MEMORANDUM: KES ON PARIM EESTILE? (NÄDAL 15)

“Kallid kaasmaalased, meie kõigi asi on kujundada endas kindel veendumus, kes kandidaatidest on parim Eestile. Panen teile kõigile, ennekõike aga Riigikogule ja valijameestele südamele: võtke kokku Eesti ajalookogemus ja katsuge igat kandidaati läbi valgustada just selle kandi pealt. Tehtut hinnates saame teha järeldusi tuleviku suhtes.”

Ametist lahkumist ettevalmistava LENNART MERI avaldus 2001. aasta augustis

Käesoleval nädalal algab presidendiralli. Siim Kallas, viimane 90ndate alguses Eesti iseseisvuse taastamise sündmuste mütoloogilistest tegelastest, kes tänaseni teinud poliitilist tippkarjääri ja on endiselt hea tervise ja toonusega, on 16. aprilliks Estonia kammersaali kokku kutsunud suure hulga inimesi. Pilt, mis laupäeva pärast online’dest, õhtusest Aktuaalsest Kaamerast ja esmaspäevastest lehtedest peaks ülekülje fotodega kampaaniameistrite plaanide kohaselt avanema, on järgmine – Eesti omavalitsusliidrid, peaaegu et Valimiskogu ise ja majandusjuhid ning töösturid kuulavad Eesti poliitika suurkuju ja riigivanema raudtooli pärija visiooni Eesti tulevikust – ning aplodeerivad, annavad oma õnnistuse.

Ent võib avaneda ka teine pilt. Lavastatud kampaaniaavangu risk seisneb selles, et saalis võivad tooni anda 60ndates eluaastates keskealised Eesti mehed. Esireast tunneme ära Kallase pere kõrval Tiit Vähi, Olari Taali, vahest ka Jüri Käo ning veel mõned näod, kelle juurde tänane 80ndatel sündinud ajakirjanik suudab vaid vanemate kolleegide toel nime juurde leida. Kas Kallasel on anda Eestile presidendi rollis midagi, mis köidab ka tänast keskealist Eesti perekonda, ettevõtjat, kultuuritegelast, saati noori?

See on üks põhilisi küsimusi, miks Kallase avalik toetus pole väga suurele nimetuntusele vaatamata kümnendikust Eesti rahvast kõrgemale tõusnud. Inimeste ootus tema sisulisele visioonile on palju suurem kui mistahes teise kandidaadi puhul – kuna see ongi Kallase kuvand – maailmavaateline ning intelligentne liberaal, kes siiani avalikult viitab oma vaadetest rääkides 1995. aasta “Kodanike riigi manifestile”, kes usub turumajandusse, eraharidusse ja eratervishoidu. Ta on viimastel aastatel teadlikult kureerinud oma julgelt mõtleva intellektuaali kuvandit kontrastina nendega, kes täna riiki juhivad ning kellel tema arvates seda julgust ja ideid vähem on. Ta usub ka omavalitsusse ja omavalitsusele rahaliste vahendite andmisesse ning ta on andnud viimasel paaril aastal korduvalt mõista, nii 2014. aastal Reformierakonna kongressil kõneledes kui essees Eesti Ekspressis, et pigem  ei toeta haldusreformi. Mis on ka põhjus, miks ta laupäevases kandideerimiskõnes sellest ilmselt otsesõnu ei räägi või teeb vana rebasena elunäinud omavalitsusliidritele vaid paar skeptilist vihjet, sest haldusreformist on valitsuse koosmeeles ja tasase ent kindlameelse ja läbirääkijatüüpi minister Arto Aasa eestvõttel kujunenud selle koalitsiooni tõsiseim poliitika, mis on võitnud ka suure osa ajakirjanduse ning avalikkuse ettevaatliku poolthoiu – suurema kui kunagi varem haldusreformi tegemise katsete ajaloos.

