23. juunil otsustas briti rahvas referendumil, et soovib Euroopa Liidust lahkuda. Lahkumist toetas 1 269 501 inimest rohkem kui jäämist, ehk lahkumise otsustas enam-vähem Eesti suurune rahvahulk (tulemus 51.9% lahkumise ja 48.1% jäämise poolt). See otsus juhib Ühendkuningriigi ebastabiilsuse perioodi ja ohustab riigi terviklikkust ent mõjutab olemuslikult ka Euroopa Liitu. ÜK on ELi suuruselt teine majandus, kus elab 13% EL kodanikest. Koos brittidega kaotab Euroopa Liit selle miski, mis lükkas arengut siseturu avatuse ja majanduse konkurentsivõime suunas, miski mis hoidis EL välis- ja kaitsepoliitikat meile sobival kursil, miski mis tõi EL otsustamisse kainet mõistust ja pragmaatilist lähenemist. Vaid paar aastat pärast globaalset majanduskriisi lükkab Brexit Euroopa taas suurde ebastabiilsuse perioodi. Referendum näitas, et populism ja valed võivad majanduskriisist mitte veel lõpuni taastunud Euroopas üpris lihtsalt võita. Kuigi ÜK on EL mõistes erandlik näide, mille põhjal üldistusi hästi teha ei saa ega tohi, saavad nii parem- kui vasakpopulistlikud jõud üle Euroopa indu ja hoogu juurde. EL keskendub järgmistel aastal säilitamisele ja koospüsimisele, selle asemel, et keskenduda arengule, mis tänaseid populismi toitvaid probleeme päriselt lahendaksid.

Poliitika eeldab perifeerset nägemist, Cameron aga vahtis tunnelisse

Eesti ajakirjandus ja poliitikudki on Cameroni referendumist rääkides kasutanud hasartmänguri võrdlust. Poliitika.guru on aga varasemates memodes kirjeldanud, et tänase päevani jõudmine on olnud pikk protsess, mis Thatcheri lõpuaastaist (kuigi just see Ühendkuningriigi peaminister oli olulisemaid ühisturu käivitajaid) konservatiivset parteid seestpoolt on söönud ja millele Cameron lõivu pidi maksma – selleks, et kõigepealt 2005. aastal parteiliidriks saada ja seejärel mitmel erineval korral tooride parlamendikohtade kaitsmiseks ÜK Iseseisvuspartei eest. Inglaste tõrksus lõimumisprojekti vastu ja hilisem kaugenemine Euroopa Liidust on olnud megatrend, nagu on kestev megatrend olnud ka Briti saarte devolution ehk keskvalitsuselt pädevuste ja suveräänsuse siirdamine tagasi Šotimaale, Wales’ile ja Põhja-Iirimaale, mida Brexit ka moel või teisel kiirendab. Kui lisada siia juurde veel skeptiline avalik arvamus, mis juba aastaid on keskmiselt näidanud, et lahkumist toetavate inimeste arv (finantskriisist alates) on olnud võrdne jääda soovijate arvuga, siis võiks meiegi enda Euroopa Liitu jäämist toetavaid prognoose võinud tagantjärele tarkadena pidada tunnel-nägemise sümptomiks.

Keda huvitab konkreetselt, kuidas brittide lahkumine Euroopa Liidust välja võib hakata nägema, lugege meie eelmist Brexiti erimemo – Kuidas edasi?

Selle nädala memos võtame aga kotka kõrge vaate (või miks mitte punarinna vaate – just see lind valiti hiljuti ÜK rahvuslinnuks) Brexiti mõjust Euroopa Liidule, Ühendatud Kuningriigile, Eestile ja vahest ka demokraatiale laiemalt.KAST-Brexiti-mojudMõju Ühendatud Kuningriigile

Konservatiividel, kellel täna ÜKs parlamendi enamus ja seeläbi ka valitsusvastutus, on nüüd referendumi kõrge osaluse tõttu mandaat eraldada riik Euroopa Liidu lepingulistest sidemetest. Ent milles nende mandaat täpselt seisneb ehk mida lahkumise poolt hääletanud britid tegelikult tahtsid?

Briti üks tuntumaid avaliku arvamuse uurijaid, Lord Ashcroft ja tema ettevõte küsitlesid valimispäeval enam kui 12 000 inimest. Selle põhjal teame järgmist:

Miks lahkumise poolt hääletanud nii otsustasid (tähtsuse järjekorras, vastavalt variandi esinemise arvule)

  1. Põhimõte, et ÜK-d puudutavad otsused tuleks langetada ÜKs (49%).
  2. Lahkumise poolt hääletamine andis parima võimaluse taasta ÜK kontroll immigratsiooni ja oma piiride üle (33%).
  3. Jäämine ei andnud mingit võimalust omada kontrolli selle üle, kuidas Euroopa Liit oma liikmesust ja võimu laiendab (13%).

Keskmine poliitika.guru lugeja teab hästi, et variandid 2 ja 3 on müüdid. Britid olid juba varem endale kauplenud sise- ja justiitsküsimustes erandeid (õiguse valida, millised osad vastava valdkonna EL õigusest üle võtta ja mida mitte), ÜK ei olnud osa Schengenist, Euroopa Kohtul ei olnud õigust hinnata ÜK seaduste kooskõla EL põhiõiguste hartaga, samuti on ÜK koos Taaniga väljas Euroopa Rahaliidust. Nii jääb alles 1. põhjus, mis lahkumise poolt hääletanute tunnustuseks oli ka enim nimetatud põhjus sellisele valikule.

