Uudis võõrriigi droonidest Eesti taevas, mida meie õhukaitsjad alla püüdsid tulistada, põhjustas hiljuti omajagu ärevust ja hirmu. Võõras droon ja meie taevas – sellist asja ei tohi ometi olla! Ega tohigi. Küll aga võiks Eesti ja Euroopa kohal hõljuda üks droon – meie enda oma. Kui see oleks piisavalt kõrgel, siis näeksime oma suuri väljakutseid – rändekriisi ja keerulist julgeolekuolukorda – ehk tunduvalt selgemalt ja teistmoodi.

RÄNDEKRIIS JA ISESEISVUS

Sel reedel toimub Brüsselis siseministrite kohtumine, kus arutluse all on olulisemad pagulaskriisiga seotud küsimused. Sealhulgas:

  • 5 riiki saavad loa pikendada Schengeni ala sisest piirikontrolli veel 6 kuuks. Need riigid on Saksamaa, Rootsi, Austria, Norra ja Taani.
  • Arutatakse viisapoliitikat, mis tähendab ennekõike seda, et hinnatakse Türgiga viisavabaduse küsimustes peetavate läbirääkimiste seisu. Kokkulepe toimib selles osas, et põgenike vool Kreekasse on drastiliselt vähenenud aga kokku leppe elluviimisega on probleeme – nii pagulaste Türki tagasisaatmise kui Türgist Euroopasse toomisel.
  • Pagulaste ümberpaigutamise uus skeem, sh Euroopa Komisjoni ettepanek trahvida liikmesriiki, kes oma kvoodijärgset pagulaste arvu täis ei saa, 250 000 € iga pagulase kohta.
  • Arutatakse edasi Euroopa piirvalve loomise küsimust.
  • Dublini lepingu muutmise arutelu. Dublini lepingu järgi peab immigrandi eest vastutama see riik, kus ta Euroopa Liitu sisenes.

Kõik need on väga keerulised valikud ja sünnivad paljudele liikmesriikidele üliraskelt või ei sünni üldse. Türgi viisavabadusest kirjutasime pikemalt eelmisel nädalal, aga nüüd on vahetatud veel jäikusi ning kinnitust on saanud see, mis oli selge varemgi – Türgi liider Erdogan ei kõhkle, et suruda Euroopa liidreid alandavate järeleandmisteni. Peamiseks hoovaks, on muidugi pagulaste tagasivõtmise leppe toimimine ning piiri kinni- või lahtihoidmine. Selles mõttes mängib Erdogan Euroopaga mängu, mida oleme õppinud märkama ja ära tundma Putini tegevuses – igasugune vaakum vastastikuses läbirääkimisruumis täidetakse koheselt, eesmärgiga alandada Lääne liidreid ja paljastada nende nõrkusi.

Lisaks üldisele tagajärjele, et Türgi on taas keskne mängur Euroopa poliitikas, tähendab see ka seda, et Euroopa Liit võib olla sunnitud tegema enda jaoks keerulisi järeleandmisi, võimaldades Türgi kodanikele muuhulgas viisavabadust, saamata sealjuures vastu kõiki reforme, mida Türgilt eeldatakse.

Teisalt, 72 eesmärgist, mida Türgi peab viisavabaduse saamiseks täitma, on suur osa saavutatud ja Türgil on teinud reaalseid edusamme, läbi viinud reforme. Samas on lahtised mõned kõige olulisemad – sealhulgas Erdogani poolt läbi surutud terrorismivastased seadused, mille turvil surutakse maha Erdoganile ja AKP-le ebamugavaid poliitilisi vastaseid, sealhulgas ajakirjanikke.

Erdogani selge vastuseis terrorismivastaste seaduste muutmisele on suures osas kantud sisepoliitikast. Erdogan ei soovi viisavabadusega tegelemist juunis, sest tema suur eesmärk on põhiseaduse muutmiseks vajaliku enamuse kokkusaamine parlamendis, mis tsementeeriks tema võimu. See eeldab tugevat julgeolekuretoorikat ja ehk ka erakorralisi valimisi, mis nõrgestavad poliitiliste vastaste positsioone. See oli ka üheks peamiseks Türgi peaministri Davutoglu tagandamise ajendiks. Uus peaminister pannakse AKP erakorralisel kongressil paika juba sel nädalal, 22. mail. Kui sisepoliitilised eesmärgid täidetud, saab vaadata, kas ja mida EL asjadega edasi teha.

