“IGAV“ NATO TIPPKOHTUMINE

Sel reedel ja laupäeval toimub Varssavis Eesti seisukohalt viimase paari aasta julgeolekualane tippsündmus – NATO tippkohtumine. Keerulisi ja omavahel läbipõimunud teemasid on maailma suurima kaitsealliansi jaoks laual ohtralt:

  • Suhted Venemaaga ning Ukraina konflikt
  • Kollektiivkaitse tugevdamine, eriti Ida-Euroopas
  • Euroopat ümbritsev kriisivöönd – jätkuv Afganistani sõda, islamistlikud konfliktid Liibüast-Iraagini, Lähis-Ida konfliktidest lähtuv terrorioht
  • Kes NATO eest maksab? USA domineeriv roll vs Euroopa liitlaste rahaline panus kaitsevõimekuse tõstmisse
  • Koostöö Euroopa Liiduga ja Brexiti mõjud
  • Edasine laienemispoliitika. Kas Montenegro liitumise järel jääb NATO uks lahti Makedooniale, Bosniale, Gruusiale?
  • Tuumaheidutuse lähitulevik, integratsioon konventsionaalse heidutusega

Eestil pole põhjust tippkohtumise eel närviliselt küüsi närida, sest kõik olulised otsused on sisuliselt juba tehtud ning ka põhjalikult ette kommunikeeritud. Kui veel 2014. a. jaanuaris naerdi kaitseminister Reinsalu USA tankide Eestisse igatsemise eest välja, siis Varssavis otsustab NATO paigutada Balti riikidesse ja Poola neli pataljoni, ehk umbes 4000 meest koost tehnikaga.  Iga riik saab ühe pataljoni ning neid hakkavad juhtima USA, Kanada, Ühendkuningriik ja Saksamaa. Lisaks piiratud suurusega roteeritavate heidutusüksuste paigutamisele alliansi idapiiri riikidesse suurendab USA oma kohalolekut Euroopas tervikuna. 2017. a. lõpuks plaanib Washington tõsta oma püsivalt Euroopas paiknevate üksuste hulga kahelt mehhaniseeritud brigaadilt kolmele (brigaadis tüüpiliselt umbes 4500 sõdurit). Ka Balkani suunal on langetatud põhimõtteline otsus luua  Bukaresti juhtimisel püsivalt Rumeenias paiknev NATO rahvusvaheline brigaad.

NATO tippkohtumise otsused on vaadeldavad mitme samasuguse reas, kus ennekõike ameeriklaste juhtimisel on suurendatud sõjalis-poliitilist tähelepanu Balti riikidele ja Poolale. 2014. aastal kuulutas ka Eestit selle kampaania käigus hiljem väisanud USA president Obama välja European Reassurance Initiative’i ehk Euroopa liitlaste julgeolekut taaskinnitava poliitikaprogrammi. See kaeti ka rahaga, 2015. aastal panustas Obama sinna 985 miljonit dollarit, millele lisandus käesoleva aasta eelarvest 789 miljonit dollarit. Seda võis pidada kannapöördeks – Venemaaga suhete taasalustamisele (restart) pühendatud Obama esimene valitsusaeg, millega kaasnes USA sõjalise eelarve kokkutõmbamine ja militaarkulutuste ja tehnika vähendamine Euroopas (et Hiina tasakaalustamiseks see Aasiasse suunata), oli asendunud Venemaa ja selle kavatsuste suhtes realistlikuma poliitikaga. 2017. aastaks on Obama Kongressilt küsimas selle poliitika jaoks 3,4 miljardit dollarit – see lähebki raua eelpositsioneerimisele Euroopas (et seda siis vajadusel kiiremini konfliktipiirkonda siirata), liitlaste väljaõppeks ja infrastruktuuri investeeringuteks.

2014. aastal käivitas USA Euroopa väejuhatus operatsiooni Atlantic Resolve, mis toetas seda Obama poliitikat. Ka Eesti on saanud end tunda julgemalt – sest juba paar aastat on siin olnud ameeriklaste roteeruvad kompaniid ja Eesti on saanud suuremat tähelepanu erinevate USA väeliikide spetsialistidelt…  

Ka NATO on viimase paari aasta jooksul läbi tegevuskavade ja planeerimise kasvatanud oma sisulist suutlikkust idapiiril ühist tahet demonstreerida.

