Valitsus ning riigiaparaat koosneb inimestest nagu poliitika.guru lugejad, kes pühade ajal veedavad tavapärasest rohkem aega kodus selleks eraldi puhkust võtmata. Tavapärane on seegi, et valitsuskoalitsioonid teevad aasta lõpus koos neid selles osas teenindava Riigikantseleiga oma tööst ülevaateid.
4%
on number, kui palju täitis valitsus esimesel aastal oma väheambitsioonikast koalitsioonileppest – hinnatuna Riigikantselei poolt (koalitsioonileppe 597 punkti muutusid tegevusprogrammis 621 punktiks, täidetud sai neist 27). Aga see number ei ütle meile mitte midagi peale selle, et suurem osa koalitsioonileppest on selline, mille puhul ongi täitmise % ebaolululine.
Ümberjaotamine – tehtud!
Statistiliselt on koalitsioon olnud oma leppe vääriline. Kirjutasime kevadel, et Eesti on valmis saanud, sest leppe 597 punkti 38 leheküljel on valdavalt “jätkame rahulikult” ning vaid 4 peatükis 21st on muutmisambitsioon reaalne ning poliitilist pingutust nõudev: lastega perede toimetuleku parandamine – vastutaja(d) Vassiljev/Ossinovski (SDE); omavalitsusreform – vastutaja Arto Aas (REF), transport – vastutaja Kristen Michal (REF), madalapalgaliste toimetuleku parandamine – vastutaja Sven Sester (IRL).
Nendest omakorda kaks – laste- ja peretoetused ning madalapalgaliste nn tagasimaksesüsteem ei eeldanud mingeid struktuurseid ümberkorraldusi ning tehti valitsuse ametisse astumise järel sutsti ära – oma olemuselt ümberjaotamist oluliselt suurendavad eelnõud, mis mõlemad küll kindlasti parandavad vähemkindlustatud perede ja inimeste vahetut heaolu. Lapse- ja peretoetuste tõstmise (märkimisväärne 60 eurone toetus nii 1. kui 2. lapse pealt ja uus paljulapselise pere toetus) puuduseks on kindlasti see, et need ei toeta mitte ainult abivajajaid, vaid olid kevadkülviks üle põllu ehk ka neile, kellele neid järjekordseid toetusi igapäevaselt vaja üldse ei ole – selle asemel, et otsustavalt tõsta vaesuslõksust välja just riskirühm. Aga see ongi sotsiaaldemokraatliku solidaarsuse hind – kõik kaotavad ja kõik võidavad, maksuraha täiuslik ringmäng.
Tagasimaksesüsteem on sihitum, kuid ka ka segasem, jõustub 1. jaanuarist 2017 ja peaks enim lisatulu tähendama nendele, kelle igakuine brutoteenistus jääb alla 500 euro, üldse kvalifitseeruvad tagasimaksele alla 650 eurose brutopalgaga inimesed. Selle meetme plussiks on kindlasti see, et oma olemuselt tegelikult tulumaksuvaba miinimumi tõstev mehhanism rakendub konkreetselt madalapalgaliste segmendile. Miinuseks see, et vähemalt ametlikud palgad ei pruugi paljudel juhtudel enam 500 eurost läbi murda ja osa palgast läheb ilma riigile makse maksmata ümbrikku. Selge on samas ka see, et nagu IRLi eelnõudega ikka, ei sõltu küllaltki kallitest poliitikameetmetest IRLi toetusreiting üldse. Kuna meede jõustub fiskaalsetel põhjustel alles 2017, siis ei seosta valija tõenäoliselt seda üldse enam kellegagi. Et aga kogu IRLi 2015 valimiskampaania oli maksupoliitika keskne, polnud neil võimalik sellest läbirääkimiste ajal vabaneda. Eks rahandusminister Sester ja erakonna esimehe Margus Tsahkna (kas teadsite ikka, et Tsahkna on IRLi esimees? Mees on kadunud nagu Luke Skywalker viimasest Tähesõdade episoodist, IRLi vastupanuliikmed peavad peatselt välja saatma salga mehe leidmiseks) juhtimisel peab IRL 2016. aastal hakkama korra kuus uut meedet kogu rahvale meelde tuletama.
