist kodanikuühiskondi tugevdada ja korruptsiooni paljastada — siis rohkem paistavad nende tegevusest neil päevil võitvat hoopis autoritaarsed režiimid.

Eelmisel nädalal sekkuski Assange — kes tähistas hiljuti Londoni Ecuadori saatkonnas redutamise 5 aastapäeva (Assange läks sinna vägistamissüüdistuse eest peitu 18. juunil 2012. aastal) — USA presidendikampaaniasse. Tänaseks on Wikileaksi sõnavabaduse ja demokraatia eest seismise kuulsusrikas lugu väändunud millekski sootuks teistsuguseks.

Demokraatlike riikide poliitiline establishment on rahva teenistuses. Iga kahtlane detail valitud rahvaesindaja või ametniku asjaajamises on usalduse rikkumine, mis heidab halba valgust mitte ainult talle endale vaid kogu süsteemile. Autoritaarse režiimi puhul on olukord vastupidine — võimusuhe on suverääni ja tema alamate vahel ning nii põrkuvad paljastused ja korruptsioonisüüdistused putinitelt ja erdoğanidelt maha nagu verikäkk kuumalt teflonilt.

Kõik teavad — ja mõneti ka aktsepteerivad resigneerunult — et autokraatsed liidrid on korrumpeerunud. Ükski täiendav paljastus ei kahjusta märgatavalt nende renomeed. Nende vastutus rahva ees on grandioossem kui väiklane poliitiline korrektsus korruptsiooni- või poliitikaküsimustes. Selliste liidrite tööks on ju üksnes ’to make my country great again’ ja kõik muu on neile suuresti juba ette andeks antud.

Nii jäid Panama paberite tekitatud kahtlused Putini miljardite dollariteni küündivate rahapesujuhtumite kohta rohkem meelelahutusuudiseks, samal ajal kui Islandis viis offshore-skeemidega seotud vaikimine ja hämamine peaministri rajude meeleavalduste saatel ametist.

USA Demokraatliku partei juhtkonna (DNC) siseinfo lekitamine Wikileaksis eelmisel nädalal on sarnase mõjuga. Samal ajal kui laialdaselt Lääne establishmenti kompromiteerinud Panama paberite lekitaja pole üldsusele teada, on DNC lekke allikateks digitaalsete sõrmejälgede põhjal enamvähem kindlasti Vene eriteenistused.

Julian Assange on end varasemalt reklaaminud kui “teadusliku ajakirjanduse” teerajaja, viidates, et Wikileaks on oma avaldamisele eelneva allikakontrolli ja sisuanalüüsiga sama põhjalik kui teaduspublikatsioonid. Et nad on kuritarvituste avaldamisel neutraalsed, sisulised ja hoiavad tagasi andmeid, mis võiksid kahjustada süütuid osapooli. Wikileaks on neid põhimõtteid tõesti mitmel korral ka järginud.

Seekordse lekke vormiline külg on olnud palju suurem uudis kui sisuline. Avaldatud emailid, mis viisid DNC esimehe tagasiastumise ja Sandersi toetajate pahameeletormini, olid halvimal juhul lamedad ja pettumustvalmistavad. Šokeerivate paljastuste asemel kajasid sealt aga vastu suuresti siiski vaid ootuspärased sisevõitlused.

Ent vormiline külg on seevastu tõesti murranguline — kõigi märkide põhjal püüavad Vene eriteenistused avalikkuse meelsuse mõjutamise kaudu USA riigipeaks enda jaoks sobivat kandidaati suruda — kompromiteerides vastaspoolt. Wikileaks on siin lihtsalt tööriista rolli sattunud. Ajasurve käes pole värsket tähelepanu ja kangelasoreooli ihkav Assange seekord oma “teadusliku ajakirjanduse” lubadust täitnud. Ta on lasknud lekkida infot, mis avaliku huvi kriteeriumit täitmata otseselt hulka süütuid isikuid kahjustab.

Nii lekke allikas, ajastus, lohakus kui ka Assange’i isiklik vimm Clintoni suunas ei jäta lõpuks palju tõlgendamisruumi. Et Assange on viimastel aastatel järjest imelikke avaldusi teinud ning vedanud muuhulgas saatesarja Kremli propagandatelevisioonis RT, siis võibolla ei peakski see kõik kulme kerkima panema. Huvitaval kombel on Wikileaksi seekordset käitumist kritiseerinud isegi Snowden, kelle enese osas sarnased küsimused kogu aeg õhus ripuvad.

