Kommentaar Poliitika.guru toimetuselt:
20. aprillil toimus Riigikogu Valges saalis Chatham House reeglite järgi peetud arutelu rändekriisi teemal, kus osalesid president Toomas Hendrik Ilves, Riigikogu esimees Eiki Nestor, välisminister Marina Kaljurand, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm, Riigikogu EL asjade komisjoni esimees (ja ürituse organiseerija) Kalle Palling, MTÜ Eesti Pagulasabi juht Eero Janson, Mondo esindaja Kristi Ockba ja paljud teised, ajakirjanikud, poliitikud ja kodanikuühiskonna esindajad, sealhulgas poliitika.guru. Kuivõrd arutelu toimus reeglite järgi, mille kohaselt ei tohi osalejaid tsiteerida ega neile konkreetseid mõtteid luba küsimata atributeerida, siis on meil hea meel, et ürituse avakõnelejaks olnud migratsiooniekspert Uku Särekanno nõustus oma ettekande enam-vähem samal kujul avaldama Poliitika.gurus.
Konteksti andmise huvides olgu öeldud, et lisaks Särekanno ettekandele kõlasid teiste osalenute esituses ka järgmised mõtted:
* kui vaid mõned aastad tagasi ei olnud küsimustki, kas Euroopa kui pikaajalist rahu ja heaolu tagav poliitiline projekt on edukas, siis täna on sellesse visiooni löödud mõrad. Segaduse ja vastastikuse usaldamatuse õhkkonnas on tekkinud kahtlusi EL jätkusuutlikkuses, laienemises ning ühises turvalisuses.
* selge on see, et rändekriis on üks raskemaid EL ees seisnuid ning ka eksistentsiaalsemaid, teisalt pole tänane seis võrreldav II maailmasõja järgse rändekriisiga, kus sõda oli paisanud inimesi idast läände ja Lääs suutis sellele ÜRO ja USA toel reageerida, tagades muutuste üleelamiseks ja absorbeerimiseks vajaliku ressursi.
* viimase aastaga on palju muutunud, samas võib väita ka, et mitte liiga palju. Inimesi upub Vahemeres endiselt suurtes hulkades; teisalt on Euroopasse saabunud 1,5 miljonit inimest ära paigutatud, Schengen pole kokku kukkunud ning halvimat on õnnestunud vältida. Samuti on asutud konkreetselt läbi rääkima mitmete Aafrika riikidega, kelle koostöö on ebaseadusliku majandusrände takistamiseks vajalik. See eeldab meie poolt suurt panustamist, senise arenguabi kasvatamist, paremat fookust ja aktiivsemat osalemist. Samuti tuleb mõista, et meil ei ole võimalik vaadata Aafrika riikide hakkamasaamist lahus oma põllumajandusprotektsionismist.
* sisejulgeoleku kasvatamine on kindlasti üks võtmekohti. Selleks on muidugi välispiir vaja kinni saada ning selles osas tuleb aidata piiririike, samuti on vaja sundida end koostööle teisel pool piiri asuvate riikidega, sest ükski müür inimesi ei pea, kui teisel pool müüri oleval riigil on ükskõik. Samas on meeleolusid, mis on skeptilised läbikukkunud riikidega läbirääkimiste perspektiivi osas. Samuti on sisejulgeoleku tagamisel üksjagu meil õppida tublimatelt demokraatiatelt, kes on põhiõigusi ohtu seadmata suutnud oma ametkonnad 9/11 ja 7/7/7 järel tööle panna, et suuremaid ohte ära hoida ja leida üles konkreetsed terroriohuallikad.
Omalt poolt avaldame ELAKile toetust selle ja sarnaste rahulike diskussioonide ettevõtmise eest, kus tähemärkide ja soundbyte’ide surveta on inimestel võimalik oma sisulist arvamust esitada. Muidugi tuleb neid, näost-näkku arvamusvahetusi pidada kogu Eestimaaga.
AASTA VÄÄRTUSTE KRIISI
Uku Särekanno kõne Riigikogu ELi asjade komisjoni mõttehommikul ELi pagulaskriisi teemal 20.04.2016*.
Möödunud on 366 päeva õnnetusest Lampedusa saare läheduses, mis nõudis enam kui 800 inimese elu. Selle lühikese aja jooksul on muutunud Euroopas palju. Kohe väga palju. Seda kõike mitte niivõrd tänavapildis kuivõrd inimeste sisemuses. Toimuv on väärtuste kriis.
Viimane aasta on raputanud kõiki nii Eestis kui mujal Euroopas. See aasta on toonud üles lõhed nii põlvkondade kui Ida ja Lääne-Euroopa riikide vahel. Ja mis kõige kurvem, ühtäkki on hakatud kõhklema kõiges selles, mis seni on tundunud püsiv ning enesestmõistetav.