Lisaks tõsteti hoogsalt tulumaksuvaba miinimumi, toimetulekupiiri ja otsustati hakata toetama üksielavaid pensionäre. Võib öeldagi, et ½ väheambitsioonikast koalitsioonileppest on nende ennekõike eelarveliste meetmetega täidetud.
Nii imelik, kui see ka pole, ent seni, kuni Eesti üldvalimised toimuvad julgeolekuparadigmas ja iga valimiskonflikt on Vabariigi säilitamine versus Impeeriumi pealetung, seni ei hinda ka Reformierakonna valijad (rääkimata IRL või ka SDE, ka Vabaerakonna või EKRE) oma erakonna hakkamasaamist majanduse käekäigu järgi. Majanduse arendamise osas polegi koalitsioonil palju raporteerida – majanduskasvu märgatavalt üle 0% kergitamiseks pole valitsuserakonnad isegi püüdnud suurt midagi teha. Loodud on küll mitmeid töögruppe, koostööplatvorme ja muid jututubasid, millede töötulemuste ette hukkamõistmine pole ka muidugi tark.
Reaalsetest tegudest on üks peamised majanduskasvu saavutusi valitsuse raportis tulumaksuvaba miinimumi tõstmine, ja muidugi sotsiaalmaksu alandamine 1% võrra 2018. aastaks, mida keegi ei oska positiivse hingevärinaga oodata. Ettevõtted said koalitsioonilepingus ette nähtud ümberjagamise katmiseks kõrgemad aktsiisimaksud ja majutuse käibemaksuerandi vähendamise.
Dereguleerimise kontseptsiooni on Justiitsministeerium valmis saanud ja käima on lükatud nullbürokraatia projekt, aga reaalseid tulemusi need veel toonud pole.
Kõige suurem probleem on EL vahendite üliaeglane kasutuselevõtt. Transpordiprojektide ettevalmistamine võtab arusaadavalt kaua aega, ent olukord, kus pea 2 aastat peale EL finantsperspektiivi algust pole erinevatest valdkondades suur osa toetusmeetmetest avatud või on seda tehtud väga hiljuti, pole küll midagi, mille üle uhkust tunda. Kasvavate toetuste ja jätkusuutmatu ning tööturu struktuursetele probleemidele viitava palgakasvu toel jätkub eeldatavalt ka 2016. aastal sisetarbimise kasv, majanduskasv püsib üle nulli, aga konkurentsivõime ei kasva.
Valitsuse senine tegevus näitab, et õigus oli nendel Reformierakonna siseopositsionääridel ja sotside toonastel liidritel, kes ütlesid, et sotsid tegid koalitsiooniläbirääkimistel väga hea tehingu. Selles kontekstis oli pärast valitsuse ametisse asumist uueks sotside esimeheks saanud Ossinovski suvine luhtunud üritus sisuliselt koalitsioonilepet avada laias poliitilises plaanis vindi üle keeramine, aga kitsalt tema huve vaadates mõistetav – kui tahta olla valitsuses 4 aastat, pole tal ega tema erakonnal enam leppe seisukohast sisuliselt midagi teha. Poliitiliselt ongi see problemaatiline, sest erakond peab siis hakkama võtma uusi, leppeväliseid initsiatiive. Rääkimata on selge, et sama probleem on muidugi ka IRLil.
Rahakülvist keerulisemad poliitikad toppavad
Valitsuse tööplaanis ettenähtud ajakavast on maha jäänud elektriturutoetuste reform (Euroopa Komisjonilt toetuse saanud uus riigiabi skeem taastuvenergia toetamiseks on vaja nüüd ka seadustada; muu hulgas on põhiküsimuseks see, kas ja millega võib lisaks põlevkivile Eesti Energia mitte väga kliimasõbralikke ahjusid kütta. Sellest sõltub muuhulgas ka Auvere uue jaama majanduslik kasulikkus. Praegu eelnõu seisab, Ossinovski on Sotsiaalministeeriumi mittekooskõlastusega eelnõu menetlemise hetkel blokeerinud). Veel toppab riigiettevõtete osaluspoliitika ülevaatamine (Rahandusministeeriumi nn valge raamatu näol), avalikkusele vähemtuntud küsimustest ka patsientide vaba liikumise rakendamine. Viimases küsimuses oli märgiline arutelu üle-eelmise nädala reedel Euroopa Liidu asjade komisjonis, kus Sotsiaalministeerium ja Haigekassa näitasid patsiendi valikuvabaduse suurendamise osas üles nullilähedast huvi – kuigi formaalselt on see koalitsioonileppes kokkulepitud ning eelmise Haigekassa nõukogu esimehe, Taavi Rõivase poolt toonases ametis toetatud ning justkui otsustatudki. Samas ilmnes hiljuti ka Sotsiaalministeeriumi kooskõlastuskirjast uuele riigihangete seaduse eelnõule, kus ei oldud mingil juhul nõus, et ka tervishoius võiks Haigekassa teenust hankida riigihangetega. See seisukoht võib Haigekassale ja Sotsiaalministeeriumile tulevikus tekitada probleeme nii Euroopa Komisjoni kui Euroopa Kohtuga. Aga see on sotside ministeerium ja keegi neid tervishoiu sisulise reformimisega tegelema ei saa sundida.