Teine suur küsimus, mis vajab otsust, on ikkagi pagulaste ümberpaigutamise süsteemi käimasaamine, nn Dublini lepingu ümbermuutmine. Dublini lepingu järgi peab immigrandiga tegelema ja tema eest vastutama see riik, mille kaudu inimene Euroopa Liitu on sisenenud. Siin on välja kujunenud üsna selge ja nukker muster: riigid, mille kaudu täna sisenetakse, ägavad selle koorma all, samas enamik riike, mis jäävad peamistest rändeteedest kõrvale, et taha kuuldagi võimalusest esimeste riikide koormat kergendada.

Välja on joonistumas vastanduv Euroopa. Ühed (sealhulgas Eesti) ütlevad, et senise süsteemiga ei ole suurt probleemi, Dublini režiim peab jätkuma. Teised ütlevad, et probleem on suur ja vajab ühist lahendust ning uusi ja jõulisi meetmeid. Kui Euroopa Komisjon ja Saksamaa on seni selgelt ühise lahenduse ja vastutuse jagamise poolt olnud, siis teiste Euroopa suurriikide (sealhulgas Prantsusmaa) positsioon on tunduvalt ambivalentsem. Enamik Ida-Euroopa riike on omaks võtnud selgelt solidaarsust välistava retoorika.

Euroopa Komisjoni plaan kehtestada pagulaste ümberpaigutamise skeemiga koos ka sanktsioon (trahvi kujul iga ümber paigutamata pagulase eest) oli seetõttu nagu näpu torkamine herilaspessa. Riikide jaoks, kes on pagulaste ümberpaigutamise vastu olnud, on ülioluline säilitada süsteemi vähemasti näiline vabatahtlikkus, suveräänsus sõnades. Trahv on aga selge samm kohustusliku süsteemi poole, mis teebki selle paljude riikide jaoks täna vastuvõetamatuks.

Pagulasprobleemi lahendamise vabatahtlikkus sobib ainult nendele, kelle juurde pagulased ei taha tulla. Ja kui need riigid oma positsiooni ning suhtumist ümberjaotamisse ei muuda, siis on skeemi muutumine kohustuslikuks pikemas perspektiivis vältimatu. Kui tahame, et Schengen jääks alles, siis pole vabatahtlikkus tegelikult mõeldav.

Hoiak, mida väljendavad juba paljud Ida-Euroopa riigid ja mida vähem häälekalt on seni toetanud ka Eesti valitsus, et kõik Euroopa Liidust tulenevad õigused ja hüved (struktuurivahendid, investeeringud, vaba liikumine) peavad olema kohustuslikud, aga kogu vastutus (solidaarne osalemine ühiste probleemide lahendamisel) vabatahtlik – see ei ole lihtsalt võimalik.

Lõppude lõpuks on meil ju vaja toimivaid lahendusi kriisile, mitte üksteise süüdistamist ja juttu oma suveräänsuse ülimuslikkusest. Kõik see lükkab lahendusi edasi.

EUROKRIISI EESKUJU

Nädalavahetusel toimunud Lennart Meri konverentsil võttis EL probleemi hästi kokku Poola endine välisminister Sikorski. Tegemist on Euroopa Liidu valitsemise probleemiga. Liikmesriigid naudivad integratsiooni positiivseid pooli, aga kohe kui kohustused jäävad täitmata, tekivad probleemid. Uusi suuri integratsiooniprojekte kokku leppides ei lahendatud olulisi rakendamise riskidega seotud probleeme.

Alles hiljuti oli Euroopa Liit täpselt samasuguse debati ees, kui lahendati eurokriisi. Suveräänsuse ja iseotsustusvõime rõhutajad küll võitlesid ühiste meetmete vastu, aga lõppkokkuvõttes oli laual dilemma – kas me loovutame teatud määral oma iseotsustusõigust või euro kaob. Seal võeti otsused lõpuks vastu ja euro jäi.

Jah, muidugi ei täideta kõiki majandus- ja rahaliidu stabiilsuse nimel tehtud ühiseid otsuseid sajaprotsendiliselt ja siin on meil küllaga põhjust ja õigus Euroopa Liidu institutsioone ja reegleid mitte täitvaid liikmesriike kritiseerida. Kui tahetakse suveräänsust piirata ja sanktsioone rakendada rändekriisi küsimustes, siis on meil täielik õigus nõuda sama ka teistes valdkondades.