Wikileaksi jaoks pole kõik muidugi kadunud — ootame kannatamatult Donald Trumpi kohta käivaid paljastusi, näiteks oleks nende lehel tore lugeda Trumpi ja tema firmade maksudeklaratsioone, mida too pole millegipärast tahtnud avaldada. Ja see pole üksnes sarkasmi looritatud lootusetus — Poliitika.guru toimetus usub sellesse, et ajakirjanduse roll on poliitikat ja riiki pidevalt läbi valgustada. Nagu 10 aastat tagasi kirjutasid Washington Postile saadetud kirjas Harvardi, Columbia, Northwesterni, UCLA ja USC ajakirjandust õpetavate instituutide dekaanid — kui kahtled, siis avalda.

USA presidendikandidaadid paigas

Möödunud nädalal pidasid vabariiklased oma valimisaasta konvendi ja sel nädalal oli demokraatide kord – nad kinnitasid oma presidendikandidaadina Clintoni.

Kontrast kahe nädala taguse vabariiklaste kongressiga võrreldes oli terav. Demokraadid otsisid lepitust ja ühtsust, kongressil esinesid A-kategooria tähed, üritus oli kvaliteetselt korraldatud ja läbimõeldud. Ka puht tele- ja online-vaatajate arvu järgi oli demokraatide kongress edukam. Ent see kõik ei olegi ehk oluline, sest lõpuks Trumpi taktika vabariiklaste kongressil ju töötas ning ta läks oma kongressi kajastuste lainel esimest korda üleriigilistes küsitlustes juhtima. Seejuures tasub muidugi meenutada, et 1000se valimiga üleriigilised küsitlused pole niivõrd täpsed, kuna võita on vaja tegelikult konkreetseid võtmeosariike — Ohio, Florida, Lõuna-Carolina jne.

Trumpi meediakampaania domineeris Clintoni järjekordse e-kirja skandaali ja üle võlli pressikonverentsi ning intervjuude toel pilti isegi demokraatide ürituse ajal. Tema skandaalsed seisukohavõtud on lõpuks ikkagi ses osas läbimõeldud, et need korreleeruvad tema valijaskonna baasiga ja jäävad piisavalt ambivalentseks, et ta saaks järgnevas meediatormis sõnumit sobivas suunas edasi spinnida. Näiteks — kas ta tõesti kutsus viimati üles Venemaad oma poliitilist vastast häkkima või hoopis varem häkitud infot välja andma — või tegi ta lihtsalt nalja?

Meediaedu kõrval toimis demokraatide kongress selgelt parteid ühendavana. Sanders pani oma toetajatele südamele, et nende võitlus on nüüd Trumpiga ja nende ühine esindaja Clinton peab novembris sellest lahingust väljuma võitjana. Clinton pöördus nominatsiooni vastu võttes esmalt kummardusega Bernie ja tema toetajate poole kinnitusega, et ta võtab neid kuulda.

Obama pidas kongressil ühe oma viimastest olulistest presidendikõnedest, seades endki tugevalt Clintoni selja taha. Küsimus on tema poliitilise pärandis, mille säilimise Clinton tagaks ent Trump samal ajal presidendiks saades tagasi on lubanud pöörata. Vara on veel öelda, mis on Obama suurte reformide pikaajaline tulem. Lähivaates on aga selge, et tema ametiajal saatis USAd majandusliku heaolu tõus (Trumpi ja teiste vabariiklaste väitel küll Obama kiuste, mitte tema tõttu).

Muuseas, Obama reitingud on võrreldes paariaasta taguse madalpunktiga oluliselt paranenud — tänaseks on see nt Gallupi pollides tõusnud taas 53% juurde, mida on 21% enam kui oli oma teisel ametiajal samal ajahetkel George W. Bushil ning täpselt sama palju, kui oli samal hetkel teisel ametiajal Ronald Reaganil. Majandus kasvab ning kuigi solidaarsema ravikindlustuse toonud reform on paljudele ameeriklastele ilmavaateliselt endiselt väga keeruline aktsepteerida, on Obama toetusreitingutele ometi olnud kasu sellest, et kümned miljonid seni kindlustamata inimesi on nüüd saanud kaitse alla.

