Ajalooline NATO Varssavi tippkohtumine on nüüd peetud ja laias laastus läks nii, nagu eelmisel nädalal ette näha võisime. NATO liikmete ühine hinnang siinsele julgeolekuolukorrale ja nende solidaarne valmisolek ühiselt reageerida on olnud muuhulgas ka Eesti valitsuse peamine eesmärk ja mingil määral on Varssavi otsused kindlasti ka meie valitsuste hea töö tulemus. Tihti on nii, et edusammud mingis hästi nähtavas valdkonnas jätavad varju väga olulised kitsaskohad mujal, mis samuti väga olulised on.
Nii on see ka seekord. Sellepärast me NATO tippkohtumisest täna enam ei kirjuta.
RIIGIETTEVÕTETE JUHTIMINE KÄIB RIIGILE ÜLE JÕU
Neljapäeval oli valitsuskabinetis laual pikalt vaidlusi põhjustanud riigiettevõtete juhtimise küsimus, mille oli konkreetseid ettepanekuid sisaldavaks Riigi osaluspoliitika valgeks raamatuks vorminud Rahandusministeerium. Olgu öeldud, et nimetatud valge raamat oli jätkuks rahandusministeeriumi poolt aasta eest esitletud Riigi osaluspoliitika rohelisele raamatule. Sellist põhjalikkust poliitiliste otsuste ettevalmistamisel on harva näha (teiseks erandiks on 20 aastat ettevalmistatud haldusreform) ja millal otsustamiseni jõutakse, ei tea keegi.
Seekord need otsused veel tehtud ei saanud.
Esiteks jäi rahandusministri kabinetti toodud valge raamat ja sealsed põhimõtted täies mahus valitsuse toetuseta. Üldiselt kiideti küll üllitis heaks, aga kaks teemat jäid seekord lõpuni vaidlemata ja nende juurde tullakse sügisel tagasi. Nendeks oli esmalt küsimus, kas riigettevõtete nõukogudesse võiksid kuuluda Riigikogu liikmed. Poliitikute või erakondadega seotud inimeste sobivuses riigiettevõtete nõukogudesse ei ole seega küsimust. Vaidluse põhjustas just Riigikogu liikmete võimalik kuulumine või mittekuulumine ja küsimus, kas siin võib tekkida huvide konflikt (kui Riigikogu liige nimetab ametisse ministri, kellest omakorda sõltub, kas üks või teine Riigikogu liige saab riigiettevõtte nõukogusse). Teise teemana jäi seekord lõpuni vaidlemata, kas riigiettevõtetel peaks olema täielik sponsorluse keeld või mitte. See debatt on jätkuks Tallinna Sadamas peetud vaidlusele, mis tegi lõpuks sealsest nõukogu esimehest Neinar Selist kriminaalkurjategija – soov täita EOK presidendivalimistel teda toetanud alaliitude juhtidele antud lubadusi Tallinna Sadama sponsorrahaga ja majandusminister Juhan Partsi vastuseis spordi toetamisele riigiettevõtte eelarvest kulmineerusid saatusliku hääletusega, mis Seli kolmes kohtuastmes lõpuks süüdi jättis.
Teiseks on valge raamatu ettepanekud oodatust lahjemad. Sisulistes küsimustes oli kabinetti jõudnud ettepanek jõuetum, kui kriitilisem avalikkus oleks oodanud – aga see peegeldas juba ministeeriumite vahel peetud läbirääkimistes tekkinud erimeelsusi, millest ei pääsetud ka kabinetinõupidamisel. Riigi omanikupoliitikas on 5 põhimõttelist teemat, millele valitsus peaks selget nägemust pakkuma:
- Ühe keskse omandusüksuse loomine
- Nõukogude liikmete määramise korra muutmine läbipaistvamaks
- Poliitilise ja ärilise juhtimise vahekord
- Nõukogude liikmete ja juhtide tasustamise põhimõtted
- Erakapitali kaasamine ja riigiettevõtete börsile viimine
Päris mitmel neist hoidub osaluspoliitika valge raamat selgetest tänast olukorda muutvatest seisukohtadest. Kõige suurem erinevus sellega, mida oodata oleks võinud, on just riigiettevõtete ühe üksuse alla toomisest loobumine.
Fooniks sellele teemale on toonase majandus- ja kommunikatsiooniministri nõuniku Erkki Raasukese töögrupi (liikmed Regina Raukas ja Antti Perli) 2013. aasta suvel tehtud aruteludokument, mis on väga oluliselt mõjutanud sel teemal peetavat debatti.
