Esimene pilt: rüselevad papid togivad maas ukerdavat rahvasaadikut. Teine pilt: plakatid, mis kujutavad täna võimu teostavaid poliitikuid võllapuus. Kolmas pilt: EKRE juhtide soovimatus vägivalda hukka mõista, üleskutse rahva nimel põhiseadusliku korra kaitsmiseks konflikti eskaleerida…
Aga millist pilti nendest sündmustest proovib maalida EKRE? Proovime seda nende seletustest kokku panna. Esimene pilt: ’Eliidi’ poolt kaaperdatud Riigikogu arutab Eesti liitumist globaalse rändelepinguga, mis EKRE väitel avab piirid massiliseks sisserändeks Eestisse (Helme: „Ma olen ise neid numbreid näinud tabelites“). Teine pilt: Valitseva eliidi provokaator üritab üle võtta rändelepingu vastu suunatud meeleavaldust. Kolmas (tausta)pilt: Eesti piiride taga ootavad miljonid migrandid võimalust sissepääsemiseks, migrantide vaikne imbumine on juba toimumas (Helme: „Tallinna tänaval on juba täna näha inimesi, kes pole siit pärit….“). Kokkuvõte – tunne hirmu, kui oled eestlane ja rahvuslane. Ja kui tunned hirmu, siis on reeturliku eliidi löömine OK. Löö teda, raiska, jalaga nii et ta enam ei tõuse ja võta kontroll tagasi ’rahva’ kätte.
Hirm paralüseerib demokraatliku elukorralduse. Killustab ja raskendab, või teeb sootuks võimatuks konstruktiivse enamuse moodustamise. Selle enamuse, mille najal demokraatlik, inimeste vabadusi kaitsev ja arendav rahvavalitsus püsib. Hirm muudab näljast ulguvaks hundikarjaks kõrgemat võimu teostava rahva ja mitmed rahvaesindajad eri suundadesse pagevad lambakarjaks. Sest hirmuvalitsuse ajal reeglid ei kehti, eilne hunt võib täna osutuda selleks talleks, kes ohverdatakse ulguvale hundikarjale.
Küüniliselt olukorda analüüsides võib ju mõista, miks EKRE tahab rändehirmu külvata. Kui rändekriisi tippajal (sügis 2015) arvas Eurobaromeetri järgi 45% Eesti elanikest, et migratsioon on riigi peamiseks mureküsimuseks, siis sügiseks 2017 oli see langenud 14%-ni. Muretipu on üle võtnud tervishoid ja hinnatõus. See langus oli EKRE-le probleem. Nende valimisratsu hakkas lonkama. Kuidas ta uuesti traavi jooksma saaks? Imekombel tõttas appi hobuseparisnik Helir. Isamaa otsus tõmmata migratsiooniteemal saag käima sajab EKREle sülle nagu taeva kingitus. Üleöö on Eesti meedia jälle täis rändeteemalist hirmujuttu, Õhtuleht müüb ennast loosungiga sellest, kuidas Islam tungib eesti keelde. Ja näe, ongi ratsul uus hoog sees! Nõõ!!! Ainult parisnik Helir võib jääda kurvalt teepervele tolmu sisse maha. Võib juhtuda, et Isamaa võidab sellest kõigest vähe ja teda hobusõidule kaasa ei kutsuta…
Me ei tea veel täna, millega EKRE hirmu-eksperiment Eesti demokraatia ja parteide jaoks lõpeb. Küll aga võime kõrvalt jälgida millise jälje on valitsejate istmikule vanal heal Inglismaal jätnud migratsioonihirmu ajel virutatud rahva jalahoop.
Pärast Brexiti-vorpi hella kohta: enamust pole mitte ühegi stsenaariumi elluviimiseks
Täpselt nelja kuu pärast lahkub Suurbritannia Euroopa Liidust. Lahkumise aeg on protsessi algusest peale sisse kodeeritud ja seda saab muuta vaid kõigi 27 Liitu jääva liikmesriigi ühehäälse otsusega. Kuid lahkumine ise võib toimuda kahel viisil: lepingu alusel, mis sõlmitakse lahkuva riigi ja EL poolt hiljemalt 29. märtsil2019, või selle puudumisel, lihtsalt kaotab EL seadus tollel kuupäeval Suurbritannias oma jõu ja lakkab toimimast. Peaminister May loodab, et 11. detsembril kiidab Parlamendi alamkoda heaks tema valitsuse poolt läbiräägitud lahkumislepingu. Just nimelt loodab, sest töötavat parlamendienamust tal selle lepingu läbisurumiseks täna ei näi olevat. Miks?
