ESTONIAN AIR: EDU TEMA PÕRMULE!

Täna on Eesti uue riikliku lennufirma teine lendamispäev. Seni on asjad enam vähem sujunud, kui mitte arvestada, et juba esimesel päeval lükkus üle nelja tunni edasi Kopenhaageni lend ja Trondheimi lend tühistati sootuks.

Estonian Air oli põrguteel juba 2010. aastal, kui riik lennufirmat aasta jooksul teist korda 19,9 miljoni euroga toetas. See rikkus Euroopa Liidu olulist konkurentsireeglit once only, mille järgi toetamine on aktsepteeritav vaid 1 korra 10 aasta jooksul. Vigu tehti siis ja pärast muidugi veel, pikemalt kirjutasime neist siin. Milles mööda pandi, saab veel lugeda tuhandest artiklist, näiteks siit, siit, siit, siit, siit ja naljakal kombel isegi siit.

Ühe lisarepliigi endale siiski lubaksime: Brüsselis ei ole võimalik konkurentsidirektoraati lobistada Ernst & Youngi raamatupidajatega. Riigiabimenetlused on ülimalt poliitilised protsessid, kuhu näiteks Air Baltic kaasas Euroopa lennunduslobi tipptegijaid, ja tulemuslikult. Riigiabi on lubatud anda ka Air Maltal, Alitalial, Cyprus Airways’il ja Czech Airlines’il.

2013. aasta alguses oli selge, et Estonian Air ei ole enam perspektiivne ettevõte. Valedest otsustest tingitud kahjum oli nii suur (tegevuskahjumile lisandusid Bombardieride allahindamisest, lennukipargi vahetustest tekkinud kahjum). Majandusministeerium esitas 2,5 aastat tagasi valitsuse kabinetiistungile memorandumi, mille kohaselt lõpetataks koheselt EA äritegevus ning ettevõte lastaks pankrotti. Samaaegselt oleks käivitatud sarnaselt tänasele lahendusele uus lennufirma, kuhu tehtaks riigipoolne kapitali sissemakse ning lendamist alustataks koostöös FlyBe kommertsplatvormiga. Valitsus ei pidanud aga EA pankrotti laskmist poliitiliselt võimalikuks ning MKM-lt nõuti restruktureerimiskava ja EA rekapitaliseerimisplaani. Kuigi tagantjärgi on selge, et vigu oli selleks hetkeks tehtud juba liiga palju ja see otsus oli sõna otseses mõttes raha ahju kühveldamine. Selle reservatsiooniga, et rekapitaliseerimise raames ettevõttesse pandud kümned ja kümned lisamiljonid võimaldasid eestlastel kaks ja pool aastat Tallinnast lende teha.

Soov süüdlasi otsida on muidugi suur, aga tegelikult on küsimus selles, mis saab nüüd Eesti lennuühendustest. Meie lennujaam on üks Euroopa parimaid, aga kasu sellest tõuseb vaid siis, kui siit ja siia lennatakse. Edasise osas on kolm lahendussuunda ja kõigil neil on oma tulised toetajad. On neid, kes arvavad, et lennuühendust polegi vaja riigi toel tagada, turg paneb kõik paika. On neid, kes arvavad, et otseühenduste tagamiseks peab olema Tallinnas baseeruv lennufirma. Ja on ka need, kes näevad lahendust konkreetsete liinide doteerimises. Seda varianti on pakkunud näiteks Siim Kallas. Meie turu suurus, geograafiline asukoht, leedukate kogemus ja asjaolu, et praktiliselt kuskil ei ole doteeritud liinide lahendus töötanud, lubab kindlalt öelda, et Eesti vajab Tallinnas baseeruvat lennufirmat. See on Eesti rahvuslik huvi. Kvaliteetsete otseühenduste majanduslik kasu ühiskonnale tervikuna on kaugelt suurem, kui nende käimashoidmise kulu. Estonian Airi positiivseks mõjuks Eesti majandusele on MKM hinnanud suurusjärku 130 miljonit eurot aastas ja endine transpordivolinik Kallas on žongleerinud arvudega 300 miljoni euro kandis.