Teadupärast teatas pärast referendumit ÜK konservatiivist peaminister David Cameron oma tagasiastumisest. Poliitika.guru oli turvaliselt prognoosinud, et tagasi tulnuks tal tõenäoliselt astuda igal juhul, v.a kui jääjad oleks suurelt võitnud, aga seda viimase 5 aasta arvamusküsitlused prognoosida ei võimaldanud.

Esimese kibedusega on Eesti kolumnistid ja ajakirjanikud David Cameroni võrrelnud küll Neville Chamberlainiga, kelle järeleandmispoliitika sillutas tee Hitleri ja Stalini Euroopa jagamispoliitikale kui ka Frederick Northiga, kelle ametiajal läks Suurbritannia sõtta kõikide oma kolooniate ja kogu Lääne-Euroopaga ning kes oli esimene parlamendis umbusaldusavaldusega mahavõetud briti peaminister. Need on küllap karmid ja ebaõiglasedki hinnangud, sest kui Cameroni EL poliitika kõrvale jätta (mis brittide kitsast vaatenurgast oli ka kuni referendumini mõõdukalt edukas, kevadel väljakaubeldud uued erandid brittide a la carte Euroopas “kaunistasid” eelmine peaministrite sarnaseid saavutusi), siis oli ta tõesti ÜK moderniseerija, kes oma Suure Ühiskonna ja hooliva konservatismiga liigutas toorid otsustavalt poliitika keskväljale ja puksis sealt vasakule serva tagasi Tööpartei.

Cameroni viimane suur kõne 2015. aastal näitlikustas hästi seda muutust, mille konservatiivid tema käe all läbi olid teinud – lisaks eelarvedistipliinile ja kasinuspoliitikale, mille poolest partei ennegi tuntud oli olnud, keskendus see võrdsete võimaluste tagamisele kõigile, rünnakule vaesuse vastu, koduomamise võimaluste laiendamisele, väga tugevale hoiakule rassilise diskrimineerimise vastu, integratsioonile ja ühtsusele ning lausa vanglareformile.

See otsustavalt avardunud poliitiline horisont oli põhjus, miks Boris Johnson, tõenäolisim ÜK tulevane peaminister ning Lahkujate kampaanianägu, nimetas Cameroni selle tagasiastumisotsuse järel üheks silmapaistvamaks ning erilisemaks parteiliidriks ning peaministriks, vapraks ja põhimõttekindlaks meheks. Ent see kõik võib muutuda referendumi tulemuse valguses tähtsusetuks. Cameroni vead ei seisnenud vaid selles, et asi (euroskeptilise sisepubliku ja tooride sümpaatia nimel viljeldud populism) läks referendumini (ka seda oleks saanud vältida). Just Cameron ise ehitas viimastel aastatel üles EL vastast meelsust ning tüüris eesrindlikule majanduspoliitikale vaatamata britte suletuse suunas. Tooridele tõi valimisvõidu referendumilubaduse kõrval muuhulgas immigratsioonivastasus ja väga jäiga immigratsioonipoliitika lubamine, mis loosungite tasemel ka pärast valimisi eesmärgiks seati ent mille elluviimine ei ole eduka ja avatud suurriigi puhul lihtsalt realistlik ega ka vajalik.

Selge on, et oma peaministrikarjääri viimase ja ilmselt ka oma poliitilise pärandi mõttes otsustavaima lahingu Cameron kaotas ning lähiaastatel ei võimalda see ka tema varasemat tegevust kuigipalju positiivsemalt hinnata. Veel enam – perspektiiv, et teda mäletatakse vaid selle ühe otsuse järgi, on väga suur. Kui Brexiti tõttu Šotimaa ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigist lahkuvad, saab ajalugu Cameroni mäletama kuningriigi lammutajana.

Konservatiivide tulevik

Boris Johnsoni esimene referendumi-järgne kõne oli aga tähenduslik ka muudel põhjustel, mitte ainult oma koolivenna helde kiitmise tõttu.

Johnsoni kõne oli suuremeelne, rahustav, mõõdetud. Olulise osa kõnest pühendas ta noortele, kes oli suures osas EL jäämise poolt hääletanud (75% 18-24 eagrupist, 62% 25-34 eagrupist) ja püüdis neid veenda, et ÜK jääb osaks Euroopast ning et võimalused seal reisida, õppida tundma kultuure ja keeli, mis moodustavad Euroopa ühise tsivilisatsiooni vundamendi, jäävad alles.

Veel enam – tõenäolisemaid kandidaate tulevaseks briti peaministriks  – Boris  Johnson lubas, et riik jätkab Euroopa välis- ja julgeolekupoliitikas ühena liidritest. See on üks nendest ennustustest, mida võiksimegi julgelt teha, kui britid ei saaks järgnevatel aastatel olema ametis oma riigi kooshoidmisega. Pikas plaanis võib brittide välis- ja julgeolekupoliitikaBrexiti kompensatsioonis võtta veelgi aktiivsema hoiaku, sh Kesk- ja Ida-Euroopa murede suhtes, ent lähitulevik on kahtlemata segane. Selleks on tegelikult ka kõik eeldused olemas – juba täna on ÜK meie regioonis väga aktiivne ning julgeolekualased sidemed on tihedad. Kui meenutada ka seda, et 2000ndate keskel otsis tollal Blairi valitsuse ajal varivälisministriks olnud tippkonservatiiv William Hague tooride uuele euroskepsisele aktiivset toetust just Kesk- ja Ida-Euroopast, meelitades siinseid konservatiivseid parteisid Euroopa Rahvaparteist välja (suhteliselt ebaõnnestunult), siis poleks sellises arengus midagi üllatavat.

