Kas Eesti riik saab lubada 30 000 laipa Vahemeres?

Täna on siseminister Hanno Pevkur Euroopa Liidu sise- ja justiitsasjade nõukogus (siseministrite kohtumisel), kus arutatakse pagulaskvoote.  POLIITIKA.guru avaldab sel puhul Uku Särekanno ettekande Euroopa Liidu rändekriisi teemal, mille ta pidas 12. juunil Riigikogus Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAK) korraldatud avalikul kuulamisel Euroopa pagulaskriisi ja Euroopa Liidu rände tegevuskava teemadel. Kogu avalik kuulamine on videosalvestisena kättesaadav ELAK-i koduleheküljel.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.

Kas Eesti riik saab lubada 30 000 laipa Vahemeres?

Lubage mul alustada veidi isiklikuma vaatega tänasele debatile. Selle 8 aasta sees, mis ma tänaseks olen elanud Brüsselis, on Eesti kodanikud jõudnud kohaliku õhtulehe esikaanele korra. See juhtus aastal 2010 aasta aprillis.  Ei, tegemist ei olnud Arvo Pärdi, Siim Kallase või Kaia Kanepiga. Le Soir’ esikaanele jõudis lugu kahest Eesti kodanikust, kes kandsid nime Odintsev ja Svintitski. Need kaks meest röövisid Brüsselis kesklinnas päise päeva ajal juveelikauplust ning röövi käigus  lasti maha kaupluse omanik. Iroonilisel moel toimus see Matonge linnaosas, mis Belgias kongolaste asumiks.

Ma ei räägi seda lugu selleks, et kedagi halvustada. See oli kaasus, millest saab teha mõningaid järeldusi ning tõmmata paralleeli ka täna Eestis toimuva ühiskondliku aruteluga. Minu kolm järeldust.

Esiteks, sõltumata sellest kuivõrd kogenud on ühiskond sisserändajatega, teatud kriitilistel hetkedel keevad emotsioonid üle ning tolerantsust napib. Uskuge mind, selle ajalehe loo juures ilmunud kommentaarid olid poliitkorrektsusest väga kaugel. Tänased kommentaarid Eesti meedias ei erine palju toona Belgia meedias avaldatust. On arusaadav, et üleöö Eesti meediasse jõudnud põgenike teema mõjub avalikkusele ühtaegu hirmutavalt ning vaenu tekitavalt. Tolerantsust napib, nii nagu ka toona Belgias.

Teiseks, ühe inimese sigadused ning jõhkrutsemine võiva panna pikaks ajaks kleebise ka kõikidele teistele rahvuskaaslastele. Meil on mitmeid sarnaseid mainekujundajaid Euroopas. Lääne-Euroopa liikmesriigi kodanike jaoks ei seisne immigratsiooniprobleem üksnes kolmandate riikide kodanikes, vaid ka uute liikmesriikide kodanike sisserändes. Selle sündmuse taustal ei olnud keskmise brüsssellase jaoks vahet, kas tegemist on eritrealase või eestlasega. Ühtviisi kauged ja hirmsad tundusid nad kõik. Tulevad ja võtavad meie töökohad, sotsiaaltoetused, tüdrukud ja tuleviku. Ja on kujunenud juba halvaks kombeks, et vanad liikmesriigid püüavad alatihti üles kiskuda ideed sellest, et vaba liikumist Euroopa Liidu siseselt tuleks piirata (loomulikult neile soodsal viisil).

Kolmandaks näitlikustab see lugu seda, mida tähendab puudlik integratsioon. Nimetatud vene nimedega Eesti kodanike integreerumine Eesti ühiskonda oli läinud üle kivide ja kändude. Kui inimene on aga puudulikult integreeritud ühiskonda, on oluliselt suurem tõenäosus, et ta lahkub parematele jahimaadele ega piirdu sealjuures üksnes seaduslike ettevõtmistega. Seda tasub meil ning Brüsselil silmas pidada kohustuslike kvootide puhul. Eesmärgiks ei saa ju olla süsteem, kus Eestisse suunatud põgenikud liiguvad esimesel võimalusel Rootsi või Berliini.

Kriis, mida pole nähtud NSVLi lagunemisest ja Balkani sõdadest saati.

Tulles tänase rändekriisi juurde tuleb mõista selle mastaapsust. See on midagi sellist, mida ei ole kogetud Euroopas NSVLi lagunemisest ning Balkani sõdadest saati. Kui Barroso komisjoni peamine aur kulus eurotsooni koos hoidmisele, siis kogu tänase Euroopa Komisjoni energia läheb tõenäoliselt selle kriisi haldamisele ning Euroopa ühtsuse säilitamisele.