Sellepärast on Eesti jaoks ülioluline, et Estonian Airi varemetest välja vupsanud Nordic Aviation Groupil läheks hästi. Jah, riigi tegutsemine uue firma loomisel pole olnud läbipaistev ja tekitab küsimusi selles osas, kus täpselt jookseb piir uue ja vana ettevõtte vahel. Ent lennundusäri ongi karm ja uue firma edukuse aluseks on see, et lennud ei katke. Jaan Tamme ja Erik Sakkovi pressikonverentsil kantud teesärkidel “Lennud toimuvad” oli just see sõnum. Paari kuu või poole aasta pärast uuesti üritada oleks olnud suht lootusetu. Ja Euroopa Komisjon oli Eesti plaanist seekord teadlik. Siiski ei luba mitte miski eeldada, et uuel lennufirmal läheb sama strateegiaga paremini kui läks Estonian Airil.Kast, riskid uue lennufirma käivitamiselAir Baltic – hunt lambanahas

Ühe lahendusena on pakutud koostööd AirBalticuga. Eesti turgu teenindav AirBaltic ei oleks ilus muinasjutt. Leedu kogemus näitab, et turu kättesaamisel jääb otselende ühe vähemaks ja järjest enam tuleb lennata Riia kaudu. Sama mustrit jätkas AirBaltic ka Eesti turu vallutamisel, kus imeodavate hindadega mitte lõpuni välja müüdud otselennud asendati sujuvalt paari tundi varasemate lendudega läbi Riia.

Lisaks on AirBalticu olukord täna ka täielikult savijalgadel. Nad on juba aastaid tegutsenud tänu riigiabile.Kast, AirBalticu riigiabiKristen Michal ütles laupäeval, et talle annnab uue firma osas kindluse selle äriplaan. Tõesti? See on ju praktiliselt sama mis eelmine mittetoimiv. Nii Estonian Airi kui AirBalticu probleemide struktuurne põhjus peitub ikkagi meie asukohas ja rahvaarvus ning Euroopa Liidu konkurentsinõuetes, mis nende asjaoludega kuidagi ei arvesta – juba eelmine konkurentsivolinik Joaquín Almunia on öelnud, et ääremaade lennuettevõtetele konkurentsireeglites erandeid ei tehta, kuigi on selge, et ühtne ja vaba lennundusturg perifeerias täna turutingimustel pole suuteline tõrgeteta toimima.Kast NAG väljakutsed


JÜRGEN LIGI JA TEMA ERAHARIDUSE AUGEIASE TALLID

jurgen-ligi-68866601Jürgen Ligi on põhimõtteline mees. Kui läheb võitlusesse, siis alla ei  anna. Ja kui läheb, siis kogu kirega. Teda ei huvita, et ka Reformierakonna mõjukamate liikmete ja toetajate seas ei saada aru, miks on ta nüüd ette võtnud ristikäigu erakoolide riikliku ülevalpidamise vastu. Ligile on see põhimõtte küsimus: makstes riiklikult kinni erakoolide õpilaste hariduskulud ja erakoolide kinnisvara haldamise kulud, saavad need õppemaksu kaudu põhjendamatu eelise tavakoolide seas. Lisaks saavad nad õpilase kohta ka suurema tegevustoetuse, kuivõrd erakoolid on reeglina väiksemate õpilaste arvuga. Sealjuures ei saa aga riik öelda oma sõna sekka, milliseid erakoole toetada, milliseid mitte.

Ligil ei ole selles küsimuses ka Reformierakonna täielikku toetust. Esimesena saatis selle eelnõu tagasi Hanno Pevkuri juhitud Siseministeerium, ka Reformierakonna fraktsioonis on paljud vastu – mõni seotuse tõttu mitmete erakoolidega, mõni maailmavaatelistel kaalutlustel.  Õige liberaal peaks ütlema, et muidugi toetame kõigi koolide võrdset kohtlemist omandivormist sõltumata. Samas oleks loogiline jätk, et sel juhul peaks kõigis koolides, sealhulgas tavakoolides olema ka võrdne õigus (või kohustus?) küsida vanematelt õppemaksu.

Nagu öeldud, tegemist on sisuliselt Ligi soologa, millesse ta on kaevunud suure emotsionaalse pühendumisega. Kulu eelarves on ju tegelikult tühine. Mida see konflikt aga näitab, on see, et Reformierakond tegi haridusministri portfelli Ligile surudes ehk ikkagi vea. Poliitiline õppetund on kindlasti see, et väga tugeva iseloomuga ja kõva häältesaagiga ministrit ei saa panna sellise portfelli otsa, kes saab samas alarahastatud ja mis valdkonnana pole valitsuse jaoks vaatamata retoorikale prioriteetne. See, et Haridus-  ja Teaduministeerium tõesti selles valitsuses prioriteetne pole, paistab koalitsioonileppest, eriti aga valitsuse praktilistest sammudest.

