Kui Euroopa Komisjoni plaan täies mahus käima läheks, peaks Eesti justkui vastu võtma 326 põgenikku. Selle kolmapäeval välja öeldud numbri on tänaseks Eesti poliitikahuvilised juba selgeks õppinud. Kahjuks ei ole aga selgeks saanud selle kindlasti mitte lõpliku numbri sisuline tähendus. Meil juba käivitunud debatt näitab seda kahjuks ilmekalt, valitsuski on näidanud, et elab oma seisukohtadega jätkuvalt 2014. aastas.
Kuu aega tagasi kirjutas Uku Särekanno Euroopa lahvatanud põgenikekriisi põhjustest ja Euroopa keerulisest valikutest. Probleem muudkui süveneb, aga riikide solidaarsust ja lihtsaid lahendusi ei paista kuskilt. Uku analüüsib nüüd, mida komisjoni ettepanek Eestile tähendab ning mida peaks Eesti edasi tegema.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
JUNCKERI KVOODID JA EESTI SOLIDAARSUS*
Euroopa Komisjoni kurikuulus kvoodiettepanek on ajendatud kriisist, mis ähvardab Euroopat päev-päevalt üha enam lõhestada. Vahemere põgenikest on kujunenud teema, millel on potentsiaal vahetult mõjutada nii Schengeni ala tulevikku kui kogu Euroopa edasist integratsiooni. Seda ohtu tajuvad kõik Euroopa riigijuhid. Vaatamata Saksamaa ja Prantsusmaa ebamäärasele toetusele tulid ettepanekud kvoodisüsteemi kohta paljudele ebamugava üllatusena. Jean-Claude Juncker läks kaugemale, kui oleks eeldanud erakorralise Ülemkogu järeldused või tema enda kodupartei Euroopa Parlamendis. Seega kõik viib järelduseni, et tegemist on julge soologa ning avaliku surveavaldusega neile, kes solidaarsusele seni vilistanud (sealhulgas Eestile). See lüke läks kümnesse, pendel on korralikult võnkes ning tasakaalupunkti otsingud alles algavad.
Kvoodid on Euroopa rändeteemade puhul olnud 15 aastat kalevi all. Kui 1999. aasta oktoobris Euroopa riigipead vihmases Tamperes kogunesid, tundsid nad oluliselt suuremat muret eelseisva laienemise kui Vahemere lõunakalda pärast. Otsus välja töötada ühtne rändepoliitika ei olnud lihtsate killast, isegi oludes, kus majandus kasvas ning avalik arvamus suhtus sisserändesse soosivalt. See oli sisepiiride kaotamise järel vältimatu sundvalik. Ei saanud nii, et üks lubab sisse enam kui teine. Ei saanud ka nii, et puudub teadmine sellest, kes kelle eest vastutab.
Mängureeglid oli vaja kokku leppida kiirelt ning enne uute riikide liitumist. Ei soovitud kaubelda uute tulijatega, kellest paljud on suuresti nn. eesliini-riigid. Peljati, et just idasuunalt hakkab Euroopasse saabuma tuhandeid sisserändajaid. Soov oli panna nende eest vastutama piiririigid nagu Eesti, Läti, Leedu, Poola jt. Et asjad läksid teisiti, on mõnevõrra irooniline, ent eks inimesed tee plaane selleks, et jumalad saaks nende üle naerda. Huvitav on siiski mõelda, et kuidas oleks käitunud Eesti, kui me oleks saanud Euroopa rändepoliitika projekteerimisel sõna sekka öelda? Täiesti võimalik, et oleksime nõudnud kõikidele kohustuslikku mehhanismi koormuse jagamiseks kriisiolukordades.
Solidaarsusmehhanism koormuse jagamiseks muu maailmaga (resettlement)
Komisjoni esimene ettepanek puudutab solidaarsusmehhanismi loomist muu maailmaga. Lubatakse vastu võtta 20 000 põgenikku kolmandatest riikidest ning need kvoodipõhiselt liikmesriikide vahel ära jagada. Võib eeldada, et enamik neist põgenikest saab olema Süüria päritolu.
Olukord Euroopa naabruses ei ole kiita. Süüria kodusõjal ei paista lõppu, enam kui 3,97 miljonit inimest on põgenenud sõja eest naaberriikidesse, sisepõgenikke on 6,5 miljonit. Kodusõda on käimas Jeemenis, Iraagis, Liibüas ja mitmes Aafrika riigis kestavad suuremad konfliktid juba aastaid. ISIS-e eest on Türki põgenenud 200 000 kurdi, Ukrainas on sisepõgenikke enam kui miljon, Liibüas ootavad võimalust Euroopasse sõiduks sajad tuhanded. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR, nimetatakse ka ÜRO Pagulaste Ametiks) hindab, et maailmas vajaks ümberasustamist ligikaudu 960 000 põgenikku.
Selle kõige taustal on 20 000 põgeniku ümberasustamine 2 aasta peale üsna tagasihoidlik panus Euroopa Liidu poolt. Ei ole saladust, et rahvusvaheline üldsus ootas oluliselt enamat. Juncker soleeris numbritega, ent mängis ühtlasi üsna kindlale panusele. See on number, mis ei tekita enamikes Euroopa pealinnades suuremat elevust. Kuigi jah, nurisetakse, sest erinevalt varasemast ei olnud sedapuhku number eelnevalt liikmesriikidega kokku lepitud. Näiteks 2008. a hõigati 10 000 iraaklase ümberasustamine välja komisjoni poolt alles siis, kui oli olemas kindlus, et see tuleb erinevate liikmesriikide (loe: Saksamaa, Rootsi, Prantsusmaa, Holland) panustest kokku. Vaatamata siit-sealt kostvale nurinale jääb 20 000 paika. Selline lubadus on maailmale välja hõigatud ning seda tagasi enam ei võta.