Riigiettevõtete nõukogude töö köögipoolega kursis olevad inimesed võtsid selle töögrupi ettepanekud vastu suure kergendusega – lõpuks ometi olid sõnastatud põhimõtted, millest lähtudes saaks nõukogudest midagi sellist, mida arenenuma ärikultuuuriga harjunud ettevõtetes normiks peetakse. See oligi nn Erkki Raasukese töögrupi peamine eesmärk – pakkuda välja lahendused, mis võimaldaksid riigiettevõtetes võimalikult selgelt ja läbipaistvalt rakendada kaasaegseid juhtimispõhimõtteid. Kui aga vaadata rahandusministeeriumi kava, mis neljapäeval valitsuses oli ja eriti sealseid peamisi vaidlusküsimusi, siis pigem kipub jääma mulje, et selle kava eesmärgiks oli “rahustada” avalikkust ja tegeleda meedia hambus olevate kitsaskohtade ühes või teises suunas peenhäälestamisega.
Kõige kesksemas küsimuses, milline peaks olema riigiettevõtete juhtimismudeli tipp välja nägema, oli ka rahandusministeeriumi nõustanud ekspertide grupp (seekord märksa laiapõhjalisem, kui algne Erkki Raasukese juhitud MKM-i töögrupp) kindel – osaluste valitsemise mudelit tuleb muuta ning osalused tuleb ühte valdusfirmasse kokku koondada. Paraku see ettepanek siiski lõppversiooni ei jõudnud. Otsustati jätkata nii, nagu seni.
Nagu tavaks on viimasel ajal saanud, siis eriarvamuste korral kas ei sünni tulemust valitsuses üldse (Kontrollikoda!) või siis sünnib mingisugune lahja segu, mis eesmärki ei täida.
Esialgset Erkki Raasukese töörühma ideestikku kannab paremini Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi transpordivaldkonna äriühingute konsolideerimise kava, mis samuti valitsuse päevakorras neljapäeval oli. Ja otse loomulikult ei jõudnud ka see kava nendesamade erimeelsuste tõttu otsuseni ning sügisel tuleb teemaga jätkata.
Tegelikult on Raasukese ettepanekud jõudnud 3 aastat settida ning pigem peaksime sealseid ideid edasi arendama, mitte nentima, et “muutusi ei ole vaja”. Need vahepealsed aastad ei ole just ka soosinud teema unustusehõlma vajumist, kui Tallinna Sadamas toimunu kohta väga ümbernurga väljenduda. Mõned mõtted, mida võiks veel hiljem toimunu valguses arvesse võtta:
- Riigiettevõtete nõukogus olemise aega tuleks piirata, et ettevõttest ei saaks samade nõukogu liikmete “kuningriiki”. Näiteks kuni 2 ametiaega (2×4 aastat) võiks kindlasti olla maksimum ja nõukogu liikmetest võiks alati vahetada pooled korraga, et ettevõtte juhtimises säiliks ajalooline ja äriline mälu. Samas toimuks ülioluline verevahetus.
- Nõukogude liikmete arv võiks olla piiratud. Optimaalne suurus võiks olla 4, kindlasti mitte üle 6.
- Riigifirmad peaksid oma tulemusi pidevalt ja avalikult raporteerima samamoodi nagu börsifirmad. Olgu nad siis börsil või mitte. Tegemist on avalike ettevõtetega ning jutt ärisaladustest on ettekääne, mille taha peita halvasti läbi mõeldud või otseselt erahuvides tehtud otsuseid.
- Riigifirmade börsile minek peaks samuti olema pigem reegel, kui erand. Tänane ettevaatlik keelepruuk valges raamatus lausa karjub, et midagi selles osas teha ei ole plaanis.
- Valitsemisüksus (mis peaks juhtimiskompetentsi tõstmise seisukohalt kindlasti olema) peaks olema selgelt äri toetava funktsiooniga, mitte ainult kontrollifunktsiooniga, nagu on meediapildis kõlama jäänud.
- Nõukogu liikmete määramise seisukohalt on tegelikult täiesti teisejärguline küsimus, kas tegu on poliitikutega või mitte. Seegi oli Erkki Raasukese töörühma raporti väga väärtuslik osa, et seal rõhutati vajadust avalikult ja selgelt panna nõukogu liikmeks saamise kriteeriumid paika ning seejärel viia läbi tasakaalustatud otsing (selgete protseduuridega, mis oleksid igas faasis läbipaistvad. Ka poliitik võib olla pädev ja sobiv nõukogus töötama, aga avalikkusele peab olema arusaadav, mille alusel ta sinna sai.
