Kooseluseadus ja koalitsiooni tulevik

Neljapäeval purjetas Kooseluseaduse rakendusaktide laevuke vaikse kodusadama asemel taas  lippude lehvides karidele. Kuidas täpsemalt koalitsioonisisesed läbirääkimised õhku lendasid, kes keda rohkem alt vedas ja vähem usaldas, sellest on ajakirjanduses juba palju räägitud. Meie võtame kätte poliitstetoskoobi ja kuulame korraks valitsuskoalitsiooni tervist, kas on tegu peatse kadunukesega, või on veel veidike tervist järel, et edasi kesta?

Esmapilgul on valitsuse tervisega seisud äärmiselt kehvad. Neljapäeval möllasid emotsioonid väga kõrgetel pööretel. IRLi juhti Tsahknat kostitati sotside Mikseri ja Raua poolt alandava kriitikaga, et Tsahkna ei juhi oma erakonda. Solvumist ja pahameelt oli nii palju, et Riigikogu koridorides kõlas isegi sõnapaar “erakorralised valimised”. Vastumeelselt ja ilma hea koostööenergiata alustanud koalitsioon on tänaseks muutunud kooseluks, kuhu õigupoolest keegi enam kuuluda ei taha. Kahte koalitsioonierakonda juhivad tänaseks mehed, kes on oma parteiliidri rolli asunud pärast leppe sõlmimist ja oleksid leppe prioriteete tänasest teisiti näinud.  Kui keegi üldse tahab seda valitsust selles koosseisus koos hoida, siis on see peaminister Rõivas ja vähemal määral Reformierakond tervikuna. Reformierakond on olnud võimul alates 1999. aastast ja stabiilsusest on saanud edukas strateegia. 2018. aastal  on EV100 juubeliaasta ja Euroopa Liidu eesistumine ja need on suure sümboolse tähendusega sündmused, mille tüürimise aupaistet ei tahaks Reformierakond käest anda. Koalitsiooni püsimise nimel on Rõivas ja Reformierakond ilmselt valmis nii mõnekski kompromissiks. SDE ja IRLi valitsuse ja fraktsioonide liikmetel on kolmikliidust villand, sotsid ei taha valitseda koos IRLiga ja vastupidi, kui ehk koalitsiooni üks võtmetegelasi rahandusminister Sven Sester välja arvata. Temal pehmeks maandumiseks Riigikogus kohta pole.

Aga kui valitsuse kooselu ei paku enam enamikele osalistele mingit rahuldust, siis millised on ikkagi alternatiivid? Reformierakonna juhtimisel koalitsiooni ümbermängimiseks on kõige söödavam tükk opositsioonist Vabaerakond. Vabaerakonna kaasamine võimaldaks kahel koalitsioonipartneril kolmas partner ukse taha tõsta. Kuid see pole nii lihtne.Võimalus1.VabaerakondTeine aritmeetiline võimalus valitsuse koosseisu muutmiseks oleks kaasata valitsusse Keskerakond või koostöökõlbulikum osa sellest.Võimalus2.Keskerakond valitsusseJa kolmas võimalus, mis üle jääb, on esile kutsuda erakorralised valimised.Võimalus3. Erakorralised valimisedKoalitsioon jätkab tiksumist

Nagu oleme varem juba korduvalt kirjutanud – kõik märgid viitavad, et koalitsioon püsib koos ja jätkab tiksumist… veel 3 pikka aastat. Valitsuse teovõime on muidugi madal ja millegi koalitsioonileppe välise kokkuleppimine ja teostamine on äärmiselt keeruline. Koalitsioonileppest välja jäämise ohvriks on langenud ka kooseluseaduse rakendamine. Paraku kulutati koalitsiooniläbirääkimistel nädalaid siit-sealt lisamiljonite kokkukraapimisele ning jäeti vastuolulisemad teemad hilisemaid konflikte ootama.