Ekstsentriline (ja kahtlemata intelligentne) Johnson, endine ajakirjanik (sh Brüsseli korrespondent) ja Londoni linnapea, pole ainus pretendent tooride liidri ja peaministri kohale. Alates sellest, kui David Cameron juba enne 2015. aasta parlamendivalimisi teatas, et need jäävad talle viimasteks, on erinevad kandidaadi kandidaadid parteis endale toetust otsinud. Euroskeptikutest konservatiivide seas populaarseima Johnsoni taga on võimalusi veel viimased kuus aastat siseministrina töötanud Theresa May’l (toetas Jääjate kampaaniat, ent piisavalt passiivselt, et enda positsiooni võimuvõitluses säästa), sama kaua rahandusministrina töötanud George Osborne’il (Cameroni ja Johnsoni koolivend ning sõber, intelligentne ning hästi ametis hakkama saanud). Kuid nii May kui Osborne on mängust väljas, kui toorid otsustavad, et tulevane peaminister peab tulema Lahkujate leerist ning iseäranis rahandusminister Osborne oli aktiivne Jääjate kampaanias.

Järgmise ringi kandidaatide seas on Lahkumise kampaanias väga aktiivne olnud Michael Gove, tooride tõusev täht juba mitu viimast aastat. Taas Oxfordist, absoluutne staarväitleja juba gümnaasiumis, peaaegu et karikatuurne ettekujutus Briti poliitikust, kes armastas juba murdeealisena hästiistuvaid ülikondi. The Times’i poliitikaajakirjanik ja kolumnist, Cameroni ja Osborne’iga konservatiivse mõttekoja Policy Exchange kaasasutaja ja taaskord, viimaste lähedane sõber ning majanduspoliitilistelt  vaadetelt klassikaline liberaal, välispoliitikas pistrik. Gove sel korral tõenäoliselt ise ei kandideeri ning on juba teatanud, et toetab järgmise peaministrina just Boris Johnsonit.

Tooride uue liidri ja seeläbi ka peaministri valivad partei 150 000 liiget (riigile, kus elab üle 60 000 000 inimese…) 2 kandidaadi seast, kelle valivad välja tooride parlamendisaadikud.

Lord Ashcrofti eespool viidatud uuring näitab, et Lahkumise poolt hääletanud tooride selge esimene eelistus on Boris Johnson (43%), teine Michael Gove (19%) ja kolmas Theresa May (15%).

Jäämise poolt hääletanud tooride esimene eelistus on just Theresa May (28%), George Osborne on teine (22%) ja Boris Johnson kolmas (12%).

Ent vaatamata partei lõhestatusele EL referendumi küsimuses räägib nende tuleviku kasuks see, et nad on ühiskonnas avarama toetusega, reaalselt end moderniseerinud ja suutelised sõnastama poliitikaid ja lahendusi, mida neilt oodatakse. Tooride pooldumine või teatud tükkide eraldumine ei tundu hetkel tõenäoline, jätkatakse nii ühtsena, kui praeguses olukorras võimalik. Palju kehvemas seisus on aga Tööpartei.

Kuid ka tooride jaoks on lähiaastatel kõik ühele kaardile pandud. Lahkujate kampaania juhid sh Boris Johnson, teavad, et nende kampaania toetus suuresti valedele või pooltõdedele ning kõik need probleemid, milles seni on olnud võimalik süüdistada Euroopa Liitu, sh tööpuudus tööstuspiirkondades ja immigratsioon, jäävad alles. Neile lisandub lahkumine.

Nüüd on neil vaja pakkuda positiivne programm ja kuidagi taganeda Lahkumise kampaania ajal antud lubadustest. Viimane on juba alanud. Nigel Farage teatas päev pärast referendumit, et EL eelarvesse mineva raha NHSi ümbersuunamise lubadus oli viga (millega ta ise küll kuidagi seotud ei olnud) ning seda pole arvatavasti võimalik teha. Boris Johnson ütles samal päeval, et immigratsioon EList lahkudes arvatavasti siiski ei vähene. Nii on vesi peale tõmmatud kahele peamisele kampaanialubadusele. Teisalt võib ka selles näha poliit-tehnoloogilist taipu – selmet lasta valelubadustel tulla end hiljem kummitama tõmmati need kohe referendumi järel agendast maha.

Järgmine tagasilöök tabab Lahkujaid esimestel ELiga peetavatel kohtumistel, kus nad näevad, et valikuline EL õiguse rakendamine ei ole võimalik. Esialgu saab olla vaid väljas või sees ning seejärel hakata läbi rääkima uute tingimuste üle. Vastutus, mille Lahkujate kampaania juhid rahva lollitamisega endale on võtnud, on ülisuur. Aeg näitab, kas neile pandud lootusi suudakse kasvõi osaliselt õigustada.