On üks reform, mille ärategemisel oleksid kolm lõvi valitsuse 2015. aasta tegevusaruande esikaanel kohased (poliitika.guru kevadel koalitsiooni analüüsivas loos kasutatud kolme teo asemel http://www.poliitika.guru/vana-hea-kolmikliit/). Reede hilisõhtul, kui valitsusaparaat oli juba langenud jõuluaja letargiasse, saatis riigihaldusminister Arto Aas kooskõlastusele haldusreformi seaduse eelnõu. Jaanuari keskpaigaks peaks olema selge, kas koalitsioonil jätkub personaliküsimuste üle kraaklemise kõrval tahtmist üheski sisulises reformis kokku leppida.
Omavalitsuste arvu vähendamine ei saa kindlasti lihtne olema arvestades, et president valitakse suure tõenäosusega valijameeste kogus ja kohalike omavalitsuste valimised lähenevad. Selles suhtes on kindlasti huvitav, kuidas hakkavad positsioneerima end haldusreformi suhtes Siim Kallas ja iseäranis huvitav, kuidas Eiki Nestor. Minevikus on Nestor end näiteks minister Siim Kiisleri reformide osas positsioneerinud alati nii, et põhiküsimusena on vaja selgeks vaielda kesk- ja omavalitsuse omavaheline avalike ülesannete jaotus. Selle seletusega on võimalik nüüd ja edaspidi soovi korral õhku lasta mistahes reformieelnõu. Vahest kõige selgemini oma presidendiks kandideerimise valmisolekut avalikkusele kommunikeerinud Kallas on aga valijameeste kogule kindlasti sobiv kandidaat – olles avaldanud haldusreformile veel sel aastal põhimõttelist, ilmavaatelist vastuseisu oma sellesisulises Eesti Ekspressi essees. Selles osas on ta sarnane Andrus Ansipiga, kes endise Tartu linnapea ja Linnade Liidu juhina pidas haldusreformiga taidlemist nii ilmavaateliselt kui ka praktiliselt kahtlase väärtusega ettevõtmiseks.
Kallas on igatahes Reformierakonna Han Solo – ta on ajanud oma vanale Millennium Falconile hääled sisse ja kimab mööda Eestimaa seminare ja konverentse ringi. Ning väikese spoilerina võib öelda, et sarnasusi võib ilmneda ka sisus – tema ambitsioonidele saab täna piiri panna ennekõike tema enda poeg – Reformierakond. Nestor meenutab aga rohkem jedirüütel Obi Wan Kenobit, kes oli osav, kogenud ja väga tark ent kes oli end lõpus valmis ohverdama uue õpilase – Luke’i – päästmiseks eelmise õpilase (Darth Vader, teadagi kes Eesti poliitmütoloogias) käest. Sotside Luke on aga muidugi Ossinovski, kelle osas on sotsid kogu aeg lootusrikkad – jõud on temas tugev, aga mees on käre ja rabe – nii räägivad temast kogenenumad kolleegid. Aga millal noored ikka vanu kuulanud on ja miks peakski.
