Heaoluriikide valija on mures, lausa hirmul – majandusel läheb kehvasti ja kuskilt ei paista paremat elu, immigrandid tulevad uksest ja aknast,  turvalisustunnet on lõhkunud ka terrorism. See kõik on kõva doping radikaalsetele poliitikutele nii vasakul kui paremal – Saksamaa kolme liidumaa  valimistel tegi immigratsioonivastane  AfD eile läbi aegade parima tulemuse, sügisel ehmatas Le Pen Prantsusmaa regionaalsetel valimistel, Ameerikas võidavad eelvalimistel osariike Trump ja Sanders (Sanders pole Euroopa mõistes kuidagi radikaal, ent tema kandidatuuri suhteline edukus Hillary Clintoni vastu peegeldab laiemat eliidi- ja süsteemivastast protesti) ja neist räägitakse tõsimeeli kui presidendikandidaatidest. Londoni meer Boris Johnsongi valis Ühendkuningriigis peaministriks saamiseks veelgi radikaalsema suuna, kui seda tegi omal ajal David Cameron.  Kesk- ja Ida-Euroopas (Ungari ja Slovakkia järel nüüd ka Poola) võimul olevad radikaalid on lapsemäng veelgi radikaalsemete jõudude kõrval, kes nende lahkudes valijate toetuse saaksid. Kõik need poliitikud ja poliitilised jõud on populaarsed.

Sõnum on selge – tänapäeval valituks saamiseks tuleb justkui võtta järjest radikaalsemaid seisukohti, ning poliitsõnumite radikaliseerumine ei piirdu paraku vaid valimisperioodidega. See muudab ka igapäevast poliitilist arutelu. Ehkki reeglina sunnib võimuteostamise praktiline maailm ka kõige radikaalsemaid jõude kohanduma ja mõõdukamaks muutuma (isegi ISISe taolised peavad võimu hoidmise nimel oma ideoloogiaga kompromisse tegema), toimub täna ikkagi üldine kogu poliitise maastiku raskuskeskme nihkumine tsentrist äärmuste poole.

Miks? Omajagu süüd on peavooluerakondadel, kes, hirmununa radikaalsete jõudude esialgsest kiirest toetuse tõusust, keeravad vinti peale ka enda igapäevaretoorikale. Nii muutuvad nad ka ise järjest populistlikumaks ja radikaalsemaks, et “tabada paremini valijate meelsust ning piirata häälte kaotamist äärmuslikele jõududele.” Asjata, sest nii tegutsedes muudavad nad varem paaria seisuses olnud äärmusparteide sõnumid legitiimseks (ja seega radikaalid valitavaks) ka peavoolukerakondade endi tänaste toetajate jaoks. Kui näiteks räige pōgenikevastasus on muudetud valija jaoks aktsepteeritavaks seisukohaks, pole kodanikul mingit pōhjust eelistada selles ega varsti enam ka teistes küsimustes, poolkõva peavooluerakonda kõige karmima suunaga endisele äärmusparteile. Viimaste toetus suureneb veelgi ja seda just (üsna varsti endiste) peavooluerakondade arvelt. Kõik see muudab kogu poliitilise arutelu fookust ja teemasid veelgi hullemaks.

Saksamaa – Merkeli kristlikud demokraadid (CDU) kaotasid eilsed regionaalsed valimised kahel liidumaal kolmest – kirjutasime valimiste-eelsest seisust möödunud nädala memorandumis alajaotuse “Saksa kohalikud valimised” all. Juhtpositsioon õnnestus säilitada Saksi-Anhaltis. Baden-Württenbergis kaotati rohelistele ning saadi suurim kaotus 1952. aastast alates. Rheinland-Pfalzis jäädi kindlalt alla sotsiaaldemokraatidele. Merkeli avatud uste poliitika pagulaste suhtes on olnud väga viljakaks kasvulavaks paremradikaalsele ja immigratsioonivastasele AfD (Alternative für Deutschland) parteile, mis saavutas oma senise ajaloo parima tulemuse. AfD korjas kahekohalise toetusprotsendi kõikidel eilsetel valimistel. Ida-Saksamaal asuvas Saksi-Anhaltis korjati koguni 23% häältest ja tõusti tugevuselt teiseks parteiks CDU järel. Merkeli avatud pagulaspoliitika mõningane jäigemaks muutumine ning meeleheitlikud katsed saada Türgi abiga põgenikevoog pidama, jäid nende valimiste jaoks ilmselgelt hiljaks. Pagulasteema aitas oluliselt kaasa ka valimisaktiivsuse kasvule – see oli eelmiste valimistega võrreldes tuntavalt kõrgem kõigis liidumaades.

Slovakkia – Valitsuse loomisega on hädas senine populistlik peaminister Robert Fico. Nädal tagasi sai Fico vasaktsentristlik SMER küll 28%-ga valimistel võidu, kuid enamus parlamendis kaotati. Fico valis oma peamiseks valimisratsuks pagulasteema, mitte küllaltki eduka majanduspoliitika. Fico eesmärgiks oli tõrjuda paremradikaalsete jõudude esiletõusu, kuid võimalik, et oma jõuliselt immigrantide vastaste loosungitega SMER hoopis legitimeeris ja võimendas äärmuslike parteide toetamist. Tagajärjeks on kaks paremäärmuslikku parteid parlamendis, Fico SMER jäi ilma parlamendienamusest ning valitsuse moodustamine on väga keeruline.