Euroopa Liidu lagunemine ei tundu enam utoopiana, euroopalikud väärtused ning põhiõigused on mõne jaoks sõimusõnad ning turvalisus ei näi terrorirünnakute järel enam absoluutne. Mitmete riikide kodanikud kõhklevad Euroopa ühisprojekti lisandväärtuses, olgu selle ilmekaimaks näiteks möödunud nädala referendum Hollandis, kus sisuliselt hääletati Euroopa Liidu idasuunalise laienemise vastu.
Selle kriisi teke ning areng on olnud ennustatav, ent mitte kõik. Seda eriti inimlikul tasandil. Kui mu Londonis elav sõber helistas suve lõpus ning küsis, et kas Eestisse on ikka turvaline oma pisikeste tütardega minna, olin ma jahmunud. Mis mõttes või mis küsimus see selline on, eriti veel Eestis üles kasvanud inimese poolt? Aga ta oli mures, sest sotsiaalmeedia vahutas vihast ja rassismist. Ta oli mures ega soovinud, et keegi hakkaks ta lapsi traumeerima nende nahavärvi pärast …
Kas Euroopa on kriisiga hakkama saanud?
Kõike seda segadust ning hirmu vaadates võiks küsida, et kas Euroopa on kriisi haldamisel põrunud? Ei ole. Euroopa Liit ning selle liikmesriigid on seni suutnud hoida ära halvima. Balkanil ei puhkenud konflikti ning kõigi aegade suurim arv saabujaid on suudetud seni vastu võtta. Liit ei ole kokku kukkunud, Schengen toimib ning enamik inimesi ei taju oma igapäevases elus vahetult, et midagi oleks märkimisväärselt muutunud (kui meediapilt ning sotsiaalmeedia kõrvale jätta).
Jah, kriisi haldamisega jäädi hiljaks. Jah, liialt palju poliitilist kapitali, aega ning energiat kulutati aruteludele, mis ei olnud kriisihalduse seisukohalt primaarsed (nt kvoodisüsteem). Jah, alahinnati edastatavate sõnumite mõju nii põgenikele kui ka oma kodanikele. Jah, alahinnati ka inimeste endi otsustusvõimet.
Aga arvestagem, et tegemist on seni suurima kriisiga Euroopa Liidu 60 aastases ajaloos ning enamik selle kriisi lähtepõhjuseid väljub Euroopa riikide kontrolli alt. Sõda Süürias ei ole midagi sellist, mida suudaks lahendada Euroopa Liit.
Siit edasi on selge, et toimunu on tulekahju kustutamine. On hakkama saadud, ent kriis ei ole kaugeltki kontrolli all. Abivajajad ning Euroopasse pürgijad ei ole kuskile kadunud. Kõik tänased kokkulepped ei pruugi tähendada, et nad peavad aasta pärast.
Kokkulepe Türgiga näib esimestel nädalatel toimivat, ent küsimus on selles, kas rändevood suunduvad nüüd ringiga mujale? Millised saavad olema põgenike olmetingimused Türgis, kas neid suudetakse tööturule ja haridussüsteemi integreerida? Kauaks jagub Türgil kannatust, kauaks jagub põgenikel Türgis kannatust? Türgi peaminister on juba loetud nädalad peale kokkuleppe jõustumist ähvardanud selle üles öelda kui Euroopa ei taga viisavabadust Türgi kodanikele. Pole selge, mis järgmiseks.
Täna toimuv meenutab äravahetamiseni kriisi arengut eelmisel aastal. 2 päeva tagasi uppus Vahemerre pea 400 inimest. Selle aasta alguses on onud saabujate arv kordades suurem kui möödunud aastal ning selge on see, et mereolude paranemine tähendab ühe kasvavaid numbreid Vahemere keskosas. Sealjuures tuleb märkida, et ei tulda enam üksnes Liibüast, vaid ka Egiptusest ning Tuneesiast. Viimased kaks ei ole olnud Euroopale varasemalt märkimisväärseks probleemiks.
Liibüa ajutine hoolekandevalitsus on moodustatud, ent see on habras kokkulepe ning smuugeldajate äri on väga vahetult seotud sealse klannisüsteemiga. Ei ole vaja palju ettekujutlusvõimet mõistmaks, et Vahemere keskosas ei saa olukord olema parem. IOM ennustab selleks aastaks vähemalt 300 000 saabujat Itaaliale, tänaseks on saabujaid juba üle 19 000.
