Võim korrumpeerib. Ikka ja jälle satub avalikku teenistusse keegi, kes oma võimupositsiooni mingil hetkel lubamatult ära kasutab ning varem või hiljem tabab mõnd erakonda taas kõrgema juhtkonna tasemel korruptsiooniskandaal.
Korruptsiooni-Ikarose langemine
Keskerakond on olnud pikalt kõige otsekohesem Eesti partei võimu ja raha vulgaarsetes kombinatsioonides kokkupanemisel. Korruptsioon on seal minevikus olnud sedavõrd süstemaatiline, et kriminaalkorras on karistatud — ning nüüd värskelt retsidiivse süüdistuse saanud — Keskerakond kui organisatsioon tervikuna. Kohtus on põhiliselt KAPO korruptsioonikuritegude uurimise tulemusena läbi aastate süüdi mõistetud terve rida nende Tallinna, Kohtla-Järve ja Narva munitsipaalvürste eesotsas Elmar Sepa, Ivo Parbuse, Vello Lõugase, Aleksander Raide, Toomas Õispuu, Mati Songisepa, Priit Toobali, Lauri Laasi, Jevgeni Solovjovi, Aleksandr Moissejevi ja Andrei Filippoviga.
Möödunud nädalal sai pikalt ette valmistatud süüdistuse teiste seas ja erakonna kõrval lõpuks ka Edgar Savisaar ise. Süüdistus on ladina-ameerikalikult mahlane ning episoodid korduvad ja ulatuselt suured — altkäemaksu nõudmine ja vastuvõtmine, rahapesu, omastamine ja keelatud annetuse vastuvõtmine erakonnale.
Osa saadud hüvedest kulus isiklikuks tarbeks, osa aga üllalt erakonna edendamiseks. Näiteks linna vara sai süüdistuse kohaselt omastatud 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimiskampaania reklaamide tootmiseks.
Tõekomisjoni pole seekord küll kokku kutsutud, aga pealtnäha uuenenud partei amorfne suhe süüks pandava tegevuse ja toimepanijatega on kõigile nautimiseks avali ja meelelahutuslik nagu eelmistelgi kordadel.
Lisaks otsesele korruptsioonile jätkub keskerakondlikus pealinnavalitsuses juba aastaid agar askeldamine ka tumehallis alas — Tallinna linna ainuvalitsemise, meediaimpeeriumi ning eesliitele “munitsipaal” järgnevate kõikvõimalike leiutiste kaudu. Kui parteipropaganda jaoks omaenda vahendeid napib, siis võib ju teha eksperimente linnakassa toel ning reklaamida linna säravaid juhtivametnikke või partei ainuvõimu saavutusi.
Kriminoloogilises vaates ei jõua paljud ebaeetilised episoodid või kuriteokahtlused süüdistuse ega süüdimõistmiseni. Pole tõendeid või polegi tõepoolest ka sisu. Viimane on arusaadavalt olnud antud juhul Keskerakonna ja selle juhtide seisukoht — endale ise viga teha olnuks rumal, uurimine alles käis ja seisukoha võtmiseks oli liiga palju pusletükke puudu.
Eetiline hinnang olukorrale liigub normaaljuhul etapist etappi sarnaselt menetlusega. Alguses on selget seisukohta raske võtta, pärast raske võtmata jätta. Süütuse presumptsioon rakendub isikute, mitte tegude suhtes. Kahtlustuse ja süüdistuse sisuks olevatele tegudele saab hinnangu anda ning neid selgelt taunida koheselt — jäädes seejuures isikute suhtes viisakaks, äraootavaks, distantseerituks. Keskerakond on aga seekordse hiilgava võimaluse end oma mineviku pattudest üheselt distantseerida taaskord kasutamata jätnud. Mine tea — võibolla sõltub Keskerakonnas tegude hukkamõistetavus täna ikkagi veel toimepanijast.
Pantvangikriis Toompeal
Seekordne etendus on mitmes mõttes suurem kui eelmised. Mitte ainult pole seekord ümber piiratud suur Savisaar ise — nüüd hoiab ta oma parteikaaslaste kõrval pantvangis ka teisi erakondi, Ratase koalitsioonipartnereid IRLi ja SDEd. Koalitsioonipartnerid sisuliselt ise paluvad avalikkust, et need mõistaksid Keskerakonda ja aitaksid tõmmata joone vahele eilsele ja tänasele erakonnale.
