EUROOPA LIIT: KRÕPSTI KATKI

Ma kardan, et praegune pagulaskriis võib viia Euroopa Liidu – Eesti turvalisuse ja julgeoleku ühe samba – lagunemiseni.”

President Toomas Hendrik Ilves, 24.02.2016

On see realistlik? Kas 60 aastat üha tihedamat koostööd on päriselt ohus või tegi president lihtsalt katse suurt hirmu – rändekriisi nn “Euroopa lahenduse” ees – murda vastuhirmuga, veel suuremaga ja meile kahjulikumaga?

Selleks, et hinnata võimalikke tagajärgi, kui rändekriisile nn “Euroopa lahendust” ei leita, peab alustama Euroopa Liidu seisundiga, mis on kriitiline rändekriisitagi.Euroopa Liidu haprusSelles kontekstis on rändekriis veel ohtlikum. Euroopa Komisjon hoiatas sel nädalal, et kui üle-Euroopalist kokkulepet rändekriisi lahendamiseks 10 päeva jooksul ei sünni, variseb kogu Euroopa migratsioonipoliitika kokku. See sõnum pidi ette valmistama 7. märtsil toimuvat Türgi-Euroopa Liidu järjekordset migratsioonitippkohtumist ja oli järelkajaks eelmisel nädalal toimunud siseministrite nõukogule, kus õhkkond läks tõeliselt kirglikuks. Rändekriis ja põgenikevoo jätkuv suurenemine on neil päevil riikidevahelised pinged veelgi teravamaks ajanud.Euroopa rändekriisi eskaleerumineSelles valguses võib südamerahuga öelda, et EL katse ehitada keset kriisi üles ühine migratsioonipoliitika ongi juba kokku kukkunud. Ükski Euroopa tasandil kokku lepitud lahendus ei ole kas käivitunud või midagi lahendanud. Samas on just Euroopa tasandil kokkuleppe saavutamine sisuliselt ainus võimalus säilitada Schengeni liikumisvabadus.

Mis siis, küsivad Eestis paljud. Mis sest Schengenist, kui pagulased tulevad! See ei ole räuskav vähemus, kes nii arvab. Viimane Eurobaromeeter ütles, et pagulased on Eesti inimeste arvates probleem nr 1. Teine uuring näitas, et valdav enamus Eesti inimestest ei ole pagulaste eemalhoidmiseks valmis mitte ainult piirikontrolliks (Schengeni peatamine), vaid ka viisarežiimiks Euroopa riikidega. Sellest, et pagulast ja immigranti kardab kõige rohkem inimene, kes neid kunagi kohanud pole, oleme ka uuringutele toetudes varem kirjutanud. Pagulaste puudumine->pagulaste vastasus->pagulasvastaste parteide toetus kõrge – see on selge järeldusahel näiteks vanal heal Inglismaal. Samuti võib eeldada, et viisasid ja Schengeni-sisese piirikontrolli taastamist soovivad madala sotsiaalse mobiilsusega segmendid ehk inimesed, kes seda vabadust tihti ei kasuta.Valmisolek piirikontrolliksSamas oleks Schengeni süsteemi kokkukukkumise hind valus ka kõigile neile, kes kunagi ei reisi ega kavatsegi seda teha. Schengeni majanduslik mõju on sedavõrd suur ja mõjutab iga riigi majandust tervikuna.

SCHENGENI MAJANDUSLIK MÕJU

Seni olid Schengeni positiivsed mõjud üsna umbmääraselt hinnatud, kuid lõppenud nädalal esitleti mitmeid põhjalikke uuringuid Schengeni majanduslikust mõjust. Pilt on selge – Schengeni leppe kokku kukkumise hind on tohutu.