Kaks aastat tagasi ütles Kallas, et ta on end 10 aastat ette valmistanud Eesti poliitikasse naasmiseks. Nüüd on ta end juba 12 aastat ette valmistanud.  Vaevalt, et Reformierakonna auesimees meid laupäeval millegagi sisulises plaanis üllatab. Küllap räägib ta Eesti lähenevast 100. sünnipäevast, rahareformist, Eesti Euroopa Liidu eesistumisest ning sellest, et ta on meeskonnamängija. Kindlasti räägib ta enda kogemusest välisministrina ja kogemusest Euroopas ning seob seda tarvidusega olla julgeolekupoliitikas Lääne-orientatsiooni hoidja. Vähile ja tema kompanjonidele annab ta kaks lauset – näiteks “Venemaa on meie ajalooline naaber ning rahulikel aegadel Euroopa oluline kaubanduspartner. Pidin Euroopa Komisjoni voliniku ametis palju venelastega asju ajama ning kahtlemata oleks meie kõigi elu parem, kui suudaksime koostöö potentsiaali tulevikus rohkem avada”. Ukrainat ja Krimmi, Minski rahuleppeid ta ei pruugi üht- või teistipidi mainida ning see võib ollagi teravaim signaal, mis poliitgurmaanidele midagi ütleb, valimiskogu liikmele ehk vähem.

Küllap Eesti presidendivalimiste kampaania ametlik avaüritus laias plaanis õnnestub. Kallase nimel on Eestis tõmmet ning saali saab ta täis ning meedia õnnestub täielikult ära täita. Vast saab vastne kandidaadi kandidaat (ise end kandidaadina üles seada pole võimalik) ka arvamusküsitlustes kajastuste tõttu kerge kiirenduse; ka seetõttu, et inimesed ei tee vahet kandidaadiks olekul ja kandidaadi kandidaadiks olekul ja Kallas on nüüd Eesti inimese arvates päriselt kandidaat.

Aga kas on ja kas saab?

Kallas on ise öelnud, et Reformierakonna toetuseta ta kandidaadiks ei saa. Ta on siiski erakonna auesimees ja selles mõttes on kindlasti tema šansid head. Tema plussiks on tema vaadete vähemalt vormiline järjepidevus, ta on inimestele teada nii heas kui halvas ning ta on seda mõõtu teflon-poliitik, kelle kohta ei tohiks midagi uut ega ka halba enam välja tulla ning vanad jamad ei hakka lihtsalt külge.

Kallas ise müüb ennast erakonnale ühe Suure Argumendiga: tal olevat ainsana šanss Riigikogus valituks osutuda. Savisaar on oma toetavate ja soojade kommentaaridega, mis võib olla koordineeritud tegevus (Kallas ise on öelnud, et kohtus Savisaarega viimati 2013. aastal), seda konstruktsiooni toetanud. Tänasel valitsuskoalitsioonil on Riigikogus 59 häält ning isegi kui kõik need Kallast toetaks, oleks veel vaja Vabaerakonna ning Keskerakonna osasid hääli (valituks osutumiseks vaja 68 häält). Kallase toetajad räägivad, et Savisaar tahaks olla taas otsustajate ja võitjate seas ning Kallase näol oleks Eestil president, kes vähemalt võtab telefoni, kui Savisaar helistab ja oleks imselt valmis temaga ka kohtuma.

Me arvame, et see on illusioon. Mitte üks Savisaare samm viimaste aastate jooksul pole andnud alust arvata, et tema strateegiline planeerimine toimuks võit-võit skeemide leidmiseks. Ta on Vene koolkonna mõtleja, kes näeb maailma null-summa-mängu skeemides. Tema enda tänase meeskonna komplekteerimine ja valikud näitavad seda, et ring tema ümber aheneb, ta on üliparanoiline ning ei usalda mitte kedagi. Olukorras, kus ta võib lähiaastatel vangi minna ning küsimus pole enam ainult tema poliitilises pärandis, vaid palju eksistentsiaalsem, on tema mõtteskeemis ainus loogiline strateegia täielik süsteemiga vastandumine, veelgi tugevam polarisatsioon ja teravam konflikt ning seda annab talle koostöö EKREga. Kuigi ka see võib olla abikäsi, mis ta uputab – nagu ütles Sven Mikser, siis EKRE ja Savisaare suhetes võib Savisaar hoopis osutuda kasulikuks idioodiks, kes oma allakäigutrepil laseb Helmedel endale õlgadele ja pähe astudes paar trepipulka ülespoole tõusta.