Valitsuse jedirüütlite vastupanu ettenähtavatele ja üllatanud kriisidele
Koalitsioonilepped ja nende täitmise mõõtmine loovad kunstliku mugavustsooni. Elu on näidanud, et suurimad väljakutsed valitsustele tulevad planeeritud päevakorra väliselt. USA endine kaitseminister Donald Rumsfeld on peale oma lugematute pattude (määrav roll II Iraagi sõja alustamises) meile pärandanud ka väga mugava poliitiliste riskide klassifikaatori:
-known knowns, (asjad, mida me teame, et need on olemas ja teame ka, mis nad on, kuidas on ja kuidas nendega tegeleda)
–known unknowns, (asjad, mille olemasolu me teame, aga täpselt nende olemuse ja mõju kohta midagi ei tea)
–unknown unknowns; (asjad, mille olemasolu kohta me ka midagi ei tea ja seetõttu ei oska neid ka oodata, diagnoosida, analüüsida)
Selle aasta suurimad välised muutujad selle valitsuse jaoks on olnud Ossinovski isik (poliitikat vähem jälgivale lugejale meenutame, et Ossinovski oli koalitsiooni kevadistel läbirääkimistel sisuliselt fraktsiooni mitte kuigi konstruktiivse lihtliikme rollis), pagulastemaatika ning suutmatus inimeste hirme leevendada, kooseluseadus ning personalipoliitika (sel aastal Euroopa Kontrollikotta Eesti esindaja määramine, järgmisel aastal näiteks presidendi valimised).
Mitte ükski neist muutujaist polnud unknown unknown; veel enam, personalipoliitika ja kooseluseadus olid kindlasti known knowns – valitsusel oli sünnihetkest teada, mida ja millal on vaja otsustada. Pagulaskriis oma pidevas muutumises võis olla valdkondlikele ekspertidele küll prognoositav, aga poliitikutele ei saa kindlasti selle arengute ettenägemise suutmatust ette heita. See aasta on näidanud, et pagulaskriisi ulatust ja mõju liikmesriikide ning Euroopa poliitikale tervikuna ei ole õigesti prognoosinud ning neile parimal võimalikul moel reageerinud pea keegi suurriikidegi liidritest.
Teatud mööndusega võiks nii pagulaskriisi kui ka Ossinovski isiku kategoriseerida known unknown kategooriasse. Ossinovski, kes kevadel enne SDE üldkogu erakonna siseopositsiooni liidriks kujunes, hindas valitsust ja selle lepet rongiõnnetuseks juba toona. Noor ent kindlasti intelligentne sotside liider on oma enigmaatilisust säilitanud ka valitsuses olles. Ta kehastab endiselt sotside lootusi ja ootusi tulevikust, kus nende juhtimisel õnnestub Eestile vasakliberaalne valitsus moodustada. Milles seisneb aga tema enigmaatilisus – me ei tea tegelikult palju sellest, mis on need asjad, mis teda poliitikas enim käivitavad, mis hoiavad teda ärkvel, millisest Eestist ta unistab. Me teame tema suhtumist kooseluseadusesse ja see on hea algus – aga Eesti, Euroopa kõige vaesem OECD liikmesriik, vajab kiiret uuendamist tervishoius, hariduses, teadus- ja arendustegevuses ja ennekõike süsteemses majanduspoliitikas, mis on orienteeritud kasvule.
Kriitik võiks väita, et ega me suurt tea ka Rõivase või Tsahkna ideede kohta. See võib kohati olla nii, aga nende osas tuleb öelda, et Reformierakonna ja Isamaa poliitika on viimase 20 aaasta jooksul kahepeale kõikides valitsustes osaledes ja kõikide oluliste reformide kaasautorluses väljajoonistunud. Sotside reformipärandis on aga ülemöödunud kümnendis Nestori osalusel tehtud kaalukad otsused. Ossinovski on uuendanud sotside valitsusdelegatsiooni, samuti teinud nii koalitsioonileppe taasavamise, Partsi personaalküsimuse kui elektrituru korraldamise teemade raames selgeks, et temaga tuleb arvestada, ent mis on tema positiivne programm, mille teostamist peaks ta lähiaastail Eestile vajalikuks ja võimalikuks, pole veel teada.
Kas Rõivas on pigem Vabariigi valitseja, jedi rüütel või droid?
Valitsuse teele ilmunud kriiside ohjamine pole Ossinovski vastutus. See on peaminister Rõivase ja seejärel valitsuse kollektiivne vastutus, puudutagu see üldise töörahu ja konstruktiivse atmosfääri hoidmist kui ka konkreetsete minikriiside lahendamist. Senise põhjal on peaminister Rõivase kohta võimalik ühtteist kokkuvõtlikku öelda, ent järeldada midagi on veel raske.