Kümne aasta jooksul oleks lisakulu liikmesriikidele hoomamatu 1,4 triljonit eurot (vastab umbes kogu EL-i 10 aasta eelarvele). See tähendaks kogu kaubavahetuse kallinemist ligi 3% võrra. Mõnede Schengeni riikide SKP hinnanguline vähenemine, kui see peaks juhtuma, on joonisel:Kahju Schengeni kadumisestPõhjalikumat lugemist: https://www.statista.com/chart/4403/economic-cost-of-schengen-failure/

See oleks tugev hoop kõigi liikmesriikide majandusele ja mõjutaks kogu maailma majandust. Lisaks oleks see suur hoop kõigile inimestele, kes regulaarselt Euroopas reisivad, näiteks igapäevaselt käib mõnes teises liikmesriigis tööl ligi 2 miljonit eurooplast.

EESTI VALIK:

Selles kontekstis tuleb ka vaadata Eesti valikuid. Eesti inimeste unistus – et saaksime nautida Euroopa Liidu hüvesid ilma pagulaskriisi lahendusse tegelikult panustamata – jääb soovunelmaks.

Juhul, kui tänased lahendused toimima ei hakka, võib pagulaskriis viia kahe võimaliku arenguni: riigipiiride taastamine või pagulaste automaatne laialijagamine üle Euroopa. Meile ei sobi neist kumbki. Meil on täna võimalik valida konstruktiivne lähenemine ja tegelikult panustada pagulaskriisi lahendamisse, võttes pagulasi vastu ilma absurdini viidud turvakontrollita, mis välistab iga viimasegi põgeniku. Hetkel on see meil veel võimalik. Kui me seda ei tee, oleme tugevalt panustanud sellesse, et Euroopa lahendus oleks nn “loosiratas”, kus meile saadetakse otse piirilt pagulased siia. Ja pikemas plaanis võime selle variandiga koos kahjuks saada ka piiride sulgemise ja Schengeni peatumise. Ehk siis saame nii pagulased kui ka piirid.

Loomulikult jääb Eesti panus lahenduses tühiseks, nagu ka siia jõudev pagulaste arv mistahes lahenduse korral, aga meie huvides on selgelt olla tegelikule lahendusele orienteeritud. Siis on meil võimalik ka Euroopa tasandil lahenduste leidmisel sisuliselt kaasa rääkida nii, et meid ka kuulatakse.

Negatiivse stsenaariumi korral ei tähenda see Euroopa Liidu täielikku lõppu. Võit integratsioonist on liiga suur, et tuumik-Euroopa koost laguneks. Küll aga tähendab see, et Euroopa Liit võib lõppeda meie ja teiste Ida-Euroopa riikide jaoks. Integratsioon jätkub nende vahel, kellega see on mugav ja kus kokkulepped on võimalikud. Meie ja Ida-Euroopa tervikuna saame seda siis kõrvalt vaadata.

Selles mõttes president oma kõnes ei liialdanud.


KÄED KÜLGE IDA-VIRUMAAL?

Valitsus teeb sel nädalal väljasõidusistungi Ida-Virumaale. Näeme, kas Narvas koosoleku pidamine jääb vaid kenaks kommunikatsioonisõnumiks või on valitsusel ka midagi konkreetset pakkuda. Loodame viimast, sest käes on aeg teha asju ära, kas või kehvasti, mitte väga hästi kommunikeerida jätkuvat mittetegemist. Poliitikas on reaalne tegevus parim kommunikatsioon. Lootus, et idavirulased päris tühjade kätega ei jää, on õnneks ka olemas.   

Mida valitsus peaks otsustama:

  • arutamist ja otsustamist ootab ressursitasude sidumine naftahinnaga, täpsemalt põlevkiviõli hinnaga. Kaua räägitud, Reformierakonna poolt korra juba põhja lastud, nüüd tagantjärele nende poolt jälle lauale toodud maksumuudatuse laiem mõju on muidugi väike, sest naftahinda see ei muuda. Kuna alalise uue maksustamise skeemi väljatöötamine võtab aega, räägitakse praegu ajutistest leevendustest kehtivate keskkonnatasude osas juhul, kui nafta hind on alla põlevkiviõli tootmise omahinna. Kaevandus- ja keskkonnatasude pealt erandite tegemine sektoritele on libe tee, sest lukustab teised valikud. On suur risk, et ajutine skeem muutub alaliseks.
  • Ministeeriumid on viimastel nädalatel töötanud Ida-Viru tööhõivet potentsiaalselt parandavate ja töötutele uusi hõivevõimalusi loovate meetmete kallal.  Eriti palju pole riigil võimalik teha, aga tuleb arvestada, et täna tegelevad VKG, Eesti Energia ja Kiviõli Keemiatööstus niikuinii sotsiaalse ettevõtlusega ehk ei koonda rohkem, kuigi majandusnäitajate tõttu peaks.