Optimistlik vaade tippkohtumisele oleks siiski, et selles kinnitatavad otsused alliansi idatiiva julgeoleku kasvatamisele on põhimõttelised, mitte ainult taas üks reaktsioon Venemaa rahvusvaheliste suhete õiguslikku raamistikku ja geopoliitilist tasakaalu murdvatele sammudele. Et need on lõpuks sedalaadi, mida võiks pidada Venemaa järgmisi võimalikke samme ennetavaiks ja heidutavaiks.

Venemaa mängud

Skeptilisem vaade tippkohtumisele on aga see, et NATO ja USA Ida-Euroopa suunalised sammud on taas kõigest üks reaktsioon Venemaa juba mitmeid aastaid kasvavale agressiivsusele ja sõjalisele aktiivsusele oma läänepiiril ning Lähis-Idas. Venemaa teeb väikese pingutuse ja kuluga samme, mis NATOt ja selle juhtriike häirivad ja meie reageerime – ent sellises mängus jääme kogu aeg sammu võrra maha. Sellises loogikas on mõnevõrra mõistetavad osade Euroopa poliitikute katsed leida võimalust suureks nihkeks suhetes Venemaaga, mis ei nõuaks olukorra pikaajalise stabiliseerimise nimel piirivööndi aina kasvavat relvastamist. Ent enamasti on probleem selles, et kui mõni lääne poliitik otsib strateegiaid, mis justkui võimaldaksid võita erinevatel osapooltel, siis Venemaa strateegilist mõtlemist raamistab null-summa-mäng. Seetõttu tähendab venelaste jaoks mõjujõu vähenemine piiriäärsetes regioonides alati ainult seda –  mõjujõu vähenemist ja see on ääretult mittesoovitav tagajärg.

Kui NATO eelseisva tippkohtumise otsused on sisuliselt juba tehtud, siis huvitavamad arengud on viimastel nädalatel toimunud Venemaa retoorikas ja välissuhtluses, mis on osalt ka tippkohtumise õhkkonna mõjutamisele suunatud.

Moskva on järsult soojendanud suhteid Türgiga. Ehkki suhete normaliseerimise avalik initsiatiiv tuli Türgilt, kui Erdogan saatis Putinile kirjaliku vabanduse Türgi poolt alla tulistatud Vene lennuki meeskonna perekondadele, siis kindlasti polnud tegu vaid ühepoolse huviga. Venemaa vastas kaks päeva hiljem enda kodanikele Türgisse reisimisele kehtestatud piirangute tühistamisega. Türgi jaoks on majandussuhete sulatamise kõrval eeskätt oluline julgeolekuteema. Türgi ei soovi vaenulikku Venemaad, mis soodustaks Iraani jõulist esiletõusu regioonis ning iga hinna eest soovib Türgi vältida ka Moskva otsest toetust Süürias sõdivatele kurdidele ja veel hullema variandina Türgis tegutseva kurdi separatistliku PKK liikumise muutumist Vene käpikuks.  

Moskvalgi pole enam põhjust Süürias endise teravusega Türgile vastanduda.  Assadi režiim on vahetu kokkuvarisemise eest kaitstud ning Venemaa on saavutanud järsult suurema rolli Lähis-Idas, millega peab arvestama ka Washington.  Kui konjunktuur nõuab, siis võib Venemaa asuda Türgiga Süürias ISISe vastasele koostööle ja vajadusel Süüria kurde nende relvastamise asemel ka pisut pommitada. Venemaa osalus Süürias on üsna paindlik, seda on võimalik karmoškana kiiresti kokku suruda ning vajadusel taas laiendada.

