Migratsiooniekspert Uku Särekanno pakub Euroopale sobiliku poliitika, kuidas reageerida julgeolekuohtudele pärast Pariisi terroriakte. See artikkel ilmub paralleelselt portaalis Poliitika.guru ja Politico.eu, sealne versioon A recipe for smarter border control on siin.

Targem kontroll pärast Pariisi*

Uku Särekanno autor9/11 järel võttis USA Kongress vastu Patriot Acti, millest kujunes vundament terrorismivastasele võitlusele. Milline peaks aga olema Euroopa vastus peale Pariisi rünnakuid? Seni häid uudiseid napib – Prantsusmaal kestab laiendatud eriolukord, Brüssel on lukku keeratud ning Schengen vaevu hingitseb. Selge on see, et Euroopa peab tegema oluliselt enam. Neli soovitust Euroopa liidritele järelmiteks peale 13/11 Pariisi rünnakuid:

1. Toetage Merkelit põgenike vastuvõtmisel.

Angela Merkel on täna ainus liider Euroopas, kes on suuteline päästma kontinendi väärikuse, väärtused ning ühtsuse. Ilma Saksamaa panuseta ähvardab Euroopa Liit käriseda koost ning lõpetada kaoses.

Septembri muinaslugu lükkas laviinina liikuma sajad tuhanded inimesed ning viis samm-sammult kontrolli taastamiseni Euroopa Liidu riikide sisepiiridel. See näitas ilmekalt kuivõrd ohtlik on migratsioonipoliitikat kujundada kampaania vormis. Merkeli „Willkommen“ on viral veel aastaid ning mõjutab vahetult tuhandete elu.

Vaatamata riskidele nappis Berliinil paremaid alternatiive. Ajutine Dublini üleandmiste- teisisõnu varjupaigataotlejate esimesse sisenemisriiki tagasisaatmise- peatamine oli päeva lõpuks pragmaatiline otsus. Otsus, mis oli ajendatud soovist vältida olukorra eskaleerumist Lääne-Bakanil ning Ungaris. Võib üksnes oletada, mis võinuks saada, kui tupikseis nii Budapesti raudteejaamas kui Serbia piiril oleks kestnud edasi nädalaid või kuid. Varem või hiljem oleks veri voolanud.

Ekslik on järeldada, et  Viktor Orbani aiaehitus oli peamine faktor, mis tõmbas Ungaris varjupaigataotlejate arvu alla. Tänane tagasihoidlik varjupaigataotlejate arv on tingitud peaasjalikult sakslaste lahkest lubadusest võtta vastu kõik hädasolijad, vältimaks olukorra eskaleerumist. See žest ning vastutuse võtmine võib päeva lõpuks päästa kogu kontinendi.

Ei ole olemas aeda, millega saaks hoida tagasi sadu tuhandeid meeleheitel inimesi. Seega on ainus pragmaatiline viis Euroopa seisukohalt taastada kontroll siia suunduvate rändevoogude üle ning organiseeritult lahendada juba nende inimeste paigutamine, kes on tänaseks kohal.

Ei ole lahendus ka see, et panna paarsada tuhat inimest kuskile Lääne-Balkanile teadmatusse seisma. Kellapomm tiksub nii Horvaatias, Makedoonias kui mujal. Kui Euroopa Liidu liikmesriigid ei suuda neid inimesi organiseeritult vastu võtta, on uks radikaliseerumisele ning uutele meeletustele pärani lahti.

Ei ole muud alternatiivi kui toetada Muttit tema püüdlustes, sest miljonid suunduvad just sinna. Saksamaa võtab täna enda kanda kriisi põhilöögi, selle kõrval on teiste liikmesriikide 120 000 ümberpaigutatavat üsna minimaalne panus. Tänaseks kohale jõudnud miljon on suur tükk, mis tuleb kontinendi tuleviku nimel tervikuna alla neelata. Ilma selleta on pea võimatu taastada kontrolli voogude üle ning probleem üksnes võimendub.

2. Vähendage teiseseid liikumisi.

Jah, paraku on seos terrorismi ning pagulaskriisi vahel olemas. Vähemalt kaks Pariisi rünnakute toimepanijat kasutasid kattevarjuna oma operatsioonile just põgeniku maski. Toimunus ei saa loomulikult süüdistada inimesi, kes otsivad Euroopast varju, ent juhtunu näitab, et tänases süsteemis on tõsised turvaaugud. Selle asjaolu eiramine üksnes kasvatab avalikke hirme ning õõnestab niigi habrast usaldust põgenike suhtes.

