„Ma ei saa sind enam usaldada!“ on lause, millega lõpevad paljud suhted. Sellele eelnevad tavaliselt vassimine, pettumused, tülid. Ilma usalduseta koos edasi minna on raske. Sama kehtib ka ühiskonnas laiemalt. Kogu demokraatlik riigivalitsemine seisab põhimõttel, et inimesed usaldavad ja täidavad ühiselt kokku lepitud reegleid. Kui usk, et valitsemine on legitiimne, mureneb, lööb kõikuma ka demokraatia ning järjest rohkem jääb ruumi autoritaaride ja populistide esiletõusuks.
Sama kehtib avalike institutsioonide puhul. Ilma usalduseta pole võimalik teha muutusi ja protsesse edukalt juhtida. Usaldust ei loo ega hävita abstraktsed institutsioonid, vaid ikka inimesed – juhid ja liidrid. Viimasel ajal on usalduse õõnestamine täies hoos nii maailmas kui Eestis.
Usaldus võib juhtide tegude ja tegevusetusega kiiresti kaduda. Tänaseks 4% toetusreitinguga Prantsusmaa president Francoise Hollande ei saa selles, et presidenti enam väga tõsiselt ei võeta, süüdistada kedagi teist peale iseenda. Ta pole suutnud teha muudatusi, mida rahvas ootas, ent süüdistab ja halvustab hoogsalt ülejäänud Prantsusmaa eliiti. Just seda tegi Hollande paari nädala eest ilmunud raamatus, mis koondab tema arvamused ja intervjuud. Tulemuseks on valitsuse võimetus reforme läbi viia ja populistlik-radikaalse Rahvusrinde liidri Marine Le Peni läbi aegade parimad võimalused järgmisel kevadel toimuvatel Prantsuse presidendivalimistel. Enda istmiku all oleva oksa saagimisega tegelevad hoogsalt ka Eesti EASi juhid. Ermamaa toetuse tagasinõudmise piinliku protsessi käigus tehtud endiste ja praeguste juhtide otsused ei kukuta kivina mitte ainult EASi, vaid ka president Ilvese ja laiemalt riigijuhtide usaldusväärsust.
Ent usaldamatuse külvamine oponentide ja kogu demokraatliku valitsemissüsteemi vastu võib olla ka osav ja tihti ka töötav poliitretoorika, mida on väga tulemuslikult kasutanud USA presidendikandidaat Donald Trump. Muidugi mitte ainult tema, riigi institutsioonide otsuste kahtluse alla seadmine on kindlalt kuulunud ka näiteks eelmise nädala lõpul suurest poliitikast tõrjutud Edgar Savisaare Keskerakonna poliitikaarsenali. Kas samu võtteid hakkab kasutama ka Ratase juhitud Keskerakond, näitab aeg.
Eelmise nädala lõpus tuurid üles võtnud valitsuskriis ja sel nädalal toimuv peaministri umbusaldamine demokraalike institutsioonide usaldusväärsust ei õõnesta. Tegemist on pikalt tuha alla hõõgunud peretüliga, mille päästis valla just usalduse kadumine. Valitsuse vahetusi tuleb poliitikas ikka aeg-ajalt ette.
Kõigest sellest kirjutamegi.
Valitsuspartnerid ei umbusalda ega usalda peaministrit
Sel nädalal toimub nüüd juba Jüri Ratase poolt juhitud Keskerakonna vedamisel Taavi Rõivase umbusaldamine. Tavapärane poliitiline võte. Viimane katse opositsiooni poolt peaministrile umbusaldust avaldada toimus eelmise aasta suvel, aga üldisel on neid Eesti poliitikas viimastel aastatel siiski üsna vähe olnud. See näitab pigem opositsiooni nõrkust kui valitsuse suurepärast tööd. Seekordne umbusaldus pole aga sugugi tavapärane, sest selle taustal on tuurid üles võtnud koalitsioonipartnerite jagelemine, mida võib julgelt nimetada valitsuskriisiks.