Savisaarel pole Kallaselt ka midagi küsida, mida too saaks praktikas anda – ei parteipoliitiliselt ega personaalselt. Kui, siis vaid kokkuleppe armuandmispalve rahuldamise peale. Aga elu on näidanud, et Kallasega sellised personaalsed kokkulepped ei kehti. Näiteks sobib asvõi Kallase ja Partsi 2004. aasta jaanuaris sõlmitud salajane ühinemismemorandum, mis Kallasele endale Komisjoni voliniku koha tõi, aga Res Publica muidugi ei saanud midagi ja lendas, suuresti ka oma enda poliitiliste otsuste tõttu, 2005. aastal valitsusest. Rääkimata selliste personaallepete moraalsest mõõtmest.

Teine kokkulepe, mille elluviimisele sillutas tee eelmine peaminister Andrus Ansip isiklikult, varises samuti vaatamata investeeritud poliitilisele kapitalile varemeisse finiši eel.

Tõepoolest, pole saladus, et Kallasel on tänases Reformierakonna juhtkonnas ja Riigikogu fraktsioonis vastaseid rohkem kui toetajaid, sest nad tunnevad end petetuna ja keegi õigupoolest siiani ei tea, miks see kõik nii läks. Mõneti on väiksemat sorti ime, et Reformierakond on  nii hästi  sellest äärmiselt keeruliselt seisust välja tulnud.

Veidi on see paariaasta tagune sündmus ja selle tähendus keerulisemgi – poliitikas on “jala väristamine” otsustaval hetkel diskvalifitseeriv loomuomadus. 

Kui Riigikogus Keskerakonnaga kokkuleppele saamise perspektiiv kõrvale heita, on Kallasel Reformierakonna kandidaadiks saamise tee juba takistusterohke. Ent ükski neist takistustest pole ületamatu.

Probleem nr 1: Kallas ei ole hetkel kaugeltki kõige populaarsem Reformierakonna kandidaadi kandidaat, Kaljurand on temast 3x populaarsem ja trend on Kaljuranna kasuks olnud. Kaljurand on täna reaalselt Reformierakonna valitsusdelegatsiooni liige ja teeb koos valitsusega tööd.

Probleem nr 2: Kallas ei ole tänastele Reformierakonna ministritele ja RK liikmetele ega ka IRList nende jaoks, kes mäletavad 12 aasta taguseid sündmusi, maailma kõige usaldusväärsem mees.

Probleem nr 3: Kallas on üllatavalt viimastel aastatel seoses VEB-fondi ja R-Hoolduse teemadega näidanud, et ta pole nii külma kõhuga kui võiks ning on rünnatav, haavatav ja emotsionaalselt neist häiritud.

Miks tegi Kallas oma avangu just nüüd? Ta on kahtlemata tugev kandidaat väljapaistva elulooga, kellel on olnud arvestatav panus taasiseseisvunud Eesti elu edendamiseks selle esimesel kümnendil. Ent tee kandideerimiseks Riigikogus ei ole tema jaoks veel lahti lükatud.  16. aprilli kampaaniaüritusega võtab ta initsiatiivi  ja teeb katse survestada meedia ja avalikkuse kaudu erakonda tema arvestama.

Kindlasti ongi see tiibmanööver osaliselt edukas ja võtab ruumist hapnikku välja, tema kõrvale niisama suvalisi kandidaate ei saa esitada – ei Reformierakond ega ka teised erakonnad, kes heameelega oleks ka partidena järgnevatel kuudel lendu lasknud ja testinud igasuguseid erakonnaga seotud nimesid. Nüüd peavad need pardid olema ilusa ja läikiva sulestikuga, et Kallase kõrval tõsiseltvõetavad välja näha ja see kriteerium ahendab ringi. Lisaks on Kallasel vaja võrreldes Kaljurannaga oma avalikku toetust kasvatada ja vaid omavalitsustes ümbernurga kohtumiste kaudu pole seda võimalik teha. Avalikult kandidaadirallil olles on meedia huvi suurem, tema sõnavõtud asetuvad sellesse konteksti, kuhu nad kuuluvad ja ta saab vähemalt osaliselt domineerida teemasid, mis kandidaatide arutelu suunama hakkavad.  

Kas kandidaate on veel?