Kui tõusta siseriiklikuks tarbimiseks mõeldud debattidest ja vastasseisudest kõrgemale, pilvepiirile, ja vaadata üldisemat pilti, siis nüüd on olukord sisuliselt sama mis eurokriisiski, kus need rasked valikud tuleb ära teha. Riikide, sealhulgas Eesti iseotsustusvõimest tuleb mingis osas loobuda või vastasel juhul kaotame kõik selle, mida Euroopa ühtsus Euroopale väärtuslikku annab.

Eriti irooniline on see, et vastuseisu veavad avalikult Ida-Euroopa riigid, kellel nii otsustamatusest kui Euroopa lagunemisest kõige enam kaotada on ja kellel samas mingit üle jõu käivat pagulaste sissevoolu niikuinii karta ei ole.

VÄLJAKUTSE VALITSUSTELE

Poliitiline olukord Euroopa riikides muidugi ei soosi otsustavat liikumist lahenduse poole. Austrias astus ebapopulaarne kantsler Werner Faymann eelmisel nädalal tagasi, et taasühendada oma partei (SPÖ) ja muuta presidendivalimiste dünaamikat. Presidendivalimiste esimene voor, mis toimus 24. aprillil, raputas rängalt sealset poliitilist stabiilsust. Suured ja ajalooliselt domineerinud parteid said šokeerivad kaotused, nende kandidaadid jäid 4. Ja 5. kohale. Võitis paremäärmusliku Austria Vabaduspartei (FPÖ) kandidaat Norbert Hofer (35,1% häältest), teiseks jäi kunagine Roheliste partei juht, mõõdukalt vasakpoolne Alexander van der Bellen (21,3%), kes kandideeris seekord sõltumatuna.

See oli väga jõuline signaal valitsusele – rahval on traditsioonilisest poliitilisest eliidist kõrini. Et hoida ära Hoferi võitu presidendivalimiste teises voorus (sel pühapäeval, 22.  mail), astuski kantsler Faymann tagasi, et teha ruumi parteieliidivälisele uuele kantslerile, kelleks saab Christian Kern, 50-aastane Austria riigiraudtee senine juht. Kern kinnitatakse eeldatavalt ametisse selle nädala neljapäeval. Peaministri vahetusega oli kiire, sest risk, et presidendivalimiste teises voorus võidab Hofer, on suur ja pärast seda ei suuda koalitsioonierakonnad valitsuse personalipoliitikat enam kontrollida. Presidendil on õigus ja võimalus peaministrikandidaat tagasi lükata. SPÖ on pikalt hoidnud kinni poliitikast, et radikaalse FPÖga valitsust ei tehta, kuna FPÖ on pikalt olnud Austria populaarseim erakond ja tegelikult domineerinud ka valitsuse samme on sellele poliitikale tekkinud erakonna sees palju kriitikuid. Kas see samm avab tee võimule ka üha populaarsemale radikaalsele Vabadusparteile (FPÖ), selgub tõenäoliselt pärast presidendivalimiste teist vooru.

Selline kontekst (Austria ei ole kaugeltki ainuke, kus valitsus on väga tugeva surve all, vt allpool näiteks Bulgaaria poliitilise olukorra kohta käivat nupukest) ei soosi kindlasti selgete ja vajalike otsuste tegemist Euroopa tasandil.

VÄLJAKUTSE EESTI VALITSUSELE

Ka Eesti valitsusele on tänane dilemma väga keeruline, sest analoogselt Euroopaga on seni otsustamist välditud ja tegutsemist pigem teeseldud. Meie retooriline klammerdumine Dublini süsteemi külge on mõistetav, aga see ei ole jätkusuutlik. Selles suunas puudub sisuliselt võimalus üle-euroopaliseks lahenduseks.

Valitsuse liikmetest on olukord just kõige keerulisem viimaste küsitluste järgi toetusega alla valimiskünnise kukkunud IRL-il, kes seni pagulaste ümberjaotamisele kõige selgemalt avalikult vastu on seisnud. Samas ei saa jätta mainimata, et teisedki erakonnad on eelistanud pigem nahahoidmisega tegeleda. Sellest “ettevaatlikkusest”, mis tegelikult on otsustamatus, sündis näiteks Eesti valitsuse ebaõnnestunud ja ebaselgete sõnumitegapoliitika pagulaskvootide debatis.