Valitsuspartnerite suhted pole kunagi pilvitud olnud, aga esmapilgul võib jääda arusaamatuks, millest siis äkki selline tüli, kindlasti pole ju selle põhjus riigikogulaste riigiettevõtete nõukogudesse nimetamine (just nimetamine, mitte Riigikogu liikmete kuulumine nõukogudesse, on praeguse õiguskantsleri poolt Põhiseaduse vastaseks tunnistatud). Nagu peretülide puhul sageli, on põhjuseks kõrvalehüpe, kuskilt välja ilmunudvana armuke või siis ka partnerite liigne armukadedus ehk siis antud kontekstis – usaldamatus. Savisaare sunnitud taandumine Keskerakonna juhi kohalt on koalitsioonis tekitanud täieliku usaldamatuse õhkkonna, kus kõik osapooled kahtlustavad teineteist algavas kõrvalsuhtes Jüri Ratasega. Näib, et IRL ja SDE on Reformierakonna poolt aasta enne 2015. aasta valimisi tehtud IRL-SDE vahetusest õppinud ja nii lihtsalt ennast enam kõrvale tõsta ei lase.
Vähemalt eelmisel nädalal Reformierakond olukorra tõsidust veel alahindas. Kui Tsahkna tuli IRLi volikogul välja Isamaa nime ja valitsuse kui seisaku mootori kujundiga, võttis Reformierakond kasutusele tavapärase poliittaktika. Partnerite kriitika tõrjumiseks tegi peaministri meeskond täpsema plaani, millal valitsuskabineti pikas-pikas ootejärjekorras olevaid küsimusi täpselt arutatakse. Tekkima hakkasid Suured Ideed: Kristen Michal soovib terve Eesti katta neljarealiste teedega ja Remo Holsmer ettevõtete maksukoormust oluliselt vähendada. Kuna IRL pole peale retoorika ühegi sisulise ideega suutnud lagedale tulla, on nii hea näidata, et ainsad edasiviivad ideed on jätkuvalt Reformierakonnal. Ent seekord tavapärastest võtetest ei piisa, sest reede näitas, et IRLile ja SDEle ei tundu valitsuse lõhkiminek olevat probleem.
Mida on erakondadel valitsuskriisis võita või kaotada?
Reformierakond. Reformierakonnal on kaotada kõik ehk võim. Aasta enne kohalikke valimisi oleks nii riigis kui Tallinnas opositsiooni jäämine ülivalus. Nii tuleb neil teha kõik, et vältida Kesk-IRL-SDE koalitsiooni teket. Selleks on kaks võimalust: püüda tänast koalitsiooni koos hoida või teha Keskerakonnale pakkumine, millest ei saa keelduda. Mõlemad on keerulised. Esimene seepärast, et partnerite kahtlus, et kohe nende selja taga Keskerakonnaga valitsus tehakse, jääb ning IRL ja SDE ei paista tänases koalitsioonis piisavalt välja. Taavi Rõivase esimene instinkt on loomulikult püüda võimuliitu koos hoida, mille nimel on ta valmis ka väga suurteks järeleandmisteks nagu koalitsioonikaaslaste koordineeritud ja avaliku alandamise talumine lõppenud nädala viimastel päevadel – kindlasti miski, mida Reformierakonna valijad pole harjunud taluma. Teine lahendus – uus koalitsioon – on keeruline seepärast, et kõigi teiste erakondade kiusatus Reformierakond võimult tõrjuda on erakordselt suur ning seda võimalust ei pruugi hiljem pika aja jooksul tulla.