Põlevkivisektori kriisi ei tohi üle kanda kogu energeetikasektorile. Elektritootmisega on Eestis tegelikult kõik hästi.Küsimus on põlevkiviõli tootmises, mis ei tasu ennast praeguste naftahindade juures ära. Maailmaturule lisandub toornafta suurtootjana Iraan, samal ajal globaalne nõudlus kiratseb, jätkuvalt on ülepakkumine – seega kokkuvõttes lähiajal õlitootmine ära tasuma ka ei hakka.

Valitsus peab Ida-Viru ja energeetika teemadel olema paindlik ja kiirelt reageeriv. Operatiivne taktika on väga oluline, strateegiad on kriiside kontekstis ebaolulised.


KAS LÕPUKS USA-s ASI SELGE?

Jutt käib muidugi USA presidendivalimistest ja seal toimunud arengutest. Tuleb siiski tunnistada, et pilt hakkab klaarimaks muutuma ja peaks oluliselt selgem olema algava nädala lõpuks sest:

  • Teisipäeval on nn Super Tuesday, mida iga endast lugu pidav poliitikasõber küüsi närides jälgib. See on kandidaadi nimetamisele kõige suuremat mõju avaldav eelvalimispäev, mille käigus jaotatakse korraga kõige rohkem delegaate. Samuti teeb selle oluliseks ajastus – Super Tuesday on ajal, mil nõrgemad kandidaadid on juba välja pudenenud või teevad oma viimaseid kampaaniatõmbeid, samuti hakkavad välja joonistuma selged liidrid.
  • Demokraatlikus parteis oli viimastel nädalatel hea periood senaator Bernie Sandersil – tema toetus kasvas mühinal, ta võitis suurelt New Hampshire’s ja oli Hillary Clintoni kandadel muudes osariikides. Üleriigiline toetus hakkas samuti Clintonile järele jõudma. Hoog oli ilmselgelt sees ja juba räägiti Clintoni kampaania kokkukukkumisest (meenutades 2008. aastat) ja Bernie Sandersi “revolutsioonist”. Selle nädalavahetuse eelvalimine South Carolinas ja sealne Sandersi sõna otseses mõttes hävitav kaotus (26% Clintoni 74% vastu) andis hoo Clintonile tagasi. Sandersil on ikka väga raske Super Tuesdayl teda raputada, kuna siis eelvalib palju lõunaosariike, kus rahvastiku koosseis (loe: mustanahaliste osakaal) on sarnane South Carolinale. Seega on Clintonil neis selge eelis. Sanders võib võita küll Uus-Inglismaa osariikides, kuid delegaatide osas on rong pärast homset superteisipäeva läinud.
  • Vabariiklaste leeris hakkab aga teoks saama uskumatu. Üha suurem osa Vabariikliku partei establishmendist usub, et Trumpi ei saa enam peatada, et tema ongi kandidaat. Kihlveokontorite agregeeritud ennustused peavad Trumpi 80% tõenäosusega järgmiseks vabariiklaste presidendikandidaadiks. Trump on kogunud esimesed avalikud toetajad partei eliidi seast. Teiste seas avaldas talle oma toetust muuhulgas äsja kandideerimast loobunud New Jersey kuberner Chris Christie, kes on korduvalt ja selgelt öelnud, et Trump ei tohi mingil juhul presidendiks saada. Ilmselt kaalutlus olla pildis kui Trumpi asepresidendikandidaat pani teda väga suurt portsu oma sõnu sööma.
  • Siiski on Trumpil veel vara hõisata. Lukus ei ole veel midagi ja Super Tuesday on siin väga oluline. Nii on näiteks Marco Rubio toetajate hulk vabariiklastest senaatorite, kongresmenide ja kuberneride seas endiselt mäekõrgune (63 toetajat Trumpi 4 toetaja vastu). Trumpi, kes mängib parteieliidi vastu, see ei häiri. Super Tuesday järel selgub, kas pikemas perspektiivis eliit üldse partei valijaid mõjutab ja kas kellelgi (ennekõike just Rubiol) on võimalik jääda veel pildile. Kaks kandidaati – Ohio kuberner John Kasich ja veidrikust südamedoktor Ben Carson – peavad ilmselt käed üles tõstma.