Esialgu olime me jõuliselt kvootide vastu, siis olime juba kvootidega natuke nõus, aga jõuliselt selle arvutusvalemi vastu, teades sealjuures, et lõpuks need kvoodid kehtestatakse niikuinii, kas siis “vabatahtlikuna” või kohustuslikuna. Sellise laveerimise hind on tegelikult see, et meie avalikkuses puudub selge väärtuspõhine positsioon, mis ütleks: vaadakem suurt pilti, meil on Euroopa ühtsuse kadumisest kaotada tuhat korda enam kui mõnesaja pagulase vastuvõtmisest. Ja selle väärtuspõhise ning Euroopa-meelse positsiooni puudumine on loonud tühiku, mille on täitnud EKRE oma varjamatu isolatsionismi ja pagulasi dehumaniseeriva retoorikaga.

IRLi esindajad on igal võimaluselt uhkusega rõhutanud, kuidas just tänu nendele on nüüd väga palju konservatiivsem rändepoliitika (tegelikult on see ikkagi kogu valitsuse otsus ja poliitiline joon, teised ei esitle seda tohutu töövõiduna). Mõned sammud, mida eriti rõhutatakse, on järgmised:

  • Siia saabuvate pagulaste põhjalik taustakontroll tuleb teha väljaspool Eestit
  • Kvoodi alusel paigutavate pagulaste siiatoomiseks vajalik Riigikogu mandaat
  • Rahvusvahelise kaitse staatus antakse vaid 1 aastaks
  • Pagulased peavad õppima ja omandama eesti keelt ja osalema riiklikus kohanemisprogrammis
  • Iga-aastaselt vaadatakse pagulase siinne käitumine ja olukord tema päritolumaal üle ning ta saadetakse esimesel võimalusel tagasi.

See on populaarsusejanus või täpsemalt viimasegi populaarsuse kaotamise hirmus tehtud poliitika, mis ei toimi. Sisuliselt on see halvasti varjatud püüd hoida piirid kinni. Teiseks on see oma jäikuses ka vastutöötamine kriisi nn Euroopa lahendusele. IRL-i valijad, nagu näitavad populaarsusküsitlused, ei ole seda juttu ka ostnud. Isamaa 1.0 oli kaootiline, vahel vastutustundetu, tihti rumalgi, aga ta oli alati Euroopa-meelne. Eestit tuli siduda Läänega, mitte Lääne ühtsust lõhkuda. Kindlasti on seegi üks põhjuseid, miks vanad Isamaa valijad täna oma erakonda ära ei tunne.

Nüüd Dublini süsteemi ümberkorraldamist arutades või Türgiga peetavate läbirääkimiste jaoks Eesti positsiooni sõnastades, oleks ettenägelik tegelikult tunnistada: Dublini süsteem tuleb ümber teha niikuinii ning küsitav leping Türgiga ja Erdoganiga pagulasprobleemi tegelikult ei lahenda ning nende probleemide osas tuleks Eestil võtta konstruktiivne joon. Igal juhul saab EL pagulaspoliitika muutmisest valitsuse selle aasta üks keerulisemaid debatte. Arutelusid saadab teiste Euroopa riikide kogemus. Iga vale samm suurendab radikaalsete ja populistlike erakondade toetust.

EUROOPA VÄÄRTUSED

Lahendus on hädavajalik, et Euroopa nö zoomib välja igapäevastest poliitilistest debattidest ja siseriiklikust valitsejate kohakaotushirmust, ning teeb otsustavad valikud lähtuvalt kesksetest Euroopa väärtustest: avatus, ühtsus, koostöö ja enda lühiajalistest huvidest loobumine rahu nimel, inimõigused ja kõigi inimeste võõrandamatu õigus vabadusele ja eneseteostusele.

Euro ja majanduse teemadel on Euroopa Liit seni suutnud viimasel minutil lõpuks olla otsustav ja julge. Nüüd peab sama juhtuma ka rändekriisiga. Eesti ainus mõistlik valik oleks väärtuspõhist lahendust jõuliselt ja selgelt toetada.