IRL. IRLil on kaotada veelgi rohkem, sest valede otsuste korral ei pruugita 2019. aasta valimistel üle künnise saada. Ainus võimalus praegusest madalseisust välja tulla tundub olevat koalitsioonipartneri vahetus, sest praeguses võimuliidus jääb IRL igal juhul Reformierakonna varju – kuigi 2013. aasta kohalikud valimised tõestasid vastupidist, kus idee, kampaania ja meeskonnaga (Eerik-Niiles Krossi tiim) suudeti koalitsioonis väiksema partnerina Reformierakond Tallinnas ja üle riigi kokkuvõttes selja taha jätta. Kui tekib Keski-SDE-IRL koalitsioon ja Tsahkna saab Reformierakonna kukutaja ja uue hingamise tooja krooni, siis ta on saanud rohkem, kui ühestki koalitsioonileppest saada oleks. Küsimus on, kui palju saaks rahvuskonservatiivne IRL vasakpoolses koalitsioonis oma poliitikat ellu viia ja nägu säilitada. Võib ju öelda, et isegi kui IRL ja Tsahkna tahakski midagi sisulist korda saata, siis tegelikult ju mitte keegi ei tea ühtegi asja, mis need oleks. Seega ei segaks neid sisuline teemade muutus üldse. Samas pole selge, kui palju paistaks IRL kahe vasakule kalduva erakonnaga koalitsioonis silma ja kuidas suhtuks veel sisuliselt väga vähe muutunud Keskerakonnagaiga esimesel võimalusel ühte koalitsiooni minekusse IRLi isamaaline ja konservatiivne valija. Ja muidugi peab IRL arvestama sellega, et nemad ei ole selles mängus peategelased ja võivad lõpetada ka opositsioonis.
Sotsiaaldemokraatlik erakond. SDEl on võita peaministri koht ja võimalus oma poliitikaid, mida Reformierakond (ja muidugi ka IRL!) on seni tõrjunud, ellu viia. Selleks on vaja uut koalitsiooni Keskerakonnaga, kus IRLi saab juba muutuste osas fakti ette panna. Kuigi Keskerakonnal oleks koalitsioonipartneritest Riigikogus rohkem kohti, ei tormaks keegi neile peaministri tooli pakkuma ja esmalt tuleks niikuinii leppida vaid reaministrite kohtadega, mis pärast 10-aastast valitsuspausi peaks olema neile siiski piisavalt isutekitav. Ossinovski rahulolematus praeguse koalitsiooniga on olnud võtmetähtsusega – ta ei osalenud 2015. aasta koalitsioonileppe läbirääkimistel ja tunneb iiveldust, et peab sotsist sotsiaalministrina eelarvet kärpima, kui tegelikult peaks sotside arvates raviraha juurde panema.
Vabaerakond ja EKRE. Need kaks erakonda saaksid kindlasti hetkelise rahulduse Reformierakonna võimult kõrvale tõrjumisest aga tundub, et koalitsioonipartnerina nendega keegi hetkel ei arvesta. Vabaerakonna käitumine hääletustel on jätkuvalt kontrollimatu (ka praegune president sai Vabaerakonnalt väidetavalt vaid pooled fraktsiooni häältest) ja EKRE koalitsiooni ei kipu. Pikas plaanis oleks uus koalitsioon neile pigem probleem (ehkki nad võivad sellest alles tagantjärele aru saada), sest uus valitsus toob uue hingamise ja „vanadele kartelliparteidele“ vastandumine muutub raskemaks. Opositsioonis tuleks siis hakata koostööd tegema suurima vaenlase Reformierakonnaga. Samas, kuna Keskerakonna fraktsioon ei ole lähiajal ilmselt kuigi ühtne, võib näiteks Vabaerakonnale avaneda võimalus mõne oma märgilise eesmärgi hinnaga habrast uut valituskoalitsiooni häältega opositsioonist toetada. See hetk võimaldaks neil ehk läbi suruda erakondade riigieelarvelise toetamise vähendamise, mille Vabaerakond enda pea ainsaks poliitikaratsuks on valinud.