Klounide tulevik

Nigel Farage, ÜK Iseseisvuspartei peatselt töötu liider (sest tõenäoliselt ju ÜK ei osale järgmistel EL parlamendivalimistel, mille saadik ta täna on), kes esimese asjana pärast Lahkumise võitu asus loobuma kampaania ajal antud lubadustest, on keerulises seisus. Iseenesest võiks väita, et partei missioon on Euroopa Liidust lahkumisega täidetud. Problemaatiline on lisaks see, et sellest tulemusest parteile mingit pikemaajalist reitingutoetust ilmselt ei tule. Lühikeses perspektiivis on võiduga kaasnev boonus tõenäoline, aga edasi läheb asi keerulisemaks, sest järgmiseks peaministriks saab ilmselt mõni Lahkumise kampaaniat vedanud konservatiiv tooride parteist.

Brittide valimissüsteemi (first-past-the-post ehk 1-mandaadilised valimisringkonnad, kus võitja võtab kõik) tõttu on UKIPi esindatus Alamkojas vaid 1 koht, kuigi ühiskondlik toetus on olnud kõrgem.

UKIPi tulevik on igas mõttes õhus. Partei, mida David Cameron iseloomustas “segaste, hullukeste ja kapirassistide” erakonnana, peab leidma endale uued teemad. Nüüd, kui on saavutatud isolatsioon, peab UKIP ümber orienteeruma nende kasude peale, millega Lahkumise hüvelisust kommunikeeriti – kuidas sünnib edukas ja iseseisev, maailmas kauplev riik. Ent nende usutavus sellistel teemadel ja tooride kõrval on täiesti olematu. Seega proovib UKIP end positsiooneerida globaliseerumise hammasrataste vahele jäänute kaitsjana, püüdes valijat, kes on pettunud nii toorides kui tööerakonnas, jätkates erakonnana immigratsioonitrummi tagumist, ning olles pinnuks iga järgmise toori peaministri kannas.

Tööpartei ebaolulisus jätkub

Lahkujate võitu andis EL referendumil oma tugeva panuse 67-aastane kommunist Jeremy Corbyn, kes ühtlasi on brittide kuulsusrikka ajalooga Tööpartei liider, kellesse ei usu peale ametiühingute mitte keegi – ei valijad ega ka need 10% partei parlamendifraktsiooni liikmeist, kes teda ametisse valimisel toetasid. Referendumijärgsel nädalavahetusel aeti Corbyn noorte poolt sõna otseses mõttes minema LGBT Pride ürituselt (“Sina oled süüdi!”). Põhjuseks just see, et Tööpartei, kelle valijad oleksid pidanud olema Jäämise kampaania põhilised toetajad, ei teinud Corbyni juhtimisel teadlikult ja tahtlikult piisavalt tööd oma toetajate väljatootmiseks.

Sarnaselt demokraatide presidendikandidaadiks pürginud Bernie Sandersiga on kerkinud küsimus, kas eluaeg kõige vastu olnud vanamehenässid suudavad kättevõidetud usalduskapitaliga ka midagi teha. Seni veel on vastus “ei”. Mistõttu on ka Tööparteis päevakorral umbusalduse avaldamine parteiliidrile. Selle lükkasid käima kaks kogenud seadusandjat, Margaret Hodge ja Ann Coffrey, kes edastasid Tööpartei parlamendifraktsiooni juhile kirjaliku ettepaneku kaaluda Corbyni sobivust. Eile astus tagasi või sunniti ametist lahkuma suurem osa Corbyni varikabineti liikmetest.

Muidugi vastasid sellele kohe ametiühingud oma Corbynit toetava avaldusega, aga Briti meedia vahendusel on teada, et Corbynil oli referendumi järel pingeline kohtumine partei juhtkonnaga, kus oli rahulolematust tema rolliga või selle puudumisega Jäämise kampaanias – veel enam, mitmes olulises valimisringkonnas, kus Tööpartei on traditsiooniliselt olnud väga tugev nagu Sunderland Kesk-Inglismaal ja Swansea Wales’is, läks tulemus üllatuslikult tugevalt Lahkumise kasuks. Mistahes olid Corbyni motiivid – selge on see, et oma parteile ega avalikkusele ta kampaania ajal peaministrikvaliteeti näidata ei suutnud ja see on tooride jaoks üks väheseid meetilku selles tõrvatünnis, mille nad endale ise kokku keetsid.

Selle memo kirjutamise ajal areneb Tööpartei sisekonflikt pöörase kiirusega. Corbyn lasi öösel vastu pühapäeva peetud halvatujulise telefonikõne ajal ametist lahti varivälisminister Hilary Benni (kuna too koordineeris Corbyni vastast tegevust Tööparteis), millele omakorda vastas ametist taandumisega suur osa Corbyni varikabinetist. Corbynil pole toetust kusagil väljaspool ametiühinguid, kommuniste ning marksiste. See tähendab, et Ühendkuningriigil puudub usutav parlamentaarne opositsioon, kes aitaks valitsust tasakaalustada ja selle tegevust efektiivselt kritiseerida. Teame Eestis seda tunnet ning selle mõju viimasest kümnendist liigagi hästi.