EESTI “ÄREV” JULGEOLEKUOLUKORD

Teine teema, kus meil kuluks avarama vaate nägemiseks ära üks väga suure lennukõrgusega droon, on meie nn “ärev julgeolekuolukord”. Sellele küsimusele keskendus ka järjekordne väga kõrgetasemeline Lennart Meri konverents lõppenud nädalavahetusel.

Päevast päeva erutavad meie meeli ilma transponderiteta lendavad vene lennukid rahvusvahelises või Eesti õhuruumis, me kuuleme sellest, kuidas justkui sõbraliku naaberriigi eriüksused viiks  Balti riikide pinnal ellu erioperatsioone, Läänemerel on USA sõjalaevad ja Vene hävituslennukid manööverdamas üksteisest mõne meetri kaugusel, Lääne ja Eesti mõttekojad arutavad selle üle, kas Eesti-Läti-Leedu üleüldse on kaitstavad.

Meie meediat jälgides jääb üha enam mulje, nagu meie oleksimegi Süüria kõrval täna uus sündmuste tulipunkt, kus sõja puhkemine on aja küsimus.

See ongi koht, kus me vajame tunduvalt globaalsemat vaadet. Viimase aja pingekruvimist siinkandis tuleb vaadata hoopis laiemas kontekstis ning peamiseks märksõnaks on lähenev NATO tippkohtumine Varssavis.

Meie eesmärk Varssavis on selge – seoses Venemaa üha kasvavate agressiivsete ambitsioonidega on vajalik NATO rahvusvaheliste üksuste ja relvastuse pidev kohalolek Balti riikides ja Poolas. Selle nimel tegutseb meie diplomaatiline aparaat ja valitsus täie jõuga. Tänase seisuga see otsus Varssavist ka tuleb ning NATO üksusi tuleb siia mahus, mille me suudaksime vastu võtta ning neile siinseks väljaõppeks sobivad tingimused luua.

See otsus ei ole meie NATO partnerite jaoks iseenesestmõistetav. Tegelikult tähendab see neile, sealhulgas ka USA-le, selget kannapööret juba pikaajalises poliitikas, kus Euroopa riikide kaitse-eelarved on pidevalt vähenenud ja USA on oma kohalolekut Euroopas ja huvi selle regiooni vastu pidevalt kokku tõmmanud. See on osutunud lühinägelikuks ning üha agressiivsem Venemaa on tekkinud tühikut jõuliselt täitma asunud. Just sellises, globaalsete suurjõudude omavahelise vastasseisu kontekstis tuleks ka vaadata viimase aja üha ärevamaid uudiseid. Venemaa poolelt on eesmärgiks NATO ühtsuse murendamine ja teiselt poolt peavad need uudised intsidentidest looma pinnast Varssavi tippkohtumiseks ning veenma NATO riikide juhte ja avalikkust selles, milles meie siin tegelikult veenmist ei vaja – et NATO heidutus idapiiril peab olema reaalne.

See aga ei tähenda lihtsakoelist hammas hamba vastu, tank tanki vastu raamatupidajalikku heidutust. On täiesti selge, et siin Balti riikides ei suudeta Venemaale vastu panna võrreldavat sõjajõudu. Seda pole vajagi. Vaja on seda, et Venemaa teaks, et NATO võtab siinset kaitset tõsiselt ja et relvastatud rünnak Balti riikide vastu tähendab tõsist, laiahaardelist ja taktikaliselt ettearvamatut militaarkonflikti kogu NATO-ga, sealhulgas Ameerika Ühendriikidega.

Ent Balti riikide kaitsmise tõsiseltvõetavuse signaliseerimiseks suurendatakse ameeriklaste ka füüsilist sõjalist kohalolekut Balti riikides ja Poolas – kevade jooksul on juttu olnud 4 pataljoni (sisuliselt 4000 hinge) suurusest roteeruvast kontingendist – kaks Ühendriikidest,1 brittidelt ja 1 sakslastelt. Seda lisaks juba suurenenud liitlaste panusele – ameeriklased lisasid F-15 lennukeid Balti õhuturbemissiooni, investeerisid veerand miljardit dollarit Euroopa sõjalise infrastruktuuri arendusse. 2017. aasta USA eelarves neljakordistub Euroopa sõjalise võimekuse tõstmiseks investeeritud summa – 3,4 miljardi dollarini. Selle raames kasvab Euroopasse eelpositsioneeritud sõjalise tehnika hulk – me räägime siin ka reaalselt tankidest – mis kiirendab oluliselt ameeriklaste logistilist võimet kiiresti appi tulla. Lisaks tehnikale lisatakse Euroopasse paigutatud 3 USA brigaadile veel üks soomustatud brigaad – see on kuni 5000 inimeseline manööverüksus, milliseid hakkab rotatsiooni toimumise hetkel olema Euroopas kokku lausa neli.