Oluliselt suuremat ärritust tekitab kvoodisüsteem, sest erinevalt peaministrite kokkulepetest läks komisjon kohustusliku jaotusmudeli teed. Eesmärk oli koht kätte näidata ning anda hinnang liikmesriikide senise tagasihoidliku panuse kohta. Kui varasematel aastatel on valitud riigid Euroopa au päästnud, siis nüüd lükati ühtäkki vastutus kõikidele. Näiteks Süüria kriisi puhul tuli Euroopa Liidu 38 000 ümberasustamiskohast 30 000 Saksamaa poolt ning 2700 Rootsi poolt. Ei näi just väga suur ühispingutus või kuidas? Nii juhtuski, et Komisjoni arvutuskäigu järgi peaks Eesti vastu võtma 326 põgenikku, samal ajal kui mitme meist suurema riigi panus peaks olema oluliselt väiksem.
Koha kätte näitamine õnnestus, ent teine teema on jaotusmehhanismi praktilise rakendamisega. Selles osas jookseb ettepanek liiva, sest see ei arvesta reaalset olukorda liikmesriikides. 326 põgenikku on piisk meres Süüria kriisi seisukohalt, ent pisikene tsunami Eesti vaatenurgast. Need on numbrid, mis panevad Eesti tänase varjupaigasüsteemi korralikult proovile. Sellise arvu põgenike vastuvõtmiseks puuduvad kokkulepped majutuskohtade osas, jääb vajaka personalist ning tugiteenustest. Ka lisaraha ei tähenda seda, et kohe homme oleks kõik paigas.
Viis aastat tagasi viidi Eestis läbi õppus, kus ametkonnad harjutasid koostööd olukorras, kus siia saabuks tuhatkond põgenikku. Tulemused ei olnud kiita, taolise arvu põgenike vastuvõtmine oleks toonase süsteemi korralikult käpuli löönud. Kuna asüülivaldkond on olnud aastaid tagaplaanil, võib eeldada, et valmisolek pole oluliselt parem ka täna. 326 põgeniku vastuvõtmine kompaks meie võimete piire.
Ühegi ümberasustamisprogrammi eesmärgiks ei saa aga olla liikmesriigi võimete kompamine või kriisi eksport. Kui saareriik Island kõrvale jätta, napib Euroopas riike, kes oleks käivitanud ümberasustamisprogrammi, mis ületaks oma mahtudelt pea kolm korda iga-aastaste varjupaigataotluste arvu. On tavapärane, et esimestel aastatel alustatakse programme paarikümne põgenikuga, et süsteem käima panna ning seejärel järk-järgult panuseid suurendada.
Taoline kvoodisüsteem seetõttu Eestile ei sobi ning nüüd on meie diplomaatide asi see komisjonile ja teistele liikmesriikidele selgeks teha. Ja olgu lisatud siia otsa, et see, mis meile näib enesestmõistetav, ei pruugi seda kaugeltki olla teiste jaoks. Elanike arvult Pärnuga võrreldav Liechtenstein oli Šveitsi Schengeniga ühinemise järel sunnitud tegelema ühtäkki 400 pagulasega. Keeruline neil oli, aga hakkama nad said. Samas ega nende raskused kedagi eriti huvitanud ka. Seega: mistahes meie selgitustöö kvoodisüsteemi sobimatusest kannab vilja üksnes juhul, kui võtame lähtekohaks lubaduse, et seekord me panustame tõsiselt ümberasustamisprogrammi ega hiili sellest päeva lõpuks kõrvale.
Solidaarsusmehhanism Euroopa-sisese koormuse jagamiseks (relocation)
Teine komisjoni ettepanek on luua automaatne mehhanism juba Euroopasse jõudnud sisserändajate jagamiseks. Numbrid on siin jäetud lahtiseks ning need võivad kõige äärmuslikemail juhtudel ulatuda sadade tuhandeteni. Soovitakse luua ajutine mehhanism tänase kriisi tarbeks ning alaline lahendus edasiseks. Eesti panuseks on märgitud 1,76% kõikidest, keda ettepanek peaks puudutama.
Varasemalt on Euroopa Liit sisemist põgenike ümberjagamist katsetanud paaril korral Malta abistamiseks. Viimati 2011 a., mil Malta oli sattunud äärmiselt haavatavasse rolli Liibüa kodusõja tõttu, paigutati ümber veidi alla 300 rahvusvahelise kaitse saaja. Kokku panustas toona 15 riiki. Kuigi Malta lootis abi enam kui 1200 põgeniku osas, oli ka 300 üsna märkimisväärne saavutus. Mis kõige olulisem, tollal olukord Vahemerel stabiliseerus ning kõige mustemad stsenaariumid tulijate arvu osas ei realiseerunud.
Tänane Euroopa komisjoni plaan näib aga oma eesmärkidelt ning fookuselt oluliselt udusem. Vastuseta on kaks kõige olulisemat küsimust: milliseid riike soovitakse aidata ning kes täpsemalt on need, keda soovitakse ümber paigutada? Komisjoni teatis ei anna siinkohal vastuseid. Jutt sellest, et sihtrühmaks on riigid, kes on suure rändesurve all ning inimesed, kes ilmselgelt vajavad kaitset, on äärmiselt ebamäärane. Nende kahe termini sisustamises seisneb aga kogu ettevõtmise võti, sest sellest sõltub tänases olukorras see, kas me räägime tuhandetest või sadadest tuhandetest.
