Võimatu missioon – Euroopa Piirivalve?*
Ettepanek luua Euroopa Piiri- ja Rannavalve kõlab paljulubavalt. Kiire pilk uue asutuse põhimäärusele annab aga alust arvata, et revolutsioon jääb ära ning kõik uus on hästi unustatud vana. Vaatamata kõlavale nimele, käsuahelad ei muutu ning agentuuri ülesanded saavad olema äraütlemata sarnased tänasele FRONTEXile.
Ka eelarveks planeeritav 238 miljonit eurot aastas on summa, mis jääb oluliselt alla Eesti siseministeeriumi haldusala kuludele ning suisa kahvatub Türgile rändevoogude pidurdamiseks antava 3 miljardi kõrval. Paneme siia kõrvale 700 miljonit ametlikku piiriületust, 1,5 miljonit illegaalset sisenejat, enam kui 57 000 km valvatavat piiri. Pole kahtlust, et välispiiride valvamise põhiraskus jääb endiselt liikmesriikidele.
Sujuv tootearendus
Euroopa Ranna- ja Piirivalve saab vaadata kui tootearendust, kus juba turul koha leidnud FRONTEXile anti uus pakend ning lisati mõned vürtsikad lisandid.
Esiteks muutub asutuse nimi. Selgitatakse, et Euroopa Ranna- ja Piirivalve moodustab uus agentuur üheskoos liikmesriikidega. See segasevõitu kontseptsioon ei tähenda aga seda, et muutuks midagi põhimõtteliselt senistes alluvussuhetes, juhtimises või eelarvestamises. Peamine hoov liikmesriigi piirivalveasutuste töö suunamiseks saab olema liikmesriigi enda poolt koostatav strateegia ning agentuuri regulaarsed soovitused. Seega paberitööd tuleb juurde, ent piirivalve juhtimine ja rahastamine jääb koju.
Teiseks pannakse ette jagatud vastutuse põhimõte piiri valvamisel. See on olemuselt kõige vastuolulisem muudatus. Agentuurile antakse pädevus hinnata liikmesriikide võimekust, teha neile ettekirjutusi ning kriitilistes olukordades sekkuda või võtta piiri valvamine üle. Esimeses pooles ei ole midagi uut, ka täna hinnatakse liikmesriikide võimekust ning tehakse ettekirjutusi (seda kõike küll Schengeni hindamiste raames). Täiesti uudne on aga lubadus võtta juhtimine üle ning alustada liikmesriigi territooriumil tegevusi ilma selle nõusolekuta.
Kontrolliga välispiiril on tõsiseid probleeme, keegi ei eita. Ent on küsitav, kas taoline ravimeetod ka millegi vastu aitab? Kui vastuvõttev riik keeldub koostööst on igasugusel iseseisval piirivalvamisel kriips peal, olgu selleks siis õiguslik alus või mitte. Kuskil tuleb silduda ja maanduda, kuidagi tuleb varustus kohale korraldada, kuskilt tuleb saada pinnad staabile. Ilma vastuvõtja logistilise ning administratiivse toeta ei jõua kaugele.
Kolmanda olulise muudatusena suurendatakse uue asutuse koosseisu ning tagalat. Agentuurid töötab hetkel 300 põhikohaga ametnikku, neist enamik Varssavis asuvas peakontoris. Järgneval 5 aasta sees värvatakse täiendavad 700. Siinkohal tuleb eristada põhikohaga ametnikke ning piirivalvureid, keda lähetatakse liikmesriikide poolt ühisoperatsioonidele ning kiirreageerimisüksustesse. Lähetamine on tänase süsteemi peamiseks valupunktiks- kui on kriis, siis on reeglina kriis kõigil ning vaba jõudu napib.
Ettepanek näeb ette vähemalt 1500 mehe suuruse reservi loomise piiri- ja rannavalve üksusteks. Lisaks eraldi reservid väljasaatmiste tarbeks. Taoliste reservide olemasolu on loomulikult positiivne kõikide piiririikide vaatenurgast, ent võtmeküsimus on selles, et kust need mehed ja naised leitakse? Ettepaneku kohaselt on liikmesriikidel kohustus need ametnikud reservi nimetada oma koosseisust. See aga tähendab null-summa mängu. 1500 kohta ei looda reaalsuses juurde, vaid võetakse eriolukordades teistelt liikmesriikidelt ära. Kuidas sealjuures välispiiride valve tugevamaks muutub on iseküsimus, sest ükski piirivalveasutus ei hoia täna tööl sadu inimesi lihtsalt igaks juhuks.