Traditsiooniliselt jõulude eel presidendi juurde kogunenud valitsuse meeleolu oli hea ja sõbralik. Peaminister Rõivase stiili juures kiidavad ka tema kolleegid teistest erakondadest, et ta arvestab ja räägib läbi, otsib kompromisse ja on sellisena koalitsioonivalitsuste kooshoidja-tüüpi poliitik. Võiks lausa öelda, et seda tüüpi poliitikuid polegi Eestis peaministrtena nähtud. Samas tähendab selline stiil, et kiireid lahendusi probleemidele ei leita.
Olenevalt probleemist, selline stiilivalik kas on või ei ole probleemi võimendav. Personalipoliitika osas on selline stiil kindlasti hea. Akuutsete ja sisuliselt teravate küsimuste puhul jätab selline justkui osavõtmatu ja eeskuju mittenäitav joon aga pigem nõrga mulje. Kas peaminister peaks võtma koalitsioonisaadikuid rohkem ka riigikogus kokku, motiveerima ja innustama kooseluseadusele rohkem hääli leidma, ütlema ühiskonna pagulasküsimustes selgemalt oma seisukohti välja (mis on teadaolevalt sellised, nagu ühel kolmekümnendate keskpaigas ja kõrgharidusega Euroopa või USA noorel linnainimesel ikka – mõistlikud ja kaasaegsed), suunama ise aktiivsemalt poliitilist agendat eemale ebaolulisest ja lähemale olulisemale?
Poliitikaanalüütikutena tahaksime alati vastata “jah”, kuigi on selge, et selline käitumisjoon on lühiajaliselt riskantsem. Teisalt, inimesel, kellel veel aastakümneid poliitikas ees, ei tohiks olla liialt põhjust veel põdeda, sest valimisi on ees palju ja jõuab veel neid nii võita kui kaotada. Ent tõele au andes ei saa Rõivast peaministrina ega tema passiivsevõitu stiili veel väga kiita ega hukka mõista – on selge, et tema raskemad otsused või otsustamata jätmised on veel ees. Liiatigi, kiiremini otsustavaid, ent käredaid ja kärsituid peaministreid oleme ka juba näinud, oma puuduste ja voorustega.
Ah jaa, sotsiaalminister Ossinovskit sellel heatujulisel presidendi juures peetud koosviibimisel polnud.
BRÜSSEL JA ANDMEKAITSE
Teisipäeval saavutati Brüsselis kokkulepe uues andmekaitsereformis. Kahe aasta pärast jõustudes muudab see valdkonda oluliselt vähemalt kahes dimensioonis. Esiteks, kuna tegu on otsekohalduva määrusega, sätestab see ühtse andmekaitse taseme ja nõuded üle kogu Euroopa Liidu. Täna kehtib 28 erinevat andmekaitseraamistikku, ning erinevad reeglid takistavad nii ettevõtete piiriülest majandustegevust kui ka kujutavad endas märgatavat administratiivset koormist, mille kulu on Euroopa majandusele hinnanguliselt 300 milj € aastas.
Teiseks viiakse esmakordselt EL seadustesse sisse pôhimôtted, mis tulenevad 1999 aastal vastu võetud Põhiõiguste hartast. See näeb ette isikuandmete kaitse kogu EL ulatuses, sh selliselt, et andmeid saab koguda ainult kindlaksmääratud eesmärkidel ning isiku eelneval nõusolekul. Siia on ka koer maetud, sest digiajastul kasutavad eraettevôtted üha enam oma klientide andmeid ka eesmärkidel, millest klientidel endal aimugi ei ole. Udune aimdus ehk siiski oleks, kui mõni neist loeks läbi Facebook’i või Google’i tüüptingimused (umbes 33 lehekülge pikad).
Andmeid ei kogu üksnes otsingu- või suhtluskeskkonnad, vaid üha enam ka lugematud sensorid ja masinad. Ja kogutud andmete maht kasvab u 40% aastas. Mahust rääkides: 2012 oli kogu maailma Interneti liikluse mahuks päevas 500 petabaiti (1996 oli kogu toona genereeritud liikluse maht kokku 22 petabaiti); kõikide vaadatud YouTube videote maht 19,5 exabaiti. Võrdluseks, et kui kellelegi tundub see jube palju, siis kôikide maailma mikroobide geneetiline informatsioon kokku on u 10000 yottabaiti…
Mitte kõik kogutavad andmed ei ole isikuandmed, kuid üha enam pole sellel tähtsust. Suur-andmed võimaldavad erinevatest isikustamata andmekildudest ja -kogudest pildi kokku panna. Või nii arvavad vähemalt juristid, kes olid mures isikupuutumatuse murenemise pärast, mistõttu reformieelnõu esialgne versioon oli suhteliselt jäik, nõudes isiku igakordset selgesõnalist nõusolekut ning keelates andmete kasutamise teistel eesmärkidel.