Kõike seda või veel selgemaid meetmeid valitsusest tulnud ei ole. “Seda tuleb põhjalikult arutada” on ammu omandanud tähenduse “ärme otsusta”. Ka riigiettevõtete töö ümberkorraldamisel on valitsus näidanud üles otsustamatust ja võimetust, mitte vastupidi. Mõned head nädalad haldusreformi ja riigireformi aluste sõnastamise tähe all ei ole koalitsiooni siiski põhimõtteliselt muutnud.
Lõppkokkuvõttes on see, kas tehtud otsustes on mingi tuum, ikkagi laiemalt praeguse valitsuse otsustusvõime ja ehk ka juhtimisstiili küsimus. Sellise raske ja vastumeelselt koos püsiva koalitsiooniga ei saagi ilmselt rakendada näiteks Juhan Partsi omaaegse valitsuse “asjade ärategemise” mentaliteeti, kuna see tooks koalitsioonisisestesse suhetesse kiiresti sellised konfliktid, mis viiksid koalitsiooni lagunemiseni. Ent kui partnerite peamiseks eesmärgiks on ikkagi koos püsida ja “võimule jääda” võibki jõuda paljudes küsimustes otsusteni, mille puhul tähelepanelik vaataja võib õigustatult küsida: “Aga kuhu otsus jäi?”.
Taavi Rõivas, keda tema välis- ja julgeolekupoliitilise fookuse eest võiks NATO tippkohtumise valguses tunnustada, on liiga paljudes siseriiklikult olulistes küsimustes käega löönud ja lasknud teemadel omas mahlas edasi loksuda. Kuni ilmse hapnemiseni.
Ja siis, sundseisus, pisut liiga hilja on sündinud otsus, mis hapuksläinud status quod sugugi ei mõjuta. Otsuse kaalukausile ei hüppa pärast pikka ootamist mitte elevant või känguru või mõni muu kerekam olevus, vaid pigem tühipaljas kirp.
SEAKATK: KIRP HÜPPAS SEAFARMI
Sel nädalal alustavad Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) ametnikud sõite mööda Eestit, sest juuli esimene nädal tõi taas avalikkusesse eelmise suve hittsõna “seakatk”. Juunikuu viimasel päeval teavitas VTA peadirektori kohusetäitja Olev Kalda, et Aafrika seakatku oht Eesti farmides aina suureneb. Päev varem oli seakatk leitud Leedu farmist, mõni päev varem Poolast. Need haiguspuhangud olid häiresignaaliks, et haigestumised võivad taas alata ka Eesti farmides.
Päev hiljem, 1. juulil oli esimene Eesti tõestatud katkujuhtum ühes Jõgevamaa farmis sündinud fakt. Tänaseks on neid juba rohkem.
Ei ole tänaseni teada, kuidas ülinakkav ja sigadele pea 100% tõenäosusega surmaga lõppev Aafrika seakatk täpselt levib, aga leviku sesoonsus viitab, et bioloog Nikolai Laanetu hüpotees katku levikust muuhulgas putukatega (lennuvõimelisematega kui kirp) või muude raipesööjatega võib paika pidada. See teadmatus ühelt poolt ja teiselt poolt võimalus, et levikukanaliks on midagi seevõrd kontrollimatut, teeb seakatkuga võitlemise väga keeruliseks.
Eesti metssigade seas on seakatk laialt levinud ning peamiseks meetmeks selle vastu on metssigade arvukuse kiire kahandamine intensiivse jahipidamise teel. Kes arvab, et see on lihtsasti ja käsu korras tehtav, pole ilmselt metsas käinud, eriti sellistes kohtades, kus metssiga elada tavatseb. Sellegipoolest on möödunud talvel kütitud rekordiline arv metssigu ning taudirohkemates kohtades on nende arvukus viidudki juba väga madalale. Soovitavaks piiriks peetakse 1,5 isendit 1000 ha kohta, selle taseme juures võiks loota katku vaikset (ja aeglast) iseeneslikku hääbumist looduses. Enne katku jõudmist Eestisse oli metssigade arvukus suures osas Eestist väga kõrge ning vaatamata sellele, et 2015/2016 küttimishooajal kütiti Eestis rekrodilised 32 000 metssiga, selleks muudeti oluliselt jahiseadust.
Ehkki riiklik loomatauditõrje komisjon moodustati 31. juulil 2014. aastal peale sigade Aafrika katku diagnoosimist metssigadel Põhja-Lätis, võib öelda, et Eesti ei olnud katku siiajõudmiseks valmis ning otsused, millega meie seakasvatust katku levikust tulenevate mõjude eest kaitsta, rakendati kohmakalt ja hilinemisega. See on tagantjärele tarkuse musternäide, aga metssigade lausküttimisega oleks pidanud kindlasti alustama ennetavalt ehk juba 2014/2015 jahihooajal.