Jauramine Kooseluseaduse üle jätkub. IRLi hoiab laua taga soov Parts kontrollikotta lähetada, Reform ei saa lubada asja täielikku kokku kukkumist ja sotsid tahavad seaduse rakendusaktid ka päriselt vastu võtta. Jätkatakse samas taktis, aga 51 häält hetkel ikkagi ei paista, nagu me oleme ennustanud on kõige tõenäolisem kooseluseaduse rakendusaktide light variandi vastuvõtmine.

Miks “valged jõud” enam koos hakkama ei saa?

Viimaste valimiste eel ja  järel on oluliselt kukkunud nn “valgete jõudude” ehk siis sotside, IRLi ja Reformi kolmikliidu koostöövõime. Just need kolm erakonda on viimasel 17 aastal  kõige rohkem valitsusvastutust kandnud. Miks on siis just nüüd kolmikliidu kooselu eriti ebamugavaks muutunud? Me oleme varem kirjutanud noorte parteijuhtide enesetõestamisvajadusest, samuti väiksemate parteide frustratsioonist Reformierakonna juhtiva positsiooni pärast. Samas osa vastusest peitub kindlasti ka EKRE edus ja padukonservatiivse ideoloogia esiletõusus. Kui varem oli mugav vastanduda Keskerakonnale kui liialt venesõbralikule, korruptiivsele ja autoritaarsele parteile, siis nüüd on pilti asunud hägustama EKRE, kellega moodustavad kõige selgema ideoloogilisema vastandpaari sotsid. Sotside baasile peaks terav vastandumine EKREga kõige paremini sobima. Kuid IRLi on EKRE ja Vabaerakonna areenile tõus pannud rahvusradikaalsemal tiival tugevalt verd jooksma, mistõttu käitutakse tõmblevamalt ja ei osata ennast piisavalt selgelt eristada. IRLi toetusbaasi sööb muidugi ka samasse ideoloogilisse nišši trügiv Vabaerakond, kelle tuumik tahaks ise olla Isamaa 2.0. Meeleheitlikult enda kohta otsival IRLil on iseendagagi väga raske, rääkimata siis koalitsioonis olemisest.

Eesti poliitskeene sisemised tõmblused muutuvad arusaadavamaks, kui astuda paar sammu eemale ning vaadata siin toimuvat Euroopa väljakujunenud erakonnamaastiku ja elektoraadi eelistuste kontekstis.

Kui Eestis nimetatakse Reformierakonda oponentide ja konkurentide poolt “äärmusliberaalseks” parteiks, siis tegelikult võttis erakond Ansipi ajal sisse Euroopa mõttes tüüpilise paremtsentristliku rahvapartei rolli (mõõdukas rahvuslus – Eestis on see väljendunud iibepoliitikas, keele-, kultuuri- ja spordipoliitikas, integratsiooniteemast kaugenemises; samuti julgeoleku teema domineerimine; majanduskasvule orienteeritud maksupoliitika, samas ka kerge kalduvus riigiettevõtete toetamisele). Rahvaparteiks muundumise tulemuseks oli erakonna valijabaasi faktiline kahekordistumine.

IRLil on kaks vastandlikku sisemist reaktsiooni – olla Reformierakonna laadne tulevikule suunatud ent traditsioone väärtustav rahvuslik paremtsentristlik rahvaerakond ja teine instinkt, mis tahaks olla terav ja agressiivne  ning radikaalne rahvuslik partei. Esimene instinkt tõmbaks parteid keskele ja teine paremäärde. Täna on selle valiku tegemine veel raskem, sest mõlemal rollil on juba osatäitja – Reformierakond on tsentristlik CDU (saksa paremtsentrislikud kristlikud-demokraadid) või tooripartei (briti paremtsentristlikud konservatiivid), EKRE on AfD või UKIP (vastavalt saksa ja briti eliidivastased paremäärmuslased) ning IRLile ei jagu konkurentsivaba nišši. Vabaerakond lubas valimistel, et ta on FDP (saksa paremliberaalne erakond), ent valitsusvastutusest vabana tüürib hoopis CDU ja AfD vahel. IRLi hoidsid seni elus kõrge efektiivne valimiskünnis, ranged erakondade rahastamisreeglid ja erakondade asutamise kõrge künnis. Lõdvemad reeglid ja demokraatia suurenemine tõid aga kohe parlamenti kaks rahvusparteid juurde. Neljale paremparteile ei jagu2019. aasta üldvalimistel ideid, ühiskondlikku tähelepanu ega raha.