NATO Varssavi tippkohtumine 8.-9. juulil peab seda sõnumit kindlasti edastama ning kuna pärast seda on pikemaks ajaks laualt maas täiendavate relvajõudude siia toomine, siis võib kindlasti pärast seda eeldada ka häiriva sõjaärevuse taandumist.

Sest, kui vaadata vähe kõrgemalt, ei ole ei Eesti ega Läti ega Leedu Venemaa jaoks iseenesest eesmärgiks, mille nimel riskida kõigega. Me oleme lihtsalt üks osa suurvõimude omavahelistest tasakaaluotsingutest. Heidutus selle vastu ei peitu ainult Maarjamaa mullakamaral olevais liitlaste saabastes, vaid laiemas liitlaste poliitilises ja sõjalises hoiakus Venemaa suhtes.

Sellepärast ei tasu ka meie välispoliitikast kirjutaval meedial minna ärevaks iga uudise peale, mida Venemaalt kostab ja mis kaudselt või otseselt Eestiga seotud on. Kui vähegi üldisem vaade võtta, pilvepiirilt vaadata, ei oma üksikute duumasaadikute räuskamised, kes võtavad muuhulgas hoogsalt sõna ka nädalavahetusel toimunud Eurovisioni laulukonkursi ebaõigluse osas, või mingite oblastijuhtide asetäitjate Eesti-suunalised siunamised mitte mingit tähtsust. Parem neid siis mitte suureks puhuda.

HALDUSREFORM:

Eesti poliitikat täitis eelmisel ja täidab ka sel nädalal peamiselt Haldusreformi seaduse eelnõu menetlemine Riigikogus ning opositsiooni venitamistaktika poolt esile kutsutud ööistungid.

Ööistungid on Eesti poliitikas muutunud regulaarseks nähtuseks ning kahtlemata ei sünnita need enam ei imestust ega garanteeri opositsioonile soovitud tähelepanu. Ei ole välistatud, et mõne aja pärast ei piisa neist ka uudiskünnise ületamiseks, mis tähendaks ühtlasi, et nad ei teeni enam üldse oma eesmärki.

Koalitsioon on ööistungite kontekstis käitunud ühtselt ning varem ennustatud sotside soolod seaduse takistamiseks ei ole aset leidnud. Eks see ole ka koalitsiooni ainus võimalus poliitilist initsiatiivi enda käes hoida – teemadel, mis ei ole elu ja surma küsimused, peavad koalitsioonipartnerid ikkagi käituma ühtselt ja otsustavalt. Vastasel juhul on initsiatiiv ja sellest tulenevad toetusprotsendid opositsiooni aktivas.

Kriitika, mida opositsioon seadusele teeb, on valdavalt täiesti õigustatud, sest seadus ei vasta väga olulistele kohaliku omavalitsuse kitsaskohtadele, õieti ei tegele isegi nendega. Kohe kindlasti on Haldusreformi seadus tehtud parimas “Kevade” vaimus: kui kogu rehkendust ei jõua, tee pool. Seekord on jõutud teha veelgi vähem – umbes kolmandik ehk siis seadus puudutab peamiselt omavalitsuste kaardi ümberkorraldamist ning nende tulubaasi suuremat ja süsteemsemat muutmist, nende funktsioonide ülevaatamist ei ole selle seaduse raames ette võetud.

See võib olla mõistlik, kui on olemas selge jätkukava reformiga edasi minna. Sel juhul on mõistlik vaadata, kuidas lõppevad praegu üle kogu Eesti toimuvad ja palju kohapealseid mullistusi põhjustavad liitumisläbirääkimised. Kui uute omavalitsuste suurused ja asukohad teada, saab täpsemalt funktsioone jagada, enne oleks see viljatu tegevus. Samas ei ole meil täna ühtki vihjet järgmistele sammudele, mida valitsus juba ühinenud või jõuga ühendatavates omavalitsustes ette kavatseb võtta.

