Kas Eestile piisaks 3 ülikoolist?

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.

Täna arutas Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN) kurikuulsat Gunnar Okki raportit, mis on juba pikemat aega Eesti akadeemilistes ringkondades kõneaineks. Viimasel ajal on just seda raportit toodud Eesti Keele Instituudi ja Tartu Ülikooli liitumise peamiseks põhjenduseks. Eelmisel nädalal nägi Marju Lauristin raporti TAN-is arutamises lausa suurt ohtu Eesti keele ja kultuuri püsimajäämisele.

Taoliste raportite ja visioonipaberite ärakasutamine konkreetsete organisatsioonide või nende juhtide poolt oma tegevuse õigustamiseks ja õige konteksti loomiseks on inetu trikk, mille kasutamist tuleb siiski tihti ette. Näiteks põhjendas Välisministeeriumi juhtkond paari aasta tagust ja ministeeriumis siiani pingeid tekitavat struktuurireformi OECD riigivalitsemise raporti soovitusega, mida sellisel kujul üldse olemas polnudki.

Okki raport iseenesest kõrgharidusvõrku ümber ei kujunda, selles ei tehta otsuseid, vaid antakse soovitusi. Ka raportit arutanud TAN on siiski kõigest valitsusele ja peaministrile nõu andev kogu. Sealsed otsused saavad pigem näidata üldist suunda lugematute ristuvate institutsionaalsete ja isiklike huvidega Eesti teaduses ja kõrghariduses (viimast ilmekat näidet sellest pole isegi mõtet mainida, see on ilmselge). TAN-i enda reform ei ole pärast mitmeid katseid paljude aastate jooksul õnnestunud, mis siis kogu teadus- ja arendustegevuse süsteemist rääkida. Okki raport ei sisalda ka konkreetset teekaarti, vaid on pigem erinevate intervjueeritavate abiga ja rahvusvahelise kogemuse toel koostatud pikaajaline visioon.

Eesti ülikoolid ei ole rahvusvahelises konkurentsis ja ei haaku ettevõtete vajadustega

Sellele vaatamata tasub tähele panna, mida Okk kirjutab. Tal puuduvad Põhjamaade Investeerimispanga juhatuse liikmena Eestis isiklikud huvid ja ta saab seetõttu välja öelda ja paberile panna asju, millest riigi teadusrahastamisest sõltuvad professorid võivad omavahel vaid sosistada. Raporti sõnum on tegelikult lihtne ja üsna ilmselge – Eesti ülikoolid on liiga väikesed, et tagada rahvusvahelist kvaliteeti ja nende tegevus ei haaku ettevõtluse ja ühiskonna vajadustega. Probleeme süvendab dubleerimine ja väiksusest tulenev ebaefektiivsus.Selle asemel, et kulutada energiat omavahelisele konkureerimisele väheneva Eesti noorsoo pärast, tuleks seljad kokku panna ja pista rinda Läänemere piirkonna ja ka Euroopa parematega. Isegi kõik koos ei oleks Eesti ülikoolid eelarvelt võrreldavad suurte Läänemere ülikoolidega, rääkimata maailma parimatest. Okk näeb lahendust konsolideerimises, Eesti teaduse ja kõrghariduse suuremas avamises rahvusvahelisele konkurentsile ning ülikoolide hindamises selle põhjal, kui edukad on nende lõpetajad ja kuivõrd suudetakse teadustulemusi ettevõtluses realiseerida.Kasuks tuleks põhjalikum analüüs ja arutelu

Muidugi on põhjust ka kritiseerimiseks, nagu ikka. Intervjuude-põhine mõttepaberi vorm ei võimalda alati olla piisavalt veenev ja jätab palju ruumi nii-öelda veendumuste heitluseks. Suuremaid muudatusi ette nägevatest soovitustest tekitavad kõige rohkem küsimusi õppekavade dubleerimise täielik kaotamine ja teadustulemuste erasektorisse siirdamise tsentraliseerimise mõtted. Seda ennekõike just seetõttu, et pigem on Eestis hästi töötanud teistpidised näited.

IT alal on TTÜ ja TÜ ja IT Kolledž suutnud edukalt koostööd teha nii tudengite õpetamisel, Euroopa teadusraha pärast konkureerimisel kui teaduse tegemisel. On tugevad teineteist tasakaalustavad keskused, mis rahvusvaheliselt kõigile osapoolsete kasulikult koos töötavad. Kas Eesti IT oleks nii edukas juhul kui seda õpetataks vaid Tartus või Tallinnas, pole sugugi kindel.

Teadustulemused on suudetud äriks muuta liiga harva, kuid on ka edukaid näiteid. Ja need näited kõnelevad sellest, et ennekõike peavad kokku saama konkreetse valdkonna ettevõtete ja teadlaste huvid. Nii on juhtunud näiteks vähiravis ja teistes meditsiini-, eriti biomeditsiini valdkondades. Kui on olemas huvi, lahenevad ka litsentside ja lepingutega seotud küsimused, kuigi jah, mitmetel Eesti teadlastel on asjad just selles etapis toppama jäänud.

Väiksemaid asju on ka. Eesti ülikoolide ja teadusasutuste sõltumatu rahvusvaheline hindamine tundub lahtisest uksest sisse murdmisena, sest üldiselt Eesti teaduse ja kõrghariduse rahvusvahelise hindamise süsteem töötab. Ehk on kriteeriumid veidi leebed?

Üheski kavas ei saa ega tohigi muidugi kõigega nõustuda, erinevaid seisukohti tuleb arutada. Niisuguseid raporteid koostatakse mujal maailmas väga sageli, ennekõike just arutelu käivitamiseks.  Loomulikult tuleb soovituste argumentatsiooni ja olukorra analüüsi tugevdada ja erinevaid alternatiive nii avalikkuses kui poliitikute poolt põhjalikult arutada. Seda saaks juba teha näiteks TAN-i või Riigikogu juhtimisel. Kahjuks nii sisulisi ja kaalukaid ettepanekuid SDE esimehest endine haridus- ja teadusminister, kes Okki raporti koostamise 2014. aasta veebruaris algatas, koalitsioonilepingu muutmise aruteluks välja ei pakkunud. Jääb üle vaid loota, et miinimumpalga tõstmise ja omavalitsustasandite üle kemplemisel jätkub koalitsioonierakondadel energiat ärata raporti toel letargiast vähemalt üks Eesti tuleviku seisukohalt võtmeline poliitikavaldkond.