USA: LÄHEB LAHTI!

Täna (esmaspäeval) algavad Ameerika Ühendriikides presidendivalimised. Täpsemalt, Iowa demokraadid ja vabariiklased kogunevad omaette, et selgitada osariigi eelistused oma partei presidendikandidaadi kandidaadiks. USA presidendivalimised toimuvad keerulise süsteemi järgi ent rusikareegel on see, et iga osariigi demokraadid ning vabariiklased viivad läbi sisevalimised, mille tulemusena selgub, keda selle osariigi delegaadid toetavad partei südasuvisel üldkongressil erakonna kandidaadina. Kuigi Iowast saadetud delegaadid moodustavad vaid ca 1% üleriigilisest delegaatide koguarvust, siis on osariik vaatamata sellele siiski oluline teetähis presidendiks kandideerimisel:

1) Iowa on esimene osariik, kus eelvalimised toimuvad ning seal viimaste hulka jäämine laseb lõplikult õhu välja kandidaatidelt, kelle kampaania juba muudel põhjustel nõrgaks on osutunud. Kehv tulemus peletab eemale rahastajad ja ilma rahata 24h uudistsükli ning skandaalimeediaajastul kampaaniat ei tee.

2) USA presidendivalimiste protsess on väga pikk ja seal on väga oluline impulss (ebamäärane vaste ingliskeelsele sõnale momentum, aga paremat ei leidnud) ehk see, kelle käes on hetkel initsiatiiv – kes parasjagu tõuseb, kes langeb. Eelvalimiste protsessis vahetub see pidevalt, aga kõige olulisemaks teetähiseks ongi esimesed eelvalimised Iowas ja New Hampshire’s. Edu või vilets tulemus neis osariikides muudavad valimiste dünaamikat kõige enam.

3) Iowa kvalifitseerub nö battleground-osariigiks, kus valimispäeval võib võita nii demokraat kui vabariiklane. Selliseid osariike on vähem kui neid, kus üks pool kindlamalt võidab, mistõttu võib valimiste üldtulemus sõltuda just sellistest lahingutandritest – seepärast saavad need suurt avalikku tähelepanu ning isegi väikese osariigi nagu Iowa meedia teenib head reklaamiraha.

4) Tulenevalt eelnevast on Iowa olnud viimastel kümnenditel üks nendest osariikidest, mille eelvalimised on olnud heaks indikaatoriks selle osas, kes võidab hiljem oma erakonna nominatsiooni. Nii on alates 1996. aastast Iowa demokraatide eelvalimiste võitja osutunud hiljem ka erakonna kandidaadiks (tõele au andes,  ‘96 oli Clinton ametisolev president ja 2012 oli Obama ametisolev president). Vabariiklaste jaoks pole Iowa olnud nii täpne kompass kuna osariigi vabariiklased on väga evangeelsete protestantide poole kaldu, mis tingib selgelt religioossema profiiliga kandidaatide edu.

Kes siis esimese osariigi endale tasku paneb?

Demokraatidest juhib üleriigilistes ja Iowa küsitlustel veel Hillary Rodham Clinton, ent seda juba pea et veamarginaali piires ning viimased nädalad on üleriigiliselt kindlasti olnud sotsialistist senaatori Bernie Sandersi tõusuaeg (NB! mitte tingimata Iowas).