Alustuseks sihtrühmast. Komisjon selgitab, et ümberjagamine puudutaks neid, kes ilmselgelt kaitset vajavad (persons in clear need of international protection). Õiguslikult sellist staatust olemas ei ole ning on väga raske mõista, keda täpsemalt silmas peetakse. See ei ole lihtsalt vaidlus juristlingvistidele, vaid väga praktiline küsimus sellest, kes need inimesed välja valib ning millistel alustel? 2011. aastal saadeti Maltalt teistesse liikmesriikidesse üksnes neid inimesi, kes olid juba rahvusvahelise kaitse saanud. Teisisõnu neid, kes olid pika varjupaigamenetluse läbi käinud ning kelle puhul Malta valitsus oli leidnud, et inimene tõepoolest vajab kaitset. Kui võtta tänane olukord Vahemerel, siis tulijateks on segiläbi nii need, kes hädasti vajavad kaitset, kui need, kes soovivad lihtsalt paremat elujärge. Viimaste eristamine ei ole aga lihtne ülesanne ning komisjon peab oma ettepaneku mai lõpus olulisemalt selgemalt sõnastama.
Võib eeldada, et sooviks on keskenduda varjupaigataotlejatele, kes oma lähteriigist tulenevalt võiks kõige suurema tõenäosusega Euroopas kaitset saada. Näiteks on väga kõrge Süüria, Iraagi ning Eritrea põgenike tunnustusprotsent. Võib muidugi minna veel detailsemaks, rääkida naistest, lastest, teatud usulahkudest, vähemustest jne. Taolise valiku osas kokkuleppe leidmine ei saa aga olema lihtsamate killast, sest kuskile tuleb tõmmata joon ning see joon ei pruugi kõikidele liikmesriikidele sobida. Olgu näitena toodud selle aasta statistika Itaaliasse saabunud paadipõgenike kohta, kus esikohal on hoopis Gambia ja Senegali päritolu põgenikud, kelle tõenäosus kaitset saada on võrdlemisi madal.
Teiseks on lahtine küsimus sellest, milliseid liikmesriike kavatsetakse aidata ning keda lugeda ebaproportsionaalselt suure surve all olijaks? Kõige enam varjupaigataotlusi esitatakse hetkel Saksamaale ja Rootsile, võrdsemast koormusejaotusest on rääkinud Austria, Kreeka, Prantsusmaa ja paljud teised. Varjupaigataotlejate arvu hüppelise kasvuga on hädas Bulgaaria ja Ungari. Komisjoni teatisest ei ilmne, kas eesmärgiks on piirduda üksnes Vahemere piirkonnaga või soovitakse aidata ka kõiki teisi? Võiks ju eeldada, et ettepaneku fookus saab olema Vahemerel, kus tulekahju kõige suurem. Vaadates liikmesriikide reaktsioone ei pruugi selline fookuse seadmine siiski sedavõrd libedalt minna ning eeldada võib üsna keerukaid vaidlusi.
Mai lõpus esitatava ettepaneku edu sõltub suuresti sellest, kui suurt tükki minnakse ampsama. Eesmärk kõik paadipõgenikud laiali jagada ei ole realiseeritav ei tehniliselt ega poliitiliselt. Ainuüksi eelmisel aastal saabus Itaaliasse enam kui 170 000 inimest ning sel aastal võib eeldada juba oluliselt suuremaid numbreid. Ei ole mõeldav ka see, et asutakse tasandama suuremate vastuvõtjate, nagu Saksamaa, Rootsi, Prantsusmaa koormust. Sellistes mahtudes inimeste ümberpaigutamine ei ole Euroopas mõeldav ega teostatav.
Töötada võiks mudel, kus panustatakse näiteks väikeriikide nagu Malta ja Küpros koormuse leevendamisse. Samuti lahendus, kus võetakse fookusesse suure koormuse all olevad Vahemere riigid ning neile saabunud mõne väga kriitilise päritoluriigi põgenikud (nt Süüria). Tõenäoliselt on see viimane ka tee, mille komisjon valib, kombineerides selle rahalise toetusega Euroopa rände- ja varjupaigafondist.
Eesti kohta seisab ideepaberis number 1,76%. Sellise kordajani on jõutud valemiga, kus on löödud kokku kaalutuna EUROSTATi näitajad SKP, elanike arvu, varjupaigataotluste suhtarvu ning tööpuuduse kohta. Intellektuaalselt huvitav number, ent ilma kontekstita ei ütle see mitte kui midagi ega võimalda valitsusel mitte ühtegi otsust langetada. Ehk näitena, kui selle valemi alusel soovitakse jaotada möödunud aastal Maltale ja Küprosele saabunud Süüria põgenikke, tähendaks see meile 22 põgeniku vastuvõtmist. Kui eesmärgiks oleks jagada ära kõik 2014 a. Saksamaale saabunud Süüria varjupaigataotlejad, tuleks Eestil vastu võtta 723 põgenikku. Kui aga sihtrühmaks võtta kõik 2014 a. Itaaliasse saabunud sisserändajad, käiks jutt juba 2992 inimesest. Seega on erisused märkimisväärsed.
Eesti ei saa ka siin leppida automaatse jaotusvalemiga, sest see ei arvesta meie vastuvõtuvõimekust. Liikmesriikide võimeid eirav kvoodisüsteem tähendaks lihtsustatult seda, et suure kuluga Vao külla saadetud põgenik lõpetaks ülejärgmisel nädalal Berliinis. See aga ei saa olla ettevõtmise eesmärgiks. Lisaks peaks Eesti vaatenurgast olema oluline see, et mehhanismi fookus oleks väga selgelt paigas ning keskenduks kitsalt Vahemere kriisile, üksnes valitud riikidele ning teatud kindlatele põgenike kategooriatele. Ei ole lihtsalt mõeldav, et mehhanismi raames asutaks ümber paigutama Saksamaale, Prantsusmaale või Rootsi saabunuid. See paiskaks kogu tänase varjupaigasüsteemi pea peale.