Suhete soojendamine Türgiga on ka väärt propagandasõnum Putinisse sõbralikumalt suhtuvatele lääneriikidele, et Venemaa ei soovi NATOga pingeid edasi eskaleerida, et ta suudab oma NATO liikmetest naabritega normaalseid suhteid arendada. See omakorda annab kütust Euroopa Liidu ja NATO sees kõlavale kriitikale, mis ei kiida heaks alaliste vägede paigutamist Ida-Euroopasse.  

Sama eesmärki on kandnud ka teised Moskva-sõbralikuma näo demonstreerimise sammud. Putini reedene visiit Soome sisaldas küll endiselt NATO (pingeid eskaleeriva) tegevuse suhtes kriitilist retoorikat, kuid visiit ise on märk, et Moskva suhtes sõbralikemate naabritega suheldakse normaalselt. Ka Brexiti teemal on Putin väljendanud väljapeetud seisukohti ning on ELi ja Ühendkungriigi parastamist vältinud.

NATO idadilemma

Putini suhete normaliseerimise retoorika leiab Euroopas kahtlemata tänulikke kuulajaid. Värskeim ja kaalukaim hääl Venemaaga suhete parandamise toetuseks on Saksa välisminister Frank-Walter Steinmeier, kes rõhutas vajadust lõpetada NATO õppustega pidev „sõjaõhutamine“ idatiival, ehk andes sellega justkui mõista, et pingete eskaleerija võib olla  ka NATO ise.

Taoline seisukoht pole siiski meie õnneks veel ei ametlik Saksa valitsuse joon, USA praeguse administratsiooni seisukoht, ega ka valdav positsioon NATOs ja Euroopa Liidus. Selle kinnituseks oli kasvõi Euroopa Liidu Venemaa-vastaste sanktsioonide pikendamine eelmisel nädalal. On selge, et sõjaliste pingete eskaleerimist  läänega alustas ikkagi Moskva. Gruusia ja Ukraina invasioone ei provotseerinud lääneriigid, ehkki Moskva seda loomulikult väita üritab. NATO praegune idatiiva tugevdamine on reaktsioon neile agressioonidele ning jätkuvale õppuste tulevärgile. Venemaa „rahusõnumi“ õõnsusest kirjutas tabavalt Jüri Luik.

Kuid Steinmeieri eeskätt sisepublikule suunatud seisukohad peegeldavad siiski laiemat ja täiesti adekvaatset NATOs valitsevat dilemmat. Küsimus on, kuidas leida balanssi liidu idatiiva, ehk Balti riikide ja Poola, turvamise ja pingete eskaleerimise vahel ajal, mil maailmas on paljude meie lääneliitlaste arvates vahetumaid julgeolekuohte — Lähis-Ida laiemalt, Süüria ja ISIS? Julgeolekusuhted on alati vähemalt kahepoolsed ning ühe poole sammule järgneb teise poole reaktsioon. Ehkki NATO ei soovi Venemaad rünnata, ega näha Venemaad enda vaenlasena, siis Putini režiim USAd ja NATOt enda vaenlasena näeb. Isegi kui Putini lähikond tegelikult ei arva, et NATO on sisimas venevaenulik, siis teeb ta kõik selleks, et maalida siseriiklikult NATOst pilt kui ohtlikust agressorist, mis ainult varitseb hetke, et Venemaa põlvili suruda. Putinile on hirm NATO ees kasulik tööriist võimul püsimiseks.

Ent meeldib meile või mitte, eristab ka suur osa NATO idatiiva julgeoleku sõjalisse tagamisse skeptiliselt suhtuvaid lääne geostrateegilisi mõtlejaid NATO liikmeid mitteliikmetest. Teisisõnu, kui ka John Mearsheimer, Stephen M. Walt kui Henry Kissinger on sisuliselt võtnud positsiooni, et Ukraina konflikt on lääne enda poolt provotseeritud, et tegemist on põhimõttelise Venemaa mõjusfääriga, ning Venemaa pidi takistama Ukrainat läände kaldumise eest, ei tähenda see USA realistide koolkonnas Balti riikidele käega löömist. Ent selle hoiaku nüansseeritumaid aspekte jagavad ka paljud teised nii siin- kui sealpool ookeani – et Euroopa kaitsmine peab olema esmajärjekorras eurooplaste asi ning et vaatamata kisale-kärale ei ole Venemaa maailma julgeolekuprobleemide edetabeli tipus ja on võrreldav pigem jalgpallihuligaaniga platsi ääres, mitte aga väljakumängijaga. Oluline on lisada, et tänane USA administratsioon ning Hillary Clintoni võidu korral ka järgmine seda ülimalt enesessetõmbunud ja Venemaale väga palju tegutsemisvabadust andvat strateegiat siiski ei jaga.