See ajas tagajalgadele andmemajandusega tegelevad ettevõtted, kes nägid selles ohtu nii oma reklaami- ja turundusärile kui ka (ja märksa tõsisemalt) suurandmete kasutamisele Euroopa tööstuses, mis oleks pannud tõsise põntsu Euroopa majanduse konkurentsivõimele. 2012 aastal tehtud Deloitte analüüs väitis, et Euroopa võiks uute andmekaitsereeglite tõttu kaotada 2,8 miljonit töökohta ja SKT kahaneks 173 miljardit €.
Mis siis nüüd muutus, et kokkulepe sai siiski sündida? Esiteks, ühelt poolt erinevad paljastused sellest, kuidas riigid ise nuhivad andmeid, ning terrorirünnakud teiselt poolt lõid soodsa pinnase kokkuleppimiseks. Üks osa andmekaitsereformist reguleerib andmevahetust õiguskaitseorganite vahel, samas kui põhiosa peab tagama isikuandmete kaitse. Teiseks, esmapilgul väikesed aga reformi rakendamisel määrava tähtsusega kohendused nii isiku eelneva nõusoleku taotlemisel (kasutades sõna “explicit” asemel “implicit”) kui ka pseudonümiseeritud ning anonümiseeritud andmetele suurema käitlemisvabaduse andmisel leevendasid ettevõtete peamisi murepunkte (kuigi mitte kõiki). Nagu ikka on reeglitest endast olulisem nende rakendamine. Siin on järgneva kahe aasta jooksul põhilised hoovad andmekaitseinspektsioonidel. Just nemad peavad uued reeglid sisuga täitma. Ja pole kuigi kindel, et nende pilk on laiem puhtalt andmekaitselistest vajadustest…
ÜLEMKOGU
Neljapäeval ja reedel toimunud Ülemkogu oli suuresti mittesündmus (non-event). Peamine üllatus oli üsna lai esialgne poliitiline toetus komisjoni piiripaketile, sh suunis jõuda ministrite vahel kokkuleppele suveks, Hollandi eesistumise lõpuks. Samas on konsensus selles küsimuses näiline. Skeptikud otsustasid vaikida ning loota, et küllap nõukogu hammasrattad ise kriginal kokku jooksevad. Meenutades märksa teravamalt kulgenud pagulaskvootide arutelusid, siis nende lootused ei pruugi tegelikult täituda. Paljudele riikidele, sh Eestile, on piiripakett Schengeni elujõulisuse lakmuseks. Üllatus ei olnud ka see, et Suurbritannia EL referendumiga seotud soovid ja nõudmised võeti teatavaks, kuid mingeid samme liidrid selle infoga ei teinud. Raskem osa seisab ees. Lootust annab vast see, et õhtusöögil olevat PM Cameron nõustunud sellega, et ükski lahendus sotsiaaltoetuste piiramisel ei saa olla EL kodanikke diskrimineeriv. Selgusetuks jääb, kas UK on siis valmis piirama ka enda naasvate kodanike ligipääsu sotsiaaltoetustele.
HISPAANIA VALIMISED – SEGASED AJAD TULEKUL
Eilsed üldvalimised raputasid põhjalikult Hispaania parteimaastikku. Peaminister Mariano Rajoy juhitud konservatiivne Rahvapartei (PP) võitis 28,7%-ga valimised, kuid parlamendienamusest jäi tublisti puudu ning võidu ümber hõljub Portugali stsenaariumi hõngu. Ka Portugalis suutsid valitsevad konservatiivid oktoobrikuistel valimistel võidu võtta, kuid valitsuse moodustasid hoopis sotsialistid vasakäärmusesse kalduvate parteide toel.
