Sel nädalal tulevad uuesti kokku Küprose saare kahe poole esindajad, et teha Genfis uus katse Aphrodite sünnipaiga taasühendamiseks, mis murdus kaheks riigiks üle neljakümne aasta tagasi pärast Türgi 1974. aasta invasiooni. Koos nendega asuvad neljapäeval kõnelustelaua taha Euroopa Liit (ühinenud riik oleks automaatselt EL liikmesriik), Suurbritannia peaminister (Ühendkuningriik on Küprose julgeoleku tagaja, neil on endiselt saarel kaks sõjaväebaasi, vt viirutatud alasid allpool kaardil) ning kahe kunagise vaenupoole, Kreeka ja Türgi, valitsuse esindajad.
Enne Küprose Euroopa Liiduga liitumist tehti tõsine katse saare ühendamiseks, kuid 2002-2004. aastal peetud läbirääkimistel sündinud plaani ei kiitnud Küprose rahvas referendumil heaks. Nii ühineski ELiga vaid osa Küprose saarest ehk nn Lõuna-Kürpos ning EL sai päranduseks külmutatud konflikti, mis mürgitab Kreeka ja Türgi suhteid ning mõjutab muidugi ka ELi ja Türgi läbisaamist. Edukate läbirääkimistega oleks võimalik seda pinget maha võtta ja tuua positiivne noot 2017. aasta rahvusvahelisse poliitikasse. Ent läbirääkimised ei lähe kindlasti lihtsalt ja kokkulepete sisust sõltub, kui hästi Küpros ühe riigina toimima hakkab.
Kaks suuremat küsimust, millele ühinemisläbirääkijad peavad vastuse leidma on:
1. Territooriumi jaotus ning uue riigi valitsemine? Eelmine, ÜRO kunagise peasekretäri Annani nime kandev ühinemisplaan nägi ette suhteliselt tugeva keskvõimuga riigi loomist, kus Türgi küproslaste “kontrolli” all oleks 28,7% riigi territooriumist. Keskvõimu suhteline tugevus oli siiski vastumeelne mõlema kultuurikogukonna jaoks (eriti Põhja-Küprose türklastele). Täna otsitakse lahendust föderatsioonist, kus mõlemal osapoolel oleks laialdane autonoomia. See on nö Belgia süsteem, kus keskvalitsus on suhteliselt nõrk ja osariikide poolt kontrollitav.
Riigi toimimiseks on peamine föderaalvalitsuse ja osariikide pädevuste jaotus. Belgia on siinkohal kindlasti parem näide kui näiteks Bosnia, kus nõrk föderaalvalitsus ja osariikide suur autonoomia on viinud praktiliselt mittetoimiva riigini. Ent viimastel aastatel oleme näinud, et ka Belgia ei ole just tõhusalt toimiva riigi musternäide. Tuleb leida toimiv tasakaal osariikide ja rahva suure otsustusõiguse soovide ning praktiliste riigivalitsemise vajaduste vahel.
Nagu me oma kogemustest teame, on veel tulisem teema territooriumi jaotus. Ühtse riigi sünd eeldab maade ümberjaotamist. Üle 90 000 küproslase on invasiooni tulemusel kodud maha jätnud ning soovivad sinna tagasi pöörduda, selleks on vaja nn tuleviku osariikide piire muuta. Novembris raporteeris Küprose Türgi osa meedia, et mis puudutab territooriumi jaotust, siis lahutab osapooli vaid 1% – Kreeka pool on nõus Türgi poolele loovutama 28,2% ja türklased soovivad saada 29,2%. Lõpptulemus võiks olla seega umbes selline:
Allikas: http://greece.greekreporter.com/2016/11/21/cypriot-newspaper-presents-new-map-of-cyprus-after-greek-and-turkish-side-talks/
2. Kuidas lahendatakse (maa)omandi tagastamise küsimused? Kui kreeka küproslased 1974. a Põhja-Küproselt minema löödi, kaotasid nad ka oma vara, majad ja maad. Nende osaline tagastamine on olnud üheks saare ühendamise komistuskiviks. Annani plaan nägi ette väga pikki üleminekuperioode, mistõttu tekitas see paljudes kreeka päritolu küproslastes vastuseisu: milleks peaks nad toetama midagi, mille vilju nad ehk kunagi ei saa maitsta? Seega on just maaomandite kiire tagastamise küsimus teiseks võtmeteemaks.
