Lähiaja arengud maailmas ei ole tõenäoliselt meile soodsad. Meie ja meie suurte liitlaste strateegiad on seni olnud läbinähtavalt ekspluateerivad, sest neis puudub täna vastasele selgelt kommunikeeritud tahtekindlus oma huve vastase jaoks vastuvõetamatu hinnaga kaitsta.
Reedel, 7. aprillil, tõusis paar Süüria õhujõudude Suhhoi-tüüpi lennukit õhku al-Shayrati baasist, et rutiinses korras pommitada režiimi vastaste positsioone Homsi provintsi idaosas. See ei väärikski mainimist, aga 7. aprill oli päev seda, kui sama al-Shayrati baasi olid tabanud 59 ameeriklaste Tomahawk-raketti. Igatahes ei takistanud see järgmisel päeval, pärast asfaldi paikamist, lennukite õhkutõusmist.
Paugutavad niisama?
Vastupidiselt levinud ettekujutustele on piiratud ulatusega sõjalised operatsioonid üpris ebaefektiivsed poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. USA välispoliitika nõukogu teadur Micah Zenko vaatas oma raamatus Between Threats And War 36 juhtumit piiratud sõjaliste löökide kasutamisest USA julgeolekupoliitikas ja tuvastas, et püstitatud poliitiliste eesmärkide saavutamisele aitasid need kaasa 10 protsendil juhtumitest. Sõjalised eesmärgid – purustada üks või teine objekt – täideti 50 protsendil juhtumitest.
Piiratud ulatusega sõjalise löögi edukus sõltub mitte löögist endast, vaid kaasnevast heidutusefektist. Kui heidutatav vastane ei soovi käituda soovitud moel või kordab varasemat eksimust, järgneb kraad kangem samm. Ja nii edasi mööda konflikti eskaleerimise redelit ülespoole. Samal ajal peavad nii heidutaja kui ka heidutatav olema kindlad, et esimene igal redelipulgal domineerib.
Kuid USAl ja võimalikel liitlastel pole täna valmidust astuda redelil järgmisele pulgale. Paar päeva enne süürlaste sariinirünnakut ütlesid nii välisminister Rex Tillerson kui USA suursaadik ÜRO juures Nikki Haley teineteisest sõltumatult, et USA poliitika eesmärk Süürias pole režiimimuutus ning Bashar al Assadil on tõenäoliselt riigi tulevikus oma roll mängida. Sellise kaalutluse taga on käsitlus Süüriast ja Venemaast kui kvaasi-liitlastest. Sarnane sekkumine nagu Liibüas – kus kodusõjas kannatava tsiviilelanikkonna kaitsmiseks kehtestati esmalt lennukeelutsoon, seejärel viidi õhulöökidega rivist välja õhutõrje, saadeti sisse sõjalised nõustajad ja ilmselt veel peenemate oskustega spetsialistid ning tehti katet opositsiooni manöövritele – pole võimalik. Venelaste õhutõrjepatareide kaitsevaip Süürias on piisavalt paks, et seda arvestatavate kaotusteta maha saada on väga raske. Rääkimata probleemidest, mida lahinguväljal teise tuumajõu vastu sattumine kaasa võib tuua. Ning oluline on kogu aeg meeles pidada poliitilist eesmärki, mille saavutamiseks potentsiaalselt verist hinda tuleks maksta.
Hirm konflikti eskaleerumise ees ja hirm seejärel esimesena taanduda, sest mäng ei vääri küünlaid, kammitsebki minu hinnangul ameeriklaste ja lääneliitlaste strateegilist mõtlemist. Vastased saavad seda kaugelenähtavat puudust edukalt enda huvides ära kasutada. Vastased tunduvad alati olevat valmis sõjaliselt järgmisele redelipulgale astuma, kuna USA tundub eelkõige vältivat vastuseisu teiste suurjõududega – ennekõike Venemaa ja Hiinaga. Lääne suutlikkuse ja moraalse tugevuse osas saab siiski tuua ka vastupidise näite. Venemaa-vastaste majandussanktsioonide osas on suudetud seni hoida üllatavalt ühist joont ilmses lootuses, et varem või hiljem purevad need Venemaad piisavalt valusalt. Kindlasti on need olnud ebamugavad, ent IMF ennustab Venemaale sel aastal juba 1,1 protsendist SKT kasvu. Riigile, mis soovib oma regionaalset hegemooniat taastada, on sanktsioonide tõttu valusaks muutuv olemine pigem motiiviks naabri maja põlema panna kui oma käitumist muuta.