USA juhtimisel on NATO hetkel jõudnud arusaamisele, et Venemaa agressiivsetele sammudele tuleb reageerida ning Moskvale näidata, et Balti riikide kaitsmist tõepoolest tõsiselt võetakse. See on julgeolekuliidu kestmise eeldus – et tegelikult on iga selle liikme julgeolek ühine mure. Isegi Steinmeier kinnitab, et rahu Euroopas on võimalik olnud seetõttu, et iga panustaja on loobunud absoluutsest suveräänsusest jagatud vastutuse kasuks.  NATO alaliste pataljonide paigutamine Baltikumi on just sellline samm. Eesti on loobunud absoluutsest suveräänsusest oma territooriumil,  ent teostab oma julgeolekut läbi jagatud vastutuse liitlastega, kuhu igaüks peab andma oma jõukohase panuse Samas on ka pistrikest USA ja liitlaste kaitseplaneerijatele selge, et Ameerika tankid teisel pool Narva jõge on Moskva jaoks suur ärritaja ja hea propagandarelv. Kerge südamega neid siia ei paigutata, kuid Balti riigid  on NATO liikmed ja ka meie eksistentsiaalsete muredega tuleb arvestada.

Lootus, et see on esimene samm peatsest seitsme brigaadi paigutamisest Baltikumi (RAND Corporation’i analüüsi hinnangul vajalik hulk vägesid, et tõrjuda Venemaa katset Balti riigid kiiresti vallutada), on muidugi täiesti ebareaalne. Oleks ülimalt naiivne arvata, et taolise vägede hulga saabumise järel võiksime kergendatult hingata ja tõdeda, et nüüd on meie julgeolek lõplikult kindlustatud. Iga uus vägede suurendamine meie regioonis tingib jõulise reaktsiooni Moskvast ning tõenäoliselt veelgi enam ja veelgi suuremaid õppusi Vene läänepiiril. Tegu on tüüpilise võidurelvastumise spiraaliga ning Külma Sõja ajal pidurdas seda vaid vastastikune tuumaheidutus, ehk MAD (Mutually Assured Destruction) doktriin. Nii on see tegelikult ka tänasel päeval. Baltikumi julgeolekut ei garanteeriks ka mitte tuhatkond ameerika sõdurit Eesti pinnal , vaid NATO ühtsus ja usutavus tervikuna, mille osa on endiselt ka tuumaheidutus.

Kuivõrd Venemaa on oma kaitsedoktriini osana pidevalt rõhutamas valmisolekut kasutada tuumarelva, sealhulgas esimesena ka konventsionaalse (ehk mitte-tuuma-) konflikti korral, on tuumaheidutuse teema pärast 25 aastat oma tuumapositsioonide järkjärgulist kokkutõmbamist taas NATO päevakorras. Möödunud aasta 8. oktoobri NATO kaitseministrite kohtumisel tegid USA kaitseminister Ash Carter ja ÜK saadik NATO juures Adam Thomson mõlemad avaldusi, milles viidati vajadusele kaaluda NATOs traditsioonilise heidutuse ja tuumaheidutuse integreerimiseks täiendavaid samme. Viimastel aastatel on ka NATO riigid viinud läbi tuumalöögi õppusi, kus on osalenud ka näiteks Poola õhuvägi. Mitte kellelegi Euroopas ei meeldi midagi kuulda tuumaheidutusest, ent see teema on tagasi laual.