Marina Kaljurand – tänane välisminister, faktiliselt parteitu, ent tõenäoliselt peaks ka tema valimissedelile saamiseks olema Reformierakonna kandidaat. Tema tugevaim pluss on hetkel väga kõrge avalik toetus, kuna teda ilmselt nähakse ka süsteemivälise kandidaadina, mida ta pikaaegse riigiametniku ja diplomaadina ongi. Tema puuduseks peetakse, et (tüüpiliselt välisministritele) tema seisukohad välispoliitikaga mitteseotud küsimustes pole väga laialt teada. Kaljurand on sisuliselt öelnud, et kui ta kandidaadina üles seataks, siis ta oleks valmis kandideerima.

(Foto autor: Arno Mikkor, Presidendi Kantselei (Creative Commons litsentsi alusel kasutatud))

Urmas Paet – endine välisminister, tänane Euroopa Parlamendi liige, taas Reformierakonna liige. Kui Reformierakonna juhatus 2015. aasta augustis esimest korda oma võimalikke kandidaate arutas, oli Paeti nimi samuti õhus. Pea kogu möödunud kümnendi Reformierakonna faktiline kroonprints, kellest paljud eeldasid järgmist erakonna esimeest ja peaministrikandidaati. Veidi Kallasega sarnaselt, müstilistel asjaoludel otsustavatel hetkedel “jalga väristanud” ja vastutuse võtmise eest varju tõmbunud. Ametis sai hästi hakkama, endise Postimehe ajakirjanikuja erakonna meediajuhina tunneb ajakirjandust ja on selle jaoks ka alati ülimalt kättesaadav, mõne maitse jaoks liigagi palju. Võibolla on kahe tugeva Reformierakonnaga seostatava kandidaadi kõrval Paeti nimetamine liigne meelitus ühele parteile, teisalt on erakond teda potentsiaalse kandidaadina juhatuses käsitlenud ja Paet seda ise kinnitanud.

(Foto autor: Kaupo Kikkas, Riigikantselei, (Creative Commons litsentsi alusel kasutatud))

Eiki Nestor – Riigikogu esimees, Riigikogu liige alates 1992. aastast. Meie noorematele lugejatele vajab meenutamist, et on olnud nii regionaalminister kui sotsiaalminister. Veteranpoliitik, kelle tugevusi ja puudusi tuntakse hästi ja kes tunneb ise ka teisi hästi, kuna 24 Eesti poliitikas oldud aasta jooksul on vastastikuseid verevalamisi ja tähistamisi olnud ühtede ja samade inimestega, kord ühel ja kord erineval pool poliitilist rindejoont. Pole kunagi olnud üle-riigiliselt ja avalikkuses väga populaarne, ent on olnud sisuline poliitik, kelle panusest Kallasega samal perioodil valitsusse kuuludes on sündinud tänane ravikindlustussüsteemgi. Riigikogus tal kindlasti šansse pole, sest ta on teinud ajalooliselt palju pingutusi selle nimel, et Keskerakonda ja sotse üksteisest eemal hoida, sealhulgas Tallinna linnas koalitsioonikõnelustel. Erinevatel põhjustel on suur küsimärk, kas SDE esimees Ossinovski on üldse huvitatud Nestori toetamisest. Nestor toetas 2015. aasta kevadel Sven Mikseri jätkamist erakonna esimehena ja võib tänast erakonna ja selle valitsusdelegatsiooni olukorda vaadates arvata nii ka täna.

(Foto autor: Tauno Tõhk (Creative Commons litsents))

Mart Helme – Riigikogu liige, 90ndatel Välisministeeriumis diplomaadina töötanud EKRE esimees on poliitik, kes oma resümees aastaid 2003-2013 enamasti ei maini. Aktiivne rahvaliitlane, Ester Tuiksoo nõunik, kes visati parteist ja riigiametist välja, kuna kritiseeris parteisiseselt siseminister Leivo tegutsemist Lihula sündmuste ajal. Need on muidugi tänase EKRE ridades kõik raudristi väärilised teod. Seejärel oli Helme aastaid Euroopa Parlamendi saadiku Tunne Kelami (IRL) nõunik. Samas ei saa öelda, et ta konservatiivsuse küsimuses kuidagi hüplik oleks olnud – ta nimetas ennast konservatiiviks juba siis, kui see sõna Eesti poliitilises žargoonis mingit ühetimõistetavat tähendust ei omanud. Helme šansid on siiski enam kui sümboolsed – kuigi erakonna enda otsesed positsioonid Valimiskogus pole kiita, siis koostöös Keskerakonnaga, mille valijad näevad Turu-uuringute andmetel parima võimaliku koalitsioonipartnerina just EKRE-t, oleks Helmel võimalik presidendivalimistel kujuneda arvestatavaks kandidaadiks.

