Puhkuselt naasnud Sven Mikserile on Jevgeni Ossinovski sotside esimeheks kandideerimine halb üllatus. Oli ju Ossinovski valitsusest välja jäädes eitanud igasugust soovi sotsiaaldemokraatide juhiks saada. Nagu poliitikas ikka, kõige kindlamaks kandideerimise märgiks on selliste soovide igakülgne eitamine.
Kas Mikseri vastaskandidaadi tekkimine on üllatav? Sugugi mitte. Sotsid põrusid valimistel, kuigi mindi heitlema valimisvõidu nimel. Pigem on üllatav, et Mikser ei teatanud pärast valimisi oma tagasiastumisest, nii nagu tegi IRLi juht Urmas Reinsalu ja äsja Ühendkuningriigi valimistel põrunud Tööpartei juht Ed Miliband. Kehva valimistulemuse eest vastutuse võtmine on Euroopas hea tava. Äsjaste briti valimiste tulemusel astusid tagasi neljast suurema erakonna esimehest kolm (kellest Nigel Farage on juba UKIP-i etteotsa tagasi hiilinud, nagu me ennustasimegi. Briti valimistest kirjutasime pikemalt siin: http://www.poliitika.guru/uk-voidud-ja-kaotused). Eestis seda tava küll alati ei järgita.
Ja ega Mikserit saagi sotside valimiskaotuses väga süüdistada. Läks ju nii, nagu sotsidel alati. Pärast suuri lootusi tegid nad endale nii tavalise keskpärase tulemuse (miks nii läks, kirjutasime siin http://www.poliitika.guru/sde-oleks-seda-ette-teadnud/). See ei ole sõltunud erakonna esimehest, midagi enamat pole suutnud ka Toomas Hendrik Ilves, Ivari Padar ega Jüri Pihl. Eeldatavalt ei suuda Mikser ka tulevikus.
Kas sotsid peaksid juhi valimistel eelistama Mikserile Ossinovskit ja kas tema suudaks valimistrendi radikaalselt ülespoole pöörata? Väga kahtlane. Sotside põhiprobleem ei ole erakonna esimees. See on erakonna poliitika.
Seda, et Ossinovski tahaks erakonna poliitika suunda muuta, pole aga märgata. Esiteks, erakond läks valimistele paljuski tema strateegiaga – ühendada eestlasi ja venelasi ning saada rohkem venelaste hääli. See poliitika ei töötanud, oodatust palju kehvemaks jäi ka tema enda isiklik tulemus. Kui Mikseri tulemus Harju-Rapla ringkonnas oli pettumus, siis Ossinovski oma Ida-Virumaal oli suuremgi pettumus. Teiseks, Ossinovski juhiks kandideerimise kirjas pole mitte midagi uut. Ta rõhub kahele asjale – sotside eneseusu taastamisele ning Reformierakonnale vastandumisele ja nende tekitatud seisaku murdmisele. Refrääniks on Eesti poliitikas juba kulumiseni kedratud „demokraatlikel valimistel on vaja alternatiivi ja sellepärast ma kandideerin“. Ei ühtegi uut mõtet, rääkimata suurest poliitikamuutusest.
Mida peaksid sotsid valimiste võitmiseks teisiti tegema? Pärast Tööpartei lüüasaamist briti valimistel kirjutati ka seal palju kirju. Ühe neist, avaliku kirja erakonnakaaslastele kirjutas Tony Blair, kes viis briti sotsid pikaaegsest paigaltammumisest kolme järjestikuse valimisvõiduni. (Blairi kirja saab lugeda siit: http://www.theguardian.com/commentisfree/2015/may/09/tony-blair-what-labour-must-do-next-election-ed-miliband). Briti ja Eesti sotside hädadel on mitmeid sarnasusi, kuid peamise neist sõnastas Blair üsna lihtsalt. Valijad lihtsalt ei tahtnud seda, mida sotsid neile pakkusid. Blair usub poliitikas keskvälja haaramisse. Ta suutis sõnastada poliitika, mis tõi erakonna vasakult keskele, põhimõtteliselt kaaperdades tooride edukad poliitikad, lisades sinna kandva visiooni ja hoolivuse. Keskvälja haaras Eestis ka Andrus Ansip, kes muutis Reformierakonna 15% toetusega liberaalsest paremerakonnast rahvaerakonnaks. Reformierakond laiutab seal tänaseni. Oma kirjas, mis on kahtlemata poliitika meistriklass, soovitab Blair vahepeal vasakule kandunud briti sotsidele tema vana strateegiat uues kastmes. Kas see tänase briti poliitikas töötaks, pole selge. Küll aga on selge, et ilma oma poliitilist strateegiat ümber mõtestamata Eesti sotsid valimisi ei võida. Täna pole sotside ladvikus meest või naist, kes seda teeks.
Poliitika.guru ei ole kade ja me avaldame siin kandideerimiskirja, millest võiks alguse saada sotsiaaldemokraatide valimisvõit.
Head erakonnakaaslased,
Me saime valimistel lüüa, sest olime liiga ettevaatlikud. Meie plaan – püüda nii eestlaste kui venelaste hääli ja üritada meeldida kõigile – ei töötanud. Sven tegi head tööd, tõi meid välja Jüri Pihli aegsest peataolekust ja oli tõsiseltvõetav peaministrikandidaat. Ta oli liider, kelle inimesed oleksid olnud valmis peaministriks hääletama. Aga sellest ei piisanud, sest meie poliitika ei kõneta piisavalt Eesti inimesi. Valijaid ei saanud aru, mida me lubame, mis on meie positiivne programm. Meil on palju intellektuaale, keda ühendavad sotsiaaldemokraatlikud väärtused, aga me ei tunneta seda, mida eestlased ootavad. Kõige olulisemates valdkondades – majandus ja julgeolek – pole me usutavad. See peab muutuma.