Eesti huvid

Isegi kui Steinmeieri positsioone ei toeta NATOs enamus juhtriike, siis liigset pingete eskaleerimist Venemaaga ei soovi keegi. Steinmeierlik arvamus, et Ida-Euroopa riigid on tänamatud probleemitekitajad, kes suhtuvad Venemaasse paranoiliselt ja valavad oma venevaenuliku retoorikaga ise õli tulle, on Euroopas laialt levinud. Miks peaks Ida-Euroopale laiendama kulukat ja riskantset julgeolekusolidaarsust, kui need samad riigid käituvad tänamatult põgenikekriisis ja ei näita üles solidaarsuseraasugi? (Siin tuleb teha reservatsioon ja öelda, et “Ida-Euroopa”ei ole selles kontekstis enam täpne määratlus – finantskriis näiteks aitas Eestit ja Baltikumi Saksamaale kõvasti lähendada meie kattuvate seisukohtade tõttu võlakriisi lahendamises ja eurotsooni juhtimises).

Balti riikide ülesanne on NATO kontekstis näidata praktilist tahet enda kaitsevõime tugevdamiseks ning nõuda mõistlikus mahus NATO üksute ja relvastuse paigutamist enda regiooni.  Euroopa Liidus on julgeoleku seisukohalt arukas käituda nii, et meie solidaarsust võetakse Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikide poolt tõsiselt. See suurendab solidaarsusevalmidust meie suhtes nii ELis kui NATOs. Brexiti tõttu on ELis meie Vene murede mõistjaid niigi ühe suure riigi võrra vähem ning Poola praegune valitsus solidaarsusega ei hiilga.

Teine ülesanne on meil veel — ilma pingeid eskaleerimata enda muresid ja teemasid pidevalt siiski pildil hoida. Kuna Putin on lühiajalises plaanis nii Ukrainas kui Süürias saavutanud kõik vajaliku, on ta alustanud “de-eskaleerimise projekti”. See, koos kasvava murega terrorismi pärast ainult suurendab nende arvajate hulka, kes ei pea Ida-Euroopa julgeolekuprobleeme oluliseks. Meie kaitse- ja välispoliitika eestvedajate töö ei lähe pärast Varssavi tippkohtumist lihtsamaks.

Eesti välisesinduste trimmiminine jäi ära

Neljapäeval arutas valitsuskabinet saatkondade võrgustiku reformi (loe: koomaletõmbamist). Mitu aastat ette valmistatud ja analüüsitud saatkondade vähendamise plaan tipnes väikese purtsatusega ehk hiljuti avatud Brasiilia saatkonna sulgemisega. Teised muudatused ei ole märkimist väärt. Ja hea ongi. Praegusel keerulisel ajal oleks hullumeelsus EL ja NATO esindusi sulgeda, paljuski just neil julgeolekupoliitilistel põhjustel, millest just kirjutasime. Tegelikult on muidugi vale kogu arutelu fookus, täna ei peaks me selles valdkonnas arutama kärpimist vaid suutlikkuse tugevdamist. Segastel ja keerulistel aegadel ei ole status quo hoidmine lahendus. Enamusse saatkondadesse jääb meil ikka vaid paar diplomaati (või vähem), jõudu tuleb juurde panna vähemalt Saksamaal, Pariisis, Ühendkuningriigis ja USAs aga ka mujal. Sama lugu on sisejulgeolekuga.

Muidugi ei pea tähendama välis- ja julgeolekupoliitikasse panustamise kasv tingimata inimeste arvu saatkondades – algama peaks see sellest, et välispoliitikaga tegelevad poliitikud tegutseksid koordineeritumalt ja tulemuslikumalt. Lisaks ametisolevale valitsusele on Eestis hulk poliitikuid, nende hulgas endisi pea-, välis- ja kaitseministreid, kelle kontaktibaas ja igapäevane suhtlemine Euroopa tipptaseme otsustajatega paremal ja vasakul pool poliitilist keskvälja on potentsiaalselt meie tublide diplomaatide panust kordades võimendav ressurss. Kõikides poliitikavaldkondades võrdne mahalihvimine, mida me finantskriisist alates tegelikult oleme muidu tubli kärpepoliitikaga näinud, ei toimi juba ammu. Vaja on kulutusi ümber jagada vastavalt muutunud prioriteetidele. Selles peaks seisnema poliiitika, mitte kantslerite omavahelises tabelarvutuses.