(Foto autor: Ave-Maria Mõistlik (Creative Commons litsents))

Aga millist presidenti Eesti vajab?

Meenutame, mis on Eesti presidendi võimupiirid. Eesti on parlamentaarne riik, mille presidendi põhiseaduslik roll on ühelt poolt selgelt piiritletud, kuid teisalt sõltub paljuski ametikandja enda prioriteediseadest.

Põhiseaduses kirjeldab presidendi rolli 5. peatükk, mis loetleb 19 erinevat, kuid konkreetset ülesannet. Konkreetne loetelu on ammendav, millega on silmas peetud, et lisaks loetelus toodud poliitilistele (nt Riigikogu valimiste väljakuulutamine, seaduste väljakuulutamine, riigikaitse kõrgei, juht, mobilisatsioon jms)  ja täidesaatva võimu pädevustele (Eesti esindamine rahvusvahelistes suhetes, valitsuse liikmete ja igasugu kõrgete ametimeeste ametisse nimetamised ja sellega seonduv, armuandmised jne) ei ole presidendil muid põhiseaduslikke ülesandeid. Juba 1992. aasta Põhiseaduse Assambleest saadik on presidenti vaadatud ühiskonda ühendavas ning riigivõimu stabiilsust kindlustavas, põhiseaduslikke institutsioone (ka parlament, valitsus) tasakaalustavas rollis –  nagu ütleb meile Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne.

Aga me ei otsi ju teoreetiliselt presidenti teoreetilisele Eesti riigile, vaid sellist, kes sobitub meie tänasesse konteksti ja on valmis vastama oma ametiülesannete raamides meie ees seisvatele väljakutsetele.

Peamine väljakutse on 2016. aastal presidendi jaoks endiselt rahvusvaheline olukord ning Eesti julgeolekupoliitilise positsiooni hoidmine tasemel, kus see täna on – maailma paarisaja riigi võrdluses disproportsionaalselt suur võrreldes meie riigi suuruse, jõukuse ja rahvaarvuga. See on ka põhiseaduses Eesti presidendi ülesanne number 1. Paljudel on kindlasti tahtmine vaadata nüüdset presidendirallit praeguse presidendi kontekstis ning loomulik reaktsioon on soovida presidenti, kes oleks omal maal armastatum kui liitlaste juures. Toomas Hendrik Ilves oli omamoodi reaktsioon Arnold Rüütlile, ent oleks viga nüüd taas samamoodi reageerida.

Küllap jõuab poliitika.guru’gi 11. oktoobri lähenendes analüüsida pikemalt president Ilvese rolli ja mõju Eesti elule, ent ette rutates võib öelda, et tema panus riigivõimu stabiilsuse tasakaalustamisele on olnud reaalne. Ansipi valitsuse püsimine läbi poliitiliste ja majanduskriisi sai osaliselt võimalikuks tänu vastastikusele mõistmisele, kus valitsus võttis endale peale kärpekohustused ja teised rasked otsused ning Ilves toetas valitsust ning Ansipit, kuigi mõni muu rahvamehelikum riigivanem oleks võinud võtta kriitilisema joone (kuigi Ansipi otsus muude kärbete juures säästa ja isegi kasvatada pensione võttis ka palju potentsiaalselt kriitikat kohe maha). On selge, et Eesti valitsuste ees seisab nii välis- kui sisepoliitiliselt järgmise kümnendi jooksul palju keerulisi seise, kriise ja ebastabiilsust. Poliitilise stabiilsuse ja ühtsuse hoidmine, pingete oskuslik deeskaleerimine samal ajal sisulisi lahendusi otsides või nende otsimist vahendades (nt “Jääkelder”) saab olema ka järgmise presidendi ülesanne.

Nii ootabki poliitika.guru presidendi kandidaadi kandidaatidelt isiklikke võimeid, eeldusi ja pädevusi Eesti oskuslikuks ja otsustavaks, energiliseks esindamiseks rahvusvahelistes suhetes ning kainet suutlikkust suhelda Eesti inimestega maksimaalselt, end ületadeski, et ka teised saaksid ületada neid hirme, mis neil nii kiiresti muutuvas maailmas on iseenda ja oma järglaste hakkamasaamise suhtes tekkinud.