Clintonit kimbutab endiselt e-mailiskandaal (juba aastaid kirjutab USA meedia sellest, et Clinton kasutas riigisekretärina ka tööalaseks kirjavahetuseks hoopis oma isiklikku, kodus asuvad emailiserverit; hilisemad Riigidepartemangu ja õiguskaitseorganite paljastused on toonud välja, et ebaturvalist meilikanalit pidi liikus lisaks ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud kirjadele ka meie mõistes “Piiratud” või kõrgemagi (tihti küll tagantjärele antud piiranguga) salastusastmega “sisu”. Julgeolekukanalüütikud on viidanud, et sellisel juhul võiks pigem kindlasti arvestada sellega, et nii liikunud dokumendid on ka venelaste ja hiinlased käes, kelle saatkondade katustel asuv antennipark võimaldas HRC ebaturvalist sidet raskusteta kompromiteerida. Samas tuleb siin öelda, et Clintonite tugevuseks pole kunagi olnud usaldusväärsus. Valesid, valgeid ja vähem valgeid, on nende mõlema puhul ette tulnud üksjagu ent suurema mõjuta. Nad on mõlemad teflonist, sest nende tugevusi peetakse olulisemaks – intellekti, juhtimisoskust, karismat, head läbisaamist ja läbirääkimisoskust nii demokraatide kui vabariiklaste mõõdukamate jõududega, väga head läbisaamist riiklike meedia-, majandus- ja töölisklassieliitide ja -institutsioonidega. Sisuliselt on täna Iowas mõlemal, nii Clintonil kui Sandersil suhteliselt sarnased võimalused. Clintonil on seda võitu aga rohkem vaja, kuna ta on olnud suursoosik demokraatide kandidaadi kohale juba alates 2008. aastast, kui ta Obamale kaotas ja oma korda ootama jäi.

Tookord tuli vähetuntud senaator Obama jõuliselt pilti just selge võiduga Iowas ja kindlasti soovib Hillary Clinton selle kordumist vältida. Iowa eelvalimised erinevad teiste osariikide omadest – lihtsa hääletamise asemel otsustatakse delegaadid erilistel parteide valimiskoosolekutel (nn caucus) ja seal on oluline see, kui palju enda toetajaid suudab kandidaat kohale tuua. Kui vaadata rahvast kampaaniamiitingutel, siis Sanders on kordades suurem publikumagnet. Samas on Hillary 2008. aastast õppinud ja tema meeskond on üles ehitanud tunduvalt tõhusama kohaliku kampaania kõigi valijate kohaletoomiseks. Nii et Iowa eelvalimiste tulemust ei oska keegi täna täpselt ennustada, pigem võib arvata, et Clintonil on siiski väike eelis. Vähemalt peaks ta vältima selget kaotust, mis võiks valimiste dünaamikat juba tuntavalt muuta.

Kui Clinton peaks alla jääma nii Iowas kui New Hampshire’s (seal on Sandersil küsitlustes selge ja üha kasvav edu), siis ei tähenda see tema jaoks veel maailmalõppu, kuivõrd neis osariikides on kõige rohkem valgeid ja väga liberaalsete vaadetega valijaid, kes kalduvad seekord pigem Sandersit toetama. Edaspidi, suuremates osariikides, on Hillary positsioon tunduvalt tugevam. Lõdvalt ta Iowat sellegipoolest võtta ei saa, sest viimase 40 aasta jooksul on vaid üks demokraat suutnud presidendikandidaadiks saada, olles kaotanud eelvalimistel nii Iowas kui New Hampshire’s. Julgustuseks – selle demokraadi perekonnanimi oli muidugi Clinton. Eesnimeks paraku aga Bill, aastaks 1992.

Vabariiklaste osas on selge ainult see, et üleriigiliselt ja Iowas juhib vabriiklaste küsitlusi Donald Trump. Iowas on teine samuti parteieliidile vastanduv senaator Ted Cruz ning kolmas Florida senaator Marco Rubio, eliidi (kedagi solvamata võiks ka öelda, et intelligentsemate konservatiivide selge eelistus) lemmikkandidaat. Kubernerid John Kasich ja Chris Christie ning endine Florida kuberner Jeb Bush on kokkuvõttes küll veel pildil, ent religioosses Iowas mõõdukate vaadetega konservatiividel üldiselt asja pjedestaalile pole. Aga päris nulli peale kukkumine ei teeks kellelegi neist head. (hilisem vabariiklaste kandidaat Mitt Romney kaotas 4 aastat tagasi napilt sotsiaalkonservatiivist konkurent Rick Santorumile ning senaator John McCain kaotas 2008. aastal enam kui 20%-ga Mike Huckabee’le. Huckabee kandidatuuri toetas ka Chuck Norris…).