Keskerakond. Keskerakonnal ja eriti uuel juhil Ratasel on vastupidiselt Reformierakonnale võimalik võita kõik. Tema esimene ülesanne on muidugi erakonda koos hoida ja selleks tuleks tal võtta ka teatud riske. Ratas ei pea mängima ainult Toompeal, vaid ka all-linnas. Tema suur slämm oleks muutused nii valitsuses kui linnas ja Savisaare probleemi lahendamine. Savisaare ilmselge huvi on jääda linnapeaks, aga kas juhul, kui Ratas saab endale kaaluka ministrikoha, ei võiks uus linnapea kt olla Yana Toom? Yana Toom võiks olla ka pärislinnapea juhul, kui Savisaar on valmis Brüsselisse minema. See lahendaks Ratase jaoks ka Savisaare probleemi nii rahalises mõttes (erakond ei peaks teda enam ülal pidama) kui sisuliselt, sest tal oleks oma roll ja Savisaare fännklubi ei saaks enam pilduda süüdistusi tema kõrvale jätmises. See tagaks eeldatavalt ka Riigikogu fraktsiooni koospüsimise ja muudaks Keskerakonna usaldusväärselt valitsuspartneriks. Koalitsiooni valikul tundub Ratas olema hetkel rikas pruut, kellele kõik tahavad kosja minna. Mõlemal koalitsioonil on Keskerakonna jaoks nii plusse ja miinuseid. Ja mõlema koalitsiooni sünd eeldab seda, et Keskerakonna fraktsioon Riigikogus on ühtne. Kui ca 10 savisaarlast hääletavad jalgadega või ei allu uuele juhtkonnale sajaprotsendiliselt, siis on nii KESK-SDE-IRL kui ka REF-KESK koalitsioonid matemaatiliselt võimatud.
Sõltumata erakondade valikutest on üpris kindel, et umbusaldus täna läbi ei lähe ja kokkulepet uue valitsuse sünniks pole veel oodata. Sel nädalal veel mitte. Kuigi tundub, et IRL ja SDE tegutsevad koordineeritult ja Keskerakonnaga võib-olla juba ette kokkulepitud plaani järgi, tuleb valitsuse laiali saatmiseks teha veel rida kohustuslikke tantsusamme – näiteks vanduda praegusele koalitsioonile vormiliselt truudust tingimusel, et Reformierakond vahetab partnerite usalduse kaotanud peaministri välja – sellisele loogikale viitab Tsahkna ja Ossinovski ühine repliik, et peaminister on isiklikul kohtumisel neid ennast ähvardanud valitsuse muutmisega. Ent selline ettepanek Reformierakonna toetust muidugi ei leiaks ja valitsusel tulekski tagasi astuda.
Kas usaldust on päriselt võimalik taastada?
Väga raske. IRL ja SDE alandasid Reformierakonna ühepoolse koordineeritud sammuga juba ära, see viitab juba ette tehtud otsustele. Kuna IRLil on klassikaliselt ettekujutus, et nende hädade põhjuseks ongi Reformierakond ja SDE tahab Ossinovski juhtimisel koalitsioonilepingut, mille läbirääkimises nad jõulisemalt osaleks, siis eeldatavasti usuvad mõlemad, et Keskerakond – endine rahvavaenlane number 1 – on lunastus ja pilet rahva poolehoiu võitmiseks. Klassikaliselt saaks sellises olukorras olla peretüli terapeudiks president.
USA poliitika trumpistumine
Homme valivad ameeriklased endale uue presidendi. Me ei hakka ennustama, kes võidab, Clintoni võimalused on küll paremad kui Trumpil, ent tema võit pole kindel. Analüüsime hoopis valimiskampaaniat, mis jätab mõlema kandidaadi võidu korral maha lõhenenud ühiskonna ning mõjutab pikaajaliselt poliitilise debati kvaliteeti ja suhtumist poliitilisse eliiti. Presidendivalimiste kampaaniaga on USA poliitika trumpistunud.