Šotimaa ja Põhja-Iirimaa tulevik

Šotimaa iseseisvusreferendum toimus kaks aastat tagasi ja toona jäid 55-45 peale Jääjad. Nüüd, kui EL referendumil hääletas kogu ÜK 52-48 Lahkumise poolt, siis šotlased ülivõimsalt ehk 62-38 Euroopa Liitu jäämise poolt. Šotimaa peaminister Nicola Sturgeon pole raisanud aega ja on juba pöördunud konsultatsioonideks Brüsselisse – sooviga arutada võimalusi, kuidas säilitada Šotimaale koht Euroopa Liidus, kui ülejäänud Suurbritannia on sealt lahkunud. Saatuse irooniameel avaldub vast selleski, et kaks aastat tagasi kasutasid paljud ÜK koosseisu jäämist pooldanud šoti poliitikud argumenti, et see on ainus viis tagada Šotimaa koht Euroopa Liidus…

Nii või teisiti on selleks vajalik ka uue iseseisvusreferendumi läbiviimine. 2014. aasta iseseisvusreferendumi läbikukkumine oli seotud peaasjalikult inimeste hirmudega riigi majandusseisu halvenemise pärast. See oli ju ka nüüd, 2016. aasta EL referendumi Jäämise kampaania argument nr 1, mis aga nüüd enam ei lennanud, polnud valimiskäitumist määrav. Küllap usuvad Sturgeon ja teised šoti iseseisvuslased, et poliitiline atmosfäär ongi muutunud ja Inglismaa enesessetõmbumine toob kaasa šotlaste väljavaatamise, nüüd siis ELi sisse. Siiski, Sturgeon on ettevaatlik ja mängib ajaga, kuna referendumi korraldamiseks on tal vaja kindlust, et see ka õnestub – teist kaotust iseseisvuslased nii lihtsalt üle ei elaks. Seetõttu on tema taktika sarnane Merkeli omale (vt all).

Vähem selge, ent pea sama erutav on seis Põhja-Iirimaaga. Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril napilt Wales’ile kaotanud ÜK osa on ainus piirkond kuningriigist, millel on maapiir teise EL liikmesriigiga – Iirimaaga. ÜK lahkumine EL koosseisust võib kaasa tuua vajaduse taastada reaalne piirikontroll, mis nii Iirimaa kui ka suure osa Põhja-Iiri poliitikuile, rääkimata igapäevaselt piiri ületavaist peredest, on täiesti väljakannatamatu perspektiiv – seda on juba kõik ka möönnud. Kui piiriküsimus võib areneneda reaalseks poliitiliseks küsimuseks, siis pole siit kaugel ka Iirimaa taasühendamise teema ja – loodame, et seda ei juhtu – selle teemaga alati kaasas käinud vägivald Sinn Feini ja Põhja-Iiri unionistidega, kes ka sel korral muuseas Brexitit toetasid. Sinn Fein ja Põhja-Iiri asepeaminister on juba avaldanud soovi korraldada Iirimaa taasühendamise küsimuses referendum.

Euroopa Liidu tulevik liidus inglasteta

Kui analüüsida Euroopa liidrite ja Briti liidrite Euroopast rääkimise sõnavara, siis on selge, et neid eraldab palju enam, kui pelgalt La Manche’i väin. Kui ÜKs oli isegi Jääjate suurim argument seotud sellega, et lahkumine tooks kaasa suuri majanduslikke riske, siis Merkeli referendumijärgne poliitiline kommunikatsioon rääkis suurest löögist Euroopa ühendamise protsessile.

Eestlastele ja paljudele EL liikmetele oli üllatuseks referendumi järgne saksa välisminister Steinmeieri kutse 6 EL asutaja riigile välisministrite kohtumisele. Teisalt pole Euroopas saladus, et referendumi eel käisid 6 asutaja esindajad poolsalaja juba mõnda aega koos, et olukorda arutada.

Nendesamade asutajate, ent ennekõike sakslaste ja prantslaste, lähenemine on täna veel erinev. See nädal peab tooma vormilise ühtsuse kõrval ka sisulise lähenemiste ühildamise.

Saksamaa – good cop

Merkel ei taha teha uisapäisa otsuseid, vaid kasutada aega analüüsimiseks. Kiirustades ja rapsides oleks lihtne püstitada Euroopasse uusi mõttelisi tarasid. Merkel näeb nii põhja kui lõunasse ning itta kui läände, kui ta mõtleb, et Euroopa on mitmekesine ja ta viitab ka Euroopa Liidu puudujääkidele, kui räägib ütles, et kodanikud peaksid rohkem tunda saama EL kasulikkust. See on mõneti naiivne vastus, ent vähemalt konstruktiivse introspektsiooni võimalusele viitav. Ka on Merkeli Euroopa endiselt maailma suurim majandusplokk ja ta näeb vajadust Suurbritannia partnerluse järele, et see oleks nii ka edaspidi. Kui Merkel räägib Euroopast, räägib ta rahust, stabiilsusest ja heaolust. Merkeli kutsel kohtutakse enne selle nädala Ülemkogu veel täna Berliinis selle eesistuja Tuski, prantsuse presidendi Hollande’i ja Itaalia peaminister Renziga.