Kuidas saab kandidaadiks ja presidendiks?

Riigikogus:

Kandidaadiks võib saada vähemalt 40-aastane sünnipärane Eesti kodanik, kelle seavad üles vähemalt 21 Riigikogu liiget (tänane koosseis: Reform 30, Keskerakond 14+13, SDE 15, IRL 14, Vabaerakond 8, EKRE 7). Ei saa kandideerida kolmandaks ametiajaks (st Ilves ei saa), samuti ei tohi kandidaat olla tegevväelane (nt Riho Terras ei saa kandideerida)

Riigikogule on kokku antud 3 katset kahel erineval valimispäeval. Esimesel päeval 1. voor, teisel päeval 2. ja 3. voor.  2. Vooru eel peab kandidaadi(d) uuesti üles seadma ning taas on vaja vähemalt 21 RK liikme allkirja.

Mistahes voorus Riigikogus valituks osutumiseks on vaja absoluutset häälteenamust ehk 68 häält (Toomas Hendrik Ilves sai 2011. aastal näiteks 73, Indrek Tarand 25 häält – Ilves osutus valituks; Ene Ergma sai 2006. astal Riigikogus 1. voorus 65 häält, 2. ja 3. voorus sai Ilves 64 häält ja Riigikogu ei suutnud presidenti ära valida).

Valimiskogus

Kui Riigikogu ei saa ka 3. vooruga presidenti valitud, kantakse kaks enim hääli saanud kandidaati üle Valimiskogusse. 7 päeva enne Valimiskogu kogunemist peavad kohalike omavalitsuste volikogud valima enda seast valimiskogusse esindajad. Valimiskogusse kuuluvad kõik 101 Riigikogu liiget, kellele lisanduvad omavalitsuste esindajad. Omavalitsustel on valimiskogus liikmeid proportsionaalselt nende suurusega. Vabariigi valimiskomisjon on kinnitanud KOVde esindajate arvu järgmiselt –

Tallinn: 10

Tartu linn: 4

Pärnu linn: 2

Narva linn: 2

Kohta-Järve linn: 2

Viljandi linn: 2

Viimsi vald: 2

Rakvere linn: 2

Kuressaare linn: 2

Võru linn: 2

Rae vald: 2

Ülejäänud 202 KOVi: 1 valijamees.

Valimispäeval toimub kuni 2 vooru ning valituks osutumiseks on vaja 50%+1 hääl. Ehk – kui Valimiskogus on 335 valijameest, siis valituks osutumiseks on vaja saada 168 häält. Kui 1. voorus Valimiskogu Eestile presidenti ei vali, liiguvad kaks enim hääli saanud kandidaati 2. vooru. Kandidaatide registreerimiseks enne 1. vooru on vaja 21 Valimiskogu liikme allkirja (Eesti mõistes tähendab see seda, et Valimiskogus on peaaegu et keda tahes võimalik üles seada)

HOLLANDLASED SIHTISID VALITSUST, TABASID UKRAINLASI

Madalmaades toimunud Ukraina assotsiatsioonilepingu referendum kukkus läbi, nagu ka eelmisel nädalal vihjatud. Putin hõõrus käsi, Euroopa vangutas pead.

Miks nii läks?

–     Referendumi algatamine rahvaalgatusena polnud suuresti Ukrainaga seotud.  Selle algatanud grupid andsid ka ise mõista, et nad vaid kasutavad ära võimalust anda valitsusele EL teemadel laiemalt pasunasse ning ideaalis tahaks nad algatada hoopis Brexiti sarnase referendumi Madalmaades.

–     Rahulolematuse väljendamine nii Madalmaade poliitilise eliidi kui ka EL-i üldiste suundadega ei ole Hollandis midagi uut. See on üsna püsivalt tooni andnud nii valimistel (Geert Wildersi episoodiline edu) kui ka varasematel referendumitel (Holland oli üks neist riikidest, mis EL põhiseadusleppe tagasi lükkas).