Trumpi võtetest viimane ongi suurim probleem, sest demokraatlik valitsemine ei saa ilma usalduseta valimisprotsessi ja institutsioonide vastu toimida. Muidugi ei kasuta sellist poliittehnoloogiat vaid Trump. Prantsusmaa endine president Nicolas Sarkozy on oma poliitilise come-backi hoo aeglustumisel hakanud süüdistama vabariiklaste presidendikandidaadi valimisel samamoodi oma konkurenti Alain Juppe’d koos vasakpoolsete jõududega „valimiste varastamises“.
Sama võte on aktiivses kasutuses ka meie kodukamaral, kus valimiste kallutamises ja võidu varastamises on teineteist erinevatel aegadel süüdistanud mõlemad Keskerakonna leerid.
Prantsusmaa ja Eesti parteisiseseid heitlusi ei saa Trumpi retoorikaga siiski võrrelda, sest Trump heidab varju kogu USA valimissüsteemile. Väiksemad eksimused häälte lugemisel on tasavägise tulemuse korral ka demokraatlikel valimistel normaalsed. Nii sai Viktoria Ladõnskaja Riigikogu liikmeks mäletatavasti pärast mitmekordset häälte ülelugemist. Austrias toimub presidendivalimiste teine vooru uuesti, sest olid probleemid posti teel antud häälte kokkulugemisel. Ka Ameerikal on oma häältelugemise juhtum, kus 2000. aasta valimistel olid demokraat Al Gore’i ja vabariiklase George W. Bushi poolt antud häälte vahe mõnedes Florida valimisringkondades enneolematult väike, vaid 1784 häält. Peeti kohtuvaidlusi häälte ülelugemise ulatuse ja meetodite üle ning hääled loeti ka osaliselt üle, aga pärast Ülemkohtu otsust häälte käsitsi ülelugemine tagasi lükata (Florida kohus oli käsitsi ülelugemist lubanud), tunnustas Al Gore vastase võitu. http://edition.cnn.com/2015/10/31/politics/bush-gore-2000-election-results-studies/
Juba ette valimistulemuste mittetunnistamine on kahtlemata pretsedent ja loob pärast Clintoni võitu (juhul kui ta muidugi võidab) kümnetele miljonitele valijatele mulje, et valitud president ei ole legitiimine, on valimised varastanud ja peaks istuma hoopis vangis. See on Clintonile muutuste tegemisel ja riigijuhtimisel probleem, mida võimendab niigi püsivalt langev Kongressi usaldusväärsus ameeriklaste hulgas. Et just seadusandliku võimu mõju ja usaldusväärsus langeb, on trend mitmel pool maailmas, sest poliitikakujundamine koondub ka vanades demokraatiates sisu osas enam ja enam täitevvõimu kätte.
Asi ei ole parem ka Trumpi võidu puhul, kus sügavalt pettunud on Clintoni valijad. See, kui kaua pettumus kestab, sõltuks Trumpi tegevusest presidendina. Arvamus, et küll ametnikud riigi õigel kursil hoiavad ja presidendist üksi ei sõltu eriti palju, on õige vaid osaliselt. Kindlasti ei lähe suuremad hullused (Trumpi puhul näiteks mingi versioon illegaalsete immigrantide massilisest deporteerimisest) läbi isegi vabariiklaste poolt kontrollitud Kongressis ja Senatis, aga kahtlemata on presidendi otsustusõigus USAs suur ja pole mingit põhjust arvata, et Trump seda ei kasuta. Täitevvõimu volitusi on mitmel erineval juhtumil avardanud ka president Obama, kelle viimasele sammule just immigrantidele deporteerimise vastu kaitse andmiseks astus jaanilaupäeval vastu USA Ülemkohus. Ent sisuline probleem seisneb selles, et ka järgmiselt presidendil, sõltumata parteilisest taustast, võib tekkida soov avardada täitevvõimu volitusi seal, kus teise partei käes olev Kongress otsustada ei suuda või ei soovi või on sisuliselt presidendi plaanidele vastu.
Ärma närib usaldust
Ermamaa tagasimaksesaaga hakkab muutuma piinlikuks farsiks, milles kaotavad kõik osapooled. Eelmisel nädalal leidis EASi tellitud on audit, et 10% tagasimakse otsusega on kõik enam-vähem ok, Rahandusministeeriumi audit leidis, et tagasi tuleb maksta 90% ja Euroopa Komisjon leidis, et peame oma asjad ise lahendama. See tähendab, et toetuse saaga jätkub veel mitmeid kuid ning aruteludes segunevad õiguslikud nüansid ning põhimõttelised küsimused.
EAS, mille kuvand ettevõtluse õiguspärasel toetamisel peaks olema laitmatu, vajub nii varem tehtud otsuste kui senise kommunikatsiooni tõttu üha sügavamale sohu. Asutus, mille autoriteet toetuste jagamisel ja vajadusel ka tagasiküsimisel peab olema laitmatu, on näidanud, et neil keerukate ja tundlike kaasuste lahendamise oskusi napib ning tehtud otsused ei pruugi olla õiged.
Algatuseks tuleb öelda, et Rahandusministeerium on EL vahendite õiguspärase kasutamise ja tagasimaksmise nõudmisel reeglina dogmaatiline ja samast lähenemisest lähtub audit ka seekord.
Ent audit annab vastuse ühele olulisusele varem lahti olnud küsimusele – teistel näiliselt sarnastel juhtudel on EAS küsinud toetuse tagasi vastavalt objekti sihipärase kasutamise ajaga. Miks jõudsid EAS ja Rahandusministeerium erinevale seisukohale? Põhimõtteline erinevus EAS ja Rahandusministeeriumi lähenemises on, et EAS vaatab külaliste võõrustamist Ärmal presidendi ametiajal projekti sihtotstarbe osalise täitmisena. Rahandusministeeriumi tõlgenduses sellist halli ala ei ole. Kui projekti elluviimine on peatatud, ei saa sel ajal ka selle eesmärke osaliselt täita. Külalisi võõrustas Ärmal riik, mitte OÜ Ermamaa. Sellest erinevusest lähtuvalt soovitab Rahandusministeerium EASil toetusest 90% abikõlbmatuks liigitada ja algatada selle summa tagasimaksmine Euroopa Komisjonile. Samas ei võta Rahandusministeeriumi audit arvesse seda, et võimaluse saadud toetust sihtotstarbeliselt kasutada võttis OÜ Ermamaalt ära riik oma otsusega ehk siis Julgestuspolitsei, öeldes, et Ilvese presidentuuri ajal ei saa seal turismitalu pidada ehk lepingut täita.
Mõlemast auditist selgub, et Rahandusministeerium oli samal seisukohal ka siis, kui EAS neilt enne 2012. aastal otsuse tegemist arvamust küsis, aga ei vaidlustanud EASi poolt tehtud otsust, mille kohta neil informatsioon olemas oli. EAS on nüüd igatahes eriti keerulises olukorras, sest tagasimakse otsus on tehtud ning OÜlt Ermamaalt suurema summa tagasiküsimine saab olema õiguslikult keeruline. Lähtuvalt Rahandusministeeriumi soovitusest tuleks 90% toetusest aga Euroopa Komisjonile tagasi maksta. Kui palju oleksid olukorda saanud muuta EASi tänased juhid, pole selge, sest kuigi endine juhtkond väidab, et summa ülevaatamiseks jäeti uuele juhtkonnale uks lahti, ei tundu see nii lihtne. Otsus tehti ju 2012. aastal ning sellest anti ka OÜle Ermamaa teada. Summa vähendamine oleks tõesti kõne alla tulnud, aga kas ka suurendamine? Tagantjärele vaadates oleks kõik need arutelud tulnud maha pidada ja auditid tellida enne tagasimakseotsuse tegemist, mitte 4 aastat hiljem.