On tõenäoline, et Ligi järele ei anna, samas ei leia ta tuge peaministrilt ja teistelt Reformierakonna juhtidelt, vaidluse osapooled “kaevuvad maasse”. Erakoolid kasvatavad survet, õpetajate palgafondi ja hariduskulude teema surve tõuseb niisamuti. See kõik lõhnab Ligi iseloomu arvestades üha teravama konflikti järele. Neljapäeval lepiti valitsuskabinetis kokku, et teemat arutatake edasi, aga avalikkuses ei sõdita. Samas jätkus “andmine” endise hooga, nii Ligi intervjuudes kui ka Sesteri ja Ligi vahel sotsiaalmeedias. Kui see jätkub, siis hakkab see valitsuse koostööd sedavõrd segama, et osapooled leiavad üksmeelselt, et Ligi lahkumine tõmbaks teemal punni eest. Samas on ka selge, et kui Ligi valitsusest tagasi astuks, poleks tal ministrikohale asja niipea – lõputult tagasi-edasi astuda siiski ei saa.


KIRJANIKUPALK KUI POLIITTOODE

Loovisikud üle Eesti alustavad sel nädalal oma CV-de kõpitsemist, sest lõppenud nädalal kuulutas kultuuriminister Indrek Saar koos Kirjanike Liidu juhi Karl-Martin Sinijärve ja Kunstnike Liidu juhi Vano Allsaluga välja riikliku kirjaniku- ja kunstnikupalga taotluste vastuvõtmise.

See teema on ennekõike huvitav kui poliitilise kommunikatsiooni akt, kuivõrd sisulist vajadust sellise uue nähtuse järele nagu kirjanikupalk vähestele valitutele vaevalt on. Ennekõike näeme siin sotsiaaldemokraatide (või Indrek Saare) soovi tulla välja uue ja enda isikuga seotud uue tootega, millest on ette teada, et see nii liberaalsemas osas ühiskonnast kui ka koalitsioonikaaslastes vastumeelsust või vähemalt ebamugavust sünnitab. Seetõttu tekitab see vaidlusi, imestamist – ühesõnaga pakub pikalt jutuainet. Samal ajal on see – inimeste võtmine riigipalgale – kahtlemata sotsiaaldemokraatliku maailmavaatega sobiv samm ja edastab kultuuritegelastest hoolimise sõnumit. Kirjaniku- ja kunstnikupalka võib võrrelda Edgar Savisaare küttepuude jagamisega Vabaduse väljakul.

On kaks konteksti, kus see idee tundub pehmelt öeldes üllatav:

  • arvamus, et kultuuriinimesed on hädapätakad, kes ise millegagi hakkama ei saa ja keda riik peab ülal pidama. Seda kinnistab Eestis arusaamatult leviv arvamus, et ettevõtlus on midagi paha ja mittemoraalset. Hiljutine avalikkuse ja meedia klaperjaht OÜ vormis tegutsevatele väikeettevõtjatest loovisikutele, mille paatos oli selge: oma sissetuleku tagamine ettevõtluse vormis on küsitav ehk ettevõtlus ja ise enda elatamine loometööga on halb. Selle kõrval aga on hea idee olla riigikirjanik või muu riigipalgaline loovisik. See on mõtteviis, millega Poliitika.guru kindlasti ei nõustu.
  • kultuuritegijate toetamise senine loogika.

Esiteks, meil on olemas mitmed meetmed, mis sama eesmärki teenivad. Ennekõike on selleks muidugi Kultuurkapital. Kui vaadata, kui palju on erinevateks toetusteks 2015. aasta jooksul (3 esimest kvartalit) Kirjanduse sihtkapital ja Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital maksnud, siis seda on vastavalt pisut üle 800 000 € ja ligi 1,4 miljonit €.Kulka eraldised 2015Teiseks, Kulkal on lisaks kord kvartalis antavatele eraldistele olemas ka juba 15 aastat toiminud programm “Ela ja sära”. See annab erinevate kultuurivaldkondade loovisikutele aastase stipendiumi.

Stipendiumi statuut  ja taotlemise tingimused on ülisarnased kirjaniku- ja kunstnikupalga omadele.Ela ja sära ja kirjanikupalga võrdlusPeamine erinevus on perioodis ja sotsiaalsetes garantiides. Samas vastab stipendiumi vorm tunduvalt paremini asja sisule, töösuhtega klassikalises mõttes tegemist ei ole. Loovisikute sotsiaalsete garantiide probleem puudutab kõiki vabakutselisi loovisikuid, üksikutele nende preemiaks andmine on teiste suhtes selgelt ebaõiglane.

