USA valitud president peab Putinist lugu. Trumpi üks kaasvõitleja nimetas Eestit Peterburi eeslinnaks. Prantsuse presidendivalimiste kaks tõenäolist vastaskandidaati, pühapäeval konservatiivsete eelvalimised võitnud Francois Fillon ja maruravuslane Marine Le Pen, on mõlemad avaldanud Putini suhtes oma sümpaatiat. Norbert Hofer, võimalik Austria uus liidupresident, on arvamusel, et Krimm kuulub õigusega Venemaale.

Tundub, et välisilmas on tuule suund pöördunud. Üha uued ja uued lääne poliitikud püüavad olla meele järele mehele, kelle juhitud riik annekteeris oma naabrilt kenakese poolsaare, õhutab selle sama naabri terrotoriumil separatistliku konflikti ning segab Süüria verist kaardipakki ümber nii, et sellest võidavad eelkõige Assadi käsilased ja islamiäärmulased.

Mida see Eestile tähendab? Kas peaksime muretsema? Või võime loota, et tegemist on vaid ebatavalistest ilmastikuoludest tingitud anomaaliaga ning prevaleeriv tuulesuund taastub üsna pea?

Miks me ei peaks muretsema?

–Rahu, ainult rahu. Demokraatlikes riikides ei võideta tavaliselt valimisi sõjasõnumit kuulutades. Pigem vastupidi ning USA ja Prantsuse presidendivalimised ei ole siin erandiks. Iga USA president on oma valitsusperioodi alguses üritanud “vaadata Putini hinge” ja “tuua suhted uuele pinnale”. Alates Clintonist ja Bush nooremast kuni Obamani. Kõik nad on selle suunaga järjest läbi kukkunud, kuna Venemaa enda sammud ei ole jätnud neile valikuid tegeliku Vene-suunalise poliitika osas. Reaalsus on sundinud idealistliku alguse taganema.

–See on valimiskampaania taktika. Mõneti on uute lääne liidrite Putini-meelsus tingitud ka taktikalistest valikutest valimiskampaanias. Fillon üritab Le Peni surnuks emmata, võttes üle tema teemad – immigratsionivastasus, umbusk islami suhtes, konservatiivne ühiskonnakäsitlus – või positsioneerides ennast erinevates küsimustes väga sarnaselt Le Penile. Sellega üritab ta saavutada kahte eesmärki. Hoida ära enda erakonna käredamate valijate libisemist Le Peni sülle. Teiseks üritab ta Le Peni valijatele saata sõnumit, et ta esindab justkui sarnast ilmavaadet, kuid erinevalt käremeelsest marurahvuslasest Le Penist on tema ka valimiskõlbulik.

Trump omalt poolt selgelt vastandus Clintonile, tema signaal valijatele oli Clintoni ja tema pärandi eitamine. Selle kuvandi keskmes, mille ta edukalt konstrueeris, oli mõte, et kõik mida endine riigisekretär oli pudutanud, oli hakanud haisema. Tema Liibüa poliitika haises. Tema kaubanduspoliitika haises. Tema Putini vastane Vene poliitika haises. Trump on ainuke, kes suudab läppunud välispoliitikaruumi õhutada…

Miks me peaks muretsema?

–Prioriteet nt 1 on äärmuslik islam, mitte oht Euroopa julgeolekusüstemile. Mõneti oleme tagasi noorema Bushi aegades, kus peatähelepanu on koondumas võitlusele islamiäärmuslusega. Just see oli tont, millega Trump oma valijaid hullutas. Tema esimesed personaliotsused vaid kinnitavad seda fookust. Nii uus rahvusliku julgeoleku nõunik (Michael Flynn) kui ka tema reedel nimetatud asetäitja (Kathleen Troia McFarland) on tuntud islamofoobid. Isegi kui riigisekretäriks saab Trumpi endine rivaal Mitt Romney, on presidendi põhiliin selge: keskenduda tuleb võitlusele islamiäärmuslusega. Kui selles edu saavutamiseks tuleb teha diile Venemaaga, siis tõenäoliselt neid ka tehakse. Romney on esimene, kelle ta selle eesmärgiga Moskvasse läkitab.