Nüüd peaks edasiste sammude sisuks olema seakatkust (mis lähiajal ei kao Eestist kuhugi) tulenevate kahjulike mõjude vähendamine Eesti põllumajandussektorile. Kahjulikud mõjud ei tulene sugugi katkutunnustega või katkuohus sigade sundtapmisest ja -põletamisest. Seoses sigade Aafrika katku leidudega hukati Eestis Veterinaar- ja Toiduameti andmetel 21. juulist kuni 22. septembrini möödunud aastal 22 115 kodusiga, mis on enam-vähem samas suurusjärgus 2-3 nädala sigade tapmisega lihakäitlemisettevõtetes.
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) andmetel peeti 2015. aasta 1. mai seisuga Eestis 363 596 siga, käesoleva aasta 1. maiks on sigade arv langenud 291 039 loomani. Vähenemine selle ajaga 72 557 siga ehk -20%. Paar päeva tagasi ütles VTA, et praegu tegutsevaid ettevõtteid/majapidamisi, kus sigu peetakse on 222: kuni 100 siga on 143 farmis ja üle 1000 sea on 52 farmis.
Põhjalikku ülevaadet seakatku mõjust Eesti seakasvatussektorile ja selle sidussektoritele saab lugeda siit. Ilmneb, et otsene kahju polegi nii oluline. Suurema mõjuga on seakatkust tulenevad kauplemispiirangud (Venemaa kehtestas Euroopa Liidust seakatku tõttu sealiha sisseveopiirangu juba 2014. aasta veebruaris, enne katkuleide Baltikumis ja enne EL põllumajandussanktsioone), seakatku ohutsoonide vahelise kauplemise keelust, bioohutusnõuete täitmise otsestest kuludest ning sealiha hinnalangusest tulenevad mõjud.
Sama Konjunktuuriinstituudi uuring (vt lk 59) toob välja ka selle, et taas oli Eesti valitsus ja ennekõike Maaeluministeerium katkuohule reageerimisel aeglane ja kohmakas, vajalikud otsused sündisid hilinemisega. Uuringus osalenud sealihasektoriga seotud vastajad leidsid, et:
- ohutunnetus jäi hiljaks, metssigade arvukust oleks tulnud hakata piirama palju varem, olukorda ei osatud adekvaatselt hinnata.
- ametkondade olid ebakompetentsed, koostöö puudus, üksteisele näidati näpuga. Tootjaid ei kuulatud, kui nad rääkisid vajalikest meetmetest ammu
- raha, mis praegu läks kahjude kompenseerimisele, oleks tulnud kulutada bioohutusnõuete täitmiseks ja metssigade populatsiooni vähendamiseks
- seakasvatajad ei saanud õigeaegselt vajalikku infot, kui seakatk kodusigadeni jõudis, siis selle asemel, et väiketootjaid nõustada, hakati neid otsustavalt survestama, et nad päevapealt sigade pidamise lõpetaksid.
Millised kiired sammud võiks regionaalpoliitiliselt olulist sektorit veel tõhusamalt aidata? Esimene soovitus, et säilitada seapidamine Eestis on … oluliselt piirata seapidamist Eestis. Nimelt tuleks väikemajapidamistelt sead riiklikult kokku osta, mis vähendaks vähemaks statistilist riski, et ka suuremad farmid satuvad piirangute alla. Seakasvatussektorile kõige kahjulikum on, kui mõnest väikefarmist, mis asub suurfarmi lähistel, leitakse katk ja suurfarm satub nn 3. piirangutsooni, mis seab väga karmid kauplemispiirangud.
Just kauplemispiirangud ongi majanduslikult hetkel kõige kahjulikuma mõjuga, kuna takistavad toodangu realiseerimist ja viivad hinnad alla. Samas on tsoonide kehtestamine reguleeritud Euroopa Liidu tasemel ning kahjustab ka neid farme, kus bioohutus on tagatud. Tsoonide kehtestamise määruse muutmist ootavad sealihatootjad või siis vähemalt seda, et kauplemispiirangute kehtestamisest tulenevad kahjud hüvitataks. Lisaks on vajalikud ka kiired ja erakorralised toetusmeetmed, et säilitada põhikarja emiseid.