Et sakslaste lähenemine saab olema rahulik ja kaine, näitavad ka teiste saksa tipp-poliitikute avaldused – sh Bundestagi president Lammert, asekantsler Gabriel ning ka rahandusminister Schäuble ja Steinmeier. Kõikide avaldused räägivad lisaks kahetsusele ka sellest, et Euroopa peab pingutama, et pakkuda oma kodanikele rohkem. Muidugi on nendel avaldustel ka sisepoliitiline põhjus – euroskeptiline ja pagulasvastane Alternative für Deutschland on täna Saksamaal tugevam, kui UKIP on ÜKs. Kui britid otsustavad lahkuda, tahavad sakslased nendega nii lahkumist kui edasisi suhteid läbi rääkida karmilt, ent kainelt, vastastikust kasu otsival viisil.

Prantsusmaa – bad cop

Hollande’i Prantsumaa on jätnud mulje, et soovib järsemat tegutsemist. Kui nad läksid, siis jumal nendega! Lahkumise jaoks on  Euroopas reeglid ning neid tulesb viivitamatult ja kõikide tagajärgedega jõustada. Introspektsiooni asemel soovivad prantslased kiiresti otsustada ja edasi liikuda EL konsolideerimisega. Veel enam, prantslased tahavad tihedamat integratsiooni soovivad liikmed eristada skeptilisematest liikmetest (nn 2-kiiruseline Euroopa) ja Euroopa-projekti toetajatega liikuda konkreetsete ühiste kaitse- ja julgeolekupoliitikateni, mis kaitseks EL välispiiri ja “tegeleks selle vaenlastega”. Rääkimata siis maksude ja sotsiaalkaitse ühtlustamisest ja eurotsooni juhtimise veelgi konsolideerimisest (prantslaste huvi on alates eurokriisist olnud nn föderaalne rahapoliitika koos EL võlakirjade ja võlakoormuse jagamisega, lisaks tahaksid prantslased näha EL rahandusministeeriumi, mis tasakaalustaks sakslaste ületugevat mõju EL fiskaalpoliitikale).  Sisuliselt räägibki selline lähenemine suhteliselt otsekoheselt eurotsooni-liikmete baasilt veelgi tihedama liidu konsolideerimisest. Teisalt võib selline Euroopa Liit tähendada ka maksukoormuse ümberjagamist suunas, mis prantslastele ei pruugi meeldida. Handelsblattis just avaldatud nn Schäuble salapaber just sellist arengut pelgabki, et itaallased ja prantslased ennekõike tahavad tänast ebastabiilsust ära kasutada sellest, et suurendada liikmesriikide võetud riskide ühist jagamist veelgi.

Taas kord näeme, et see pole pelgalt Hollande’i (sots) nägemus tulevikust. Nn kahe-kiiruseline Euroopa on ka prantsuse konservatiivide visioon. Alain Juppe, endine peaminister ja 2017 presidendivalimiste soosik, tegi ettepaneku samuti referendum korraldada, aga nüüd juba uue, Prantsusmaa poolt aktiivselt disainitud Euroopa projektile, mis on samuti koondunud nn tuumiku ümber. Samuti on sarnase ettepaneku üle-euroopaliseks referendumiks teinud tänane majandusminister Macron.

Ent on küsitav, kui realistlik selline poliitiline joon isegi Prantsusmaal on, kus euroskepsis on sel aastal EL liikmesriikidest kõige enam kasvanud  17 % võrra (taaskord irooniline on see, et selles uuringus kaetud riikide edetabelis on toetus EL-ile kõige kõrgem riikides nagu Ungari ja Poola, vastavalt 72% ja 61%, kuigi mõlemat valitsevad selgelt euroskeptilised ja populistlikud parteid). Meenutame, et aasta-aastalt on oma poliitilist toetust Prantsusmaal kasvatanud isalt tütrele liikunud Front National, mille ambitsioone õnnestub kärpida ainult valimisissüsteemi eripärade ja poliitilise toetuse ebaühtlasele geograafilise jaotuse tõttu. Ent põhjus, miks prantsuse poliitikud oma sisepoliitikat siin otseselt ei pelga, on ilmselt reaalne hirm Euroopa tuleviku pärast. Manuel Valls, Prantsusmaa tänane peaminister võttis rahvusliku poliitilise eliidi meeleolud kokku georgesoroslikult kui tõdes, et Brexit ei tähenda enamat või vähemat, kui Euroopa Liidu täieliku lagunemise ohu materialiseerumist. Euroopa Liidu järk-järgulise fragmenteerumise vastu aitab prantslaste arvates vaid selle konsolideerimine ja uuestiloomine. Prantslaste jaoks saab see EL 2.0 tähendada aga veel enam pädevuste ülesdelegeerimist ja ühist poliitilist koordinatsiooni veel enamates küsimustes.

See, mis saab brittidest, ei ole ebaoluline küsimus. Ent täna tundub, et saksa-prantsuse vaateks saab vaatamata nüansierisustele soov tegeleda Euroopa Liidu tulevikuga, mitte ÜK tulevikuga (kuigi ka võimalikud konsultantsioonid Šotimaaga näiteks, EL välispiiri küsimus Iirmaa ja Põhja-Iirimaa vahel kindlasti mõjutavad ka seda ja siin on EL-il palju hoobasid). Küllap saavad ka kõige solvunumad endast üle ja spetsiifiliselt brittidele kätte maksma ei asuta – küll aga võib olla kindel, et paremaid tingimusi, kui brittidel oli EL liikmena, ei näe nad mistahes vabakaubandusläbirääkimiste käigus.