Eestlastel on sellist fookust raske mõista (kuigi ei peaks, sest Iraagis ja Afganistanis on ka Eesti sõdurid oma elu ohverdanud). Kuid tavalise USA või Prantsuse kodaniku maailmapildis ei ole Putin neid rünnanud (maailma kaubanduskeskus), nende linnatänavatele terrorit külvanud (Pariis, Nice) või nende kodanikel maailma silme all päid maha nüsinud (ISISe videod). See, mis toimus Ukrainas, ei ole nende jaoks märk reegleid eiravast revanšistlikust riigist vaid (parimal juhul) olukorrast, kus Venemaa on lihtsalt kasutanud võimalust kahmata endale rammusam osa Euroopa enda poolt kokku keedetud supist. Nemad tajuvad reaalse ohuna esimest, mitte teist, ning see ei tähenda meile kindlasti midagi head..  

–Uued liidrid ei taha end siduda institutsionaalsete kammitsatega. Vahest murettekitavam on kergus, millega nii Trump kui teised on küsimärgi alla seadnud senise Lääne julgeolekuarhitektuuri. 50 aastat on USA julgeolekugarantii olnud Euroopas vankumatu. Nüüd sõltub see Trumpi väljaütlemiste valguses teatud tingimustest. Täna siis sellest, kas riigid ikka panustavad piisavalt või mitte. Muidugi, 2% on oluline märk ning Trumpi valija (ja mitte ainult) ongi õigustatult pahane muidusööjate peale. Kuid kunagi varem ei ole Artikkel 5 käivitamise ja USA julgeolekuvihmavarju avamisele antud ühtegi eeltingimust (a la ei maksa, jääd vihma kätte). Probleem pole mitte 2%, vaid tingimuse kui sellise lisamine. Kui on üks tingimus, siis miks mitte kaks? Nt see, kas sa nõustud Trumpi administratsiooni teiste eesmärkidega. Ei nõustu siis “too bad, you are on your own”. See lausa kutsub testima…

Kuid uued tulijad ei seo end institutsionaalsete kammitsatega ka laiemalt. Nii näiteks on nad tõrksad või lausa tõrjuvad lahkuva administratsiooni või eelmise valitsuse Vene poliitika ülevõtmisel (Vene sanktsioonid). Kohati seetõttu, et neil on vaja Putiniga suhetes läbirääkimisruumi. Kohati seetõttu, et nad lihtsalt ei ole olnud sanktsioonide rakendamise juures ega pea seega sõlmitud kokkuleppeid endale siduvateks.

Mida Eesti saab teha:

  • Kodutöö tuleb ära teha. 2% hoidmine ja selle kvaliteetse kasutamise eest hoolitsemine on ainuvõimalik suund. Kuid lisaks peaks valitsus võtma aktiivse ja suunava hoiaku Euroopa iseseiseva kaitsevõimekuse kasvatamise osas. Ei ole võimatu, et see võib muutuda Eesti EL eesistumise üheks põhiteemaks.
  • Välis- ja julgeolekupoliitika peab saama uue peaministri isiklikuks prioriteediks. Neid küsimusi ei saa delegeerida allapoole, sest alumised korrused ei räägi otsustajate – Merkeli, Trumpi, Filloni jne – tasemel. Valitsusjuhi roll NATO ja EL tippkohtumistel pole vaid vormiline kohatäide, kus lauale asetatud sinimustvalge taga loetakse ette ametnike poolt kirjutatud jutupunkte. Just seal saab Eesti oma häält otsustajateni viia. Muidugi juhul, kui neile öelda midagi, mis neile ka korda läheb ja moel, mis sunnib neid kuulama… See on koht, kus Jüri Ratas peab näitama kõige kiiremat arengut.

Barnier paber: Euroopa kaitseplaan

Eelneva valguses võib ainult tervitada Euroopa Komisjoni detailsemaid mõtteid selle kohta, kuidas hakata sammhaaval ellu viima President Junckeri poolt septembris välja hõigatud Euroopa Kaitseliidu ideed, millele üle-eelmisel esmaspäeval andsid poliitilise õnnistuse EL välis- ja kaitseministrid. Olukord on nii hull, et iga ponnistus Euroopa kaitsevõime tugevdamiseks väärib tunnustust. Konkreetse tegevuskava peaks komisjon lauale panema lähinädalatel.