Jean Claude Junckeril Euroopa Komisjoni presidendina ja 17 aastat peaministri ametit pidanud mehena on hea poliitiline vaist. Tõepoolest, migratsiooniteema kõrval ei ole ühtegi teist teemat, mis oleks sedavõrd vastuoluline ning ärritaks Euroopa valijat enam. See on teema, kus ei ole häid lahendusi. See on teema, kus on väga raske solidaarsust üles näidata. See on teema, kus pakkumine ja nõudlus on kapitaalselt paigast ära. Ja see on teema, millel on potentsiaal Euroopa ribadeks kiskuda. See kriis ei lõppe täna. See kriis kestab järgmised 5 aastat, kestab ka järgmised 10 aastat.

Eelnenud on 10 aastat võrdlemisi vaikset perioodi, kus nii illegaalsete piiriületuste kui ka varjupaigataotluste numbrid olid all. Möödunud aastal löödi aga rekordid. Esitati kokku 626 000 varjupaigataotlust, mis on ligikaudu 200 000 taotluse võrra rohkem kui aasta varem.

Vahemerel on seni mängitud ping-pongi. Suletakse üks rändekanal, avaneb teine. Konfliktid Euroopa ümber on aga lahenduseta, sõjad kestavad ning uued konfliktikolded on tulnud lisaks. Ukraina, Süüria, Iraak, Jeemen, Afganistan, Eritrea, Somaalia, Sudaan jne. Miljonid inimesed on liikvel ning otsimas võimalust oma elu uuesti alustada. Seda protsessi on kiirendanud radikaliseerumine ning islamiterroristide, nagu ISIS, Boko Haram ja Al Shabaab aktiivne tegevus. Lisaks sellele on rändevoogudele omanud tugevat mõju ka asjaolu, et Euroopa majandus on taastumas ning võimalus tööd leida taas olemas.

Täna on rändevood keskendunud Vahemere keskossa, seda tingituna kodusõjast Liibüas. Samas on väga suur tõenäosus, et peatselt kasvavad numbrid ka Vahemere idaosas, suunal Türgist Kreekasse. Türgis on hetkel erinevatel hinnangutel kuni 1,7 miljonit põgenikku, laagrites elab 217 000 põgenikku ning laagrid on alarahastatud. Ka üleval idasuunal on suur tõenäosus, et Ukraina konflikti eskaleerudes liigub juba suur hulk inimesi Euroopa suunal.

Ukraina on ka Eesti vaatenurgast suurim väljakutse. Seal on miljon sisepõgenikku, kes elavad lootuses naasta koju peatselt oma laste ja asjadega koju tagasi. Samas mida kauem kestab konflikt, seda loomulikum on ka soov otsida võimalust alustada oma elu uuesti mujal. Eestis on olemas kogukond, sobilik kultuuriline ja keeleline keskkond, samuti on peatselt tulemas viisavabadus Ukrainaga. Kuna konfliktile ei paista lahendust, poleks imekspandav, kui ühtäkki esitataks Eestis ukrainlaste poolt vähemalt tuhat või paar tuhat varjupaigataotlust. Selleks tuleb olla valmis, ent see valmisolek on meil, nagu ta on.

Itaalia päästis möödunud aastal Vahemerelt kokku 170 000 inimest. Viimasel nädalal kokku ainuüksi 6000. Kokku on hukkunud Vahemerel viimase 18 kuu sees 5000 inimest. Neist 3000 on uppunud selle aasta sees. Rahvusvaheline migratsiooniorganisatsioon IOM ennustas mais, et samas tempos jätkudes hukkub sel aastal Vahemerel kokku 30 000 inimest. Olgu võrdluseks öeldud, et Ukrainas, kus käib täiemõõduline sõda, on viimase aasta sees hukkunud kokku 6500 inimest.

Euroopa ei saa endale lubada 30 000 laipa oma piiril. Tahame me või mitte, kogu euroopalik maailmajagu põhineb austusel inimelu ja inimväärikuse vastu. Seega arvestades mastaape on Vahemeri arusaadavalt Euroopa jaoks täna kriis number 1.  Ja nagu öeldud, sellest kriisist sõltub kogu liidu tulevik. 2010 a. Araabia kevade alguses pelgasid Lõuna-Euroopa riigid miljonite põgenike liikumist Euroopa suunal. See tekitas koheselt tüli ka Euroopas. Prantsusmaa asus teostama süsteemselt piirikontrolli Itaalia-Prantsusmaa piiril ning kogu Schengeni piirideta ala tulevik seati korraks küsimärgi  alla. Õnneks kriis toona möödus ning hirmustsenaariumid ei realiseerunud. Ent tänased numbrid on toonastest kordades suuremad.

Kes on need tulijad?