Ent sinna on veel pikk maa. Kõigepealt tuleks ÜK Euroopa Liidust “eraldada” ja sellele peab eelnema ÜK valitsusjuhi selge kirjalik või suuline tahteavaldus, mispeale rakendatakse viidatud artikkel 50, mis näeb üldiselt ette liikmesriigi ELst lahkumise. Kuigi Cameron on teatanud, et astub oktoobris ametist tagasi ning ÜK Euroopa Liidust väljaviimine peab jääma järgmise, legitiimse peaministri ülessandeks, siis on Euroopa Liit selgitanud, et tegelikult piisab artikkel 50 rakendamiseks ka sellest, kui ÜK valitsusjuht ilmuks sel nädalal EL Ülemkogule ja annaks suulises sõnavõtus (või kirjalikult) teada, et vastavalt referendumi tulemusele soovib ÜK Euroopa Liidust väljuda. Sisuliselt teeb see Cameronile Ülemkogule ilmumise kaunis keeruliseks, kui toorid kavatsevad seda joont hoida, et järgmised sisulised sammud jäävad uuele peaministrile.

Küllap kujundavadki konservatiivid hetkel oma strateegiat, millele viitab ka peaaegu et täielik eetrivaikus nii Johnsoni kui Cameroni poolt laupäeval ja pühapäeval. Brittide edasilükkamisstrateegial võis olla lisaks aja juurde ostmisele ka teisi põhjuseid – loogiline oli neist arvata, et enne lahkumise tingimustes kokkuleppimist loodeti kokku leppida ka edasise suhte tingimustes – ent vaevalt EL laseb sel juhtuda.

Eesti tulevik Saksa-Prantsuse telje poolt domineeritud EL-is

Eesti jaoks süvendab ÜK võimalik lahkumine mitmeid juba seniseid trende. Alates liitumisest euroalaga ja finantskriisist on Eesti EL poliitikas suurema kära ja avaliku diskussioonita samm-sammult ümberorienteerunud Saksamaa suunas. Suhteliselt sarnane nägemus eurotsooni majandus- ja rahapoliitikast (sh konservatiivse fiskaalpoliitika osas) ja kultuurilinegi klapp on Eesti, sarnaselt teiste liberaalseste ja Skandinaavia riikidega (Madalmaad, Soome jne), ankurdanud rohkem Saksamaa külge. Seda trendi on süvendanud ÜK vaikne eemaldumine aktiivsest EL poliitikast, mis on mõju ELis paratamatult vähendanud. Siseturu, välispoliitika ja julgeoleku teemadel on ÜK siiski olnud liberaalsete ja avatust toetavate riikide vedur, see tasakaalupunkt nüüd kaob.  

Eesti diplomaadid, kes seda ümberorienteerumist on disaininud, on teinud seda teadmises, et tegelikult see liberaalne koostöökaart ÜK-ga on juba täna paljuski näiline. Et ÜK ongi samm-sammult ELst ja otsustamisest eemaldunud, et Eesti otsus eurotsooniga liituda on meid neist veel kaugemale viinud ja et Euroopa tulevik on pragmaatiliselt vaadates nii või teisiti Saksa-Prantsuse õrnal juhtimisel toimuv poliitiline integratsioon.

Eesti jaoks on suurim oht see – nagu ka Euroopa Liidu enda jaoks – et järgmised 5 aastat tegeletakse enesesse vaatamisega, brittidest viimase välja pigistamisega, uute lepinguprojektide ja tulevikukonventidega, kus vanad valged mehed arutavad omavahel tähtsaid küsimusi, ning loovad uut Euroopa narratiivi, mida on lihtne populistidel kaaperdada ja portreteerida kui järjekordset eliidi õhulossi ehitamist. Eesti selge huvi on seda kõike vältida ning mitte ainult seetõttu, et meilt sinna Euroopa mastaapi vanu valgeid mehi panustada palju pole.

Ennekõike on vaja liigset enesega tegelemist vältida seetõttu, et muu maailm ei jää ju samal ajal ootele. Endiselt on okupeeritud suur osa Ukrainast ja inimesi tapetakse seal iga päev, palju enamgi veel langeb inimesi Süürias, upub Vahemeres, elab pagulaslaagrites Türgis, Jordaanias ning kolab kodutult Euroopas. Endiselt stagneerub Euroopa majandus ning arvata, et Brexiti tõttu muutub Vana Euroopa tehnoloogiaettevõtetele ja innovatsioonile atraktiivsemaks kui London, on lausa ogarus (visataks USA Euroopa Liidust välja, siis ei lahkuks ükski Euroopa startup Bostonisse, New Yorki või Silicon Valleysse. Aga USA ei ole ju Euroopa Liidus? Aaaa…). Euroopa probleem pole mitte Londoni olemasolu, vaid üksikute ja paljulubavate erandite kõrval (Barcelona, Berliin) ikka ja jälle globaalse potentsiaaliga innovatsioonile ja tehnoloogia arengule ebasoodus keskkond, millest inglise keeles ühiskonnas vabalt hakkama saamine üldise avatuse ja mõistliku ärirežiimi ning korraliku tööjõuturu kõrval pole üldse vähetähtis…

Ükskõik mida poliitikud ka ei räägiks, siis rahvusvahelise finantsturu ja investeeringute vaatenurgast kasvasid Euroopa riskid taas ja meie jaoks on see iseäranis probleemne, juba teiste olemasolevate riskide kõrval. Eesti peab veel enam katsuma sisuliselt eristuda ja pingutama selle nimel, et olla kõige uuendusmeelsem, innovatiivsem, julgem ja tulevikku vaatavam, et olla atraktiivne ja silmapaistev üldiselt kõrgenenud riskidega mandril.