Eelseisvad kuud annavad kõige vahetumalt tunda, kas valitud tee on õige, kas Schengen jääb püsima, kas lõhed Ida ja Lääne vahel võtavad traataia vormi.
Mida peaks Euroopa tegema selle kriisi ohjamiseks?
Esiteks tuleb asuda otsima pikemaajalist globaalset lahendust probleemidele, mis inimesi Euroopa suunas lükkavad. Süüria sõja lõpetamine on hetkel üks peamiseid võtmeid tulijate arvu vähendamisel. Teisalt Süüria pole ainus põhjus miks inimesed liiguvad. Konfliktikoldeid on maailmas tohutult palju ning varanduslikud lõhed on märkimisväärsed. Rändeprobleemidega ei seisa silmitsi üksnes Euroopa, vaid sarnased arengud toimuvad ka mujal. II maailmasõja järel jõustatud Genfi pagulaskonventsioon ning seda toetav ÜRO pagulaste ülemvoliniku amet ei ole enam piisav tänaste väljakutsetega toime tulemiseks.
Kuigi konventsiooni ja selle lisaprotokolliga on ühinenud suurem osa maailma riikidest, ei tähenda see kaugeltki seda, et neis sisalduvaid reegleid ka kõikjal rakendataks. Enamik maailma 60 miljonist põgenikust viibib täna arengumaades ning elab kõrvutatuna Euroopaga väga närustes tingimustes. Vaesed riigid on olude sunnil võtnud enda kanda kõige suurema raskuse. Nad on sisuliselt läänemaailma puhvrid. Selline olukord ei ole aga jätkusuutlik ning inimesed hääletavad varem või hiljem jalgadega.
Vajalik on seega leida uus globaalne lahendus koormuse jagamiseks ning põgenike olmetingimuste parandamiseks. Süüria sarnaste põgenikekriiside ohjamine vajab kõikide globaalsete otsustajate (USA, Austraalia, Jaapan, EL, Brasiilia jt) vahetut osalust ja panust. Ja senisest oluliselt suuremat panust. Valletta konverentsil lubatud 1,8 miljardit on kõigest pisku sellest, mida rikkamatel riikidel tuleb tulevikus leida selleks, et olmet lähteriikides parendada.
Lähima 10 aasta sees saame me nägema migratsiooni teemadel midagi sarnast, mis on võrreldav Kyoto ja Pariisi kliimakonverentsidega. Kvoodid, migratsioonivoogude juhtimine ning arenguabi tuleb põimuma üheks loogiliseks tervikuks. Kui ei parane põgenike olukord lähteriikides, ei pidurdu ka vool rikkamate lääneriikide suunal. Euroopa Liit annab täna enam kui 50% maailma arenguabist ning kulutab 50% oma eelarvest põllumajanduspoliitikale. Samas ei ole kordagi tõsiselt vaadatud nende poliitikate seost migratsioonivoogudega. Seda aga tuleb teha ning oleks hea kui kogu globaalse lahenduse leidmist asuks juhtima Euroopa, täpselt nii nagu see juhtus peale II maailmasõda.
Teiseks tuleb lähinaabrid tuua lähemale ning neid motiveerida. See, et meie naabruses on stabiilsed ning heal järjel riigid aitab kokkuvõttes kaasa sellele, et migratsioonivood on kontrolli all. Ükski aed ei pea kinni rännet, inimkaubitsejaid ning terroriste. Küll aga on need eesmärgid saavutatavad kui kahel pool piiri teevad piirivalve- ning politseiasutused koostööd. Selleks tuleb naabreid aidata- toetada neid toimivate riigistruktuuride ülesehitamisel ning reformide läbiviimisel.
Migratsioonivoogude seisukohalt on tänaseks peamiseks murelapseks Liibüa, kus puudub toimiv keskvalitsus. Ent murekohaks on jätkuvalt ka teised Põhja-Aafrika riigid, Türgi, samuti külmutatud konflikt Ukrainas. Kõikide nende näidete puhul on selge, et Euroopa Liidul peab olema toimiv visioon naabrite toetamiseks ning paremale järjele aitamiseks. Ideaalis ning valitute puhul võiks selleks olla Euroopa Liidu laienemine.
Kolmandaks tuleb kodu korda teha. Ei ole mõeldav, et tulijate üle arvepidamine puudub ning enam kui pooltel juhtudel kuritarvitatakse varjupaigamenetlust. Senised reeglid tuleb värske pilguga üle vaadata ning kohendada reaalsusega vastavaks.