Valges Majas on nüüdseks koos esmaklassiline julgeolekuekspertide meeskond. Ka nemad, sealhulgas kaitseminister Mattis ja rahvusliku julgeoleku nõunik McMaster on tänastele USA kõrgematele sõjaväelastele iseloomulikult ettevaatlikud sõjalise sekkumise osas. Seetõttu on Tomahawkide löögi hillitsetus ning venelaste ja nende kaudu ka al Assadi ettehoiatamine täiesti loogilised. Rünnakuga ei tohtinud tekkida arvestatavat riski sattuda eskalatsiooni, mis võiks lõppeda järjekordse maapealse ja ressursimahuka sõjalise missiooniga, mille poliitilised eesmärgid oleksid ebaselged ja seetõttu mittesaavutatavad.
Küll sai nii rahuldatud poliitiline soov midagi teha, sidumata end järgmiste sammudega. Venelased mõistavad seda väga hästi, sealt ka nende tagasihoidlik reaktsioon ja pigem rutiinne vastupropaganda.
Ometigi võib öelda, et Trumpi presidendiaja alguses on USA-Venemaaga suhted oodatust erinevad. Trumpi segane valimiskampaania jättis mulje, nagu tal oleks mingi täiesti irratsionaalne kava otsida Venemaaga suurt kokkulepet, kuigi juba kaugelt vaadates oli selge, et Venemaal pole mingit huvi pakkuda USAle midagi tollele kasulikku (võitluses ISISe vastu, suhetes Iraani või suhetes Hiinaga).
Nii ongi seni läinud. Võimalik, et Trumpi administratsioon on nüüd, mil taustainfo käes ja analüüsid loetud, ümber hinnanud Venemaa olulisuse oma presidentuuri õnnestumiseks vajalike eelduste skaalal.
新型大国关系 ehk uus suurjõudude suhte mudel
Eesti poliitikahuvilistele on jutt Hiina peatsest tõusust olnud nagu hiina keel. Hiina oli maailma suurim majandus juba 1800. aastal ning vahepealsed kaks sajandit on olnud pigem interregnum kui märk Hiina põhimõttelisest võimetusest kaasajaga kohaneda. Hiina kiire, otsustav, suhteliselt hästi planeeritud ja juhitud tõus on aga ajaloole vaatamata üllatav. President Obama otsus suunata Ameerika sõjaline tähelepanu Vaiksele ookeanile oli paratamatu, just sealt tuleb julgeolekuanalüütikute arvates sel sajandil peamine väljakutse USA jõule.
Et kõige ebameeldivam saaks selgelt välja öeldud – arvestatav osa USA rahvusvaheliste suhete teoreetikuid peab sõjalist konflikti Hiinaga mõõdetavas ajaperspektiivis võrdlemisi tõenäoliseks. See prognoos toetub ennekõike usule, et kui ajalugu ei kordu, siis ta vähemasti riimub. Teisisõnu, maailm on naasmas üürikest aega kestnud liberaalse rahvusvaheliste suhete süsteemi korrast taas multipolaarsesse jõukeskuste-põhisesse anarhiasse, kus osapool, kes reegleid jõustada suudaks ja tahaks, puudub. Siis laieneb Hiina mõju Vaiksel ookeanil kiiresti piiridesse, kus USA senised liitlased ees ootavad. Lisaks sõjalise mõju kasvule on Hiina – erinevalt sõjaliselt ohtlikust, ent majanduslikult suhteliselt ebaolulisest Venemaast – just oma kasvava pehme jõu tõttu samuti USAle kinda heitnud.
Möödunud nädalal, samal ajal Süüria õhuväebaasi pommitamisega toimus Hiina presidendi Xi Jinpingi riigivisiit USAsse. Kui valimiskampaania ajal saatis Trump õhusuudlusi Putinile, siis esimesena kohtus ta just Hiina liidriga, sest tegelikkuses sõltub planeedi tulevik USA-Hiina suhetest rohkem kui USA ja Venemaa omadest.
Kuivõrd Venemaa joon on agressiivne ja strateegia puhtalt nullsumma-mängule orienteeritud, pole ameeriklased nende huvisfääride jagamise loogikaga kaasa läinud. Hiinaga on aga mäng peenem, kuigi kaugelt vaadates võivad sisulised erinevused jääda arusaamatuks.
Sarnaselt Läänele pingutavad ka hiinlased kõvasti diplomaatilise keelekasutusega. Fraasid ja kontseptsioonid mõeldakse sügavalt läbi, sest neile antakse käibesselaskmisega tohutu kaal ja tähendus. Loomulik, sest maailma suurima riigi juhi sõnadel peabki olema kaalu. 2013. aastal tutvustas Xi Jinping kohtumisel Obamaga uut suurjõudude omavaheliseks suhtlemiseks mõeldud mudelit – vastastikune austus, mõlemale poolele kasulik koostöö ning konfliktide ja vastasseisude vältimine. Retooriliselt ja osaliselt ka sisuliselt on see Venemaa strateegia vastand. Ent kui mõelda, et selliste põhimõtete vastastikune tunnustamine tähendab tõenäoliselt ka üksteise mõjusfääride tunnustamist, siis Taivani või Vietnami seisukohalt on erinevused Venemaa ja Hiina strateegiate vahel vaid stiiliküsimus.