Tuhanded inimesed sisenevad igapäevaselt Euroopasse illegaalselt, registreerimistoimingud on puudulikud ning sõrmejälgi tihtipeale ei võeta. Elementaarseid turvakontrolle ei viida läbi ning inimesed jätkavad oma reisi läbi järgmiste liikmesriikide. See on probleem, sest kontrollimatud teisesed liikumised (secondary movements) kujutavad endast ohtu nii avalikule korrale, sisejulgeolekule kui ka tervisele. Tänane olukord annab üksnes hoogu juurde ksenofoobiale, tagab sissetuleku inimkaubitsejatele ning jätab põgenikud väga haavatavasse rolli.

On selge, et ühised vastuvõtukeskused, nn hotspotid, on vajalik käivitada kohe. Peame kiirkorras tagama saabujate kontrolli võimalikult välispiiri lähedal. See on ainus viis vähendamaks homsete tulijatega seonduvaid riske siseturvalisusele ning varjupaigasüsteemi kuritarvitamist. Sest olgem ausad, väljasaatmisi on juba märkimisväärselt raskem korraldada, kui isikud on lõpetanud Münchenis, Stockholmis või Helsinkis.

Kuna on selge, et Kreekal ja Itaalial jääb vajaka võimekusest tegeleda kümnete tuhandete inimeste registreerimisega, peavad teised liikmesriigid tulema appi ja panustama oma politseiametnike, piirivalvurite ning varjupaigaekspertidega ühiste keskuste töösse. Hotspotid eeldavad ka tõsiseltvõetavat IKT tuge, mis tagaks kõikide asjassepuutuvate andmebaaside süsteemse kasutuse isikute taustakontrolliks (Schengeni infosüsteem, viisainfosüsteem, EURODAC, INTERPOL jne). See kõik kokku vajab ohtralt ressurssi ning head juhtimist, ennekõike aga poliitilist tahet töötada ühise eesmärgi nimel.

3. Tooge Türgi lähemale.

Türgita jääb igasugune ELi tegevus hambutuks. Kreeka saared on vahetult Türgi ranniku läheduses, ülesõit on lihtne ning jagub teenusepakkujaid. Euroopa Liidul on hädasti vaja kokkulepet Türgiga, tagamaks tõsiselt võetav piirikontroll ning kiire väljasaatmine.

ELi saabujate arv ei asu vähenema enne kui Türgi intensiivistab meetmeid ranniku patrullimiseks ning õitseva inimkaubitsejate äri pärssimiseks. Euroopa Liit ühepoolselt ei saa täna rändevooge kontrollida, sest non-refoulement põhimõte tähendab sisuliselt seda, et kõik piirile saabujad tuleb vastu võtta. Siit ka põhjus, miks sisuliselt tegeletakse täna üksnes päästeoperatsioonidega.

Euroopa Liit on lubanud 3 miljardit eurot, mis hädavajalik põgenikelaagrite eluolu parandamiseks ning teisteks tegevusteks, mis seotud ligikaudu 2 miljoni põgenikuga, kes tänaseks Türgist varju otsinud.  Samas ei ole küsimus sedavõrd rahas, kui pigem poliitilistes suhetes ning koormuse jagamises.

ELi-Türgi liitumisläbirääkimiste kiirendamine oleks üks viis saatmaks positiivset sõnumit pikemajaliste kavatsuste kohta. Ent veelgi kriitilsem on keskenduda lühiajalistele eesmärkidele. Võimalik viisavabadus Türgi kodanikele ning lubadus ümberasustamisprogrammi käivitamise kohta näib siinkohal optimaalne ja oodatav.

Need teemad on väga raskesti seeditavad mitmete liikmesriikide jaoks, ent läbimõeldud selgitustöö ning täiendavad julgeolekumeetmed aitaks avalikke hirme vähendada.  USAl õnnestus laiendada viisavabadusprogrammi 9/11 järel edukalt mitmetele uutele riikidele. See käis koos tervikliku julgeolekupaketiga, mis kombineeris kokku uued IT-süsteemid, viisapoliitika reformi ning operatiivkoostöö kokkulepped kõikide programmi liikmetega.  Brüsselil oleks tark võtta sarnane lähenemine kohe, sest küsimus pole üksnes Türgis, vaid laiemalt kogu naabruses.