Kolmandaks, see meede ei sobi koalitsioonilepingus kirja pandud põhimõttega (punkt 14.5): “Kultuurkapital toetab eelkõige loovisikuid ja projektipõhiseid algatusi ning Kultuuriministeeriumi eelarve kaudu rahastatakse riigieelarveliste asutuste põhitegevust ja rahvuskultuuriliselt olulisi pikaajalisi tegevusi.”

Kõik need argumendid näitavad, et hea tahte korral oleks Kultuuriministeeriumi poolt loogiline olnud “Ela ja sära” või mõne teise Kultuurkapitali stipendiumi laiendamine (nt 3 aastale või rohkematele kirjanikele/kunstnikele).

Kas kõrgkultuuri tuleks üldse riiklikult toetada?

Oma liberaalse ilmavaate kiuste tahaksime vastata, et jah. Probleem on tegelikult lihtne – kõrgkultuuri vallas turg tihti ei toimi. Põhiline tõrge on siin väärtuse ja hinna kujunemises – nimelt, kui kunstnik saab valmis oma teose, siis ei teki sellele koheselt hinda. Teose väärtus kujuneb välja üle pikema ajahorisondi ning tihti puudub teose autoril võimalus isegi oma eluajal nautida oma töö materiaalseid vilju. Seetõttu, kui me ühiskonnana peame üldiselt kõrgkultuuri avalikuks hüveks, mis meie ühiselu rikastab, siis peame seda ka toetama. Võime ehk kunsti võrrelda teadusega ning möönda, et sarnaselt fundamentaalteaduse finantseerimisele tuleks kunsti kui avaliku hüve loomiseks toetada baaskunsti, mis tähendab kõrgkunstiga “tegelemise” finantseerimist vabana projektipõhisuse ja lühiajaliste eesmärkide köidikuist. Ent kultuuriminister Saare kirjanikupalk ei tundu olevat selle filosoofia poolt ellukutsutud instrument, vaid sisult dubleeriva ja kultuuri rahastamise loogika seisukohalt vastuolulise uue meetme kehtestamine toimivate kõrvale. See on eelkõige vahend poliitilise tähelepanu saamiseks ja ideoloogiliste konfliktide esilekutsumiseks.

Lisamärkus veel: on olemas täiesti arvestatav lisarisk, millega peavad arvestama esimesed kirjaniku- või kunstnikupalga saajad: avalikkuse liigne ja negatiivne tähelepanu. Kui riik ei oota neilt kindlat tulemust, siis võib kindel olla, et meedia seda teeb ja seetõttu on esimesed riigipalgal olijad ja nende looming kindlasti kõrgendatud ja pigem negatiivse tähelepanu all.


EUROOPA:

CAMERONI BLUFF VS TSIPRASE BLUFF

“Kui te meie nõudmisi ei kuula, siis me lahkume Euroopa Liidust! Seda pauku te juba üle ela!” Korra on sellise taktikaga sel aastal juba Euroopat püütud murda. Edutult. Kas Briti peaministril David Cameronil õnnestub see paremini, kui Kreeka peaministril Alexis Tsiprasel, näeme õige pea. Tsipras ja Co täiega bluffis, Cameronil võib aga tema enda tahte vastaselt tõsi taga olla ja briti valijad võivad vaatamata Cameroni vastupidistele pingutustele Euroopa Liidust päriselt välja astuda.Cameron

Selle nädala alguses, eeldatavalt homme, saadab Cameron Euroopa Ülemkogu presidendile Donald Tuskile kirja ja peab kõne, kus esitletakse Briti valitsuse positsiooni Euroopa Liidu reformimiseks ja Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu suhete ümberkorraldamiseks. Sellele järgnevad läbirääkimised ja tulemuse põhjal pannakse 2017. aasta lõpus rahvahääletusele küsimus, kas UK jääb Euroopa Liitu või mitte.

Seda kirja pidi Euroopa Liit lausa nõudma, sest kaua kestnud udune jutt “vajalikest reformidest” tekitas lihtsalt segadust. Kui britid tahavad, et teema oleks detsembri ülemkogul laual, peavad nad nüüd olema väga konkreetsed. Seni pole nad seda suutnud.