Kokkuvõttes said demokraadid niisiis maha kindla peale tehtud kvaliteetse kongressiga. Pole veel ainult selge, kas sellest piisab või tuleks Trumpi võitmiseks suuremaid riske võtta. Midagi näitavad lähinädalate avaliku arvamuse uuringud — kui Clinton ei saa kongressil tehtud korralikust šõust toetust oma reitingule, siis on jama majas.

P.S USAs vältavad parteide kongressid presidendivalimiste aastal mitu head päeva ja on iseenesest produktsiooni meistriklassi näited. Meie toimetuse selle-aastane lemmik-klipp on demokraatide kongressilt, kus Hollywoodi filmidest tuttavate kiusajate (anti-kangelasi filmidest Full Metal Jacket, Karate Kid, Back To The Future jne) püüti näidata, et Trump on samasugune — karikatuurne klassikaline kiusaja-norija-türann.

Teine hea klipp on vabariiklaste kongressilt, kus esines veel kevadel Trumpi kõrval kandidaadina sotsiaalkonservatiive esindanud Texase senaator Ted Cruz, kes ei olnud nõus Trumpi toetama ega tema kasuks kõnelema — tema kõne viimaseid minuteid täitis lakkamatu kisakoor “Endorse Trump!” ja kao-lavalt-tüüpi lärm. Cruzi kõne oli kas näide sellest, et meile väljakannatamatute vaadetega tipp-poliitikul võib siiski olla säilinud eneseväärikus või kalkulatsioon sellest, et Trump saab sügisel tappa või siis aasta meeldejäävamaid näiteid poliitilisest suitsiidist, nagu paljud USA poliitikaanalüütikud kahtlustavad.

Eesti Riiklik Transport

Maailma suurte võitluste kõrval käärivad Eestis reisijaveoküsimused. Superbus lahkub märtrina, vähemalt praeguseks, turult ning Tallinna Sadama tegelased näitavad sõna “praam” kuulmisel mõningase väsimuse tundemärke.

Võimalik, et ärilised kaalutlused oleksid Superbusi meie turult lahti haakinud niikuinii — raske öelda. Nüüd aga said nad Maanteeameti konarliku asjaajamise, ebamõistliku turukorralduse ja kohtuasja kaotamise foonil PR mõttes palju parema lahkumisloo. Kuvand Eesti ettevõtluskeskkonnast sai aga oma reväärile koleda pleki. Superbusi juhtumi sügavamad põhjused peituvad muidugi laiemas bussiveo korralduses ja väikse korporatiivse turu iseärasustes, kus uued agressiivsed tulijad kenasti ärajagatud stabiilsel ning läbipõimunud era- ja ärihuvidega turul pea alati suuremat sorti maavärina tekitavad.

On väga raske öelda, milline on õige strateegia reisijateveo riiklikuks korraldamiseks juhtumitel, mil vaba turg lõpuni ei toimi. Bussivedude puhul jooksevad ettevõtted tormi mõnele üksikule kasumipotentsiaaliga liinile — ent ära tuleb vedada ka inimesed väiksemate kohtade vahel. Nii raudtee- kui praamivedude puhul on riik olnud suures hädas tasakaalus dotatsioonimudeli leidmisega, kui teisel pool lauda istub jõuline monopoolne liinioperaator. Nii on reisijatevedu raudteel juba riigistatud ja käimas on sarnane protsess ka praamiliikluses.

Kui raudteel päädis see EL raha eest ostetud uute rongide toel märgatavalt parema teenuse käimalükkamisega, mis riigi kulude kokkuhoiu asemel neid küll hoopis kasvatas, siis laevade puhul on kogu protsess juba praegu — poolel teel — märgatavalt valulikum olnud. Kui teenus lõpuks isegi parem saab, siis enne seda jõuab see veel omajagu halvem olla — suurema raha eest.

