Euroopa Komisjoni presidendi iga-aastasel State of the Union kõnel pole päris sama kaalu ja glamuuri, mis Ameerika Ühendriikide presidendi sarnase pealkirjaga etteastel. Jean-Claude Juncker teab seda hästi ja palus eile Euroopa Parlamendi ees seistes end Obamaga mitte võrrelda – erinevad liidud, erinevad presidendid, erinevad olukorrad.

See ei tähenda, et komisjon eesotsas Junckeri meeskonnaga ei püüaks sellest kõnest üht aasta tippsündmust teha. Eelmisel korral läks see päris hästi korda – Jean-Claude’i personaalne ja emotsionaalne migratsiooniteemaline kõne ei olnud kõigile küll sisu osas meelt mööda, kuid see oli kindlasti ambitsioonikas, aktuaalne ja retooriliselt meisterlik. Oli ette teada, et selle aasta kõne saab olema teistsugune ja keerulisem kokku panna.

Nagu Juncker ise alustades ütles, miski pole väga paremaks muutunud. Ühe suure teema asemel on nüüd mitu, üks hullem kui teine – Brexit, terrorism, migratsioon, populism, Kreeka, majanduse letargia. Selles olukorras tundub strateegiliselt mõistlik reageerida pragmaatilise, konkreetsetele tegudele suunatud kõnega ja seda Juncker ka tegi.

Kui eelmisel aastal võttis rändekriis enda alla pea tunni, jättes vaid natuke ruumi majandusele ja Kreeka hädadele, siis seekordne kõne kaldus üsna teise äärmusesse: igaühele midagi! Komisjon kaitseb Euroopa terasetööstust! Ja põllumehi! Ja privaatsust! Ja võitleb maksupettustega! Ja noorte tööpuudusega! Ja tasuta wifi kõigile!

Mitte et kõnes poleks olnud ühtegi olulist ideed. Kõige värskem ja huvitavam oli Euroopa Liidu ühisele välis- ja kaitsepoliitikale suunatud osa. Ainult pehmest jõust ei piisa, et Euroopa saaks maailmas endiselt tõsist rolli mängida, ütles Juncker. Ei saa igavesti loota, et teised (loe: USA) meie eest meie julgeolekut garanteerivad. Lissaboni leping lubab liikmesriikidel teha püsivat kaitsealast koostööd ning see idee on reedel Bratislava tippkohtumise laual. Juncker ütles selgelt, et Euroopa Liidul peaks olema ühine militaarvõimekus ja peakorter, kust koos operatsioone juhtida. Lisaks käis ta välja Euroopa Kaitsefondi idee, mis aitaks Euroopa kaitsetööstusel olla innovaatilisem ja konkurentsivõimelisem. Saksamaa ja Prantsusmaa on mõlemad hiljuti sarnaseid plaane toetanud, nii et julged sammud ses valdkonnas paistavad võimalikud.

Juncker rõhutas, et kui EL tahab globaalsetes asjades kaasa rääkida, peab praegusest välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgest esindajast Federica Mogherinist saama Euroopa Liidu välisminister. Selleks, et kaasa rääkida, peab ka teadma, mida öelda: kõige põletavamalt on tarvis ühist Süüria strateegiat. Juncker oli üsna jõuline ka piiride kaitse osas: ELi uus piirivalveagentuur tuleb võimalikult kiiresti käima tõmmata, juba oktoobris tahab Juncker Bulgaarias näha 200 Euroopa piirivalvurit ning 50 sõidukit, lisaks juba kohalolevatele. Novembris tuleb Komisjon välja Euroopa Reisiinfosüsteemi ettepanekuga, mis kõlab nagu veebisait odavlendude otsimiseks, kuid annab tegelikult ülevaate kõigist inimestest, kes soovivad Euroopasse siseneda.

Teine suur sisuline teema kõnes oli asepresident Ansipi ning volinik Oettingeri ettevalmistatud telekomituru reformi ja autoriõiguse pakett. Muuhulgas tähendab see 5G kasutuselevõttu kogu ELis aastaks 2025, uusi reegleid autoriõiguste kaitseks internetis ning juba mainitud tasuta wifit Euroopa linnades ja külades aastaks 2020. Viimane lubadus tekitab ilmselt rohkem elevust riikides, kus iga raamatukogu, rongijaam või külaplats wifile ligipääsu ei võimalda ning päris kogu Euroopa siiski traadivabaks ei muutu. Need omavalitsused, kes on huvitatud avalikes kohtades tasuta wifit pakkuma, saavad aga nüüd liidu rahalisele toega arvestada. Päris kõike siiski kinni ei maksta ning raha jätkub vaid kiirematele.