Briti peaminister Cameron on ennast paljuski nurka mänginud. Kindlasti ei tee me talle liiga, kui väidame, et enne valimisi referendumit lubades ei olnud tal plaani, kuidas edasine läbirääkimiste protsess välja võiks näha ja mis brittide positsioonid võiks olla. Üheks sisulisemaks vihjeks oli UK rahandusministri George Osborne’i kõne Berliinis eelmisel nädalal. Sealt joonistus välja, et britid tahaksid ikkagi Euroopat a la carte – kust nemad nopivad endale meelepärase, aga ei vastuta võimalike Euroopa probleemide eest. Just sellised ettepanekud kindlasti paljudes liikmesriikides mõistmist ei leia. Samas on brittide reformiplaanis ka palju sellist, mida näiteks Eesti rõõmuga toetama peaks: Euroopa konkurentsivõime tõstmine, digitaalse siseturu kiirem arendamine, vabakaubanduse senisest julgem toetamine jne.

Kõik mõistlik, milles kokku lepitakse, võib aga jääda viljatuks pingutuseks, sest oma kodumaal hakkab protsess Cameronil käest libisema. Tema enda partei on EL-i kuulumise küsimuses lõhestunud, samuti ka opositsioonilised leiboristid. Euroopa Liidu vastased on küsitlustes ülekaalu saamas. Kui läbirääkimised Euroopa Liidu 27 liikmesriigiga ei edene, siis võib Cameroni veenmisjõud kodumaal liiga nõrgaks jääda. Tsiprase bluffi kreeklased toetasid, aga Cameroni pingutusi britid referendumipäeval hinnata ei pruugi.


MIGRATSIOONITÕRJE MALTAL

Kolmapäeval ja neljapäeval toimub Maltal toimub järjekordne migratsioonitippkohtumine, seekord EL-Aafrika tippkohtumise tuules. Seal tegeletakse plaani järgi migratsiooni “juurpõhjustega” ning püütakse teha kokkuleppeid Aafrika riikide ja Türgiga, et immigratsioonivoolu pidurdada. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker loodab sellelt tippkohtumiselt olulisi läbimurdeid, aga ta loodab ka, et liikmesriigid täidavad varasemad lubadused.

Sellega on Euroopal seni muidugi pahasti. Pagulaskriis ei näita mingeid vähenemise märke. Oktoobris ületas Vahemere rohkem immigrante, kui 2014. aasta jooksul kokku.Üle Vahemere tulijaid oktoobrisSelles kontekstis näeme, kui väike arv on 160 000. Just nii paljude pagulaste ümberasustamises on Euroopa Liit kokku leppinud. Aga päriselus pole skeem sisuliselt rakendunud. Kui 10 päeva tagasi oli ümberasustatuid naeruväärne 86, siis tänaseks pole ka mingit läbimurret toimunud. Uue asukohamaa on leidnud kõigest 116 pagulast.Pagulasi ümber paigutatudEesti on endiselt aga nendest rändeteedest sisuliselt kõrvale jäänud, nagu kirjutasime siin.


PORTUGALI SURNULT SÜNDINUD VALITSUS

Siin kirjutasime Portugali valimistest ja sellest, et valitsuse kokkupanek läheb raskeks. See tehti küll ära, kuid juba on juhtunud see, mida meiegi ebausutavaks pidasime: sotsialistid on teinud kokkuleppe vasakradikaalsete kommunistide ja vasakblokiga. Neil olevat kokkuleppe äsja ametisse kinnitatud peaministri mahavõtmiseks, milleks neil hääled ka koos on. See tähendaks, et Pedro Passos Coelho teise valitsuse eluiga jääb ülilühikeseks.

Milline saab olema sotsialistide juhitud vasakjõudude poliitika, on põhiküsimus. Kasinuspoliitika on lubanud lõpetada kõik 3 jõudu, kes nüüd peaministri mahavõtmises kokku olevat leppinud. Portugali majandus on samas tänu Passos Coelho poliitikale hästi taastunud – tööpuudus on vähenenud 5 % võrra ja esimest korda alates 1990. aastatest on majandus 5 kvartalit järjest kasvanud. Kas valitsuse vahetudes kordub Syriza efekt, kus raskete reformide järel tõusuteele pööranud majandus taas suuna allapoole võtab?
Vasakblokki ja kommuniste pole seni valitsuskõlbulikuks peetud liiga radikaalsete seisukohtade tõttu nii majandus- kui julgeolekuvaldkonnas.  Nad mõlemad on pooldanud Portugali lahkumist euroalast (eskuudo tagasitoomist), isegi euroala laialisaatmis, ning NATO-st lahkumist. Mis nende programmist võimalikus vasakkoalitsioonis alles jääb, on küsimus. Täna on veel võimalik, et sotsialistid teatasid kokkuleppest selleks, et peaministrit survestada suurematele viimase hetke järeleandmistele enne valitsusprogrammi hääletust teisipäeval.


Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.