Kvootide lõppmäng
Kriisimehhanisme on Euroopa Liidus tehtud mitmeid ning paljud neist lebavad kasutult riiulil. 14 aastat tagasi võeti vastu ajutise kaitse direktiiv. See oli ajendatud Balkani sõdadest ning nägi ette reeglid solidaarsuse näitamiseks sõjapõgenike massilise sisserände korral. Solidaarsuse näitamine toimunuks direktiivi järgi viisil, kus esmalt lepitakse ühiselt kokku, et meil on nüüd kriis ning seejärel teavitaks kõik liikmesriigid komisjoni võimalusest kedagi vastu võtta. Direktiivi pole tänaseks kordagi rakendatud.
Junckeri sooviks on luua midagi praktilisemat. Tahetakse näha iga liikmesriigi nähtavat panust nii ümberasustamise kui ümberjagamise mehhanismi. Kas see saab toimuma kvoodi või vabatahtliku panuse kaudu on juba läbirääkimiste küsimus. Varasematel aastatel on enamik liikmesriike seisnud vastu automaatsetele jaotusmudelitele. Tänased panused on aga kõrgemad ning nii Saksamaa kui Prantsusmaa on oma seisukohtades teinud kannapöörde. See mõjutab oluliselt arutelude kulgu nõukogus.
Ettepanekute vastuvõtmiseks on kvalifitseeritud häälteenamuse korral vajalik vähemalt 15 liikmesriigi toetus. Seisukohad on hetkel veel lahtised ning kujunevad alles konkreetsete ettepanekute esitamisel mai lõpus. Blokeeriv vähemus moodustuks juhul, kui kõik Ida-Euroopa riigid, Soome ning Portugal kvoote vastustaks. Näib, et nii ka läheb.
Kuna kvoodisüsteem ei ole vastuvõetav paljudele, näib loogilise lõpplahendusena skeem, mis kohustaks kõiki nii ümberasustamises kui ümberjagamises osalema, ent jätaks konkreetsed numbrid iga-aastaste läbirääkimiste otsustada. See oleks selline Brüsseli tüüpi kompromiss – ei liha ega kala, ent laseb kõigil elada.
Olgu kuidas on, ent ametnike tasemel jooksevad need arutelud liiva ning kogu kvooditeema lõpetab juunis peaministrite laual. See on ka Eesti seisukohalt hetk, kus on vaja välja käia lubadus selle kohta, keda ja kui palju me oleme valmis aitama. Lihtsalt 0-panustega selles mängus meile sobivate lahendusteni ei jõua.
*Artikkel väljendab autori isiklikku arvamust.
– – –
TAUSTALUGEMIST:
1. Ebaseaduslikud piiriületused 2014 a. (Allikas: http://frontex.europa.eu/assets/Publications/Risk_Analysis/Annual_Risk_Analysis_2015.pdf)
2. EUROOPA SOLIDAARSUS MUU MAAILMAGA
Kuigi Eesti jaoks on tegemist värske teemaga, on arenenud riigid põgenike ümberasustamisega tegelenud juba aastakümneid. Suurimaks ümberasustajaks on sealjuures USA, kes iga-aastaselt võtab vastu ligikaudu 50-70 000 kõige kriitilisemas olukorras olevat põgenikku. Ka enamik Euroopa Liidu liikmesriike osaleb ümberasustamise programmides. Näiteks Soome panustab aastast 1985 ning lubas möödunud aastal vabatahtlikult vastu võtta 1050 põgenikku (sh enamik Süüria päritolu). Alates 2013. aastast on Euroopasse kokku ümberasustatud enam kui 38 000 Süüria põgenikku.
Kõik see tegevus toimub iga-aastaste kokkulepete kaudu, kus riik lepib ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga (UNHCR) kokku numbrid ja sihtrühma. Valiku tegemine on personaalne. Mõnel juhul lennatakse konfliktipiirkonda kohale ning valitakse sobivad kandidaadi välja. Enamasti langetatakse valik aga UNHCR-i kaustade alusel. Eraldi süsteem on loodud kriitiliste kaasuste tarbeks, kus tuleb väga lühikese aja sees inimesed konfliktikoldest ära tuua. Sel juhul paigutatakse need ajutistesse keskustesse, et jaotada hiljem riikide vahel.
Rahalist toetust saab taotleda Euroopa rände- ja varjupaigafondist, kus on ümberasustamistegevusteks ette nähtud 360 miljonit eurot (periood 2014-2020). Lubatud 20 000 põgeniku ümberasustamiseks on kavas eraldada 50 miljonit eurot.
Ümberasustamisel on kaks olulist eesmärki. Esimesel kohal on humanitaarsed kaalutlused ning soov päästa inimelusid. Aidatakse neid, kes kõige enam abi vajavad ning kes on kõige täbaramas olukorras. Näiteks palestiina põgenikud, kes elavad Süüria piiri lähedal väljapääsmatus olukorras telklaagrites keset kõrbe. UNHCR-i hinnangul vajaks täna maailmas kokku ümberasustamist ligikaudu 980 000 inimest. Sealjuures 316 000 põgenikku Lähis-Ida ning Aafrika riikidest, 150 000 Euroopa riikidest (loe Türgi). Jutt käib kõige haavatumatest, põgenikke kokku on maailmas üle 50 miljoni.