- Brexit pole Brexit: just nii väidavad Brexiti eestkõnelejatest euroskeptikud May enda parteis. Lahkumisleping on nende hinnangul valskus, sisaldades rida klausleid, nagu nt kaheaastane üleminekuperiood, mille jooksul kõik EL siseturu reeglid edasi kehtivad seni, kuni Britid ja EL läbi räägivad selles, millistel alustel (ja kas) kaupade ja teenustega tulevikus omavahel kaubeldakse. Selle perioodi raames ei saa UK endiselt ellu viia iseseisvat väliskaubanduspoliitikat, samal ajal kui vihatud Euroopa Kohtu jurisdiktsioon edasi kestab. Mis veelgi hullem – kuna UK ju on samal ajal lahkunud (st ta pole enam Liidu liige), siis tema esindajad ei saa kaasa rääkida EL otsuste tegemises. Pole UK ministreid nõukogus, pole briti volinikku komisjonis, pole Albionist valitud saadikuid Europarlamendis. On vaid kohustus järgida teiste tehtud reegleid, maksta sissemakseid EL eelarvesse. Ning tingimus, et kui kahe aasta jooksul (mida on võimalik veel kahe aasta võrra pikendada) uusi suhteid kokku pole lepitud, jääb UK edasi EL tolliliitu (ei ikka mingit iseseisvat väliskaubanduspoliitikat) kuni vastava lepingu sõlmimiseni. „Vasalliseisus!“ möirgavad tooridest euroskeptikud keda on hinnanguliselt umbes 20-50. Piisavalt, et röövida peaministrilt tema parlamendienamus. Radikaalid nõuavad lepingu tagasilükkamist, lahkumist ilma lepinguta ja May vallandamist. Kuid enamust pole neil isegi oma enda parlamendifraktsioonis liidri väljavahetamiseks.
- Brexiti hind ei tohi olla Põhja-Iiri irdumine Suurbritanniast: Isegi kui May suudaks oma enda erakonna liikmed kontrolli alla saada, on tal endiselt vaja Põhja-Iiri unionistide hääli, kes samuti pole lahkumislepinguga rahul. Neile ei meeldi klausel, mis tagades küll ka edaspidi piirideta elukorralduse kogu Iirimaa saarel (nii nagu sätestab dekaade kestnud verise konflikti lõpetanud Suure Reede rahuleping), näeb selle eeldusena ette vajaduse ühtlustada mõned Põhja-Iiri (loe UK) seadused Iiri Vabariigi (loe EL) seadustega. Vajadusel erirežiimina ülejäänud Suurbritanniast. Unionistid piirideta Iirimaast suur ei hooli. Kuigi sellist hooletut suhtumist enamus Põhja-iiri elanikkonnast nendega ei jaga. Samas hoolivad nad liidust Suurbritanniaga ning iga märk selle sideme nõrgestamisest on neile ohuks. Nad on valmis minema selle ohu kõrvaldamise nimel lõpuni. Ja nagu segaduste ajajärk Briti saartel näitas, siis ka inimelude hinnaga. Suure Reede kokkulepe vajugu põrmu. Nagu öeldud, siis Põhja-Iirimaal neil õnneks enamust ei ole.
- Brexit peab olema tulevikukindel: nõuab suur osa Tööerakonna saadikutest. Kuna May’l enamust pole, võiks ta ju enda poole meelitada mõnikümmend leiboristi. Ehk lausa nii palju et kompenseerida tooridest euroskeptikute ja unionistide vastuhääletamised. Kuid kuna lahkumisleping jätab tuleviku osas otsad lahtiseks – UK võib ELiga sõlmida lihtlabase vabakaubanduslepingu, või kui UK tahab, siis võib ta jääda siseturu osaks, valik on UK enda teha – ei taha Tööerakond lepingut toetada. Saadikud ei ole rumalad. Nad teavad suurepäraselt, et lahkumislepinguga ei saa määratleda tulevikusuhteid. Nad põhinevad erinevatel alustel. Lahkumise kokkuleppeks on üks protsess ( ratifitseerimine vaid UK parlamendis ja europarlamendis), uue suhteraamistiku peavad heaks kiitma kõikide liikmesriikide parlamendid (ja ehk ka mõned regionaalparlamendid). Lisaks pole ei UK-s endas, ega ei tooride ja leiborite seas üksmeelt, mis see uus raamistik peab olema. Leiborid oma ametlikult nõudnud UK liitumist siseturuga (Norra mudel), kuid kuna see nõuaks ka tööjõu vaba liikumise säilitamist, on May selle tagasi lükanud. Nokk kinni, saba lahti.