Ometi on esimesi märke, et Trumpi administratsioonis on valmisolekut (erinevalt Obama omast, kus nende sõnade kasutamist ametlikes tekstides hoolega välditi) hiinlaste uue suurjõudude tasakaalumänguga kaasa minna. Välisminister Tillerson kasutas oma hiljutisel Pekingi visiidil USA-Hiina suhte kirjeldamiseks just neid samu sõnu – kahtlemata vägagi teadlikult, omades ettekujutust tähendusest, mida hiinlased sõnadele asetavad. Obama administratsioon kritiseeris korduvalt oma liitlasriike, kes hiinlaste suhtemudeliga kaasa läksid, näiteks Suurbritanniat, kes Cameroni valitsuse ajal liigselt oma seisukohti Hiina vajadustega mugandas. Trump näitab vähemalt alguses valmisolekut Hiinaga Vaikse ookeani piirkonnas rohkem arvestada. Kas see lõpebki de facto Hiina suurema autonoomiaga poliitika kujundamisel oma naabrite suhtes, saab selgeks juba lähiaastail. Muutuva maailmakorra tõttu aga on küsitav, kas regionaalse suurjõu tugevnemisel on alternatiiv üldse võimalik.
Uus vana rahvusvaheline kord
Yana Toomile ning väliselt ka Venemaale ja Hiinale teeb tuska raketilöögi vastuolu rahvusvahelise õigusega. Rõõm, millega kogu Euroopa Trumpi raketilööke tervitas, ütleb, et see hädaldamine pole enam passé isegi postmodernsetes riikides.
Lubage kinnitada: nii USAd, Venemaad, Hiinat kui ka paljusid teisi (Suurbritannia tundub kindlalt olevat samal teel) ühendab fakt, et nad osalevad sellises rahvusvahelise suhete süsteemis, kus suveräänsed riigid on rahvusvaheliste suhete korraldamisel võtmerollis ja nende kohal pole ühtegi kõrgemat autoriteeti. Parafraseerides viljakat realisti John J. Mearsheimerit – pole kohtunikku ega korrapidajat, kelle poole saaks pöörduda, kui vanema klassi poiss sind vahetunnis kiusas. See tõdemus reguleerib mõistagi suurjõude. Need riigid ei alluta oma poliitikat kunagi riikidevahelistele ega -ülestele arbiitritele. Neil on relvad ja neid kannustab soov ellu jääda. Mida tugevam on riik, seda enamat nõuab ellujäämine – mitte ainult oma riigipiiride toimimist ja territoriaalse terviklikkuse säilitamist, vaid ka näiteks tegutsemisautonoomiat, vabadust kujundada poliitikat oma äranägemise järgi. Need vajaduste tõttu peavad suurriigid tegutsemisvabaduse säilitamiseks end piirkondlikult maksimaalselt kehtestama.
Niisuguse maailma poole me vaikselt ja kindlalt tagasi liigumegi, mida tunnistab külma sõja järgse hegemooni USA kasvav tahtmatus astuda vastu regionaalsete suurjõudude „koolikiusamisele“ oma naabruskonnas. Selle dünaamika musternäidiseks ongi Süüria tragöödia. Seal suudavad regionaalsed suurjõud hoida USAd ehk maailma suurimat sõjalist jõudu sekkumast nõrgema ja tuupi saava osapoole kasuks. Selle teadmise nõrgumine läbi USA julgeolekupoliitika aparaadi on kaasa toonud kasvava skepsise USA senise rolli jätkusuutlikkuse suhtes. Koostoimes ameeriklastele omaste isolatsiooniliste instinktidega ongi vähenenud USA valmidus sekkuda, kui mängus pole vahetud julgeolekuhuvid. Selles pole tegelikult midagi uut.
1793. aastal kuulutas USA esimene president ja iseseisvussõja-aegne osariikide vägede ülemjuhataja George Washington välja Neutraalsuse Proklamatsiooni Inglismaa ja Prantsusmaa vahelises sõjas. Olgu pealegi, et argumente esimese vastu ja teise poolt olemiseks jagus küll ja enamgi. Süüriasse mittesekkumise põhjuseks Obama ametiajal polnud mitte ainult Kongress, vaid ka avalik arvamus. Kõigil olid meeles Iraagi ja Afganistani sõdades hukkunud tuhanded ameerika sõdurid ja kümned tuhanded vigastatud. Teisalt ei täitnud need ohvrid mingeid käegakatsutavaid poliitilisi eesmärke, pigem paisutasid probleeme, lõhkusid sunni-šiia hapra tasakaalu ja lõid geograafilise ruumi ISISe tegutsemiseks.