Leedo on riigi pigistamisel lähtunud oma ärihuvidest — teeninud edukalt kasumit dotatsioonide ja riigi sunniolukorra pealt. Avalikkuse pahameele peab aga alla neelama just see sunniolukorras osapool — valitsus. Võiks koguni öelda, et solvangute saatel — läbi aastate on just dotatsiooniärimehed olnud suurimad verbaalsed ärapanejad.

Tagantjärele targana võiks öelda, et liinile operaatori leidmise protsessi oleks algusest peale pidanud teistmoodi tegema. Ei tundu ju turumajanduse tingimustes kõige loogilisem lahendus hakata riigi infraettevõttele — Tallinna Sadamale — täiesti uusi trikke (reisijatevedu) õpetama ning laevu ehitama.

Sadamaäriski on TS ju landlord (ehk infrat arendav ja operaatoritele rentiv), aga mitte operaatori nahas (mis on eraldi probleem, sest kuna riigi jaoks on olnud tegemist dividendilehmaga, siis on selle ettevõtte erasektorist võetavate tasude poliitika täielikult lahku kasvanud reaalsest turuolukorrast või konkurentsist Läänemere sadamate vahel…). Selle otsuse tagajärjel oleme näinud suurt korruptsiooniskandaali, halvemat teenust ja kogu teema pidevat negatiivset pildis püsimist. Viimane jätkub kindlasti aasta lõpuni kui mitte kauem.

Ent me oleme täna siin, kus me oleme ja selles olukorras ongi kõige talutavam võimalus need laevad ära oodata ja seni Leedoga kaupa edasi teha. Mismoodi peaks riik pealemaksmist nõudvat reisijatevedu organiseerima kümnekonna aasta pärast — see küsimus jääbki vastuseta. Nüüd on vähemalt hea hulk enda tehtud vigu, millest õppida — rääkimata Soome ja Rootsi perifeeria teenindamise kogemustest.

Senise teenusepakkumise muutmise peamiseks — valitsuse poolt tegelikult ainsaks — argumendiks olid väiksemad kulud. Kui selles asjas midagi head on, siis eesmärgi selge mõõdetavus. Ca 5 aasta pärast saame kokku lüüa, kas vähemalt algne eesmärk täidetud sai.

Vägivallalaine Euroopas

Käimas on ebaharilikult vägivaldne suvi. Tundub, et igal nädalal tilgub mitmeid jõledaid uudiseid, kuidas keegi on kusagil Süda-Euroopas haaranud kirve, noa, auto või püssi ja sellega kaaskodanikke tapma kukkunud. Uue rajajoonena said suve kõige rängemas ründes Nice’is hukka ja raskelt kannatada ka eestlased.

ISISega seostatavate ja seostada üritatavate kuritegude kõrval on vägivallatsemisse sukeldumiseks inspiratsioonileidnud ka märgatav hulk seosetuid hullukesi ja pätte, kelle ähmased motiivid ei paigutu ühte mustrisse. Ja kui suur osa nende roimade märkamisel ja suuremasse narratiivi riputamisel on üldsegi meie terrorismiga ärevaks kruvitud, järgmist suurt tapatööd kartval teadvusel?

Lõppastmes pole ju isegi väga vahet. On selge, et ühiskondlik ohutunne on kasvanud ja avalik arvamus on muutunud veelgi vastuvõtlikumaks nii isikuvabaduste piiramisele kui ka parempopulistlikule poliitikale. Kui see vägivallalaine — või tunne, et on laine — ei vaibu, siis see trend saab paraku vaid süveneda.

Brexiti positsioonilahingud

Kuigi ametlikult on britid endiselt täieõiguslikud Euroopa Liidu liikmed, kuna lahkumisläbirääkimiste avalöögi ehk partneri teavitamise lahkumispaberite sisseandmisest (ehk Artikkel 50 rakendamisest), on peaminister May Merkeli heakskiidul lükanud selle aasta lõppu või järgmise algusesse, käivad juba mõlemal pool Inglise kanalit (või kui soovite siis La Manche´i väina) ägedad positsioonilahingud.