Eestlased on edasipürgiv rahvas. Pakume palju toetusi ja soodustusi, lubame neid muudkui vähehaaval tõsta, aga eestlased ei taha elada toetustest. Nad tahavad ise hakkama saada, olla edukad. Peame hoolima, aga näitama teed jõukusele ja toetama algatusvõimet. Meie majanduspoliitika ei saa enam piirduda vaid töösuhete ja regionaaltoetustega. Isegi, kui meil on paberil ilus majanduspoliitika, peame me muutma selle usutavaks. Töötajat kaitseb kõige paremini arenev majandus ja töökoha olemasolu. Me oleme küll viimastel aastatel suutnud kujundada tõsiseltvõetava energiapoliitika, aga, olgem ausad, majanduspoliitika meil puudub.
Esimehena teen kõik endast oleneva, et tuua erakonda majandusalane kompetents, ja mitte ainult ametiühingutest, vaid väike- ja keskmise suurusega ettevõtetest, finantsasutustest, pankadest. Eelmisel nädalal kohtusin Teenusmajanduse Koja esindajatega, kes mõtlevad kaasa kaasaegse majandusprogrammi kujundamisel. Nende inimeste abiga suudame kokku panna sellise programmi, mis on ambitsioonikas, aga samas realistlik, ja mis kasutab Eesti tugevusi.
Meie maksupoliitika on iganenud, igas mõttes. Kui astmeline tulumaks pole seni toonud valimisvõitu, ei too see võitu ka edaspidi. See pärsib edasipüüdlikkust. Meie maksupoliitika peab soodustama ettevõtlust, looma töökohti, jõuliselt ja tuntavalt. Ette tuleb võtta radikaalne tööjõumaksude alandamine. Me ei tohi karta Haigekassa ja pensionikassa kestlikkuse probleeme, peame otsustavalt sotsiaalmaksu reformima. Peame ka aru saama, et me ei saa rääkida suurematest avaliku sektori kulutustest seni, kuni pole suutnud leida nende katteks usutavaid tuluallikaid.
Eestlased ei hakka kunagi toetama varamaksu, vara kogumine on meie inimestele oluline eesmärk. Ja õigusega. Seda ei saa edasipüüdlikule ühiskonnale, kus vara kogumine ei olnud üle 50 aasta võimalik, ette heita. Me oleme oma Skandinaavia naabritest selles osas lootusetult maha jäänud ja peame kaotatu tagasi tegema. Eesti on varamaksudeks küps ehk üle-üle-järgmistel valimistel. Ei tasu karta: see kõik – kui me tunnustame Eesti inimeste soovi koguda vara ja püüda saavutada enamat – ei muuda meid teiseks Reformierakonnaks. Sest me suudame olla midagi palju rohkemat: kaasaegsed, loovad, tulevikku vaatavad. Me peame endale tunnistama, et valimised ei käi kunagi selle üle, kes paremini kriitikat teeb. Valimised käivad ikka ja alati tuleviku üle.
Paremat tulevikku ei ehita silmaklappidega. Vajadusel peame näiteks valijatele ausalt ja julgelt selgitama, et laenu võtmist ei tule karta. Aga me ei saa sellest rääkida näitamata konkreetselt, mida soovime lisarahaga teha. Eestlane pelgab laenu võtmist ja see on mõistlik ettevaatus, aga selge on, et ilma lisavahenditeta ei saa tänasel päeval piisavalt investeerida Eesti arengusse. Paraku nii kaua, kui meil pole usutavaid ideid elu paremaks muutmiseks, ei saa tekkida laenuvõtmise arutelus uut kvaliteeti. Ja see pole kellegi teise süü, see on meie enda tegemata töö. Luban, et võtan selle teema üheks südameasjaks.
Kõigi nende muutuste juures ei tohi me unustada kõige olulisemat – meie põhiväärtusi, mille eest oleme kogu aeg seisnud – sallivus, kaasamine ja avatus. Eile rääkisin ma pikalt Ida-Virumaa abiturientidega, nad olid väga mures Eesti tuleviku pärast ja selle pärast, kuhu suunas Eesti on viimasel ajal arenenud. Me peame noortele andma lootust, et Eesti on koht, kus tasub elada. Võib ja isegi peab ära käima, aga siia tasub alati tagasi tulla. Peame olema kõigutamatud, vältima sumbumist ja ütlema selgelt välja, et Eestis ei ole kohta võõravihaks ja sallimatuseks. Sellest peame me rääkima eesti ja vene noortele, aga ka meie vanematele valijatele. Ka nemad saavad aru, et noortele on need väärtused tohutult tähtsad. Ilma noorteta ei ole tulevikku. Ilma tulevikuta ei ole Eestit.
Me suudame ennast ja seejärel Eestit muuta vaid juhul, kui me oleme ühtsed ja kui me usume ise sellesse, mida teeme. Meie poliitika peab senisest palju paremini pakkuma lahendusi, mis meie valijale sobivad. Ei ole oluline, kas me oleme valitsuses või mitte, kui meile endale ja valijatele on selge, mida me tahame saavutada ja kui me seisame päriselt oma mõtete eest. Me peame nende eest päriselt seisma.
Ees on pikk tee ning meie võitu peavad panustama kõik. Meie ja Eesti ebaedus ei ole süüdi keegi teine peale meie enda, ei Reformierakond, Keskerakond ega eestlaste kivinenud mõttemallid. Kaotame ja võidame ainult ise!
Elagu sotsiaaldemokraadid! Elagu Eesti!