Euroopa varjupaigasüsteem vajab revideerimist. Sellega on tehtud ka algust- toetuseid kärbitakse, turvaliste riikide nimekirjad on kehtestatud ning menetlust püütakse piiril läbi viia kiirkorras. Vaja on teha siiski palju enam- tuleb laiendada ümberasustamist kolmandatest riikidest ning saata õnneotsijad jõulisemalt välispiirilt tagasi. See on reaalne viis aidata kõige suurimaid abivajajaid.
Kontrollide osas oleks aga soovitav üht teist õppida sellest, kuidas ameerika ning briti julgeolekuasutused on viimasel kümnendil toimetanud andmetöötlusega. Riskid siseturvalisusele ei ole enam kaugeltki riigipõhised, need on isikupõhised ning efektiivsete taustakontrollide tegemine eeldab paratamatult tööd suurte andmemahtudega (nt reisijainfo, viisainfo, pangaülekanded). See kõik aga eeldab teatud andmekaitsetabude avamist.
Mida peaks Eesti tegema?
Esimese asjana tuleks rääkida inimestega ning võtta hirme maha. Tondi vari on meil suurem kui tont ise. Eestit ei ohusta täna suur massimigratsioon ning meie asutused kontrollivad mängu. Me ei ole olnud sihtriik, kuna meil puuduvad selleks vajalikud eeldused nagu kogukond, keel ning kõrged sotsiaaltoetused. Ei ole näha, et need eeldused lähiajal muutuks. Rännet Eestisse jääva mõjutama peaasjalikult kaks faktorit- koostöö Venemaaga piiri valvamisel ning Ukraina konflikt.
Seda kõike tuleb aga avalikkusele süsteemselt selgitada. Samuti seda, et kuidas me kavatseme korraldada saabujate integreerumist siinsesse ühiskonda. Tuleb tulla Twitteri tagant välja ja kogukondadega kohtuda. Näost näkku ja rääkida. Väärtuste kriisi ei lahenda sotsiaalmeedia ning pressiteated.
Teiseks tuleb arendada võimekusi ning suurendada sisejulgeoleku valdkonna rahastust. Varjupaiga valdkonnas on tehtud suur hüpe edasi kõrvutatuna eelmise aastaga. Meil on läbimõeldud tegevuskava inimeste vastuvõtmiseks ning integreerimiseks. See on aga paber, mille praktilise läbimängimisega oleme me täna alles tegemas esimesi arglikke samme.
Kuigi Eesti ei seisa vastakuti massimigratsiooniga, on selge, et eelseisval kümnendil meile tulijate arv kasvab. See on loomulik areng ning selleks tuleb valmis olla. See eeldab ressursse, mida aga napib.
Üle kõige on vaja siinkohal inimesi, kes siseturvalisuse eest seisaks. Tänasest Politsei- ja Piirivalveameti koosseisust on väga märkimisväärne osa töötajatest lähenemas eripension eale. Sisekaitseakadeemia konkureerib kadettide leidmisel aga absoluutselt kõikide Eesti ja Soome tööandjatega. Seda võimelünka ei lapi ilma täiendava rahastuseta.
Kolmandaks tuleb panustada Euroopa ühisprojekti säilimisse. Euroopa Liidust sõltub meie heaolu ning julgeolek. Keegi ei eelda, et väike Eesti lahendaks Euroopa rändekriisi. Samas meie panus on vajalik, kuigi koondnumbreid arvestades sümboolne.
Otsus kõigele sülitada ning mitte panustada oleks aga kordades suurema mõjuga, sest tõmbaks ahelreaktsioonina kaasa kõik teised. Selline suhtumine oleks Euroopa projektile hukatuslik ning kokkuvõttes iseendale jalga tulistamine. Pea kõik rändekriisi lahendamist puudutavad otsused on tehtud ühehäälselt, mistõttu on meie roll tegelikult oluliselt suurem kui me iseendale teadvustame.
Ja lõpetuseks tuleb näidata koht kätte rassistidele ja viha õhutajatele. On mõistetav, et inimestel on hirmud ning igaühel on õigus oma arvamusele. Õigus oma arvamusele tähendab aga ka vastutuse võtmist oma sõnade eest ning lahmiv rassistlik sõim ei ole aktsepteeritav arvamuse avaldamise vorm.
Kui kedagi solvatakse tänaval või Facebookis, tuleb minna vahele, mitte jääda passiivse pealtvaataja rolli. See on meie kõigi roll. Mina lubasin oma sõbrale, et tema tüdrukuid keegi Eestis tülitama ei tule. Selle eest seisan mina ning seisavad ka kõik mu sõbrad! Ma usun, et ma ei ole üksi.
(*) sõnavõtt väljendab autori isiklikku arvamust
Uku Särekanno on Eesti ELi nõukogu eesistumise koordinaator ning nõunik Eesti Alalises Esinduses ELi juures.