- Kui brexit oleks brexit: st UK lahkuks ilma lepinguta, kaotaksid üleöö kehtivuse kõik kokkulepped, millel põhineb kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vaba liikumine. „Vahva!“, hüüaksid euroskeptikud. „Katastroof!“, karjuks majandus. May enda valitsus möönab, et vahet pole, kuidas UK EList lahkub, kaotab ta igal juhul ja kõige suurem krahh seisab ees siis, kui lahkutakse ilma lahkumislepinguta. Sellise stsenaariumi puhul kaotaks UK majandus 5 aasta jooksul 10,5% SKP-st. Suurem langus kui see, mis tabas UK-d finantskriisis. Autotehased jääksid seisma, kuna ajakriitiliselt timmitud kaasaegsesse tootmisprotsessi pole sisse kirjutatud aega nõudvaid tolliprotseduure UK ja Euroopa vahel, ning toormaterjali ladustamine oleks kas liiga kulukas ja/või reaalselt võimatu (Toyota autotehas vajaks mitme Pentagoni suurust ladu selleks, et varustada end ühe nädala jooksul tootmiseks vajalike juppidega). Kauplustes tekiks toidupuudus, sest sanitaarkontroll piiril nõuab aega. Põhjamerest püütud kala roiskuks kail, sest seda pole võimalik, erinevalt tänasest, 24 tunni jooksul Hollandis, Prantsusmaal või Belgias turustada ja külmlaod on täis (juba täna on UKs vaba vaid 6% laopindadest). Brexiteride õnnetuseks, aga tavaliste brittide õnneks, puudub radikaalidel sellise armagedoni-stsenaariumi läbisurumiseks enamus. Kuid kui ühelegi kokkuleppele ei jõuta, siis seaduse jääkülma jõuga käivitub just see stsenaarium. Kui just….
- Brexit jääks ära: mida näivad sisimas lootvat mitmed May enda erakonna liikmed, rida tööerakonna saadikuid, liberaalid ja šoti rahvuslased. Siiski mitte piisavalt parlamendisaadikuid, et neil oleks enamus selle peatamiseks vajaliku uue referendumi esilekutsumiseks. Seega loodavad nad, et lahkumislepingu läbikukutamine kutsub esile kriisi, mis sunnib May’d panema referendumi küsimuse uuesti lauale. Viimase kahe nädala jooksul parlamendis peetud kolme debati ajal on May korduvalt pareerinud küsimusi nii enda kui ka opositsioonisaadikute seast uue referendumi teemal sellega, et rahvas juba otsustas. Ning tõsi ta on, isegi kui pidada rahva otsust ’põrsa ostmiseks kotis’, lubasid nii leiborid kui toorid eelmisel aastal peetud valimistel Suurbritannia EList välja viia. Ja kokku kogusid need kaks erakonda rohkem kui 80% häältest. Leiborite liider referendumit ei toeta, kuna see teda võimule ei aitaks. Pigem näeb ta lahendust erakorralistes valimistes. Kuid briti uue fikseeritud parlamendiperioodidega kord näeb erakorraliste valimiste korraldamiseks ette vaid ühe võimaluse – parlamendi enamuse vastavasisulise otsuse. Ja taolist enamust täna Corbynil pole. May uusi valimisi ei toeta ja referendumit EL-i jäämise teemal samuti mitte. Kuid May pole välistanud referendumit lahkumislepingu üle. Ehk siis kui parlamendis peaks otsuse tegemine ebaõnnestuma, valiku asetamist rahva ette, kas lahkuda lepinguga või ilma. Aga enamust tal selleks otsuseks täna ei ole…
Mis siis ikkagi saab? Kui ükski stsenaarium ei ole tõenäoline juhtub see, mis juhtuma peab. Leping kukub parlamendis läbi. May tagasi ei astu. Tema mahavõtmiseks või väljavahetamiseks kellelgi enamust pole. Paralleelselt toimub börsikrahh. Nael kukub kolinal. Sireenid huilgavad. Halvimal juhul (loodab May) hakkavad pangad limiteerima raha väljavõtmist hoiustelt. Tekib paanika. Just seda uut, tol hetkel üsna kiiret kainenemist brexitipohmakast, tahab May kasutada, et päästa, mis päästa annab. Ta teeb uue katse ja toob küsimuse uuesti parlamenti, lootes, et turgude kõle tuul ja paanikas rahvas mõjutavad tõrkuvaid rahvaesindajaid aru pähe võtma. Ehk aitab teda seejuures paar-kolm kosmeetilist parandust, mille detsembri keskel kogunev ülemkogu armuliselt lubab teha UK-EL tulevikusuhteid puudutavasse deklaratsiooni. Kes teab, ehk loob paanika, mida toetab hiljuti avaldatud brexiti-stsenaariumite majandusliku mõju analüüs, soodsa pinnase, et nihutada tulevikuraamistikku otsustavamalt UK siseturuga sidumise suunas. See lööks mitu kärbest ühe hoobiga. See vähendaks Brexiti negatiivset majanduslikku mõju. See konsolideeriks valitsuse enamuse, kuna leiboritel oleks raskem taolise stsenaariumi vastu hääletada. See jätaks ukse lahti UK taasliitumisele, sest viimased küsitlused näitavad, et rahva enamus ei soovigi enam lahkumist … aga võib minna ka nii, et May saab praegusele leppele ikkagi parlamendi toetuse, sest ka saadikud teavad mis lepingu tagasilükkamisele järgneb. Igal juhul on selge, et Suurbritannia EList märtsis lahkub. Ja selge on ka see, et Brexit ei ole välja kukkunud päris nii nagu selle toetajatest poliitikud ja ka selle poolt hääletanud rahvas ette kujutasid.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