BRITI POLIITIKA KEEB BREXITI KATLAS

Brexiti referendumile järgnenud Briti sisepoliitiline möll jõudis eelmise nädala lõpul  keemispunkti. Neljapäeva hommikul lõhkas üllatusgranaadi Michael Gove, justiitsminister ning Leave kampaania teine mees, kes teatas, et ehkki ta „tegi peaaegu kõik, et seda vältida“, on ta siiski sunnitud kandideerima konservatiivide parteijuhiks ja seda hoolimata varasematest kategoorilistest eitustest ning lubadustest toetada Boris Johnsonit. Gove’i hinnagul ei saanud ta Johnsonit toetada, sest ta ei saaks olla kindel, et Johnsonis on piisavalt juhti, kes juhib Ühendkungriigi kindlalt EList välja ja ei tee liigseid järeleandmisi. Vaid paar tundi hiljem lõhkas jätkuüllatuspommi Boris Johnson, kes teatas, et kujunenud olukorras ei kavatse ta tooride etteotsa ja peaministriks kandideerida.

Talle ei jäänud muid valikuid. Johnsoni tulised toetajad tõlgendasid Gove’i käiku üheselt noa selga löömise ja reetmisena. Johnsoni jaoks oli kiiresti selge, et Gove’i kandidatuur tõmbab tema favoriidistaatusele joone peale ning kustutab tõenäoliselt tema võimaluse pääseda konservatiivide sisevalmistel finaali, ehk kahe viimase kandidaadi hulka. Gove’i käik toimibki pigem Johnsoni šansside kustutamisena, mitte Gove’ile endale tugeva võiduvõimaluse andmisena. Selgeks favoriidiks tõuseb hoopis pikaajaline siseminister Theresa May. May oli referendumi eel leige remain-kampaania toetaja, kuid püsis piisavalt varjus, et mõjuda nüüd lepitava kandidaadina mõlemale poolele.

Võimalik ELiga kompromissi ja vahetee otsimine sai igal juhul tugeva hoobi. Nii May, Gove kui ülejäänud väiksemad kandidaadid on üheselt kinnitanud, et Brexit on otsustatud ning mingit suurt kompromissi otsima ei minda. Varem või hiljem tüürib tooride uus juhtkond Ühendkuningriigi koos ELi liikmelisusega välja ka siseturult, sest, nagu EL liidrid rõhutasid, koosneb siseturg neljast vabadusest ning isikute vaba liikumine on selle lahutamatu osa.

Konservatiivide siseheitluste varju jäi viimasel paaril päeval isegi usalduskriis leiboristide ridades. Parteijuht Jeremy Corbyni positsioon on muutunud nõrgast ülihapraks pärast seda, kui suur osa Corbyni varikabinetist tagasi astus ning  leiborite parlamendiliikmed avaldasid teisipäeval Corbynile ülekaalukalt umbusaldust.  Ehkki umbusaldushääletus polnud siduv, on Corbyni lahkumine ilmselt siiki vaid aja küsimus. Leiborite hirmuunenägu number üks on hetkel uue konservatiivide liidri poolt esimesel võimalusel esile kutsutavad valimised, millele tuleks minna Corbyni juhtimisel. Hävinguoht oleks suur. Mõlemad — nii May kui Gove — on siiski kinnitanud, et uusi valimisi ei soovita enne kui alles 2020, ehkki see võiks konservatiividele hetkel kasulik olla. See tundub tark tegu, sest Tööpartei küll kaotaks, aga praegusel segasel ajal on suur risk, et UKIPil ei saa olema pärast valimisi vaid üks parlamendisaadik. Positiivse järelmina (Ühendkuningriigile, mitte niivõrd tooridele) teeksid senisest arvatavasti parema tulemuse ka tuliselt ELi jäämist toetavad Liberaalsed Demokraadid.