On ka kriitikat, mis ei ole õigustatud. Viimastel päevadel on reformi väga palju kritiseeritud selle eest, et see sisuliselt topib seniste omavalitsusjuhtide suu raha täis, et sealt ei tuleks reformi takistamiseks piiksugi. On väidetud, et helde rahapakkumine (säilitatud aasta palk pärast omavalitsuste ühendamist) tähendab, et vallajuhtide isiklik huvi muutub tähtsamaks piirkonna valijate huvist.

Tegelikult on see pigem vastupidi. Helded toetused tähendavad pigem seda, et need aitavad ära unustada vallajuhtide muret isikliku tuleviku pärast ja saab keskenduda valla või linna tulevikule. Just kohalike vallajuhtide vastutöötamine ja alalhoidlikkus on olnud peamiseks põhjuseks, miks senised katsed haldusreformi teha on lootusetult läbi kukkunud.

Teisiti ei ole tänapäeval võimalik sisuliselt ühtegi suuremat reformi teha, kuivõrd kõik osapooled on võimelised oma võitluse jõuliselt meediasse viima ja sellega mistahes muudatused halvama, mida on kasvõi erakoolide rahastamise üle käivas vaidluses väga ilmekalt näha. Kriitilisele pilgule võib see tunduda “ülekuldamisena”, kuid see on suuremate muutuste paratamatu kõrvalnäht. Haldusreform peab end õigustama paljude aastakümnete jooksul, seega olgu selle hind mõne lähiaasta kontekstis kuitahes kallis.

Ja üldse – algusest peale on olnud selge, et haldusreformi tegemine ei hoia riigile midagi kokku, vaid toobki suuremaid kulutusi kindlasti lühiajaliselt, aga ilmselt tähendab see omavalitsuste võimekuse kasvades rohkemaid vahendeid neile ka pikaajaliselt. Eesmärgiks peavad olema ikkagi mitmekülgsemad ja paremad avalikud teenused.

BULGAARIA REFERENDUM POLIITILISE SÜSTEEMI RAPUTAMISEKS:

Eelmisel nädalal otsustas Bulgaaria parlament pärast tuliseid vaidlusi, et sügisel (oktoobris) toimuvatel presidendivalimistel seisab Bulgaaria rahva ees ka küsimus, kas raputada korralikult läbi oma riigi poliitiline süsteem. Samal päeval otsustati nimelt korraldada ka referendum riigikorralduse muutmiseks.

See referendum on järjekordne näide poliitilise eliidi vastaste meeleolude süvenemisest üle kogu Euroopa. Referendum sai alguse ülipopulaarse TV-saatejuhi Slavi Trifonovi (sõnakas huumori- ja satiirisaate juht, Bulgaaria Peeter Oja) nõudmisest, et korraldataks järgmine 6-punktine referendum:

  • Parlamendiliikmete arvu vähendamine poole võrra (240-lt 120-le)
  • Valimissüsteemi muutmine proprtsionaalsest isikuvalimisteks (Prantsuse tüüpi kaheastmeline majoritaarne valimine)
  • Valimistel osalemise muutmine kohustuslikuks
  • E-hääletamise võimaldamine
  • Parteide riikliku rahastamise 10-kordne vähendamine
  • Kohalike politseijuhtide otsevalimine

Tema nõudmise toetuseks koguti kiiresti ligi 700 000 allkirja ning nii ei jäänudki parlamendil muud üle, kui pakett rahvahääletusele panna. Kuidas avantüür lõppeb, ei ole veel sugugi selge, kuivõrd päris mitmed neist nõuetest on otseselt vastuolus Bulgaaria põhiseadusega ja nii võib sealne Konstitutsioonikohus nende sellisel kujul referendumile paneku keelata.

Igal juhul on sellise ettepaneku läbiminek järjekordseks ilminguks eliidivastastest meeleoludest ja kuna ees ootavad ka presidendivalimised, siis võib see luua väga head eeldused populistliku kandidaadi ning uue populistliku liikumise esilekerkimiseks. Loomulikult on teiste seas juba esile kerkinud ka Slavi Trifonovi enda nimi.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.

Kirjutas: Poliitika.guru