Eesti osa lõpetuseks – soovitus kõigile – lõpetage ära Brexiti kontekstis Eesti EL eesistumise varasemaks toomise ja prioriteetide muutumise üle halamine. See pole tähtis, Eesti saab sellega kindlasti väga kenasti  hakkama, meil on eesistumiseks olemas nii inimesed kui ka hea ettevalmistus. Palju tähtsam on, mida me oma riigiga teeme tänase päeva ja eesistumise vahelisel ajal, et end heas mõttes eristada ja esile tõsta ja ennekõike selleks, et siin elavatele inimestele pakkuda nii kaitset kui unistusi paremast homsest.

Pinnapealseid järeldusi Brexiti mõjust demokraatiale

  • Euroopas on rände- ja migratsioonikriis. Oleme näinud, et pea kõiki Euroopa mandri valimisi ja referendumeid mõjutab see tohutult. See on eksistentsiaalne. Elanikud vaatavad oma valitsusi ja küsivad, kas need saavad hakkama. Vastus on ka vastus mistahes referendumile.
  • Robert Kitt ütles oma Teaduste Akadeemia ettekandes hästi – ka kõige jõukamates lääneriikides on ühiskonnas kaks madalama sissetulekuga veerandit ilma mistahes säästudeta. Ka Brexit näitas seda, et kui see osa – vähem haritud, väiksema sissetulekuga, üle keskea inimene on pahane, siis ollakse suutelised ka jõukas lääneühiskond jalgadelt pea peale pöörama. Selge see, et frustratsioon poliitilise mõõdukuse ja status quo’ga  on kergemgi tekkima riikides nagu Eesti, kus suhtelist jõukust vähem.
  • Paljudes riikides on ajakirjanduse rolli osas ka viimaste referendumite ja valimiste kontekstis tekkinud poleemilisi käsitlusi. Kriitikud arvavad, et ajakirjandus ei suuda paljudes kohtades enam piisavalt üheselt seista tõe eest ja langetada ise valikuid, vaid piirdub polariseerunud “debati” “raporteerimisega”. See on andnud suurema tribüüni spektri servadele.
  • Selle tulemusena ongi “debatt” ja “diskussioon” muutunud demokraatia eeldustest sõnadeks jutumärkides ja veel enam, olulisemaks faktidest. Riigis, mis on kinkinud maailmale parlamentaarse demokraatia, murdsid referendumil rahva selgroo viimase poolsajandi üht olulisemat otsust tehes otsesed valed, desinformatsioon, mida referendumi järgsetel päevadel rõõmuga omaks võeti – sest äärmustele ja reportaažile orienteeritud 24h meediatsükkel lihtsalt töötab nii.

3 AMIGOT

Elu pakub kontraste. Ajal, kui Euroopa Liit paistab resigneerunud iseendaga tegelemisse, selmet vähendada oma kasvavat distantsi maailma innovatiivsemate ja kiiremini arenenuvate piirkondadega, koguneb just maailma kõige jõukama regiooni liidrid 29. juunil nn 3 amigo kohtumisele. Ottawas istuvad ühe laua taha Kanada peaminister Justin Trudeau, USA president Barack Obama ja Mehhiko president Enrique Pena Nieto. 3 liidri formaadis, mis Kanada konservatiivse peaministri Steven Harperi lahkumise järel on leidnud endale uue hingamise, arutatakse regiooni kaubandussuhete arendamist, ühist vaadet kliimamuutuse rusuvate majandusmõjude leevendamiseks ja muud – ühesõnaga, tulevikku strateegiliselt mõjutavat päevakorda, mitte minevikku…

HISPAANIA  VALIMISED

Kuivõrd detsembris toimunud üldvalimised tootsid Hispaania parlamenti sellise kohtade jaotuse, mis stabiilset koalitsiooni moodustada ei lubanud, siis mindi uuele katsele. Eile toimunud valimiste tulemusena aga …suurt midagi ei muutunud. Paremkonservatiivid võitsid valimised taas, veidi oma kohtade arvu suurendades. Sotsid tulid teiseks ja oodatud vasakradikaalne revolutsioon Podemose juhtimisel jäi samuti ära – nemad jäid kolmandaks.

Täpsed numbrid ja kohtade jaotus selgub lähihetkeldel ent midagi kiiresti ei sünni. Valijad usaldasid küll stabiilsust ja kindlust konservatiivide liidri Mariano Rajoy isikus ent tee stabiilse valitsuskoalitisooni tekkeni saab olema okkaline, mistahes pretendendile. Kõige olulisem järeldus on vast ka käesoleva taaskord Brexitile pühendatud memo kontekstis, et brittide EL referendumist Hispaania radikaalsemad jõud mingit toetust ei saanud.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.

Kirjutas: Poliitika.guru