Teisel kohal on poliitilised kaalutlused. Eesmärgiks on toetada riike, kes on vahetult konfliktipiirkonnas põgenikega üleujutatud. Võtame näiteks Türgi, kuhu tänaseks on Süüriast põgenenud juba enam kui miljon inimest ning kus 22 telklaagris elab kokku 217 000 põgenikku. Sisuliselt on nad täna kaitsevalliks Euroopale. Varasemad aastad on aga ilmekalt näidanud, mis võib juhtuda siis, kui Türgil motivatsiooni napib. 2010 a. pandi enam kui 90% kõikidest illegaalsetest piiriületustest Schengeni alasse toime Kreeka-Türgi piiril. Asi läks sedavõrd hulluks, et kogu Kreeka varjupaigasüsteem kukkus kokku ning Euroopa Inimõiguste Kohus keelas teistel liikmesriikidel varjupaigataotlejate tagasisaatmise Kreekasse. On, mida karta.
Mul oleks kaks sisulist kommentaari muidu faktiliselt igati korrektsele mõttekäigule:
1) Ümberpaigutamisest (relocation) rääkides võib artiklist jääda mulje, nagu hakataks sellega ehk ümber paigutama ka näiteks Saksamaale või Rootsi saabunuid. Komisjoni ettepaneku fookus oli selles suhtes minu lugemises üsna selgelt paigas: see on meede just nn frontline riikide “koorma” jagamiseks Vahemerel toimuva kontekstis. Ja mis on artiklis jäänud täiesti puudutamata, on see, et komisjoni ettepanekus on tegemist erandliku meetmega, mida rakendataks suure ja esmasele vastuvõtvale riigile üle jõu käiva sissevoolu korral (“when a mass influx emerges” – selle täpne määr on loomulikult veel hägune). Teisisõnu: meede on mõeldud ajutisena, kindlale kriisile reageerimiseks, mistõttu kõikide Itaaliasse saabunute ümberjagamisest on küllalt kummaline lugeda.
2) Viienda soovitusega vaidleksin samuti. Ilmselgelt on põgenemise algpõhjus sõda või tagakiusamine ning nende lahendamine ei ole see meie võimuses. Kuid samuti ei lahenda paadipõgenike probleemi smugeldajate ründamine ja Liibüaga tegelemine. Liibüa on sümptom, mitte põhjus. Kui Liibüast ei tulda, tullakse mujalt. Türgist näiteks, praegugi. Ja paadiga tullakse, kuna ühtegi alternatiivi ei ole. Ümberasustamine on hetkel ainuke seaduslik ja turvaline tee EL riikides kaitse saamiseks. Niisama lennukile istuda ja mõnda EL pealinna lennata ei ole võimalik, kuna viisat ei saa ja ilma selleta lennukile ei lasta. Isegi ukrainlased ei saa Eestisse tulekuks viisasid, rääkimata siis veel süürlastest või iraaklastest. Seega võiks viienda soovituse lõpp kõlada hoopis nii: “Paadipõgenike arv ei vähene enne, kui ei ole loodud turvalisi ja seaduslikke kanaleid Euroopas kaitse taotlemiseks (nt humanitaarviisade väljastamine ja piisavas arvus ümberasustamine).”
Veel üks küsimus: kust on võetud statistika saabujate kohta? Viidet pole, samas Frontexi andmetel on Süüria kodanikud olnud suurim saabujate grupp alates 2013. aastast: http://frontex.europa.eu/assets/Publications/Risk_Analysis/Annual_Risk_Analysis_2015.pdf. See paneb mitmed artikli tõlgendused kahtluse alla.
Aitäh, Eero! Väga head ja sisukad märkused. Komisjoni teatis ei hiilga selguselt, ent eeldan sarnaselt, et aluslepinguga antud mandaati tõlgendatakse võimalikult kitsalt. Vähemalt see ettepanek, mis järgmisel nädalal lauda pannakse keskendub ikkagi valitutele Vahemere piirkonnas. Võib muidugi eeldada, et mitmed liikmesriigid pole sellise fookusega rahul (nt Ungari) ning soovivad seda tekki üha enam ka enda probleemide peale tõmmata.
Teine teema on alalise mehhanismiga ning selles osas on liikmesriikidel ootused täna seinast seina. Koormuse ümberjagamine ei ole kindlasti laualt maas. Eks ka Saksamaa ja Rootsi saa julgelt väita, et ka nemad on otseselt mõjutatud Vahemerel toimuvast. Kuigi nad ei ole geograafiliselt eesliiniriigid, siis Dublini reeglite eiramine tähendab neile väga suurt hulka taotlusi. On väga palju juhtumeid, kus tulijalt pole sõrmejägi võetud, liigutakse edasi ning varjupaigataotlus esitatakse alles Saksaamale või mõnda teise riiki jõudes. EL toimimislepingu artikkel 78 lg 3 ütleb: “Kui ühes või mitmes liikmesriigis tekib kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevoolu tõttu hädaolukord, võib nõukogu võtta komisjoni ettepaneku põhjal vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide toetamiseks. Nõukogu teeb otsuse pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga.” Selle alusel võib konstrueerida lahenduse nii eesliini kui ka sihtriikide tarbeks. Saab näha, kuidas ja mis sealt aasta lõpus tuleb.