Vara on veel hakata rääkima Euroopa armee loomisest. Selleks pole hetkel lihtsalt ei raha ega ressurssi. Vaid neli EL riiki täidavad oma NATO raames võetud kohustuse panustada vähemalt 2% SKP-st kaitseelarvesse (Eesti, Kreeka, Poola, Suurbritannia). Pigem tuleks vaadata, kuidas olemasolevad võimekusi tegelikult konfliktiolukordades kasutada. Kuidas vägesid vajadusel kohale liigutada, kuidas tagada nende varustus ja tõsta nende võimekust. Seega käib jutt eelkõige selle üle, kas ja kuidas saaks olemasolevat resurssi tõhusamalt koos kasutada, nt läbi ühiste kaitsehangete.

Suuri küsimärke on kaks. Esiteks, kas ja kuidas saaks EL eelarvet kasutada kaitsevõimekuste tõstmisel. Teiseks, kuidas ühildada liikmesriikide kaitse-eelarvete tõstmise vajadust teise olulise prioriteedi – rahvuslike riigivõlgade ja eelarvedefitsiidi kontrolli alla saamisega. Kas Euroopa Komisjon oleks valmis nt kaitsekulutustele mineva summa mingis osas välja arvama 3% eelarvedefitsiidi reeglist? Ruumi reeglite loomingulisemaks tõlgendamiseks on. Küsimus on vaid poliitilises tahtes.  

Itaalia referendum ja Austria presidendivalimised

Pühapäeval (4. detsembril) toimub Itaalias referendum põhiseadusmuudatuste üle. Muudatustega tahab Renzi vähendada ülemkoja (Senati) ja regioonide võimu ja tagada valimised võitnud erakonnale alamkojas püsiv enamus. See, et Itaalia majandus on kasvanud aeglasemalt kui EL majandus keskmiselt, on Renzi sõnutsi just institutsionaalse paigalseisu süü. Seetõttu on ta kutsunud üles Itaalia valijaid põhiseadusmuudatusi toetama ning mingil hetkel lubanud lausa ise tagasi astuda, kui referendum peaks läbi kukkuma.

Samal päeval toimuvad Austrias kordusvalimised uue liidupresidendi valimiseks. Kuigi rändekriis ei ole Austrias enam nii akuutne kui suvel, on immigratsioonivastasus selgelt hoo sisse saanud ning see on vaid vesi Vabaduspartei (FPÖ) kandidaadile Norbert Hoferile.

Suure tõenäosusega Renzi oma referendumi kaotab. Mitte seetõttu, et Renzi ise oleks ebapopulaarsem kui tema rivaalid. Itaallased on lihtsalt umbusklikud võimu koondamise osas ning endiselt kestev majanduslik kärbumine ei sisenda nendesse ka vajalikku optimismi tuleviku suhtes. Mis puutub Austriasse, siis kuigi täna on võimatu ennustada kas Hofer valimised võidab, tundub see olevat tõenäoline.

See, mis kaht sündmust seob, on nende mõju populistlike ja Putini-sõbralike poliitikate levikule. Ja seda hoolimata tulemustest. Kui Renzi peaks referendumi kaotama, saavad sellest hoogu juurde nii tema parteisisesed oponendid kui ka rivaalid. Äärmuslikul juhul võib kaotus viia Renzi valitsuse kukkumiseni ja vahevalitsuse moodustamiseni, mis süvendab, mitte ei lahenda Itaalia probleeme. Isegi, kui Renzi referendumi võidab, ei pruugi tema olla see, kes uue ja tugevama võimuga valitsusjuhi ametit nautida saab. Pepe Grillo Viie Tähe Liikumine on endiselt populaarseim erakond riigis. Hoferi võit Austrias oleks samas järjekordne lipuke Putini kujutletaval Euroopa sõprade kaardil, ning korralik palk äsja enda 2017 aasta liiduvalimistel taaskandideerimisest teatanud Merkeli silmas. Kuigi täna on Saksa marurahvuslasi seov Pegida ja AfD veel kordades väiksema toetusega kui FPÖ Austrias, annaks Hoferi valimituks osutumine neile selgelt tuule tiibadesse. Marginaalsed paariad tunduksid valijatele vastuvõetavamad.  

Kirjutas: Poliitika.guru