–     Ei saa salata, et suurem osa hollandlasi ning lääneeurooplasi ei näe Ukraina võimalikku liitumist EL-iga positiivselt. See ei tähenda, et neile meeldiks, mida Putin Krimmis ja Ida-Ukrainas korda saadab. Kuid samuti ei ole nad tunnetanud, et 13 uue riigi liitumine EL-iga viimase 12 aasta jooksul oleks neile kaasa toonud parema elujärje. Lääne-Euroopas pole olnud suurt majandushüpet, vaid pigem vaikne vindumine ja seejärel suur majanduskriis. See on teinud tavakodanikke ettevaatlikuks ning altiks populistlikele sõnumitele, et uued naabrid:

(a) võtavad ära vanade liikmesriikide töökohad

(b) tänu oma suhtelisele vaesusele ei saa ülal pidada nii heldet sotsiaalset turvavõrku ja tegutsevad seetõttu siseturul justkui ebaausalt “sotsiaalse dumpingu” najal.

Mis nüüd lepingust edasi saab?

–     Assotsiatsioonilepingu vabakaubandust puudutav osa on juba jõustatud ja toimib. Seega Ukraina saab oma kaupu ja teenuseid EL siseturule müüa juba nüüd ja ka edaspidi tollivabalt, kuna väliskaubandus on EL kompetentsis ning siin ei mängi ühehäälsus rolli.

–     Küsimärgid on lepingu teiste osade jõustumise kohal, mis puudutavad suuresti praktilist koostööd selleks, et aidata Ukrainal tugevdada kaasaegset riigikorraldust ja demokraatlikku õigusriiki (sh eelarvepoliitika, sisekontrolli ja välisauditi, maksusüsteemi ja äriühinguõiguse moderniseerimine, võrdsete võimaluste alast koostööd, õigusriigi tugevdamist, rahvatervist, haridust, piiriülest ja piirkondlikku koostööd jne). See on tõeline saatuse iroonia, sest edusammudest just nendes valdkondades on EL ise kõige rohkem huvitatud.

–     Kuigi lepingu see osa, mis käsiteleb isikute vaba liikumist ning viisade väljastamise lihtsustamist, ei ole otseselt Hollandi taga kinni, raskendab referendum kindlasti viisavabaduse sisseseadmist, nii nagu seda soovisid mitmed liikmesriigid, Eesti nende hulgas.

–     Edasiste sammude väljapakkumine on Hollandi valitsuse ülesanne. Kindlasti ei taha suurem osa EL-ist ülejäänud lepingust Ukrainaga lihtsalt lahti öelda. Kuid päris ilma muudatusteta ilmselt samuti edasi ei minda. Hollandlaste rahustamise “hinnaks” võibki seetõttu kujuneda Ukraina liitumisperspektiivi külmutamine.  

Millised on laiemad mõjud?

–     Euroskeptikud nii Suurbritannias kui mujal üritavad Hollandi referendumi tulemusi ära kasutada näitamaks oma “püha ürituse laia toetuspinda” ning kummutada väiteid, justkui oleks EL-ist lahkumise toetamine äärmuslik samm. Just nende võimustamise vältimiseks ei saa ka teha lihtsalt nägu nagu poleks midagi juhtunud.  

–     Pangetäis külma vett said krae vahele kõik Lääne-Balkani riigid, kellel ametlike kandidaatriikidena on “legitiimne ootus” kunagi liikmeks saada. Pole sugugi välistatud, et pärast pikki ja raskeid läbirääkimisi saab neile komistuskiviks mõne “vana” liikmesriigi konsultatiivne rahvahääletus.

–     Taolised poliitilised ninanipsud kodanikelt, seda enam et need on antud vähem kui viiendikuühe riigi valijate poolt, vähendavad EL-i võimet naabruses olevaid üleminekuriike pehmelt õigele rajale suunata ja neid seal hoida. Pikemas perspektiivis tähendab see ebastabiilsemat naabruskonda. Referendumi tulemus andiski põhapäeval ajendi Ukraina PM-ile tagasiastumiseks (süüdistades tulemuses president Poroshenko mahhinatsioonide mõju, mis tänu Panama skandaalis paljastustustele hollandi valijaid justkui olevat mõjutanud).

–     Ukrainal saab olema raskem kodus vajalikke reforme ellu viia, kui EL peaks ametlikult nende liitumisperspektiivi külmutama. Miks me peaksime kannatama, kui Brüssel meid ei taha? Samas – Putin on ise teinud kõik selleks, et ka Moskva oleks ebasümpaatne.