IRAAN VALIB:

Reedel olid valimiskastide juures iraanlased. Nende valimiste käiku on põhjust jälgida kogu maailmal, sest Iraanil on potentsiaali olla tõeline regionaalne suurvõim. Iraanis elab ligi 80 miljonit inimest, neist 60% on alla 30 aasta vanad. Iraanil on maailma suurimad gaasivarud ja suuruselt neljandad naftavarud.

Saadikuid valiti 2 kogusse: parlamenti (Majlis, 290 liiget) ja Ekspertide Nõukogusse (Islamivaimulike kõrgem kogu, 88 liiget. Ekspertide nõukogu on tähtis, sest selle pädevuses on uue Ülima Juhi valimine, kui praegune (Ali Khamenei, 76) peaks tervise või surma tõttu ametist lahkuma. Kuna Khamenei tervis on vilets ja Ekspertide Nõukogu valitakse 8 aastaks, siis on selle praegune valimine isegi parlamendivalimistest olulisem).

Valimised ei ole vabad, sest kõik kandidaadid peab heaks kiitma 12-liikmeline Ülima Juhi all olev konservatiivne Kaitsenõukogu ja see praagib välja väga suure osa, eriti reformimeelsemad kandidaadid. Sel korral soovis kandideerida ca 12 000 kandidaati, neist lubati kandideerima 6229 (nende seas 586 naist). Mõõdukatest kandidaatidest lubati kandideerida vaid umbes 200.

Sellegipoolest on iraanlased väga usinad valijad ja valimispäeval teatati kõikjalt väga kõrgest aktiivsusest (nt 2013. aasta presidendivalimistel oli osalusprotsent ca 72%), inimesed seisid tunde järjekorras, et valida.

Need valimised olid väga tähtsad, sest:

  • Iraani rahvas annab hinnangu mõõduka presidendi Hassan Rouhani (president on Iraani süsteemis valitsusjuht, riigipea on ajatolla) suunale, mille kaubamärgiks on ajalooline Iraani tuumalepe. Selle sünnist kirjutas poliitika.gurus pikemalt julgeolekuekspert Helga Kalm.
  • Seoses tuumaleppe ja suurema koostöövalmidusega läänemaailmaga kaotati suurem osa Iraani suhtes kehtestatud sanktsioonidest, mis olid kõige karmimad rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud majandussanktsioonid läbi aegade. See tähendab, et valijad andsid hinnangu, kas nende kaotamisest tuleneva majandushüve jagamisel on paremad mõõdukamad jõud või konservatiivid.
  • Seega on sisuliselt tegemist referendumiga, kus Iraani inimesed määravad, kas Iraan liigub edasi suurema seotuse poole muu maailmaga või läheb tagasi isolatsiooni, kus ta oli veel mõne aasta eest president Mahmoud Ahmadinejadi ajal.
  • Iraan on oluline osaline Süüria konfliktis, toetades Assadi režiimi.