Lisaks lubas Juncker uut ja paremat ettepanekut rändlustasude kaotamiseks – eelmisel nädalal tagasi võetud esialgne ettepanek, mis oleks katnud 99,9% eri rändlusmudeleid kasutavatest EL kodanikest, tekitas palju kära. Uut lubas president järgmiseks nädalaks. Samas tuleb mõista, et rändlustasude kaotamine pole kunagi tähendanud seda, et ühest liikmesriigist teise kolinud EL kodanikud saaksid oma päritoluriigi mobiilsidepakkuja teenuseid ka uues kodukohas võõra võrguoperaatori taristu najal igavesti edasi kasutada. See tähendaks kuritarvitusi, mis võiks viia odavate riikide (nt Soome, Eesti) kõnepakettide hinnad üles, ning ohustaks investeeringuid võrgukvaliteeti kalli mobiilsidega riikides (nt Itaalia, Hispaania).

Komisjoni enda jaoks on oluline uudis 315 miljardi eurose investeerimisfondi (EFSI) mahu kahekordistamine ning uue, Aafrikale ja naaberriikidele suunatud investeerimisplaani lansseerimine. Väljaspool Brüsseli mulli ei pruugi neil ideedel aga nii suurt mõju olla, kui Berlaymonti kõrgematel korrustel loodetakse.

Vast põnevam kui suur osa kõnes öeldust oli see, mida kõnes EI öeldud. Teksti ametlik, Komisjoni kodulehel avaldatud versioon sisaldab täpselt ühe, äärmiselt üldise lause selle kohta, et meie hulgast võib lahkuda üks (ilmselt anonüümseks jääda sooviv) liikmesriik. Tegelikult peetud kõnes pühendas Juncker Brexitile tripsukese rohkem aega, kuid ei öelnud midagi uut – kui mitte arvestada torget, et eurooplased ei saa kunagi aktsepteerida Poola tööliste mõrvamist Essexis. Ainus kaubanduskokkulepe, millest kõne rääkis, oli Kanadaga sõlmitud CETA – ei piuksugi selle riigi suuremast naabrist. Kui EFSI välja arvata, ei olnud pea üldse juttu ei majandusest, eelarvepoliitikast ega raskustes olevatest riikidest. See oli kergenduseks neile, kes kartsid, et Juncker võib välja tulla stabiilsus- ja kasvupakti kaotamise või lahjendamisega. Ei sõnagi Ukrainast. Üks viide Venemaale, sanktsioonide kontekstis. Vaikus Türgi rindel ning üsna tagasihoidlik roll migratsiooniga seonduval. Osaliselt peegeldab see teemade valik Brexiti hääletuse järgset  uut reaalsust: sees oli UK jaoks vastuvõetamatu Euroopa armee, väljas nende jaoks olulised, ent Saksamaa ja Prantsusmaa jaoks ebamugavad TTIP ning Ukraina. Igatahes oli ruumis elevante nii palju, et nende vahel laveerimine nõudis märkimisväärset osavust.

Junckeri pandud “aus diagnoos” – et Euroopa on eksistentsiaalses kriisis – võib seega küll korrektne olla, kuid selle põhjuste ja sümptomite kirjeldus jäi poolikuks. Loomulikult, ükski kommunikatsioonispetsialist ei soovita keskenduda teemadele, mis on negatiivsed ning kus sul pole ühtegi lahendust pakkuda. Ehk oligi selline selektiivne nägemine kõne seisukohast õige valik, kuid päris elus ei kao probleemid sellest kuskile.

Kas kõne olukorrast Euroopa Liidus saab üldse olla parem kui olukord ise? Kui situatsioon on sitt, saab sest jutuga saia teha? Ikka. Selleks on kaks teed – seis ilusamaks valetada või pakkuda välja midagi nii jõulist ja inspireerivat, mis olukorda fundamentaalselt muudaks. Junckeri kõne ei teinud kumbagi. See oli segu pragmatismist, idealismist ja künismist, poolikutest lahendustest, kompromissidest, üleskutsetest solidaarsusele, (õigustatud) sõrmeviibutamisest liikmesriikide suunas, headest mõtetest, surnult sündinud algatustest, liiga keeruliste asjade ignoreerimisest ja sümboolsetest žestidest. Üsna  samasugune nagu olukord Euroopa Liidus.


Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit