Sir Arthur Conan Doyle kirjutas 104 aastat tagasi kuulsa romaani “Kadunud maailm”. See rääkis ühest ligipääsmatust platoost Lõuna-Ameerika džunglites, kus tegutsesid imekombel veel eelajaloolised olendid: saurused, hiidsisalikud, poolahvid-poolinimesed. Nad pidasid seal oma viimaseid võitlusi, aga tsivilisatsioon oli vältimatult murdmas nende maailma.

Ka Eesti poliitikas on saurusi, kes peavad veel oma võitlusi. Üheks selliseks on loomulikult Siim Kallas, kes lõppenud nädalal pidi möönma, et vilkamad uued eluvormid ei oma küll võib-olla tema mastaapi, aga vähemalt praegu on nad tema erakonnas peremehetsemas ja uut maailma (loe: erakonda), kus neid närilisi, putuktoidulisi ja kiskjalisi ees poleks, tema enam ehitama ei hakka.

Suurem ja eepilisem lõpuheitlus käib aga muidugi Keskerakonnas.

SAVISAURUSE AGOONIA

Kõik hindajad nii seest- kui väljastpoolt Keskerakonda on põhilises üksmeelel – Savisaare aeg enda loodud Keskerakonna eesotsas on läbi. Aasta eest toimunud kongressil Savisaare saavutatud võit osutus selgelt Pyrrhose võiduks. Ka meie siin poliitika.gurus peame tunnistama, et hindasime mulluse kongressi järel Savisaare positsiooni ja erakonnasisest jõudu selgelt üle. Tegelikkuses alustas kongressil kaotajaks jäänud Kadri Simsoni, Mailis Repsi ja Jüri Ratase tiib koheselt sihipärast tegevust, et üha nõrgema ja piirkondadega üha vähem sidet omava Edgar Savisaare käest võim erakonnas üle võtta. Võit võidu järel on haaratud kontroll enda kätte ja tänaseks on jõutud seisu, kus Savisaar on ära lõigatud sisulisest kauplemisjõust, erakonna aparaadist ja seega ka oma toetusbaasist. See seletab tema meeleheitlikke kirjutisi sotsiaalmeedias, mille stiil ja tase kriipsutavad alla, et laupäevase pöörde näol pole tegu mitte võimu võtvate “noorte” erilise poliitilise võimekusega, vaid ajale ja iseenda probleemsele pärandile alla jäänud hiidsauruse agooniaga.

Aasta jooksul on Savisaarele selja pööranud valdav enamus Keskerakonna piirkondadest.keskerakonna_piirkondade_toetusedKuidas tõlgendada selle sauruse lubadust ka 6. novembril jätkata poliitikas “täpselt nagu enne”, on täna veel väga lahtine. Siiski võib öelda, et poliitkahuvilisi enam erutanud võimalus teha “Spisok Savisaara” järgmisteks kohalikeks valimisteks Keskerakonna kõrvale jääb ilmselt organisatoorse (sh pole euroz dollaz yeniz) ja analüütilise võimekuse puudumise taha. Samal põhjusel ei ole Savisaar suutnud erakonda pärast mullust kongressi kontrollida.

Kongressi eel peetavad mängud erinevate kandidaatide esitamise ja mitteesitamisega seda tõsiasja ei muuda. Me võime hinnata, mida üks või teine kandidatuur täpselt tähendab ja mis on kandideerijate nagu Heimar Lenk, Marika Tuus-Laul või Peeter Ernits täpne motivatsioon, aga kongressi tulemuse ja tähenduse seisukohalt see suurt tähtsust ei oma. Mõni neist loodab ilmselt Savisaart kõnega toetada, mõne puhul on ehk kellegi peas sündinud ka grammike keerulisem skeem – võtta ära kas või natuke valijaid Jüri Ratase tagant (kuigi sealt vaevalt märkimisväärset tulemust oleks oodata – nii Lengi kui Tuus-Laulu “kodumaakonnad” on Ratase taga ja viimastel puuduvad iseseisvad hääled, samuti pole nad samal põhjusel ka erakonna juhatuse liikmed. Viimase info kohaselt ei saanud Lenk isegi oma kodupiirkonna delegaadiks, st ta pole hääleõiguslik).

Pikaajalisemat kaalu omab vaid see, kuidas täpselt vormistatakse kongressil Savisaare ja Yana Toomi suhe. Kas Savisaar loobub selgelt Yana Toomi kasuks? Kas nad kandideerivad mõlemad, killustades Savisaare allesjäänud leeri veelgi? Kui Savisaar selgelt Yana Toomi toetab, siis annab see Toomile tugeva positsiooni olla peamine Ratase-Simsoni-Repsi leeri rivaal perioodil, mil erakond koondab oma jõude kohalikeks valimisteks. Lisaks – Yana Toomi potentsiaal Tallinna ja Narva valijate seas on tugevam kui tema positsioon Keskerakonnas – möödunud sügisel sai ta Keskerakonna juhatusse häälte arvult sisse alles eelviimasena. Keskerakonna võimuvertikaal kuulub eestlastest parteinomenklatuurile ja erakonna kongressil on delegaatide süsteem, mis ei võimalda bussidega suvalisi inimesi hääletama tuua.

MIDA KESKERAKONNA VÕIMUVAHETUS EESTI POLIITIKAS MUUDAB?

Savisaare lahkumine erakonna tegelikust juhtimisest on sisuliselt juba toimunud ning selles osas on muutus vähetähtis. Sümboolne tähendus – et ka viimane erakondadest on läbi teinud põlvkonnavahetuse – on sellest palju olulisem.

Sellele vaatamata on seda esitletud, kui mingit suurt ja seismilist hetke Eesti poliitikas, mis muudab justkui üleöö Keskerakonna valitsuskõlbulikuks. Isegi nädala pärast toimuva Taavi Rõivase umbusaldushääletuse kontekstis on arutletud võimaluse üle, et koalitsioonivahetus võiks ehk sündida kohe, kaks päeva pärast võimuvahetust Keskerakonnas. Tegelikkus ilmselt nii tormakas siiski ei ole. Ehkki tahe Reformierakonnale koht kätte näidata on kõigis parteides suur, ei tähenda see valmisolekut seda tänase Keskerakonnaga teha. Ka 6. novembril ei ole ju Keskerakond sisuliselt muutunud. Endiselt on alles peaaegu kõik põhjused, miks Keskerakonna valitsusse võtmist pole realistlikuks pidanud ükski suurem parlamendierakond:

  1. Keskerakond ei ole muutnud oma julgeolekukäsitlust. Jutud, justkui Keskerakonna probleemsus teiste erakondade jaoks tuleneks kahest konkreetsest asjaolust: koostöölepingust Putini parteiga ja soovimatusest mõista hukka Krimmi anneksiooni, on selgelt lihtsustatud. Lepingust loobumine ja paar kriitilist sõnavõttu Venemaa tegevuse osas ei muuda põhiolemust: Keskerakond on aastaid olnud kõigist erakondadest täiesti erineva nägemusega Eesti julgeolekust ning meie liitlassuhete väärtuslikkusest. Ükskõik, kas teemaks on olnud Euroopa Liitu kuulumine, praktiline koostöö NATO liitlastega, majandusliku sõltuvuse vähendamine Venemaast, Eesti üldine lääneorientatsioon jne, siis Keskerakond on olnud võrreldes ülejäänud erakondadega selgelt teisel pool veelahet. Eks kõige enam on seda positsioneerimist kehastanud kindlasti Edgar Savisaar, aga ta pole üksi ja ükski uutest erakonna juhtidest pole pakkunud sellele erakonna sees pikkade aastate jooksul mingit alternatiivi.
  2. Keskerakonna nii senisest kui tulevasest juhtkonnast mitte keegi ei ole seni distantseerunud Savisaare võtetest ja küsitavatest poliitikatest. Ehkki viimasel ajal on tulnud erakonna uutelt juhtidelt ka varasema osas kriitilisemaid sõnavõtte, ei ole seni sisuliselt midagi muutunud. Jüri Ratas juhiks oma sõnul erakonda kõrvuti auesimees Edgar Savisaarega. Palju aastaid on õigustatud ja kirglikult kaitstud Tallinna juhtimises toimunut, õigustatud korruptsiooni, avalike vahendite kasutamist erakonna ja selle juhtide hüvanguks, küsitavaid ja lausa kriminaalseid erakonna rahastamise praktikaid, populistlikke ja ülepingutatud valimiskampaaniaid. Sellest eemaldumine peab olema teistele parteidele usutav.
  3. Keskerakonna rahastamispraktikad on läbi aastate kuni tänaseni olnud üliprobleemsed ja selle eest vastutab kogu juhatus. Siin on Jüri Ratas kõige selgemalt muutusi lubanud. Samas kestab segadus erakonna rahalise seisu ümber ilmselt veel kaua ning selle eest on kaasvastutavad ka senised aseesimehed ja juhatuse liikmed, kelle seas on nii Ratas kui ka Simson ja Reps. Vastutus Paavo Pettaile antud garantiikirjade eest on vaid üks pisiasi, mis on esiplaanil vaid seetõttu, et see andis ettekäände Savisaare toetajaid rünnata. Samas ei ole nendes mingit kõrvalekallet erakonna pikaajalistest praktikatest oma tegevuse rahastamisel. Nagu ütles Keskerakonna liige, üks hiljutisemaid Savisaare leerist ülejooksjaid Raimond Kaljulaid, pole Keskerakond tema pikaajaliste partnersuhete jooksul mitte ühtegi arvet õigeaegselt ära maksnud.   
  4. Keskerakond on endiselt lõhenenud. Toimiva koalitsiooni lõhkumine selleks, et teha uus koos jõuga, kelle puhul puudub igasugune kindlus nende käitumise osas, on riskantne. Keskerakonna uus juhtkond peab erakonna ühendamise nimel kõvasti pingutama ning veenma potentsiaalseid partnereid, et nad kontrollivad oma meeskonda ning et neid saab usaldada. Tänases seisus, nagu ka presidendivalimised näitasid, ei saa Keskerakonnaga keegi arvestada, sealhulgas ka Keskerakond ise.

See tähendab, et kauaoodatud poliitilise maastiku lahtilukustumine võtab kindlasti veel aega ning nõuab Keskerakonna juhtkonnalt väga selget ja üheselt arusaadavat kursimuutust, millega potentsiaalseid partnereid ära veenda. Milliseid samme võiks selleks oodata?

KESKERAKONNA TEE MUUTUSTELE

Esiteks, muutusi saab näidata midagi tehes, mitte neist rääkides. Seetõttu on mõistlik ja ootuspärane, et uus esimees Jüri Ratas püüab koheselt saavutada positsiooni, kus ta saab midagi teha. Keskerakonnal on ainuke selline koht Tallinna linnapea tool. Ei ole täpselt teada, kui kindel on Ratase-Simsoni-Repsi leeri positsioon Tallinna volikogus, aga igal juhul peaksid nad kohalikke valimisi silmas pidades püüdma kiiresti seal kontrolli haarata.  On küll ebaselge, kuidas nad saavutaks, et volikogu Keskerakonna fraktsioon reaalselt Savisaarele umbusaldust avaldaks, kui Savisaar ise ei ole nõus endiselt ametlikult talle kuuluvast linnapea kohast mingite majanduslike kokkulepete (õigusabikulud) tõttu loobuma. Kui Savisaar ise oma kohast lõpuni kinni hoiab, siis peaks tema asendamise lavastus hõlmama ilmselt mingil määral ka tänaseid opositsioonifraktsioone ja Ratas tõuseks siis linnapeaks nende häälte toetusega. Ent ka see pole poliitiliselt loogiline, iseäranis tänaste opositsioonierakondade jaoks. Ärme unusta, et oleme vaid aasta kaugusel kohalikest valimistest ja sellises olukorras Keskerakonda minna tema enese käest päästma pole loogiline ka Tallinnas. Lisaks töötab Ratase vastu seegi, et küllap on autojuhiga ringisõitmine vahepeal hakanud ka Taavi Aasale meeldima.

Teiseks, tuleb ka linnavõimu teostades näidata sisuliselt uut kvaliteeti nii valijatele (see ei ole keeruline, kui võtta arvesse sisulise linnajuhtimise puudumist paljude aastate vältel) kui ka potentsiaalsetele tulevastele koalitsioonipartneritele. Selleks oleks mõistlik astuda ka mõningaid märgilise tähendusega samme nagu näiteks linnameedia ümberkorraldamine ning mingil määral linnavolikogu opositsioonile avamine. Samuti võiks eeldada selget seisukohta linna poolt loodud “alternatiivse maailma” (igasugused linnapoed ja linnapangad) osas. Valimiste lähedus muudab propagandaks mõeldud kulutuste kärpimise tõenäosust küll oluliselt väiksemaks.

Kolmandaks, erakond tuleb päriselt ühendada. See tähendab seda, et uus juhtkond peab tegema konkreetsed ja ahvatlevad pakkumised jõulisematele vastastele. Lengid-Tuusid vast nende hulka ei kuulu, aga kohalike valimiste ja erakonna tuleviku seisukohalt üliolulised Yana Toom, Olga Ivanova ja Mihhail Kõlvart tuleb mingi pakkumisega “ära osta” (mitte tingimata sõna otseses tähenduses) või vähemalt saavutada see, et nad aktiivselt ja avalikult vastu ei töötaks.

Neljandaks, Ratase leer peab tegema suuri lisapingutusi, et veenda Keskerakonna brändi külge laulatatud vene valijaid selles, et nad kannavad Edgar Savisaare pärandit edasi vaatamata sellele, et nad Savisaare võimult kukutasid. See ongi nende peamine kahvel: koalitsioonikõlbulikkuse jaoks peavad nad vabanema otseselt Kremli ja Putini huve teeniva jõu mainest eestikeelsete valijate ja poliitikute silmis, kaotamata sealjuures vene valijate toetust kui ainuke jõud, mis nende eest seisab.

IRLi KURSS TAGASI KADUNUD MAAILMA

IRL-i esimees Margus Tsahkna pidas pühapäevasel erakonna volikogul väga sõjaka kõne, mis kinnitas seda, et Keskerakonna parketikõlbulikkuse lävi ei ole IRLi silmis enam kindlasti nii kõrge, kui see on olnud varem. Kõne oli tervikuna pigem kooskõlas Keskerakonna harjumuspärase retoorikaga ning suunatud otseselt koalitsioonipartneri Reformierakonna vastu. See annab märku sellest, et IRL on hakanud otsima endale vastast ja eristuvat positsiooni eelolevateks kohalikeks valimisteks.

Tsahkna kõne puhul on selge, et vastaseks on Reformierakond ning positsiooniks on võitlus “seisaku” vastu, kuhu Eesti tema ja erakonna uue “manifesti” hinnangul jõudnud on. Manifest, vaatamata oma agressiivsele toonile, kehastas konservatiivsele erakonnale sobivalt teatavat retroihalust. Esiteks tõstis see taas fookusesse Mart Laari palju kasutatud retoorika, millega ta alati selgitas enda poolt juhitud valitsuste populaarsuse kiiret murenemist – see tulenevat raskete otsuste tegemisest.

Tsahkna ei ole juba alates oma Isamaa 2.0 kõnest alates seda ka varjanud, et tema poliitiliseks retooriliseks sihtmärgiks ongi Mart Laari juhitud valitsustega kaasas käinud paatose taaselustamine. Soov erakonna nime tagasi pöörata Isamaaks on selle suuna kõige parem indikaator. Nagu EKRE soovib taastada 1930. aastate Eestit, soovib IRL portreteerida tänast Eestit 1990. aastate alguse võtmes. Ei ole küll selge, kas see pilt valijate huvide ning ootustega kokku läheb. Senine täiesti ükskõikne vastuvõtt kogu Isamaa 2.0 retoorikale viitab, et pigem mitte. Soov naasta ilmselgelt kadunud maailma ei aita tõenäoliselt IRLi valijatele armsamaks muuta.

Küll aga ennustab selline tonaalsus niigi siseheitlustes vaevlevale koalitsioonile veel täiendavalt  keerulist aastat. Mida selgemalt valitsuserakonnad ennast valimisteks positsioneerivad, seda tõmblevam ja väheviljakam koalitsioon tervikuna on. See muidugi ei ole ka IRLi esmamure. Kindlasti ei ole avaldatud manifesti põhjust tõlgendada sisuliste asjade ärategemise püüdlusena. Sel juhul oleks ehk mõned neist sisulistest lahendustest leidnud ka äramainimist. See manifest ja kõne oli ikkagi retooriline püüe asetada ennast väljapoole praegusest valitsusest, kuhu ise kuulutakse ja mille otsuste eest vastutatakse. Allar Jõksi seisakuretoorika oli ju kriitika kogu valitsusele, aga nüüd püüab IRL retooriliselt poolt vahetada, jäädes ise samal ajal valitsusse. Sama taktikat proovis eelmisel aastal kasutada ka Jevgeni Ossinovski, kes tänaseks on selles osas aga selgelt tagasi tõmmanud – kuigi vaba voli koalitsioonipartneri kallal verbaalselt vägivallatseda on sotside Riigikogu lindpriil Urve Palol, kes seda talle ilmselt antud õigust julgelt ka kasutab.

Kui Tsahkna Isamaa-uuendamise kõnes positiivset otsida, siis vast just selles, et konstrueeritud konflikti vastaseks sai valitud stagnatsioon, aga mitte avatud ühiskond või rändekriis või midagi muud, mille vastu end EKRE positsioneerib. Stagnatsiooni vastu minnes tuleb ise olla uuenduste ja positiivsete muutuste eestkõneleja – nendeks ei saa aga olla oma aja ära elanud dogmad, vaid inimeste ja Eesti elu parandavad tõenduspõhised poliitikad, mille rahastamine on jätkusuutlik ja läbimõeldud. Jääme neid poliitikaid IRLilt nüüd ootama. Sest suur küsimus on ju endiselt – kas Isamaad erakonnana on Eestis vaja? Mille eest ta seisab, mis tegelikult eristab EKREst, Reformierakonnast või sotsidest? See on Tsahkna ja tema uue meeskonna (jah, ta vajab ka uut meeskonda) tegelik ülesanne.

USA DINOSAURUSED VÕITLEVAD VEEL

Eelmise nädala Poliitika.guru raadiosaates (KUKU raadios) tegime klassikalise poliitikaanalüütikute vea ehk kippusime USA presidendivalimisi kaks nädalat enne valimispäeva sisuliselt lõppenuks kuulutama. Tõenäosus, et poliitsaurus Hillary Clinton valimistel triumfeerib, oli selleks hetkeks mitme nädala vältel olnud umbes 85% juures ning miski ei viidanud sellele, et Donald Trumpil võiks tema viletsat kampaaniat vaadates olla veel midagi varuks. Ning ega tal polnudki.

Küll aga oli üllatus varuks FBI peadirektoril James Comey’l, kes ühe väga ähmase kirjaga USA Kongressile taaselustas juba valimiskampaanias tagaplaanile jäänud Hillary Clintoni välisministri-ajast pärit isikliku meiliserveri kasutamise skandaali. Comey kinnitas oma kirjas, et ühe teise uurimise raames on leitud kirju, mis võivad taas olla näiteks selle kohta, et Clinton on välisministrina oma meeskonnaliikmetega jaganud riigisaladust sisaldavaid kirju. Kuivõrd see oli otseses vastuolus FBI varasema otsusega süüdistust mitte esitada ja kuivõrd uute kirjade asjaolud jäid Comey kirjas täielikult selgitamata (need on ka FBI poolt senise info põhjal täielikult läbi uurimata), vallandus meediatorm, mis nõudis Clintoni meeskonna kiiret reageerimist. Eriti piinlikuks tegi Clintoni jaoks FBI sekkumise, et uued kirjad on väidetavalt lekkinud pedofiiliasüüdistusega endise kongresmeni Anthony Wieneri (Clintoni lähedase abi endine abikaasa) meilboksi uurimise käigus.

Skandaali taaspuhkemine paiskas Clintoni ja demokraadid kaitseasendisse, suunas fookuse Trumpi pidevatelt vigadelt Clintoni omadele ning on esimeste kiiruuringute põhjal juba mitmetes võtmeosariikides võitlust pingestanud. Trend paistab mitmes neist olevat Trumpi kasuks. See ei tähenda muidugi veel Trumpile käegakatsutavat edu, aga lisab juba lootusetult ühepoolseks hinnatud võistlusesse pinged ja demotiveerib ilmselt demokraatidest valijaid. Kuivõrd vahed on paljudes osariikides väga väikesed, saab määravaks just entusiasm ja valijate väljatulek ning see ei ole ühelgi hetkel olnud Hillary Clintoni tugevuseks.