Eelneva valguses pean väikeseks imeks, et USA juhtimisel ja NATO liitlaste toel suurendatakse sõjalise liidu idatiival European Reassurance Initiative nime all nii ameeriklaste kui ka teiste võtmepartnerite sõjalist kohalolekut. Ameeriklased panevad ainuüksi tänavu sellesse programmi 1,3 miljardit dollarit. Ent see on vaid plaaster haaval.
Põhiline probleem on see, et Venemaa sõjaline jõud Euraasias, iseäranis selle lääne- ja lõunaregioonis kasvab palju kiiremini kui seda tasakaalustada soovivate riikide suutlikkus. Keskpikas perspektiivis on meil vaja teha metsikuid pingutusi, et Eesti jätkuv vabatahtlik osalemine Lääne julgeolekuarhitektuuris oleks USA ja Lääne-Euroopa sõjaliselt tugevamate riikide vahetutes huvides. See tähendab vajadust jätkata NATO ja Euroopa-suunalise integratsiooniga, rõhutades suhteid võtmeriikidega. Ja tahame või mitte, see tähendab ka vankumatut panustamist sõjalise riigikaitse tugevdamisse.
Mõistagi nõuavad kasvav panus ja vastutus meilt ka seda, et hoiaksime oma riiki niisugusena, mille eest selle kodanikud ja liitlased seista tahavad. Mida enam me iseendalt julgeoleku nimel nõuame, seda rohkem tuleb hoida siin elavate inimeste vabadust. Poliitikud, kes tahavad korraga tõsta ühiskonna panust riigikaitsesse ning samal ajal vähendada selle liikmete vabadusi, ei mõista ilmselgelt ülesande keerukust ega ole välja teeninud õigust seda lahendama asuda.
Sõjalise jõu tasakaalust olulisemgi on aga tahe. USAs ja Läänes külma sõja järel kaotatud tahe eskalatsiooniredelil domineerida laseb praegu Venemaal laiutada Lähis-Idas, Liibüas, Kesk-Aasias ning otsapidi juba Ida-Euroopaski. Venemaa sõjaline doktriin sisaldab just sellepärast valmisolekut kasutada taktikalist tuumarelva ka tavalise sõjalise konflikti kiireks lõpetamiseks. Sellega kaasneb iga päevaga kasvav usk, et USA ja Lääs pole valmis karmilt ja kiiresti vastama. Varem või hiljem proovib Venemaa selle järele.
Lähiaja arengud maailmas pole tõenäoliselt meile soodsad. Meie ja meie suurte liitlaste strateegiates puudub väljapaistev tahtekindlus oma huve otsustavalt kaitsta. Trumpi administratsiooni sammude põhjal pole põhjust arvata, et midagi oleks muutunud. Küll aga on teravamaks muutunud USA Kongress. Pühapäevases NBC telekanali saates Meet The Press võttis senaator Lindsay Graham päris tabavalt kokku Trumpi raketirünnaku tegeliku potentsiaali (minu sõnadega, mälu järgi): „Kui Assad läks juba järgmisel päeval samale lennuväljale tagasi, et sealt õhku tõusta ja tsiviilelanikkonda pommitada, siis ütles ta president Trumpile sellega F.U. Trump on ettearvamatu ja see oli suur viga.“
Mnjah. Maailma suurima sõjalise jõu liider on ettearvamatu.
Aga arvestades, kus asub Eesti ja millised on võimalikud lähituleviku stsenaariumid, võib see sama hästi olla ka hea. Ent see on vähem kiitus Trumpile kui hinnang meie ajastu keerulisusele.
Poliitika.guru toimetaja Andreas Kaju avaldas selle analüüsi 12.04 Eesti Ekspressis. Avaldame Poliitika.guru lugeja jaoks täismahus ka siin.
Pole küll eriline välispoliitikaekspert, aga tundub, et Süüria praegune “lahendus” on osa USA-Iraani tuumakokkuleppest ja seda pole võimalik nii lihtsalt ümber mängida, ilma selleta, et Iraan ei reageeriks omapoolsete sammudega.
Iraani roll on Süürias Hezbollahi ja valitsuse toetamisel oluline, aga mitte määrav. Põhiline probleem on Venemaa pakutav õhutõrje ja tuumajõuna pakutav eskalatsiooniheidutus, mis säästab al Assadit hullemast.