Läbirääkimiste kestust ennustada on keeruline – võib minna kiiresti või võtta kuid. Kokkulepe ei sõltu vaid Küprose lõuna- ja põhjaosa liidritest, vaid ka saarevälistest tegelastest. Ennekõike Türgi president Erdoganist ja Kreeka peaminister Tsiprasest. Eriti Erdoganist. Eelmise nädala terrorirünnakud ööklubis ei soodusta kokkuleppele jõudmist, kuna Türgi rahvuslased tahavad Erdoganilt tugevaid signaale, ning Põhja-Küprose “äraandmine” ei ole seda mitte. Pigem oleks selleks Põhja annekteerimine “a la Krimm”. Samuti on Erdogani fookuses pigem kodune riigireform, mille läbisurumiseks on tal endal vaja korraldada edukas referendum, mis eeldatavalt saab toimuma märtsis. Küprose ühinemine on talle selle kõrval teisejärguline küsimus. Kuid kindlasti ei saa ta endale lubada seda, et kokkulepet hakataks tõlgendama kui järeleandmist kreekaküproslastele. Seega on tema positsioon läbirääkimistel tõenäoliselt üsna jäik, ning samuti ei ole tal mingit soovi tasuta eurooplastele kingitusi teha. Pigem vastupidi.
Tsiprase positsioon ei olegi veel lõpuni selge, selle nädala alguses andis ta Kreeka seisukohtadest ülevaate Euroopa Liidu partneritele. Nagu Türgi puhul, on siingi tegemist siseriiklikult tundliku küsimusega. Üheks peamiseks teemaks on kreeklastele kindlasti kokkuleppe Türgi vägede lahkumise osas Põhja-Küproselt (julgeoleku tagamiseks on seal ligikaudu 40 000 Türgi sõdurit) ja nende asendamine kas rahvusvaheliste jõudude või teistsuguste julgeolekugarantiidega. Ent raske on näha, et Kreeka läbirääkimised põhja laseb.
Mis võiks osapooli mõjutada kokkulepet toetama? Esiteks Vahemere vaidlusalused gaasimaardlad, mida saaks pärast kokkulepet hakata kasutama. Gaas leiti nii Küprose kui külgnevates Iisraeli vetes pärast eelmiste läbirääkimiste lõppu (selle kümnendi alguses) ning selle ekspordiks efektiivseim viis on läbi Türgi gaasitorude. See tähendab, et huvi on mõlemapoolne. Erdoganile on oluline võimalus vähendada Ankarast Põhja-Küprosele minevaid rahavooge ja suunata vabanevad resurssid kuhugi paremasse kohta. Tsiprasele ja lõunakürposlastele on lisaargument Küprost valusalt löönud finantskriisist ülesaamine, sest liitumine avardaks majandusliku arengu võimalusi.
Ühinemisplaani võtmeteemades kokkuleppele jõudmine ei tähenda veel ühinemist. Selleks, et see teoks saaks, peavad mõlemad kogukonnad kokkuleppe referendumil heaks kiitma. Eelmine, nn Annani plaani alusel sõlmitud kokkulepe referendumil heakskiitu ei leidnud. Kuigi Põhja-Küprose elanikud seda toetasid (64,91%) olid ülejäänud küproslased sellele ülekaalukalt vastu (75,83%). Taolise mäekõrguse vastuseisu ümberpööramine enamuse toetuseks on väga keeruline. Eriti olukorras kus Küprosel mõjuvõimas Kreeka õigeusklik kirik ühtegi ühinemiskokkulepet ei toeta. Peamine argument: kristlus ja islam ei saa ühes riigis koos eksisteerida. Tundub, et pole tähtis, et taoline välistav lähenemine ei lähe kuidagi kokku demokraatliku ühiskonna põhiväärtuste, või ka kristliku andeksandmise ja lunastuse kontseptsiooniga.Tõenäoliselt muretseb kirik hoopis oma mõjuvõimu vähenemise pärast uues ühisriigis.
Loomulikult ei alga selle nädala pingutused tühjalt kohalt. Mõlema Küprose liidrid on viimased poolteist aastat läbirääkimisi pidanud ja kokkuleppe detaile täpsustanud. Esmakordselt istutakse vahetult ühe läbirääkimiste laua taga, see annab lootust positiivseks tulemuseks. Mitmed eksperdid on avaldanud arvamust, et kui seekord kokkulepet ei sünni saab Küprose ühinemise pikaks ajaks taas unustada. Kuid mitmed põhimõttelised küsimused ei ole veel kokku lepitud ja on palju asju, mis võivad viltu minna. Lähinädalad või -kuud näitavad, kas Euroopa Liit saab alustada keerulist aastat positiivse avanguga või annab läbikukkumine aastale negatiivse suuna.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