–     Kindlasti ei maksa referendumi tulemusi ja selle mõju EL edasiste arengute dünaamikale üle dramatiseerida. Tendents on vaadata seda kui hoiatussignaali UK referendumile, mida nähakse kui võimalikku pidurit EL edasisele süvenemisele ja laienemisele. Mõju kindlasti on ja tänane poliitiline kontekst on äärmiselt aldis selliseid signaale üle võimendama, kuid fakt on see, et alates 1972. aastast on peetud liikmes- ja kandidaatriikides kokku 40 EL-iga seotud referendumit, millest tervelt 12 on olnud negatiivse tulemusega. Kodanike piduris ei ole midagi ennekuulmatut.

RIIGIVALITSEMISE REFORM RIIGIKOGUS

Sel nädalal arutab Riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena riigireformi teemat. Erinevalt haldusreformist ei ole laual konkreetset eelnõu, pole ka valitsuse poolset selget visiooni. Tõukudes koalitsioonilepingust on Rahandusministeerium välja hõiganud 10 reformipunkti, mille teostamist põhjalikumalt analüüsitakse. Lühidalt saab need kokku võtta ühe lausega – valdkondade kokkukoondamine asutustesse (esimesed 9 punkti) ja asutuste kokkukoondamine ühishoonesse (10. punkt).

Reform on kantud efektiivsusülesandest, mis peaks toetama valitsuse eesmärki vähendada valitsussektori töötajate arvu vastavuses tööealise elanikkonna vähenemisega. Kui palju selle juures teenuste kvaliteetsemat ja lihtsamat pakkumist silmas peetakse, pole veel selge. Pole ka suurt ambitsiooni ning ennekõike tegeletakse pisikeste harali algatustega. Selle heaks näiteks on, et Rahandusministeeriumi poolt avaldatava riigivalitsemise reformi infokirja teise numbri esimene teema on “Sõiduautode töörühma tegevuse tutvustus”. Loodame, et Riigikogu arutelu ei sega ainult vett, vaid annab riigireformi eesmärgi sõnastamisele ja muutuste elluviimisele hoogu juurde.

PANAMA PABERID:

“Panama paberid” on avalikud. Mida nad täpselt sisaldavad, saame teada alles pika aja jooksul. Ligi 5 miljonit e-kirja, 3 miljonit andmetabelit või andmebaasi, üle 2 miljoni pdf-i – kõik need tuleb läbi analüüsida ja tuvastada avaldamisväärne. See kõik on vaid osa tohutust tööstusest, mis pakub võimalusi oma tulusid peita, varjata, makse “optimeerida”. Arusaadavalt on peatähelepanu all riigijuhid, kelle puhul on põhjust kahtlustada, et varade varjamise taga on millegi suurema ja räpasema varjamine.

Juba on välja joonistunud ka üks muster: Lääne juhid saavad peksa. Neile seotust Mossack Fonsecaga (mis on alles maailma suuruselt neljas offshore-teenuseid pakkuv firma) ei andestata. Island jäi õigustatult peaministrita (üks saamatumaid tagasiastumisi ilmselt läbi aja), aga kõige haavatavam on hetkel David Cameron, kellele võib mõra tema usaldusväärsuse iluraual kallilt kätte maksta läheneval UK referendumil. UK tööpartei liidritel on ärganud jahiinstinkt, ning kui #CAMERONRESIGN muutub päris jahiks, võib üsna kindlalt ennustada, milliseks referendumi tulemus kujuneb. Sellised inforünnakud lõhuvad eriti just lääne poliitiliste süsteemide niigi haprat usaldusväärsust ja võimaldavat hõlppopulaarsust teenida populistidel (Cameroni puhul ei ole ikka üldse mitte mingit “teemat” olemas, kui ta müüs maha Panama ettevõtte kaudu omatud osakud, mille päris kõige tipuks oma isalt, kokku 30 000 naela eest, Putini tšellistist sõbral on aga miljardite dollari jagu vara tekkinud).

Seega – lõviosa Panama kaudu oma vara peitjatest on ikkagi tavapärased kahtlusalused autokraatlikest režiimidest, samuti on nende mahinatsioonide maht võrreldamatult suurem lääneriikide juhtidest. Kallist poliitilist hinda peavad aga maksma just viimased.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.