Ehkki Rahvapartei toetus on nende ajaloo kõige nõrgem, on see asjaolusid arvestades siiski üllatavalt tugev tulemus. Rajoy valitsus suutis läbida sügava majanduskriisi, viia ellu kärpekava, pöörata majanduse uuesti kasvule ning jääda ellu ka suurtes korruptsiooniskandaalides. Kuid stabiilse valitsuse moodustamine saab olema Rajoy jaoks väga keeruline ülesanne. Kriisiaastad on kallutanud ühiskonna meelsust vasakule – PP igipõline rivaal sotsialistid (PSOE) tuli 22%-ga teiseks ning vasakradikaalne uus jõud Podemos ületas viimase paari kuu ootusi ning tuli 20,6%-ga kolmandaks. Teine uus tulija, tsentristlik Ciudadanos, esines aga selgel allapoole viimaste kuude toetusnumbreid ja jäi 13,9%-ga neljandaks.
Kongressis enamuse saavutamiseks on vajalik 176 kohta ning PP jääb 123 kohaga sellest kaugele. PSOE saavutas 90 kohta, Podemos 69, Ciudadanos 40 ning väikeparteid (Vasakliit) ja regionaalsed parteid (mitmed baski ning katalaani parteid) jagavad ülejäänud 28 kohta.
Teoreetilisi võimalusi koalitsioonide moodustamiseks on mitmeid. Paremtsentristlik kooslus PP ja Ciudadanos omaks 163 kohta, kuid ametisse saamine eeldab märkimsväärse hulga teiste parteide mittehääletamist valitsuse kinnitamisel. Vasakul tiival on PSOEl ja Podemosel kahepeale 161 kohta. Koos Ciudadanosega oleks neil kindel enamus, kuid Ciudadanos on lubanud vasakjõududega mitte liituda. Teoreetiliselt on võimalik ka Saksa stiilis „suurkoalitsoon“ vanade rivaalide PP ja PSOE vahel, kuid nende senist omavahelist vaenulikkust arvestades on ka see vähetõenäoline.
Reaalselt on tulevase valitsuse võtmed nüüd üllatavalt suurel määral regionaalsete väikeparteide käes, sest ilma nende otsese või vaikiva toetuseta valitsust ilmselt ametisse ei saa. Regionaalsete parteide eelistusi on aga keeruline ennustada ning nende valikud sõltuvad otseselt lubadustest suuremale autonoomiale , või iseseisvusreferendumile. Vanadel parteidel on selliseid järeleandmisi väga valus teha. Ka Ciudadanos ning Podemos on lubanud koostöö eest PP-lt ja PSOE-lt kõrget hinda nõuda. Seetõttu ei saa välistada ka purjetamist uute valimiste suunas.
UUS RUBRIIK – UUED MÄÄRAMISED:
Vabaerakond sai uue peasekretär-tegevjuhi. Selleks kinnitati Andres Herkeli ettepanekul ametisse Vello Väinsalu. Tegemist ei ole tundmatu tüübiga – endine ELKE Grupi suuromanik ja üle-eelmisest kümnendist juba Isamaaliidus olnud Väinsalu järgnes juba tuttava mustri järgi endale uue erakonna teinud isamaalastele.
Väinsalu vana erakond – IRL – võttis endale uue spindoctori ehk avalike suhete juhi. Selleks sai Ingrid Mühling, keda avalikkus teab rohkem pika karjääri järgi Kaitseväe teabeohvitserina.
Sotsiaaldemokraat Rannar Vassiljev, kes valitsusremondi tulemusena oma portfelli just erakonnakaaslasele Ossinovskile pidi loovutama, nimetati nüüd Eesti Energia nõukogusse, Peep Siitami asemele. Vassiljev teadupärast Riigikogusse vaatamata enam kui 2000 kogutud häälele ei saanud, sest sotsid oli üleriigilistes nimekirjades jätnud ringkondade liiderkandidaadid nimekirja lõppu ja kuna Vassiljevil jäi napilt ringkonnast mandaat saamata, jäigi mees õnnetul kombel ripakile.
Samuti sai endale uue peasekretäri Keskerakond – seal peab nüüd erakonna esimeheks või peasekretäriks saamiseks olema kriminaalkurjategija või vähemalt kahtlustuse saanud – ametisse nimetati särasilmne noorpoliitik Priit Toobal. Toobal jäi vahetult Keskerakonna kongressi eel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis lõplikult süüdi mitmes erinevas episoodis, sealhulgas erakonna rahastamiskorralduse käigus sularahaorderite võltsimises.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