SÜÜRIA RAHUKÕNELUSTE “HOOGNE” ALGUS

Rahvusvahelise pressi pealkirju lugedes võis möödunud nädalal tekkida lootus, et Süüria konflikt saab lõpuks ometi lahendatud. Genfis algasid nimelt reedel ÜRO egiidi all Süüria rahuläbirääkimised.

Kes on kohal?

Erinevalt varasematest lootusetutest katsetest, on seekord kõnelustel esindatud vähemalt kõik olulised konfliktiga seotud välisriigid. Varasemate katsete puhul ei olnud USA valmis Assadi režiimi põhitoetajat Iraani laua taha laskma, nüüd on aga tuumaleppe järel Iraan parketile lubatud.

Keda pole?

Kehvemad lood on aga osapooltega, kelle kokkulepetest tõelise rahu saavutamine tegelikult kõige rohkem sõltub, ehk siis Süüria sõja sisemiste osalistega.  Mõistetavalt pole Genfi kutsutud ISISe esindajaid, eks just ISISe vastase ühisrinde loomine on üks kõneluste eesmärke. Pea sama mõistetav on, et kutsutud pole ka al-Nusra Rinde esindajaid. Al-Nusra on üks tugevamaid Süüria opsitsioonirühmitusi, kuid nad on deklareerinud ennast al-Qaeda esindajateks Süürias ning pole hoolimata teiste opsositsioonigruppide ja väidetavalt ka Katari veenmiskatsetest olnud nõus al-Qaedast lahti ütlema.

Rahu seisukohalt on aga arusaamatu asjaolu, et kutsutud pole kurdide esindajaid. Tegemist on ühe kaalukama konflikti osapoolega, mis ei ole osa Assadi režiimist, ega ka mässuliste gruppidest. Kurdide osalemisel pani veto Türgi, kes seostab Süüria kurde Türgis tegutseva kurdide separatistliku PKK parteiga.

Väga suur küsimärk on ka tsiviilopositsiooni ja mõõdukamat sorti mässuliste ühise läbirääkimiste delegatsiooni osalemise kohal. Opositsiooni esindus küll saabus Genfi, kuid nad on teatanud, et enne kui Venemaa ja Assad ei lõpeta nende lauspommitamist, linnade näljutamist ja ei alusta vangide vabastamist, nemad sisuliselt rääkima ei hakka. Vähimaidki märke vastavatest arengutest muidugi ei ole. Pildi hägustamiseks ja opositsiooni usaldusväärsuse õõnestamiseks on Venemaa keeldunud osasid opositsiooni esindajaid tunnustamast ning püüdnud läbirääkimistele sokutada konkureerivaid nn opositsiooni esidajaid.

Ainsana on vaieldamatult kohal loomulikult Assadi valitsus, sest mingeid ametlikke eeltingimusi (pommitamise lõpp või Assadi lahkumine)  pole ÜRO poolt kõnelustele seatud. On üsna tõenäoline, et Süüria saatuse üle hakkavad kõneluste algul läbi rääkima vaid Assad ja ÜRO esindaja! Kõneluste algus mõjub Assadi režiimile rahvusvahelisel areenil taaskord legitimeerivalt ja  Venemaa on rahvusvahelises taktikamängus jälle võitnud. Kõige raskemas seisus on mõõdukad mässulised, sest Venemaa massiivne õhurünnakute kampaania on siiski hakanud Süürias kaalukaussi aeglaselt taas Assadi režiimi poole kallutama. Seda enam, et USA on samuti rahukõnelustest väga huvitatud ning on valmis nende nimel ka opositsiooni mõjutamiseks mässuliste toetuskraane kinni keerama.Süüria lahurääkimiste osalejadNii et lootused märkimisväärsele progressile on pea olematud ja lääneriikide poliitikute soov Süüria konflikt pagulastevoo vähenemiseks lahendada ei näi olema määratud täituma. Vähemalt mitte lähiajal.