Londonis soovib hard-core väljujate kamp eesotsas uue väliskaubandusministri Liam Foxiga brittide lahkumist tolliliidust (koos lahkumisega EL-ist). Tolliliit on osa Euroopa Liidu ümber kujundatud majandusruumist, mille liige on mh ka nt Türgi. Foxi soov on suurendada Londoni manööverdamisvõimet tulevasteks väliskaubandusläbirääkimisteks. Peavad ju tolliliitu kuuluvad riigid ühtlustama oma tollimäärad vastavalt EL-i poolt sõlmitud väliskaubanduslepingutele. Lisaks ei saa tolliliitu kuuluvad riigid sõlmida ise kahepoolseid väliskaubandusleppeid kolmandate riikidega, vaid nende eest teeb seda EL.

Foxi üheks argumendiks on, et siseturul osalev Norra ei ole ka tolliliidu liige. Kahtlejate meelest on Norra olukord siiski eriline. Tolliliidus ei ole Norra selleks, et kõrgete tollidega kaitsta oma põllu- ja kalatootjaid. Ning kuna EL-i eksporditakse peamiselt kas toorainet (nafta) või Norras otsast lõputi toodetut, ei pitsita Norrat niivõrd ka karmid päritolumaareeglid. UK, mille majandus on palju mitmetahulisem, ning kus EL siseturule eksporditavate toodete ja teenuste lisaväärtusest antakse Suurbritannias vaid osa — enamus toodetest sünnib läbi keeruliste tarneahelate maailma eri otstest pärit juppidest — oleks teistsuguses olukorras. Nende tootjaid (enamasti kesmise ja väikese suurusega ettevõtted) ootaks tolliliidust väljaastumisel mäekõrgune bürokraatiakadalipp, tõestamaks, et toote (või teenuse) olemuslik osa on loodud just Suurbritannias, mitte nt Hiinas.

Tolliliitu jäämise küsimus on siiski vaid varjupoks. Sisuliselt käib lahing juba selle üle, millistele alustele peaks Brexiti-järgne Suurbritannia oma edasised suhted EL-iga looma. Kas tuleks säilitada võimalikult palju nendest sidemetest, mis on EL-iga loodud, ning mis võimaldaks ka tulevikus olla siseturu osapooleks (seda versiooni paistab toetavat enamus ettevõtjatest) või tuleks end Brüsseli kammitsatest täiesti vabastada (nagu soovivad lahkujad). Peaminister May ei ole oma positsioone selles küsimuses veel avanud, kuid see saab kindlasti olema üheks lakmustestiks uue valitsuse euroopameelsusest.

Samal ajal valmistab Brüssel ette oma läbirääkimismeeskonda. Kui EL nõukogu, kes de jure on lahkumisläbirääkimiste võtmerollis, oli juba teatanud oma meeskonna kokkukutsumisest eelmise ülemkogu eesistuja kabinetiülema Didier Seuwsi juhtimisel, siis komisjon, kes de facto peab hakkama kogu EL seadusandlust sõeluma, ning on seega läbirääkimiste köögipoole sisuline suunaja, polnud oma kaarte seni veel näidanud. Eelmisel nädalal nimetas Juncker üllatuslikult Brexiti komisjoni-poolseks pealäbirääkijaks Michel Barnier’.

Prantslase nimetamine tõi kaasa šokilaine Briti tabloidmeedias. Peamiselt kahel põhjusel. Esiteks tegemist on Prantsuse kodanikuga, ning arvatakse, et just Pariis soovib Brexitist kujundada nö näidisprotsessi, et vähendada võimalike teiste lahkujate indu. Teiseks on Barnier mees, kes Barroso II komisjoni siseturuvolinikuna ehitas pärast finantskriisi üles uue EL finantsregulatsiooni, ning teab seega City igat viimset intiimset valupunkti. Juncker näitas Barnier’ nimetamisega, et ta ei kavatse Londonile teha ühtegi üleliigset kingitust. Kuid samuti seda, et ta soovib lahendust, mis võimaldaks Euroopal kui tervikul edasi minna. Barnier on kindlasti suure südamega eurooplane, kuigi tema süda tuksub Prantsuse-Saksa koostöö rütmis. Seda on ta tunnistanud ühes oma eelmises ametis Prantsuse euroministrina ka ise. Muuseas, toona oli tema Briti-poolseks sparring-partneriks David Davis, kes täna on Brexiti minister. Ka see pisike detail oli Junckerile ilmselt teada.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.

Kirjutas: Poliitika.guru