Mis neil muud üle jääb, sest nagu sotside Tallinna liidreid ja värske siseminister Anvelt on öelnud — sotsid ja IRL teadsid hästi uude valitsusleppesse minnes, et teisel pool lauda hakkab istuma võibolla korduvalt kriminaalkorras süüdi mõistetud partei.
Keskerakonnale on juba pikka aega olnud lubatud teod, mida pole aktsepteeritud teiste erakondade puhul, seda eriti meediakajastuses. Kui skandaal ajab skandaali taga ning linna ja erakonna raha läheb pidevalt nähtavalt sassi (näiteks linnameedias) aga otseselt midagi ei juhtu — keegi ei astu tagasi, keegi ei võta vastutust — tekibki immuunsus. Kostub vaid lootusetu ohe, ah see asi polegi nii hull kui varasemad. See kõik oli võimalik Tallinnas, kus enamikku (venekeelset) valijat see ei morjendanud. Järgmised nädalad ja kuud näitavad, kas meedia ja partnerid lubavad Keskerakonnal sarnast stiili jätkata ka riigi tasemel.
Ka Repinski juhtumis on tänaseks lisaks meedia poolt algselt avalikkuse ette kistud ümbrikupalga maksmise kahtlusele veel terve hulk seiku veel, osad neist ministri enda ära räägitud: korduvad liiklusrikkumised, mille tulemusel on tal ära võetud ka juhiload; kindlustuspettus, mille eest ta vastutab, kuid ise sellest väidetavalt midagi ei teadnud; VTAle loomade hukkamise kohta valeandmete esitamine. Need ei ole poisikeseeas toime pandud tembud (toonaste eest poleks tõesti õige meest ametist vabastada) ning ühegi teise erakonna ministril ei õnnestuks sellises olukorras ametisse jääda. Näiteks elamislubade skandaali tõttu pidi IRLi poliitik Indrek Raudne parlamendist lahkuma, kuigi hiljem selgus KAPO kriminaalmenetluse tulemusena, et Vene ettevõtjatele elamislubade saamist nõustades ei esitanud Indrek Raudne ega Nikolai Stelmach PPA-le valeandmeid ja nagu öeldakse, vähemalt juriidiliselt oli kõik korrektne ja nii võttis Raudne vastutuse ainult moraalsetel alustel. Täna saame teada, kas Repinskil, kes on oma koha eest lubanud kuni lõpuni võidelda, see ka õnnestub. Keskerakonnale “pattude andeksandmine” tähendaks võimule tulles avatust ja teistsugust poliitilist kultuuri lubanud valitsuse puhul tegelikkuses pööret hoopis teisele, täiesti valele, poole.
Savisaare kohtuasja puhul on oluline tähele panna, et süüdistuse põhjal polnud kuriteod Savisaare eraviisiline bisnes, mis partei juhtimisest koos temaga nüüd järsku justkui lahkunud oleks. Esiteks said süüdistuse Savisaare kõrval ka Kallo, Kutser ning partei kollektiivselt (erakonnale esitatud süüdistus pole otseselt seotud Savisaare altkäemaksu-episoodidega vaid sellega, kuidas erakonna valimiskampaania rahastamiseks kasutati ebaseaduslikke annetusi). Teiseks on see pika järjejutu järjekordne osa, mitte puhta erakonna esimene eksimus. Simson, Ratas ja teised partei esifiguurid on erakonna juhtimises juba kaua kaasa löönud ning oma sõnavõttudes Keskerakonna korruptiivset käitumist varasemalt normaliseerinud ja legitimeerinud. Ka täna ei suuda nad sellest taagast üheselt ja selgelt lahti öelda.
Hullem veel, Edgar Savisaar pole kuhugi läinud. Keskerakond esitab meedias traagilist, anekdootlikku lugu, kuidas Jaak Aab käib mööda Eestit ringi ja otsib taga oma unistuste auesimeest, et saaks talle “palga” ära maksta. Savisaar ilmselgelt naudib Keskerakonna uute juhtide mainekannatusi enda väikeste võitudena ja laseb olukorral edasi podiseda.
Isegi kui Ratas väga tahaks, siis on tal pea võimatu ühteaegu võimu säilitada ning Savisaarele üheselt selga pöörata. Ühelt poolt hoolitsevad Edgari paar vaprat tinasõdurit võimutasakaalu püsimise eest Riigikogu fraktsioonis veel pikalt. Teiseks on 2017 sügisel toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel, kus lihtne kodanik osaleb oma üheainsa põhiseadusliku häälega, Savisaare anda või võtta kümned tuhanded Lasnamäe hääled. Sellist meest tahetaks auesimeheks kindlasti ka koos kriminaalsüüdistusega. Tallinnas viimaste küsitluste järgi 25% võrra langenud Keskerakonna reiting on uuele juhtkonnale esimene ohu märk ja tähendab kõva peamurdmist edasise taktika osas.