VABAKAUBANDUSE KADUNUD MAAILM

Euroopa, mis lisaks siseturule ja kaupade vabale liikumisele enda piires oleks ka globaalsel tasandil ausa ja tõketeta kaubavahetuse eestvedajaks tundub tänasel päeval nagu veel üks Conan Doyle’i kadunud maailm. Paradoksaalsel kombel peab sellisest madalseisust rääkima ajal, kui tegelikult peaks raporteerima viimasest triumfist – lõpuks ometi kirjutati pühapäeval alla Kanada ja Euroopa Liidu vabakaubanduslepe (tuntud kui CETA). Aga see viis, kuidas see lepe sündis, sunnib küsima, milline on üldse Euroopa potentsiaal integratsiooni ja majanduskasvu edendavaid samme astuda.

CETA läbirääkimised olid kestnud 7 aastat ning see, et Valloonia kohalik parlament seda pärast kokkuleppe saavutamist pikalt blokeerima pääses, näitas poliitilise otsustavuse puudumist esmalt Euroopa Liidu tasandil ja teiseks Belgia juhtkonnas. Kuna kõikvõimalikud kaubanduslepped on tahes-tahtmata poliitiliselt tundlikud, siis hakkas Euroopa Komisjon peamiselt Saksamaa ja Prantsusmaa survel otsustaval hetkel jalga väristama. Esialgu oli CETA ELi ainupädevuses, mis tähendanuks, et seda poleks olnud vaja kõigi liikmesriikide parlamentide poolt ratifitseerida. Komisjon soostus CETAt muutma jagatud vastutusega (ELi ja liikmesriikide vahel) lepinguks, misjärel pididki kõik liikmesriigid selle ratifitseerima. Ja Belgia, kus valitsus ja riigi parlament CETA vastuvõtmist pooldasid, näitas omakorda poliitilise julguse puudumist ning pani lepingu regionaalsete esinduskogude otsuse alla. Üks neist, prantsuskeelse Valloonia parlament, siis lepingut blokeeriski, nii et Kanada peaminister pidi oma reisi Euroopasse allkirjastamistseremooniale edasi lükkama.

Iseenesest pole loomulikult midagi halba selles, et otsuseid langetatakse laiapõhjaliselt ja kodanikele võimalikult lähedal. Vastupidi, see on igati kiiduväärt. Paraku kõneleb aga ülikeeruline CETA ratifitseerimise protsess suuremast ELi probleemist kui demokraatliku kontrolli puudumine ja selleks on poliitilise otsustusjulguse puudumine. Populistide edu paljude riikide valimistel ja Brexit on võtnud poliitilise tahte EL arendamisega edasi liikuda ja see on hetkel Euroopa Liidu suurim hädaoht.

Ka CETA saaga ei ole veel läbi. Pärast allkirjastamist peab selle järgmise aasta alguses ratifitseerima ka Euroopa Parlament.

VANGERDUSED EUROOPA KOMISJONIS

Vähem kui kuu tagasi kandideeris Euroopa Komisjoni eelarvevolinik Kristalina Georgieva (Bulgaaria)  ÜRO peasekretäriks. See tal liiga hilise võitlusse sisenemise ja mitme julgeolekunõukogu püsiliikme vastuseisu tõttu ei õnnestunud. Pärast seda naasis ta Euroopa Komisjoni, kust lahkub nüüd oma eelmise pikaajalise tööandja Maailmapanga juurde uuele loodud tegevjuhi kohale, asudes ka juhtima Rahvusvahelist Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka. Tema lahkumise ümber keerutati ka poliitilist spinni sellest, kuidas tema lahkumine oli protest Komisjoni presidendi Junckeri ja eriti tema kabinetiülema Martin Selmayri autoritaarse juhtimisstiili suhtes, kuid pigem näeb ta Maailmapangas rohkem võimalusi kui komisjoni eelarvevolinikuna.

Ehkki Georgieva lahkumine pole veel päris kindel, on juba nimetatud ka eelarveportfelli järgmine haldaja, kelleks on Andrus Ansipi partner, sakslasest digivolinik Günther Oettinger. Kes Bulgaariast Georgieva asemele määratakse, see peab selguma lähiajal.


Artikli juures kasutatud pilt: Dead Leaellynasaura – autor Peter Trusler


Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit