Kas Püha Riik või Tema Kõrgus Kodanik?*

“Kõik järgnev võiks kanda nime “Kodanike riigi manifest”,” alustas Siim Kallas 1995. aastal oma kõnet, mis andis ideoloogilise aluse sündinud Reformierakonnale. Hetkel, mil Reformierakonna minister Jürgen Ligi püüab jõustada seadusemuudatust, mille tulemusena ei oleks enam kõigile koolidele sõltumatult omandivormist tagatud samal tasemel finantseerimine maksumaksja rahast, tasub küsida, mis on järgi Reformierakonna algsetest ideedest?

Manifestis olid mõned üldised põhimõtted nagu “julge uuenduslikkus” ning kiitus turumajanduse, eraomandi (eriti kodumaise eraomaniku), vaba konkurentsi, üksikisiku ellu piiratud sekkumise ja nn piiratud heaoluriigi aadressil. Lisaks kinnitust juba võetud kursile nagu eelarve tasakaalus hoidmine ja proportsionaalne tulumaks. Eelarve tasakaalus hoidmist põhjendas Kallas vajadusega säilitada Eesti krooni, nii et selles mõttes pole vast suurt hullu, et viimasel ajal räägime rohkem “struktuursest tasakaalust” ja ka selle saavutamine võib viimaste uudiste valguses olla lähiaastatel keeruline väljakutse.Veelgi enam, isegi seni fiskaalset konservatiivsust idealiseerinud “The Economist” on ettevaatlikult arvamust avaldanud, et Euroopa majanduse käimatõmbamiseks peaksid riigid ka oma eelarvetes “kvantifitseeritud leevendust” pakkuma (loe: lahtisema käega raha tarbimisse suunama). Oh, kuidas mulle meeldivad need eufemismid!

Konkreetsetest seisukohtadest olid manifestis seejärel:

1) Privaatsfääri kaitse. “[Taotlen] riiki, mis ei vaata Kodaniku kappi, kapi taha ega roni magamistuppa, rääkimata juba lastetoast. Riiki, mis ei sori enesestmõistetavusega Kodaniku rahaasjades ega jälgi tema pangaarvet.” Kuni Eestis pole veel ühtegi Edward Snowdenit välja ilmunud, on raske hinnata, mil määral riigiasutused meie tubadesse roninud on – kui kõrvale jätta murelikuks tegevad uudised, kuidas millegipärast on iga kord, kui kohtunikud neid küsivad, telekomioperaatoritel hooldustööde käigus kustunud failid selle kohta, keda tegelikult pealt kuulatud on. Laiemalt aga peegeldavad eemaldumist sellest ideest nii Maksu- ja Tolliameti innovatiivsed operatsioonid spordiklubide autoparklates, kui ka seadusandlikud initsiatiivid avalikus kohas alkoholi tarbimise keelamiseks, trahvide mitmekordistamiseks muuhulgas helkurita liikumise eest jms.

2) Konkurents pensionikindlustuses, ja pensionifondi makstud raha maksuvabastus (pluss pensionimaksete kindlustamine riigi poolt). Suur samm selles suunas tehtigi II ja III samba loomisega ära.

3) Konkurents ravikindlustuses ja turumajandus arstiabis. Eriti viimase kahe aasta jooksul on siin toimunud tagasikäik, kus Haigekassa on oluliselt vähendanud lepinguid eraomandis olevate kliinikutega. Isegi konkurentsi nn riiklike teenusepakkujate vahel elavdavaid meetmeid nagu digiregistratuur ei ole suudetud kasutusele võtta. Rääkimata konkurentsi tekitamisest ravikindlustuses.

4) Tasuline kõrgharidus ja seda tasakaalustavad õppelaenud, erakoolid. Tasu eest kõrgharidust omandada on Eestis jätkuvalt veel võimalik, isegi pärast IRLi “tasuta kõrghariduse” reformi, kuid päris Reformierakonna algseid ideid ei ole selles sektoris veel püütud ellu viia. Jürgen Ligi on samas ka esimene reformierakondlasest minister Haridus- ja Teadusministeeriumis (pärast Reformierakonna asutamist). Ühesõnaga, eraomandis põhikoolidest Kodanike riigi manifest ei räägi. Paralleelselt vastu võetud 1995. aasta valimisprogramm ütles: “Haridus ei tohi sõltuda kooli omandivormist ega asukohast. /-/ Peame otstarbekaks erinevate haridussuundumuste ja omandivormide rakendamist selleks, et Eestis kujuneks võimalikult mitmekesiste teadmiste ja oskustega elanikkond.” Konkreetsemaks läks asi 2015. aasta valimisprogrammis: “Reformierakond tagab koolide võrdse kohtlemise riigi- ja kohalike omavalitsuste poolsel rahastamisel, olenemata kooli õppekeelest või omandivormist.”

5) Võimalikult palju riigi rahadest kohalike omavalitsuste kätte. Siinkohal justkui minister Ligi järgib täpselt manifesti juhtnööre – tema retoorika järgi peaks kohalik omavalitsus otsustama, kas finantseerida ka erakoolide tegevuskulusid. Kui unustada ära riigikohtu otsuse mõte – kui kehtestada põhimõte, et toetada tuleb ka erakoole, tuleb eraldada ka raha selleks – võikski Reformierakonna valija Ligit tunnustada. “Kohaliku eelarve kaudu tehtavate kulutuste osatähtsus riiklikes kogukulutustes” Ligi seadusemuudatusega paraku siiski ei suurene. Eraldi tasub siinkohal meelde tuletada ka Kallase Ekspressis ilmunud kriitikat haldusreformi idee suhtes. Kuigi manifest ise haldusreformist ei räägi, on juba manifestis kirjeldatud ideaal kohalikust omavalitsusest, mille kaudu on “ahel, mida mööda maksumaksja raha konkreetse kulutuseni liigub” lühike, mis võimaldab paindlikkust, kokkuhoidu, väikest bürokraatiat ja maksumaksja vahetut kontrolli – väga erinev sellest käsitlusest, mille järgi need “lühikese ahelaga” kohalikud omavalitsused on korruptiivsed, võimetud ja vajavad liitmist.

6) Ettevõtete tulumaksu kaotamine, madalad maksumäärad, maksuerisuste vältimine, tulumaksu tasumisel eelised peredele. Asi, millele Reformierakond on laias laastus suutnud truuks jääda.

Manifesti kõrval samal aastal ilmunud erakonna esimeses valimisprogrammis olid lisaks veel suurematest punktidest:

7) Vabatahtlik ajateenistus. “Eesti kaitse tagavad kõige paremini hästi väljaõpetatud, varustatud ja piisavalt kõrgepalgalised elukutselised kaitsejõud ja piirivalve, samuti sisekaitse eriüksused.” 1999. aasta platvormis oli veidi tagasitõmmatud, lubades professionaalse kaitseväe osakaalu tõusu ajateenijate arvelt. Tänaseks on sellest mõttest loobutud.

8) Nn vajaduspõhised sotsiaaltoetused. “Tuleb rajada sotsiaalabi süsteem, mis arvestaks paindlikult iga konkreetset abivajajat, mitte ei jagaks toetusi kõigile ühe mõõduga.” Siin võib öelda, et erakond on oma “kõigile ühe mõõduga” jagatavate lastetoetuste tõstmisega läinud risti vastupidist teed, kuid põhimõtteliselt ütles sama 1995. aasta platvorm ka, et “oluliselt peavad toetused suurenema alates teisest ja kolmandast lapsest”. Seega oli see poliitika ebamäärane juba algusest peale, kuid igal juhul pole sotsiaaltoetused vajaduspõhisemaks muutunud.

9) “Kodanike omakaitse”, millest sai hiljem naabrivalve. Check.

10) Ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga. Check, check.

Kui vaadata otsa tänasele Reformierakonnale ja võrrelda seda Kodanike riigi manifesti aegsega, siis toonastest ideedest väga palju enam elus pole. Vahepealsete aastate jooksul on muidugi Reformierakond võtnud juurde ka mõne uue kaubamärgiväärtusega poliitika (vanemahüvitis näiteks). On progressiivne põhimõte, et elu teeb plaanidesse korrektiive – ilmneb uut infot, uut teadmist ja kogemust, muudab poliitik ka oma arvamust selles osas, kuidas kõige mõistlikum on mõnele ühiskondlikule väljakutsele vastata. Juba kasvõi manifesti nimi mõjuks täna kohatult – ilmselt oleks selle nimi pigem “Kodanike, residentide ja e-residentide riigi manifest”. Kohati võib aga jääda mulje, et ehk on siin pigem see olnud ministeeriumimajade elu, mis on teinud Reformierakonna poliitikute plaanidesse korrektiive. Ja nagu viitas ka Kallas ise kaks aastat tagasi (öeldes, et tema vaated on laias laastus samad, mis manifestis), siis alusväärtused tingimata ei peaks muutuma. Ühe küsimärgi osas – mis puudutab haridust – peaksime vastuse saama peatselt.

* Pealkiri on Kallase esitatud, poliitiku jaoks üllatavalt iroonilises võtmes manifesti, üks alapealkirjadest.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.