Nii on Jüri Ratas sattunud juhtima üdini korrumpeerunud parteid, mida ei ole hetkel võimalik puhaks lüüa ning mässinud sellesse kummalisse pantvangikriisi ka oma värsked partnerid, IRLi ja SDE. Järgmised nädalad näitavad, kuhupoole pendel kaldub, seni ei ole avatust ja uut poliitilist kultuuri näha ka tikutulega otsides. Ratas on küll öelnud, et erakonna kohtuasi on probleem, kuid mitte ebaseadusliku rahastamise tõttu, vaid seetõttu, et vaidlus kohtus võtab ära tähelepanu sisulistest poliitikatelt. Sama mure on ta esile toonud Repinski asjas, probleem pole niivõrd tegudes vaid selles, et meedia fookus läheb valesse kohta.
Kalev Kallo ametist taandumise nõudmist oleks Rataselt ehk tänases Keskerakonnas liiga palju oodata. Küll aga oleks normaalne, kui seda nõuaksid SDE, IRL ja opositsioonierakonnad. Tõsi, Reformierakonnal on sel teemal raske kui mitte võimatu tõsiseltvõetavat kriitikat teha, ehk just seepärast on nende kriitika teravik suunatud Vene ohule ja vasakpöördele. Tõsi on ka see, et SDE argliku katse tegi, kuid meediapurtsatuseks see jäigi. Sarnases kaasuses kahtlustuse saanud Reformierakonna justiitsminister Kristen Michal astus avalikkuse pika ja tugeva surve tõttu lõpuks tagasi ja erakonna maine sai tõsiselt räsida. Keskerakonna ja näiteks Kallo puhul ei räägi me kahtlustusest, vaid esitatud süüdistusest, kuid kõik, sh meedia, võtavad asja rahulikult — “ah see on ju Keskerakond”. Jah on, aga täna on Keskerakond peaministripartei.
Repinskist loobumine annaks Ratasele võimaluse presenteerida ennast vähemalt hetkeks ausama, õppimisvõimelisema ja ühiskonna õiglustundest enam lugupidava juhina kui Reformierakonna peaministrid ning eelmine Keskerakonna liider. Oma vea tunnistamine ja selle korrigeerimine teinekord pigem loob kui hävitab poliitilist kapitali. Paraku Eestis julgetakse oma vigu väga harva tunnistada.
Muidugi ei ole korruptsioon Eesti poliitikas midagi enneolematut. Erakondade rahastamise skandaale oleme näinud kogu Euroopas, viimased suuremad näited Soomest ja Prantsusmaalt. See ei tähenda, et peaksime sellega leppima. OECD on uurinud korruptsiooni ja valitsuse usalduse vastu ning leidnud, et usalduse langus valitsuse vastu on korruptsiooniga tihedalt seotud.
Allikas: OECD, Government at a Glance 2013
Just korruptsioon on üks põhjusi, mis toidab eliidivastasust ja miks populistlikud parteid on mujal olnud nii edukad. Seepärast loodame, et Keskerakonda ei mõõdeta meedia ja partnerite poolt teistsuguse mõõdupuuga ning neljapäeval, kui peaminister sooviks valitsuse pressikonverentsil rääkida just heaks kiidetud valitsuse 100 päeva plaanist, domineerivad pressikat ja meediapilti küsimused erakonna rahaasjadest, korruptsiooniasjast, Stalnuhhinist ja Repinskist.
Lõpetuseks — muidugi on selles kõiges ka teatud leevendavaid asjaolusid. Jüri Ratase, Kadri Simsoni ja Mailis Repsi vastuhakk Savisaarele ja partei osaline ülevõtmine on justkui märk sellest, et Savisaare moraalsed valikud ei pea olema Keskerakonna valikud. Normaalselt ja pragmaatilist Keskerakonda on täna Eesti poliitikasse vaja — kasvõi selle pärast, et adekvaatselt esindada venekeelsete valijate huve. Ent erakonna uus juhtkond ei peaks arvama, et pelgalt partei ülevõtmisest piisab — nüüd tuleb iga juhtumi puhul need ka ise ära lahendada. Juhtida. Nii peaministri kui parteiliidrina.
TÄIENDATUD: Olime memos kohtuasjadega seostanud põhjendamatult IDEA reklaamifirma nime. Vabandame eksimuse pärast.