Esialgsed tulemused kinnitavad mõõdukate ja president Rouhani selget võitu. See ei ole veel lõplik, sest hääli veel loetakse ja vähemalt parlamendivalimistel on tulemas ka teine voor, kus valitakse enamik saadikutest. Selleks, et esimeses voorus valituks saada, peab kandidaat saama vähemalt 25% ringkonna häältest, aga kui arvestada, et igale kohale kandideeris keskmiselt 17 inimest, on see keeruline.


IIRIMAA VALIB KA:

Reedel käisid valimas ka iirlased. Muster (nüüd saab selgelt rääkida juba mustrist!) oli väga sarnane mitmetele Euroopa riikidele, kus on väljakujunenud parteisüsteemid ja vastasseisud (viimati Portugal ja Hispaania):

  • Tugevasti kärpinud ja riigi majanduse selgelt taas kasvule pööranud peaminister küll võidab valimised, kuid kaotab kõvasti kohti. Iiri valimised võitis ametisolev peaminister Enda Kenny (partei Fine Gael, aga toetusprotsent langes -11% võrreldes eelmiste valimistega). Portugalis juhtus sama Pedro Passos Coelho’ga (võit, ent häälte kaotus ligi 12%) ja Hispaanias Mariano Rajoy’ga (selge võit, ent enamus kadus, häälte kaotus ca 17%). Head majandusnäitajad viitavad küll sellele, et kasinuspoliitika töötab, aga ei ole sellegipoolest populaarne.
  • Eriti valusa hoobi saavad väiksemad koalitsioonipartnerid, kui neid on. Iiri Tööpartei sai eelmistel valimistel ligi 20% hääli, seekord kõigest ligi 7%. Sarnane häving juhtus ka Liberaaldemokraatidega mullustel Briti valimistel (häälte protsent kukkus varasemate valimiste 23%-lt 8%-le)
  • Jõuliselt murravad pilti uued äärmus-, väike- ja protestiparteid ja sõltumatud kandidaadid. See laine on hetkel väga võimas. Mõnel pool ei lase valimissüsteem neid parlamenti (UK, Iirimaa), aga mõnel pool on nad tugevalt parlamendis esindatud (Hispaania Podemos ja Ciudadanos). Iiri valimiste esialgsetel andmetel kogusid väikeparteid samuti rekordilise tulemuse. Radikaalsed parteid ei ole sageli nn. parketikõlbulikud ehk keegi ei saa neid oma nägu kaotamata valitsusse kaasata (Iirimaal on selliseks näiteks IRA-ga seostatav Sinn Fein, kes sai seekord 3. koha 14% häältega, aga koalitsiooni temaga enamik vanadest parteidest ei lähe). Isegi, kui uued jõud valitsusse ei saa, kallutavad nad ka suurparteisid tunduvalt äärmuste suunas, muutes nende positsioonid radikaalsemaks ja kompromissid raskemaks.
  • See tähendab, et toimiva koalitsiooni moodustamine on väga keeruline. Sisuliselt ja matemaatiliselt jääb väga vähe koalitsioonivariante. Portugal ja Hispaania pole siiani enamusvalitsust kokku saanud. Ka Iirimaal läheb sellega väga raskeks ning matemaatiliselt toimiv koalitsioon oleks nn suur koalitsioon igivaenlaste Fine Gael’i ja populistliku Fianna Fáil vahel. Aga tõmme uute protestijõudude poole oli nii tugev, et ka kahel suurparteil jääb kahepeale enamusest puudu.
  • Tugevalt on seetõttu laual kordusvalimiste variant.

See kõik peaks eestlastele tulema väga tuttav ette. Ehkki mingit tõhusat ja võimekat valitsemist sellest skeemist ei paista, ütleb see ikkagi, et vähemalt oma valimistega käisime muu Euroopaga ühte jalga. Umbes sama juhtus möödunud aastal lisaks Eestile ka Kreekas (seal ei võitnud muidugi majanduslik vastutustundlikult juhtinud peaminister), UK-s, Portugalis, Hispaanias ja nüüd siis Iirimaal. Muidugi on ka teistsuguseid valimisi, erinev oli muster nt Poolas ja Soomes (neis võitis senine opositsioonipartei).


Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.