4. Reformige sisenemispoliitikat.

Lihtne on teha deklaratsioone teemal, et sisejulgeoleku asutused peaksid tegema enam koostööd ning vahetama luureinfot. Tuleb samas mõista, et luureinfo ei ole kommipaberite vahetamine ning Euroopa on rahvusriikide liit. Seega ei saa Euroopas kunagi olema üht FBI-tüüpi asutust, vaid opereeritakse jätkuvalt 28 erineva agentuuriga. See seab omad piirangud nii luureinfo kogumisele kui vahetamisele.

Sisejulgeoleku asutuste jaoks on võitlus terrorismiga tihtipeale kui nõela otsimine heinakuhjast. Radikaale jagub, juhtnööre on palju, iga-aastaselt väljastatakse Euroopa Liidu liikmesriikide poolt enam kui 15 miljonit viisat ning kontrollitakse enam kui 500 miljonit piiriületajat.

Vaatamata korduvatele palvetele on seni suhteliselt vähe toimunud Brüsseli tasandil. Üle-Euroopalise sisenemis- ja väljumisregistri ning lennureisijate broneeringuinfo töötlemise arutelud on Euroopa Parlamendis jooksnud umbe. Varasemalt on Euroopa Komisjon leidnud poliitilistel kaalutlustel, et (antud hetkel) Euroopa ei vaja ei elektrooniliste reisiloa süsteemi (ESTA) ega terrorismi rahastamise jälgimise süsteemi (TFTP).

13/11 järel on aeg need positsioonid üle vaadata ning keskenduda sisutute deklaratsioonide asemel tegevustele, mis toiminud mujal. USA ja Austraalia kogemusele toetudes peaks Euroopa reformima tervikuna oma sisenemispoliitikat ning kombineerima senise riigipõhise riskihinnangu isikupõhisega. See uus poliitika peaks põhinema kolmel komponendil: elektroonilline eelkontroll enne sisenemist, keskne sisenemis- ja väljumiskontroll ning arusaadav sanktsioonisüsteem.

Võimalik, et paljudele tuleb uudiseks, et Euroopa ei oma täna keskset ülevaadet, kes siia sisenevad või kes siit lahkuvad. Piirikontroll piiripunktides toimub suuresti sarnaselt kui 100 aastat tagasi, kiire näost-näkku kontroll ning tempel passi. Lisandunud on mõned olulised andmebaasid, ent keskne sisenemis- ja väljumisregister Schengeni ala kohta puudub.

Taolise arvestuse puudumine on probleem sisejulgeoleku asutuste jaoks, sest pärsitud on võimekus tuvastada tuhandete välisvõitlejate liikumist, võtta meetmeid piiriülese kuritegevuse ning terrorismi ohjeldamiseks. Rääkimata sellest, et puudub selge arvestus nende inimeste üle, kes on sisenenud viisa alusel, ent jätnud seejärel ettenähtud ajal lahkumata (nn overstayers).

On hulgaliselt näiteid välisvõitlejatest, kes on segamatult suutnud liikuda Süürias asuvate väljaõppelaagrite ning Euroopa vahet. Olles kord sisenenud, on lihtne kaduda piirideta ala avarustusse, viia lõpule oma räpased projektid ning lahkuda, ilma, et keegi sind märkaks.

USA ning Austraalia on suutnud efektiivselt kasutada elektroonilist reisiloa süsteemi (ESTA), mis võimaldab viisavabadest riikidest tulevate sisenejate eelkontrolli. Üheskoos lennureisijate andmete töötlusega, viisainfosüsteemi, biomeetria kasutuse ning sisenemis- ja väljumisregistriga on suudetud seni vältida halvimat. Need meetmed on aidanud hoida kontrolli ning ennetada mitmeid rünnakuid. Sellega kaasnenud selge sanktsioonipoliitikaga (nt eluaegne sissesõidukeeld USAs) on ühtlasi aidanud vähendada ka migratsioonisüsteemi kuritarvitajate arvu.

Need ei ole Euroopa jaoks uued teemad. On aeg midagi ära teha.


Uku Särekanno, esindas 2007-2012 Eesti siseministeeriumit Brüsselis teemades, mis puudutasid migratsiooniküsimusi, politseikoostööd ning terrorismivastast võitlust.

(*) artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.


Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.