Nõus, et Liibüa rändekoridori sulgemine ei lahenda probleemi. Ent ma ei näe ka ühtegi käega katsutavat alternatiivi. Üllas oleks võimaldada taotleda saatkondade kaudu viisasid või varjupaika, ent see on ettevõtmine, mida Euroopa riigid kardavad kui tuld. Ja arusaadavatel põhjustel, Aafrikas elab täna 1,1 miljardit inimest ning see arv kahekordistub järgmise paarikümne aasta sees. Põgenikke üle maailma on enam kui 50 miljonit, lisaks loendamatu arv neid, kes majanduslikult toime ei tule. Euroopasse tahtjaid on ainuüksi täna Liibüas sadu tuhandeid. Seega ei ole realistlik, et uksed kõikidele avataks. Pigem jätkub iga-aastane ping-pong Vahemerel, kus üks rändekoridor pannakse kinni, avaneb uus, pannakse ka see kinni jne jne. Uksi küll paotatakse, nagu see 20 000. Ent need numbrid ei saa kunagi tulema vastu ootustele, mis on teiselpool kallast.
CSDP missiooni perspektiivist, paatide temaatikast ja smuugeldajate tegevusest saab väga hea ülevaate The Guardiani avaldatud loost: http://www.theguardian.com/world/2015/apr/24/libyas-people-smugglers-how-will-they-catch-us-theyll-soon-move-on
Ja mis puutub Ukrainasse, siis ma arvan, et Eestil tuleks oma vastuvõtuvõimekus kriitiliselt üle vaadata mitte niivõrd kvootide vaid pigem Donbassis toimuva tõttu. Kõik, kes kodust põgenevad loodavad ikkagi sinna peatselt oma laste ja asjadega tagasi minna. Ent kui konflikt venib pikale kaob ka lootus ning on loomulik, et hakatakse vaatama seda, et kus oma elu uuesti üles ehitada. Hetkel on Ukrainas miljon sisepõgenikku, Eestis on korralik Ukraina kogukond ning lähiaastatel peaks tulema ka viisavabadus. Tuhatkond põgenikku võib olla meile täiesti realistlik stsenaarium kui olukord Ukrainas ei normaliseeru.
Nagu autorgi tunnistab, on 20 000 vaid ukse paotamine, mis ei lahenda kuidagi probleemi. Seega tekib küsimus, mis eesmärki täidab see 20 000, kui sajad tuhanded ja tulevikku silmas pidades potentsiaalselt miljonid jäävad ukse taha. Kas see pole äkki midagi enamat, kui vaid silmakirjalikult oma nö moraalse palge näitamine, mannetu kinnitus oma humanitaarsetele eesmärkidele, mida tegelikult ei suudeta ega kavatsetagi kuidagi täita?
Tänud vastuste eest, Uku. Humanitaarviisade väljastamine ei oleks mitte üllas, vaid paljude õigusteadlaste hinnangul selge kaitsevajadusel korral liikmesriikide kohustus, kui võtta aluseks Euroopa Liidu viisaeeskiri (määrus 810/2009) ja vastavad Euroopa Liidu kohtu lahendid (teiste hulgas C-84/12 Koushkaki, 19.12.2013). Sisuliselt on see sarnane ja komplementaarne süsteem ümberasustamisele: humanitaarviisade puhul teeb saatkond eelskriiningu ja -hinnangu ning täismenetlus toimub inimese kohalejõudes tavapärasel viisil, ümberasustamise puhul annab pagulasstaatuse UNHCR, riik kontrollib vajadusel fakte ja väljastab samuti legaalseks saabumiseks viisa. Osad riigid, näiteks Prantsusmaa, humanitaarviisasid hetkel juba väljastavad. Selles mõttes ei ole see koht, kus hirmutada miljardi Aafrika migrandiga, kuna see on samavõrd kontrollitud süsteem nagu ümberasustamine ja perede taasühendamine. Kuid see looks näiteks Süüria põgenike jaoks ühe kaitsele ligipääsu kanali juurde, millest oleks praeguses olukorras palju abi, eriti arvestades ümberasustamise protseduuri keerukust ja ajanõudlikkust.
Eero, humanitaarviisade teema osas on väga palju infomüra ning valetõlgendusi. Üksjagu segadust on külvanud seal ka Euroopa Parlamendi poolt tellitud raport, mis ehitatud üles üsna valedele alustele. Seda on komisjon selgitanud LIBE komiteele ning ilmselt selgitab veel ja veel.
Esiteks viisaeeskirjast ning Schengeni viisast (lühiajaline viisa). Tänane viisaeeskiri ei näe ette nn humanitaarviisat, küll võimaldab see lühiajaliste viisade väljastamisel võtta arvesse humanitaarseid kaalutlusi. Näiteks kui soovitakse minna pereliikme matusele, saab teha erandi dokumendi kehtivusajale esitatud nõuetest jne. Samas ei ole viisaeeskirjas mitte ühtegi alust, mis kohustaks liikmesriike väljastama Schengeni viisasid humanitaarsetel alustel põgenikele! Olen olnud viisaeeskirja menetluse juures enam kui kaks aastat ning laua taga ei olnud isegi ühtegi sellist mõttevälgatust. Sellel puuduks ka iva, sest Schengeni viisasid väljastatakse neile, kes tulevad Euroopasse lühiajalise külastuse eesmärgil (180 päeva 6 kuu sees). Ainuüksi varjupaigataotluse menetlus võtab juba ligikaudu 6-kuud ning riiki jäädakse reeglina pikemaks ajaks. Seega on see liikmesriikide pädevusse kuuluvate pikaajaliste viisade temaatika, mitte aga viisaeeskirja rida.