HISPAANIA VETO ŠOTIMAA ELI JÄÄMISELE

Inglise poliitilise segaduse taustal on EL-i jäämist ülekaalukalt toetanud Šotimaa juhtivad poliitikud võtnud teravalt sõna EL-st sunniviisilise väljatõstmise vastu. Lauale on pandud nii Inglismaast sõltumatult EL-i allesjäämine kui ka uue iseseisvusreferendumiga ÜK-st lahkulöömine. Ettenähtavalt on Šotimaa ELi üksinda allesjäämise vastu lubanud vetoõigust rakendada Hispaania, aga ka Prantsuse peaministrid. Kataloonia iseseisvumist või ka lihtsalt suveräänset välissuhtlust vastustav Hispaania näeb Šotimaad üheselt ÜK subjektina. Olukorras, kus ÜK lahkumist nähakse sisuliselt kindlana ja Šotimaal ollakse täpselt sama veendunud ELi kuulumise soovis, mõjub Hispaania ja Prantsusmaa jäik seisukohavõtt ilmselt hoopis nende kavatsustele vastupidiselt. Kui nende eesmärk on hoida ÜK ühtsena ehk mitte anda šotlastele innustust iseseisvaks välispoliitikaks (ja püüdlusteks EL-i liikmeks jääda), siis pigem võib see kaasa tuua hoopis šotlaste otsustavama liikumise omariikluse suunas (kuna uue sõltumatu liikmesriigina Euroopa Liitu astumine jääb nende ainsaks võimaluseks).


RIIGIREFORM TEEB ESIMESED ARGLIKUD SAMMUD ÕIGES SUUNAS

Läinud neljapäeval jõudis valitsuskabineti nõupidamisele kauaoodatud riigülesannete analüüs, millega riigIhaldusminister Arto Aas üritab riigireformiga jala maha panna. Pigem referaatlikkus vormis kokku pandud 565 lehekülge sisaldavad ballasti ja pisikeste reformikeste kõrval ka paari analüüsi väärivat ettepanekut, esmajoones on nendeks maavalitsuse kaotamine ja struktuurivahendite haldamise süsteemi reform. Mõistlik on muidugi ka põhimõtteline lähenemine, mille kohaselt ei püüta teha kõikehõlmavat ja abstraktsusesse tüürivat riigireformi, vaid keskendutakse konkreetsetele teemadele ja muutustele kitsamates ja selgemalt määratletud lõikudes. Nii on suurem võimalus ka reaalselt midagi saavutada.

Maavalitsuste reform: riigimaja, riigiputka või hoopis riigilavka?

Reformiettepanek: Kaotada maavalitsused  ning jagada ülesanded koos rahaga ministeeriumite, ministeeriumite allasutuste ja KOVide vahel. KOVide järelvalve funktsiooni, ruumilise planeerimise ja muude ministeeriumitest ülejäävate ülesannete täitmiseks luua rahandusministeeriumi valitsemisalasse regionaalamet.  Regionaalametis luua 4 regionaalset üksust (Põhja, Viru, Lääne, ja Lõuna regioon). Regionaalamet vajaks 108 töökohta, võrreldes maavalitsuste praeguse 479 töötajaga. Riigi funktsioone ja teenuseid koondavate nn riigimajade loomine maakonnakeskustes.

Mida arvata?: Maavalitsuste kaotamise pakkus OECD välja juba 2011. aastal tehtud Eesti riigivalitsemise raportis. Selge on, et maavalitsuste peamised ülesanded saab ära teha kas ministeeriumi (järelvalve) või omavalitsuste koostöös (teenuste pakkumine ja piirkonna arendamine). Mida kiiremini maavalitsustega ühele poole saab, seda parem. Aga arutelud ei saa kindlasti kulgema lihtsalt. Edasiste vaidluste põhiaur kulub ilmselt küsimusele, kas õigem on riigihalduse ministri pakutud neli regiooni, või maavanemate alternatiivettepanek kuue regiooniga. Sisuliselt ei ole selge, kas ja miks eraldi haldusregioone on üldse vaja (juhul kui need pole lihtsalt loodava ameti osakondade nimetused). Eesti on väike ja selliseid ülesandeid, mida ilmtingimata regioonide kaupa peaks osutama, pole palju.  