Suur kriis vajab suuri muutusi.
Olukorras, kus miljonid liiguvad ning sisepiiridel kerkivad aiad, võinuks Euroopa Komisjon olla siiski oluliselt julgem. Miks mitte lajatada lauda ettepanek liikmesriikide piirivalvestruktuuride ühendamisest? Sellest, et piirivalvurid Schgengeni alas tuuakse ühe tervikliku juhtimise ning eelarve alla, tuleb uus käsuliin ning tööprotsessid standardiseeritakse. Ehk, et see uus asutus hakkaks reaalsuses valvama ja kontrolle teostama kõikjal Schengeni välispiiridel.
Sir Humphrey sõnavaras „julge“ (tõlkes hullumeelne) plaan. Ent mida on täna Euroopal kaotada? Erinevalt eurotsoonist puuduvad Schengeni ala puhul hoovad, millega kriisi korral reageerida. See on kogu tänast olukorda võimendanud, sest Brüsselis sise- ja peaministrite poolt kokkulepitu rakendamine sõltub 28 liikmesriigi suvast. Ja nii juhtubki, et sajad tuhanded ebaseaduslikud saabujad liiguvad välispiiri ületamisel edasi, ilma, et neid kontrollitaks või tehtaks nõutavaid kandeid süsteemidesse.
Vastasseis ühtsele piirivalvele seisneb peaasjalikult hirmus kaotada igasugune võimalus riiklikult suunata operatiivtegevusi piiril. Kelle korraldustele taoline asutus alluks? On mure, et hallid bürokraadid Brüsselis teevad rea lolle otsuseid, mis sisuliselt hävitavad igasuguse kontrolli piiril ning panevad riigid sundvalikute ette. Ja piir on riigi suveräänsuse tunnus, mis siis, et praktikas on kontrollidest omavahel loobutud ning enamik tegevusi välispiiril reguleeritud ELi õigusega.
Need mured ei ole alusetud. Tänane kriis on ilmekalt näidanud, kuivõrd vastandlikud on liikmesriikide huvid ning heitlikud poliitikad. Aga kriis on näidanud ka seda, et kui igaüks jätkab majandamist oma mätta otsast on tagajärjed veelgi halvemad, kaasnevad kontrollimatud rändevood ning vastastikune usaldus kaob. Schengeni toimimine sõltub paratamatult välispiirist ja selle valvamine ei ole enam kaugeltki ühe liikmesriigi siseasi.
Kuid hirme saab maandada. Näiteks juhtimismudeliga, mis erinevalt tavapärasest agentuurist oleks sõltumatum Euroopa Komisjonist ning annaks enam kontrolli liikmesriikidele. Võttes eeskuju Euroopa Keskpangast, leppida kokku, et poliitilisi suuniseid annavad uuele asutusele Schengeni ala siseministrid (võrdluseks eurogrupp) ning asutuse igapäevast tööd suunavad liikmesriikide piirivalveasutuste juhid (sarnaselt Euroopa Keskpanga nõukogu). Tasakaalustada Ida (roheline piir) ja Lõuna (merepiir) viisil, et asutuse juht ja asejuht oleks vastava piirkondade riikidest. Jne.
Ühtse Euroopa piirivalve loomine oleks rahaliidu ja Schengeni järel vaieldamatult kõige jõulisem samm eurointegratsiooni suunas. See võinuks olla Junckeri komisjoni kõige ambitsioonikam algatus – algatus mis naelutaks taas Euroopa kokku ning looks täiesti uue alguse sisejulgeoleku valdkonnas tehtavale koostööle. Olude sunnil valiti aga mugavam tee, kust varem või hiljem jõutakse ringiga tagasi.
(*) artikkel väljendab auori isiklikku seisukohta
Uku Särekanno töötas varasemalt siseministeeriumis korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhatajana ning esindas aastatel 2007-12 Eestit Brüsselis teemades, mis puudutasid migratsiooni, politseikoostööd ning terrorismivastast võitlust.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