Räägitakse segavoogudest – mixed flows. Ehk siis paatides on segiläbi nii need, kes vajavad rahvusvahelist kaitset, kui ka need, kes tulevad otsima paremat elu ja palka. Neid esimesi nimetatakse pagulasteks ja neid teisi illegaalseteks immigrantideks. Pagulasstaatust taotlevad aga mõlemad, sest see annab võimaluse menetluse ajal Euroopasse jalg maha saada.

Siinkohal olgu ääremärkusena öeldud, et möödunud aastal esitatud 626 000 varjupaigataotlusest ligikaudu 100 000 esitati Lääne-Balkani riikide kodanike poolt, kes ilmselgelt varjupaika ei vaja. Üleüldse jõuavad vaid pooled varjupaigataotlejad Euroopas ka kaitse saamiseni. Seega süsteemi kuritarvituste arv on äärmiselt kõrge. Ning peamiseks põhjuseks asjaolu, et teisi seaduslikke sisenemiskanaleid Euroopasse napib.

Seega on ükskõik millise ümberjagamise puhul oluline, et fookus oleks neil, kes kaitset vajavad ning me ei hakkaks illegaalset migratsiooni Euroopa-siseselt ümber jagama. Lisatud statistika näitab ilmekalt kuidas varjupaigasüsteemi Euroopas kuritarvitatakse. Näiteks Kosovo ja Serbia kodanike puhul on tegemist väga selge süsteemi kuritarvitamisega. Samas saavad kaitse pea alati süürlased, iraaklased ja eritrealased. Need on ka need, keda võib eeldada, et soovitakse liikmesriikide vahel asuda jagama. Keda täpsemalt ja kuidas jaotama asutaks, jääb Euroopa Komisjoni ettepanekust aga üsna segaseks. Lihtsalt näkku vaatamise alusel ei saa tuvastada seda, kas inimene vajab kaitset või mitte. Tihtipeale puuduvad dokumendid, valetatakse oma päritolu kohta jne jne.

Müüt Eesti konservatiivsest varjupaigapoliitikast.

Paar olulist selgitust ka Eesti varasema poliitika kohta. Me armastame rääkida sellest, et meil on Eestis konservatiivne varjupaigapoliitika. See ei ole päris tõsi. Alates Euroopa Liiduga liitumisest on meie varjupaigapoliitika täpselt sama konservatiivne kui kõikidel teistel. Me rakendame samu õigusakte, mida kõik teised liikmesriigid ning osa meie otsustusõigusest on juba ammu Brüsselisse rännanud. Meie tänast majandamist reguleerivad kaks otsekohalduvat määrust ning kolm direktiivi. Jah, direktiivid jätavad veidi mänguruumi, ent 90% ulatuses on meile kõik see, kuidas me peame varjupaigataotlejatega käituma, ette dikteeritud. Rääkida siinkohal miskist erilisest konservatiivsusest on liialdus.

Veelgi suurem liialdus on see, et Eesti varjupaigataotlejate numbrid on madalad, kuna me oleme ajanud konservatiivset poliitikat. Ei ole. Eesti varjupaigataotlejate arv on madal, kuna me ei ole tuntud ega atraktiivne sihtriik. Migratsioonieksperdid toovad välja kolm peamist kriteeriumi sihtriigi valikul: keel ja kultuur; kogukond; sotsiaalsed tagatised. Kusjuures need kaks esimest on otsuse tegemisel primaarsed. Mis sa ikka ronid sinna, kus kedagi tuttavat ees ei ole ning keegi sinust aru ei saa. Ja üks asi veel, Eestit ei tunta maailmas ja eriti tundmatud oleme me Aafrikas ja Lähis-Idas.

Samuti on eksitav jutt sellest, et Eesti ei ole seni solidaarsust üles näidanud, kuigi teised liikmesriigid meie poole kordades pöördunud abipalvega. Ei ole päris nii. Brüsselis olid pikad vaidlused teemal, kas üleüldse peaks tegelema ELi-sisese ümberjaotamisega. Enamik liikmesriike oli aastaid seisukohal, et see kujuneb tõmbefaktoriks ega aita lahendada rändeprobleemi. Pilootprojektid Malta abistamiseks päeva lõpuks käivitati, ent kaasa lõid umbes pooled liikmesriigid.

Kuigi kriis Vahemerel on iga-kevadine nähtus, on meilt ametlikult abi palutud inimeste vastuvõtmise osas kahel korral. Tunnistan, et olen olnud see kuri nõunik, kes on viimasele neljale siseministrile andnud soovituse eelistada inimeste võtmisele tehnika andmist ja piirivalvurite lähetamist. Need otsused olid ajendatud minu hinnangust toonasele olukorrale ja võimekusele. Tänase kriisi kontekstis annaksin ma aga teistsugust nõu. Sest tänasel kriisil on teised mõõtmed ning on oht, et see toob ohvriks kogu Euroopa Liidu. Me ei leia mõistmist Ukraina ja Venemaa osas, kui me ei näita seda üles teiste suhtes.