KALLASE VALANG EESTI EL EESISTUMISE PIHTA

Läinud esmaspäeval avaldatud arvamusloos haaras Siim Kallas kätte kriitikakivi ja viskas selle Eesti rahulikku ja unisesse Euroopa Liidu poliitika tiiki, võttes kritiseerida Eesti valitsuse ELi eesistumise tegevuskava. Sellest puuduvat nimelt konkreetsus ja ambitsioon. Eestile harjumuspäraselt leiab sellest plaanist IT-algatuste rõhutamist, aga muus osas jääb eesistumise plaan väga ümaraks. Alternatiivse prioriteedina käis Kallas välja idee kaotada Eesti eeskujul ettevõtte tulumaks reinvesteeritud kasumilt kogu Euroopa Liidus. See annaks ettevõtlusele hädavajalikku lisahapnikku ja tekitaks ka kõvasti kirgi ja tähelepanu Eesti eesistumise ümber.

Eks ta nii on, et Eesti eesistumise ettevalmistustes on seni fookust, ambitsiooni ja uusi mõtteid vähe.  ELi tehniliste teemade virvarris pole kesktelge lihtne tabada. Mida siis ikka Eesti tahab tagant tõugata? Mis on meie lugu? Eesti eesistumise ettevalmistuste juurküsimus, millele ka Kallas viitas, on kas tahame üldse tõsiselt ELi arengut mõjutada või teeme tublilt ära selle, mis võimalik? Ehk siis kas usume, et  ootamatud kriisid sõidavad pikalt ette planeeritud eesistumise prioriteetidest niikuinii üle ning et eesistuja toidulaud sõltub suuresti Euroopa Komisjoni poolt ettekirjutatud menüüst, mis tähendab seda, et midagi reaalselt teha saab vaid siis, kui see toimub Junckeri nn 10 prioriteedi raames. Või usume, et eesistumine on ikkagi võimalus uusi teemasid üles visata ja suuri asju ära teha. Näiteks kujundada ümber kooma langenud idapartnerluspoliitika, või tuua muutus killustunud ja tardunud teenuste (eriti digiteenuste) turul.

Kallase maksuettepanek väljendab just seda ambitsioonikat mõtteviisi. Ettepaneku enda võib küll liigitada pigem intellektuaalselt huvitavate mõtteharjutuste hulka. Reaalset eduvõimalust sellel plaanil pole ja seda kahel põhjusel.  Esiteks, maksuteemades on ELis  igal riigil sisuline vetoõigus ja hetkel ei leidu ühtegi riiki (sh Eesti ise), kes taluks või tahaks Brüsseli suuremat sekkumist oma maksukorraldusse. Teiseks, lisaks tegelikult varjusurmas olevale ühtse maksubaasi ettepanekule, tegeleb EL juba jõuliselt rahvusvahelise ettevõtete tulumaksusüsteemi reformiga, mis võib muuta oluliselt ettevõtete maksustamise rahvusvahelisi põhimõtteid. Pitsitatakse suuri rahvusvahelisi firmasid (Google, Apple, McDonalds jne), et sundida neid tasuma tulumaksu just neis riikides, kus nad reaalselt tegutsevad ja tulu teenivad, mitte neis, kus on neile mugavam ja madalam maksumäär. Neljapäeval lõi Euroopa Komisjon lauale OECD soovitustele tugineva direktiivi eelnõu, mis annab liikmesriikide maksukogujatele suuremad õigused püüda firmade kasumeid ja varasid, mida tulumaksu optimeerimise nimel teistesse riikidesse nihutatakse. Pikemas perspektiivis: kui riikidel oleks üks ja selge arusaam sellest, milliselt tulubaasilt ettevõtteid tuleks maksustada, poleks vaja muretseda gigantide sahkerdamiste pärast. Kuid sinna on veel pikk tee käia.


Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.