Teiseks, liikmesriikide väljastatavatest pikaajalistest viisadest (nn D-viisad) või piiratud territoriaalse kehtivusega viisadest (LTV). Siin on tõepoolest väga paljud liikmesriigid näinud ette võimaluse ka selleks, et väljastada neid viisasid humanitaarsetel kaalutlustel. Näiteks juhul, kui on langetatud otsus ümber asustada x arv Süüria põgenikke, siis on vaja neil selleks praktikas viisat. Või näiteks juhul, kui toimub perede taasühinemine, siis väljastatakse konkreetsele pereliikmele viisa nn humanitaarsetel alustel. Tuleb silmas pidada, et viisa on üksnes vahend, millega nad saavad liikuda riigist x riiki y. Mitte ükski liikmesriik ei viljele aga praktikat, kus hommikul avatakse konsulaat ning letis “humanitaarviisad” asutakse võtma vastu taotlusi kõikidelt, kel paberid puuduvad ja kes väidavad, et tahavad saada Euroopast asüüli. Süsteem toimib sedapidi, et eelnevalt on olemas kokkulepe konkreetse inimese osas ning seejärel tehakse menetlus. Näiteks kui me ümberasustame mõned inimesed, siis on teada, kellele täpselt tuleb viisa vormistada. Neile väljastatakse nn humanitaarviisa, sest enamikele tavapärastele viisanõuetele nad ei vastaks.
Ja see miljard ei ole hirmutamine, vaid reaalsus. Kui komisjon 2009 pakkus välja idee, et võiks kaaluda varjupaigataotluste vastuvõtmist saatkondades, olid kõik liikmesriigid sellele vastu. Ja kõige häälekamalt prantslased, kel Aafrikas lõviosa konsulaate. See seis ei ole tänaseks muutunud.
Mis Koushiaki kaasusesse puutub, siis sellesse vaidlusesse sekkus ka Eesti. Asi puudutab seda, kas viisataotlejal on õigus viisat saada ning kuivõrd suur otsustusõigus on sealjuures liikmesriikidel. Meie lähenemine on olnud alati see, et viisa andmine on riigi suveräänne otsus, mitte aga taotleja õigus. Seda kinnitas osaliselt ka antud kaasus, mis kirjeldas veidi detailsemalt diskretsiooniga seonduvad piirid.
Peeter, väga õige märkus. Eks nende rändeteemadega tegelemises olegi üksjagu silmakirjalikkust (vt ka http://www.poliitika.guru/vahemeri-kui-marg-haud-euroopa-liidule/ ). Tasakaalupunkti leidmine on väga keeruline, mida ühtedele vähe, seda teistele väga palju. Ja päeva lõpuks käib jutt inimestest, kes teevad ise oma valikud.
Euroopa Liit soovib järkjärgult oma ümberasustamise panust suurendada. Ilmne näide selle kohta on rahasumma 360 miljonit eurot, mis on Euroopa Liidu rände- ja varjupaigafondis nende tegevuste tarbeks eraldatud aastateks 2014-2020. Seda on väga palju, arvestades, et antud 20 000 põgeniku ümberasustamisele on planeeritud 50 miljonit eurot. Seega jääb alles veel 310 miljonit 5 aasta peale. Ma ei usu, et see kõik ära kulutataks. Olgu siia juurde veel öeldud, et Komisjoni esialgne soov oli eraldada pea 700 miljonit ümberasustamistegevuste tarbeks, ent need vahendid tõsteti liikmesriikide (sh EE) soovil ümber.
Miks ümberasustamisega tegeletakse, sellest kirjutasin ülevalpool taustamaterjalide all. See on oluline puhtalt inimlikust vaatest ning aitab neil valitutel alustada uue eluga. Lisaks omab see ka teatavat poliitilist tähendust suhetes kolmandate riikidega – teatavat sümboolset koormuse jaotamist oodatakse Euroopalt, nii nagu seda oodatakse ka Euroopa siseselt.
Tänud põhjaliku vastuse eest, Uku. Samas vaatasid sa mu poindist mööda: probleem ongi see, et praegu humanitaarviisasid sellisel kujul põgenikele ei väljastata, mis omakorda tähendab, et legaalseid ja turvalisi põgenemisteid ei ole. See on omakorda üks ebaregulaarse piiriületuse ja Vahemere surmade peamistest põhjustest. Ja tuletan ka meelde, et peamised üle Vahemere põgenevad grupid on juba paar aastat olnud Süüria, Eritrea ja Afganistani kodanikud, mitte Gambia ja Senegali kodanikud, nagu sa artiklis väidad (omalt poolt lisan ka viite: http://frontex.europa.eu/assets/Publications/Risk_Analysis/Annual_Risk_Analysis_2015.pdf). Teisisõnu grupid, kelle kaitsevajadus on ilmselge ja kelle pagulasena tunnustamise protsent EL-is on väga kõrge. Kui me looksime nn protected entry procedure’i, väljastades nn humanitaarviisasid ilmselge kaitsevajadusega inimestele, tõmbaksime koheselt koomale ka nõudluse smugeldajate teenuste järele. Tõsi, praegu humanitaarviisat eraldi kontseptsioonina seadusandluses ei eksisteeri, nii et nendest rääkides peetakse üldiselt silmas LTV-sid.
Eero, ma saan Su mõttekäigust kenasti aru ning selgitasin tänast praktikat, kus palju vääriti mõistmist. Ma jään aga põhimõtteliselt eriarvamusele selles, kas saatkonnad peaks pakutud kujul humanitaarviisasid väljastama. See sisuliselt tähendaks seda, et me hakkaks osaliselt varjupaigamenetlust läbi viima väljapool Euroopat. Mis on üllas idee, ent ei toimi ega ole praktikas teostatav. Abivajajaid on sedavõrd palju, et konsulaadid upuks nendesse taotlustesse. Ainuüksi Türgi põgenikelaagrites on enam kui 277 000 Süüria põgenikku, Liibüas on sajad tuhanded, kes ootavad ülesõitu, Dadaabi põgenikelaagris 350 000 põgenikku jne. Kus tõmmata piir ja mille alusel, kellele ütelda ei ja millistel alustel, kes on need ilmselge kaitsevajadusega isikud jne.