Mida Eesti valitsus peaks arvama Euroopa Komisjoni rände agendast?

Mõnes mõttes on kvoodiettepanekud kogu ülejäänud paketi võtnud pantvangi. Tuleb mõista, et kvootide ettepanek on üksnes osa suuremast meetmete paketist. Kvoodid ei lahenda probleemi, need aitavad üksnes valu vähendada teatud riikides. Ja seda valu on täna vaja leevendada. Ent rumal oleks selles näha lahendust rändeprobleemidele.

Esiteks, kogu Euroopa tegevuse sihik peab olema lähteriikidel, tuleb teha kõik, et mitmed meie läheduses toimuvad konfliktid laheneks ning toimuks stabiliseerumine. See ei ole lihtne, ent Euroopal tervikuna on nii rahalist kui poliitilist kapitali neid protsesse suunata. Vaja on enam tahet. Seda rõhutan ma eriti Ukraina kontekstis, kus on veel lootust.

Teiseks, tuleb pöörata tähelepanu Euroopa vahetus naabruses olevatele riikidele, kes täna on enda peale saanud põgenike põhiraskuse. Türgi on siinkohal peamine murelaps. Seal on enam kui 1,7 miljonit põgenikku ning on väga suur tõenäosus, et sealt asutakse peatselt liikuma Euroopa suunal. Protsendid on kasvanud viimastel nädalatel märkimisväärselt. Hädavajalik on tagada laagrite rahastamine vajalikus mahus, ehk luua tingimused selleks, et inimesed ei peaks edasi liikuma.

Kolmandaks, tuleb panustada nii piirivalve kui militaarmissioonidesse, mille eesmärgiks on hoida ära paatide suundumine avamerele. Paralleelselt tuleb pärssida ka inimkaubitsejate tegevust. See kõik ei lahenda põgenike probleemi, ent vähendab nii tulijate kui ka uppujate arvu.

Ja lõpetuseks tuleb näidata üles ka solidaarsust Euroopa Liidu siseselt nende riikidega, kes kõige suurema koormuse alla sattunud. Põgenike ümberpaigutamist saab aga teha selge teadmisega, et arvestatakse liikmesriikide vastuvõtuvõimekust. Panustada meil sedapuhku tuleb, ent see ei tähenda seda, et me ei peaks neid numbreid alla rääkima.

Enam selgitustööd poliitiliselt tasandilt.

Lõpetuseks kolm küsimust, mida ma kodanikuna ootaksin, et minu poolt valitud rahvasaadik mulle selgitaks. Esiteks, miks on Vahemere kriis ka Eesti kriis? Teiseks, kuidas me väldime massilist sisserännet ja tagame rahvuse säilimise? Kolmandaks, kelle arvelt toimub uute inimeste vastuvõtmine?

Ma püüan vastata siinkohal ise. Esiteks, miks Vahemere kriis on Eesti kriis? Sellel kriisil on inimlik mõõde, sest ükski Euroopa riik ei saa vaadata mööda sellest, kuidas tuhanded inimesed kaotavad oma elu. See on kriis, mis võib rebida Euroopa Liidu tükkideks. Eesti majandus- ning julgeolekupoliitilistes huvides on aga, et see liit püsiks, püsiks ühtsena ning seisaks ühiste vääruste eest.

Teiseks, küsimus massilisest sisserändest ja rahvuse säilimisest? Kui Eesti peaks võtma vastu ka tänases kvoodis ettenähtud 1064 põgenikku 2 aasta peale, ei ole need numbrid siiski võrreldavad 60. aastatega, mil Eestisse suunati aastas pea 50. tuhat inimest. Meil viibib ajutiste elamislubade alusel riigis juba üle 23 000 inimese, lisaks veel tuhanded ELi kodanikud. Tuhande põgeniku lisandumine ei muuda meid Rootsi või Saksamaaga võrreldavalt atraktiivseks sihtriigiks, kuhu kõik pagulased sooviks liikuda.

Kolmandaks, küsimus rahast. Eestis elab suhtelises vaesuses ligikaudu 288 000 inimest. Seega on igati kohane küsida, et kelle arvelt toimub uute inimeste vastuvõtmine? Hinnanguliselt on esimese kahe aasta sees võimalik 90% ulatuses rahastada saabujate sisseelamist Euroopa Liidu rahastute toel. Sealt edasi sõltub aga juba paljuski meie endi võimekusest inimesi integreerida ning tööturule suunata. Ja siin tuleb õppida teiste liikmesriikide vigadest ning teha targad valikud.