Kõige suurem reformi riskikoht on riigimajade kontseptsioon. Kohalikud riigiasutused ja teeninduspunktid on tõepoolest killustatud paljude asukohtade ja kontoripindade vahel. Kõikide teenuste ühte majja toomine tundub esmapilgul win-win teema. Riigile oleks odavam, kui ei tuleks hallata suurt hulka erinevat kinnisvara, kodanikule oleks mugavam kui vajalike teenuste vahel ei tuleks mööda maakonnakeskusi ringi joosta. Ent veidi meenutab see plaan vanaaegset Neeme Suure poolt Lääne maavanemana veetud kontseptsiooni, kus tõesti hakatakse neid maju ehitama või ümberehitama ja kokku saab neid 15, igasse maakonda 1. See toob teenused küll ühte kohta, aga mitte lähemale. Miks ei võiks inimesed saada kõiki teenuseid omavalitsuste kaudu ja riik lihtsalt sõlmib omavalitsustega nende osutamiseks lepingu, või saadab omavalitsusse oma inimese(d). Või miks ei saaks riigi teenuseid tarbida postkontoris? Siis ei peaks neid ehk ka nii palju kinni panema.

Struktuurivahendite jaotamise koondamine ühte asutusse

Reformiettepanek: ELi struktuurivahendeid ning põllumajandustoetusi jagab Eestis 9 erinevat asutust. Süsteem on killustunud, mis toob kaasa taotlejate erineva kohtlemise ja rakendusüksuste erineva kompetentsuse, sest mõne asutuse toetuste maht on väike ja ametnike kogemus seetõttu napp. Samuti on ees ootamas Euroopa Liidu vahendite oluline vähenemine. Eesmärk peaks olema rakendusüksuste etapiviisiline tsentraliseerimine ühte kesksesse rakendusasutusse.

Mida arvata? Nii nagu kogu riigireformi plaan, on ka see ettepanek kantud ennekõike efektiivsuse suurendamise soovist. Vähem ametnikke, efektiivsem taotluste menetlemine, kindlasti struktuurne muutus, mis aitab valitsuse poolt seatud ametnike vähendamise kvooti täita. Analüüs kahjuks ei näita, kas ja kuidas saavutatakse muutused, mis tegelikult vajalikud on: toetuste süsteemi liigse keerukuse ja bürokraatlikuse vähendamine taotlejate jaoks ning korruptsiooni ja pettuste vähendamine.

Bürokraatlikkus taotleja jaoks ei tulene mitte niivõrd rakendusasutuste liiga suurest arvust, vaid eeskätt ikkagi konkreetse asutuse sisemisest töökorraldusest, mida ennekõike võimendab rahandusministeeriumi kesksete kontrollivate ja auditeerivate asutuste ülipeen kontroll ja tähenärimine. Loomulikult on suur osa reeglitest ELi tasandilt lähtuv, aga taotlemise sujuvamaks muutmisel on palju ka meie asutuste ja ametnike kätes. Muidugi muudab rakendusüksuste paljusus elu keerulisemaks neile taotlejatele, kes ühe projekti raames taotlevad vahendeid erinevatest asutustest. Aga tsentraliseerimine võib viia ametnikud päriselust veelgi kaugemale, toetuste jagamine ei ole ju lõppeks vaid paberite liigutamine. Toetusi jagatakse sisuliste poliitikaeesmärkide saavutamiseks ja seda tehes tuleb lähtuda iga valdkonna vajadustest ja spetsiifikast. Ehk rakendusüksuste koondamine on põhimõtteliselt mõistlik, aga ühe tsentraalse asutuse loomine kõigi valdkondade toetuste haldamiseks ei lahenda automaatselt liigse bürokraatia probleemi, ega välista ka korruptsiooniohtu. Ümberkorralduste fookus peaks olema selgelt põhiprobleemidele suunatud ja sisuline otsustusõigus peaks jääma poliitika eest vastuvatele ministeeriumitele/asutustele.


Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.