Seakatkupuhang on suurepärane näide probleemist, mis eeldab valitsuselt võimalikult kiiret reageerimist ja otsustavust. Paraku läks ka siin kõvasti aega enne, kui jõuti õigete lahendusteni ning neidki on rakendatud pehmelt öeldes ettevaatlikult.
BREXITI JÄRELKAJA: ELEVANDI JÄTKUVAD PINGUTUSED KIRBUKS SAAMISEKS
Briti valijatel jaanilaupäeval otsustavusest puudu ei jäänud, aga nüüdseks on ilmne häda sellele otsusele elluviijate leidmisega. Konservatiivide partei enesepuhastus pärast populistlikel kaalutlustel läbimõtlematult esile kutsutud referendumit on muljetavaldav. Laias laastus võib tänaseks öelda, et pildil pole enam ühtegi liidrit kummaltki kampaaniapoolelt. Siseminister Theresa May, kes on hetkel selge favoriit konservatiivide juhtkohale, oli referendumi kampaania ajal tagaplaanil (Euroopa Liitu jääda soovijate ridades). Teiseks lõppvooru jõudnud juhikandidaadiks sai Andrea Leadsom, kes edestas Boris Johnsoni kukutanud justiitsministrit Michael Gove’i parlamendiliikmete hääletusel selgelt. Nüüd läheb otsustamine partei lihtliikmete kätte ja britid saavad endale üle 26 aasta taas suure tõenäosusega naispeaministri.
Michael Gove oli õnnetu mees, kes David Cameroni lähedase sõbrana reetis ta, asudes koos Boris Johnsoniga vedama lahkujate kampaaniat. Pärast võitu oli just tema see, kes omakorda reetis ka Boris Johnsoni, välistades tema saamise uueks peaministriks. Kui nende sammude taga oli siiras soov ise peaministriks saada, siis sellest mõttest tuli tal nüüd suu puhtaks pühkida.
Juba on üha selgemalt ka näha, missugused on Brexiti mõju Ühekuningriigi positsioonile Euroopas ja maailmas. Otsesed majanduslikud mõjud pole veel lõpuni avaldunud, aga muutunud on emotsionaalne foon ja usaldus Briti majanduse suhtes. Välisinvestorite esimene ehmatus on kaasa toonud selle, et mitmed kinnisvarainvesteeringuid vahendavad fondid on olnud sunnitud oma tegevuse külmutama, et vältida investorite tormijooksu oma osaluste välja võtmiseks. Külmutamine on muidugi ajutine lahendus. Mitmed Euroopa riigid on juba astunud samme, et Ühendkuningriigist lahkuda soovivaid ettevõtteid enda territooriumile meelitada.
Euroopa Liit on pärast algseid võbelusi olnud tasakaalukas, juhtides tähelepanu, et Suurbritannia on endiselt Euroopa Liidu riik ja nad osalevad otsustes, kuni on liikmed. Euroopa Liidu lepingu artikkel 50 käivitamiseks anti brittidele Angela Merkeli armuliku suu läbi aega. Enne lahkumise käivitumist on britid ju formaalselt nagu iga teine EL liikmesriik, kes osaleb EL otsuste tegemises. Ent vähemalt esimesed praktilised kogemused brittide osalemisega EL otsuste tegemises näitavad, et vaatamata igal sammul rõhutamisele, et ELi täieõiguslikud liikmed ollakse kuni sellest lahkumiseni, osaleb ÜK otsustamises vaid “poole vinnaga” kui sedagi. Nõukogudes osalevad poliitikute asemel diplomaadid. See aga tähendab Euroopa Liidu masinavärgis, et suurtes ja tulevikkuvaatavates otsustes britid enam kaasa rääkida ei saa. Teiselt poolt tähendab ka seda, et britid ise võtavad väga ettevaatlikke positsioone suuremate EL algatuste suhtes, tõmbudes tagasi oma varasematelt julgetelt positsioonidelt.
Kui enne võis brittide suhtes kriitiline olla, kuna oma referendumijutuga kahandasid nad enda poliitilist mõjukust Euroopas, siis nüüd pole sellest mõjukusest enam midagi alles. Lähikuudel maadleb Ühendkuningriik liidrikriisis ning tegeleb küsimusega, kes, millal ja mil moel peaks käivitama Euroopa Liidust praktilise lahkumise protsessi ehk kutsuma ametlikult ellu artikli 50. See pole just platvorm, millele ehitada tugevat positsiooni rahvusvahelistes suhetes. Kaasa ei aita ka see, et lähiaastatel tuleb kümnete riikidega hakata pidama kahepoolseid kaubandusläbirääkimisi, sest seni on kaubanduskokkulepped olnud Euroopa Liidu päevuses.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