Tänast varjupaigasüsteemi kuritarvitatakse massiliselt ning seda on võrdlemisi lihtne teha. Taotlusi esitavad segiläbi kõik, nii need, kes kaitset vajavad, kui need kellel selleks alust ei ole. Ja nende eristamine konsulaadis inimesele näkku vaatamise alusel ei ole võimalik. Varjupaigamenetlus on pikk ning keerukas, kõiki taotlejaid tuleb kohelda võrdsetel alustel. See ei ole ainult küsimus sellest, et panna rohkem personali konsulaatidesse ning varjupaigateenistustesse. See on peaasjalikult küsimus sellest, kui palju on Euroopa üldse võimeline vastu võtma. Minu väide on see, et pakutud kujul kaotaks Euroopa igasuguse kontrolli, konsulaadid jookseks kokku, tekitataks korralik tõmbefaktor ning kasvaks massiliselt ka varjupaigasüsteemi kuritarvituste arv. Nii nagu mujal maailmas jääb ka siin kehtima üldreegel, et jõua kohale, siis aitame.
Mida loomulikult saab teha on see, et me lepime kokku konkreetsed inimesed ning seejärel vormistame viisa humanitaarsetel alustel. Nii nagu tehakse näiteks perede taasühinemise või ümberasustamise korral. Lisaks sellele on oluline pöörata tähelepanu ka seadusliku rände(elamis- ja töölubade väljastamise) kanalite edendamisele. Üks põhjuseid, miks varjupaigasüsteemi kuritarvitatakse seisneb selles, et teisi seadusliku sisenemise kanaleid Euroopasse napib. Ent ka siin tuleb olla realistlik, kõikidele vastu tulla ei saa ning reaalne tööturuvajaduste sobitamine pakkumisega on üsna keerukas.
Mis statistikasse puutub, siis jutt käib 2015 a. esimese poole saabujatest ning statistika pärineb Itaalia Siseministeeriumilt. FRONTEXi statistika puudutab möödunud aastat ning viitab tõepoolest, et suurem hulk Vahemere kaudu saabujaid olid Süüria ja Eritrea päritolu. Selle aasta esimestel kuudel on aga Itaalias arvult esimesed Gambia ja Senegali kodanikud (Süüria samas kolmandal kohal). Vaata ka IOMi kodulehte: https://www.iom.int/news/over-10000-migrants-arrive-italy-sea-1st-quarter-2015
Uku, minu meelest on vale eeldus, et lahtiste piiride korral tuleks kohe kõik inimesed Euroopasse. Ja pagulaste puhul me räägime ikkagi inimõiguste tagamisest ja inimeste kaitsmisest, mitte “tööturuvajaduste sobitamisest”. Selles mõttes on meie argumentide lähtekohad juba üsna erinevad…
Eero, nõus mõlema märkusega. Ühegi varjupaigapoliitika peamiseks eesmärgiks ei ole tööturu aukude lappimine. Kristjan Lepik kirjutas sellest ka: http://www.poliitika.guru/kainelt-ja-ratsionaalselt-immigrantidest-ja-pagulastest/ Samuti on selge, et piiride avamine ei tähenda kõikide liikumist Euroopasse. Suurem osa põgenikke eelistab jääda oma kodu vahetusse lähedusse, et esimesel võimalusel koju naasta. Ent reaalsus on ka see, et Euroopasse soovijate arv kasvab iga-aastaselt ning see number on väga suur.
Ma väidan lihtsalt seda, et täna kuritarvitatakse Euroopa varjupaigasüsteemi massiliselt nende poolt, kes reaalsuses kaitset ei vaja. Peamiseks põhjuseks see, et puuduvad võimalused Euroopasse tööle ja elama asumiseks muul moel, mistõttu püütakse taotleda varjupaika. Tuleb seega tegeleda kahe valdkonna edendamisega paralleelselt: 1) pakkuda kaitset; 2) edendada töörännet (sobitada pakkumist nõudlusega). Aga mõlemal juhul ei ole võimalik kõikidele ootustele vastu tulla ning ust terviklikult avada. Ja humanitaarviisa ei lahendaks minu hinnangul probleemi, vaid lihtsalt ummistaks konsulaadid taotlustega.
Uku, ma olen täiesti nõus sellega, et varjupaigasüsteemi kuritarvitatakse vähemalt poole ulatuses: eelmisel aastal oli keskmine Euroopa pagulasena tunnustamise protsent 46-47%. Ja sellega, et ka töörännet tuleb avada, olen samuti nõus.
Samas minu väide ei olegi see, et humanitaarviisa oleks üks ja ainus lahenduse võluvits, vaid ikkagi üks osa laiemast seaduslike ja turvaliste rändeteede paketist ilmselgelt kaitset vajavatele inimestele. Konsulaatide ummistumine on praktiline probleem, millele on ka praktilised lahendused olemas. Aga fakt on see, et inimesed põgenevad ükskõik mis teed pidi. Meie jaoks aga, kui me tahame inimõigusi ja elusid kaitsta, on esmatähtis tuua need inimesed merekõlbmatutest paatidest turvalistesse lennukitesse. Ja kui inimesed kaitset tegelikult ei vaja, siis nad samade lennukitega ka tagasi saata.