Toomas Hendrik Ilves on sattunud erakordselt ebamugavasse olukorda, kus on selge, et tagasimakse oleks pidanud olema suurem 10 protsendist, aga häid lahendusi ja arvatavasti ka rahalisi võimalusi raha tagasimaksmiseks ei ole. Iga päev, mil arutelud jätkuvad, murendab tema positiivset kuvandit veelgi. Kogu see asi mõjutab paratamatult usaldust riigi institutsioonide vastu laiemalt ning head väljapääsu hetkel ei paista. Ainus mainekorralduslikult Ilvest aitav lahendus tundub olevat OÜ Ermamaa vabatahtlik tagasimakse pärast seda ja samas summas, mille EAS abikõlbmatuks tunnistab ja Euroopa Komisjonile tagasi maksab. Samas juriidiliselt Ilvest (ehk OÜ Ermamaad) selleks sundida on väga keeruline, kuna ta on käitunud vastavalt riiklikele otsustele, mille seaduslikkuses pole olnud tal põhjust kahelda. Kui selgub, et otsused seaduslikud polnud, siis langeb vastutus siiski otsustajatele.
Britid saavad selle, mida Brexitiga soovisid ehk rahvusparlamendi suurema otsustusõiguse
Neljapäeval otsustas Briti kohus, et valitsus ei saa esitada artikkel 50 käivitamise avaldust, mis käivitaks ÜK Euroopa Liidust lahkumise, ilma parlamendi nõusolekuta. Valitsus kaebab otsuse Ülemkohtusse edasi ja lõplik otsus tehakse detsembris (esimest korda kogunevad kõik 11 Ülemkohtu kohtunikku), aga võimalus, et EList lahkumise käivitab valitsuse asemel parlament, on suur. Sellel otsusel on kaks mõõdet.
Esiteks, kuidas see mõjutab Brexitit. ÜK Euroopa Liitu jääjate rõõmuhõisked on enneaegsed. Suure tõenäosusega annab parlament artikkel 50 käivitamiseks heakskiidu. Mis muutub, on see, et kogu protsess võtab kauem aega ja EList lahkumise algus võib jääda Eesti eesistumise aega. Brexit muutub poliitilise kauplemise objektiks, mida valitsus tahtis vältida. Kindlasti tekib parlamendis valitsusele EList lahkumisega seotud tingimusi aga ka selliseid, millel lahkumisega mingit seost ei ole – näiteks tee-ehitus Cornwallis, kooliremondi rahastamine Yorkshires ja Heathrow kolmanda lennuraja ehitamata jätmine (Heathrow kolmas lennurada on kujunenud samasuguseks kolliks kui RailBaltic Eestis, mis hävitab vastaste sõnul riigi tuleviku ja saadab korda teisi üle mõistuse hirmsaid tegusid).
Ja siis jälle see usalduse küsimus. Sarnaselt Trumpi toetajatele on ka Brexiti toetajate usaldus avalike institutsioonide vastu väga madal, palju madalam kui ELi jääjate usaldus. Just umbusaldus institutsioonide ja eliidi vastu õhutas EL vastasust ja oli üheks Brexiti põhjuseks.
Ja selle kohtu otsusega usaldus institutsioonide vastu kahjuks ei kasva, vaid kahaneb, sest seda nähakse paljude inimeste poolt Brexiti takistamisena, kuigi tegelikult see muidugi nii ei ole. Otsus, et EL lahkumise üle peab otsuse langetama rahva poolt valitud parlament, tundub igati loogiline. Osa Briti meediast küll nii ei arva.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