Poola – Eelmine nädal tõi järjekordse kinnituse, et 2015. aasta oktoobris valimistel pagulasvastase retoorika toel absoluutse enamuse saanud Seaduse ja Õigluse Partei (PiS) lõhub viktororbanlikult demokraatliku riigi alustalasid. Veneetsia komisjoni reedel avaldatud raporti kohaselt on valitsuse poolt läbi surutav konstitutsioonikohtu reform vastuolus euroopalike põhimõtetega. Muudatuste elluviimise järel ei oleks kohus enam võimeline põhiseaduslikku korda kaitsma. Ka Poola konstitutsioonikohus ise on kohtu töökorraldust muutva seaduse põhiseaduse vastaseks kuulutanud. PiSi juhi Jaroslaw Kaczynski poolt marionetina peaminstriks pandud Beata Szydlo valitsus keeldub aga Poola konstitutsioonikohtu otsust ametlikult avaldamast (kohtuotsus ei jõustu ilma avaldamata).

Eestis tekitas samal ajal õigustatud hämmeldust advokatuuri üldkogu otsus Riigikohtu otsusest mitte lähtuda. Tänaseks on advokatuuri juhatus siiski ainuõige valikuna kohtu otsusest lähtunud. Aga kas te kujutaksite Eestis ette, et valitsus takistab kohtuotsuse jõustumist? Õnneks mitte. Või peaksime me ütlema, et täna veel mitte?

Suurbritannia  – Populistliku ja radikaalsemat sorti poliitilise surve näiteks on ka Suurbritannias lähenev EList lahkumise referendum. 2013. a. jaanuaris kuulutas peaminister Cameron, et kui konservatiivid võidavad 2015. a. valimised, siis räägib ta brittide rolli ELis uuesti läbi ja paneb ELis jätkamise rahvahääletusele. Taolise riskantse käigu ajendiks oli konservatiivse partei euroskeptilisema tiiva hirm radikaalsema Iseseisvuspartei (UKIP) populaarsuse kasvu ees. Tänaseks on seni euroopameelne konservatiivne Londoni meer Boris Johnson võtnud veelgi radikaalsema seisukoha ja püüab oma partei hääli sealt, kuhu Cameron ei läinud – toetades Euroopa Liidust lahkumist. Johnson on klassikaline näide oportunistlikel kaalutlustel radikaalsema positsiooni võtnud peavoolu poliitikust. Radikaalsus õitseb ka Briti poliitika teisel tiival, kus oma partei establishment’is pettunud leiboristid valisid ootamatult enda juhiks vasakradikaalse Jeremy Corbyni. Corbyni kandidatuuri võeti muide algul sama vähetõsiselt, kui Bernie Sandersi või Donald Trumpi võimalusi USAs.

USA – Poliitika polariseerumine ja radikaliseerumine ei ole ainult Euroopa mure. Võrreldava intensiivsusega toimub sama protsess ka USA poliitikas. Ka teemad on sarnased: majanduskriis, immigratsioon ja terrorihirm. Trumpi lubadus ehitada Mehhiko piirile müür ja sundida Mehhikot selle eest maksma või üleskutse mittte lubada moslemeid USAsse – need on sõnumid, mis lõhestavad ühiskonda. Selliste äärmuste pinnalt saab valitsemine olema edaspidi veelgi keerulisem, sest kompromisse vabariiklaste ja demokraatide vahelsaavutada on järjest raskem (kuigi tõele au andes, USA  Kongressis on vabariiklaste ja demokraatide vaheline koostöö pidevalt nõrgenenud juba 1994. aastast, kui vabariiklased võtsid Kongressi ja püüdsid süstemaatiliselt Bill Clintoni ettevõetud reforme blokeerida, hiljem ka presidenti ametist maha võtta). USA poliitiline süsteem aga eeldab, et suurtes reformiküsimustes peavad vabariiklased ja demokraadid millegigi ärategemiseks leidma ühisosa, sest kvalifitseeritud enamust (näiteks Senatis 60 häält 100st, mis on vaja juntimisest ülerullimiseks) ilma selleta enamasti ei saavuta. Pikemat analüüsi loe USA valimiste teema all.

EESTI – Ka Eesti ei ole radikaalse populismitondi käest puhta nahaga pääsenud ja pole ka näha, et olukord paremaks läheks. Kooseluseaduse harjal Riigikokku murdnud EKRE on suutnud napi aasta-pooleteisega meie poliitmaastikku ja -retoorikat oluliselt mõjutada. EKRE kasvav populaarsus “sunnib” radikaalsemaks ka IRLi (kuigi Tsahkna on vähemalt retoorikas oma Isamaa 2.0 abil püüdnud sellele vastu seista) ja on pannud end selgemalt rahvuskonservatiivsena määratlema Vabaerakonda.

Oluline pole mitte ainult see, mida radikaalsemad jõud sunnivad peavoolu erakondi ütlema või tegema, vaid ka see, mida peavoolu parteid jätavad seetõttu ütlemata või tegemata. Reformierakonna väga aeglane reageerimine pagulaskriisile selle akuutseks muutumise algfaasis 2015, toonane rehepaplikult kitsas keskendumine vaid meile soodsama kvoodijagamisvalemi välja kauplemisele ning tänaseni jätkuv üksikute kvoodipagulaste lõppematu sõelumine on kõik näited sellest, et ka Reformierakond ei ole tahtnud minna teravasse vastuollu üha kasvava osaga valijatest, kellele EKRE positsioon pagulaste teemal sümpatiseerib. Skeptiline suhtumine oma riigi võimesse pagulasi vastu võtta on üks asi, aga avalikult Euroopa solidaarsuse kahtluse alla seadmine on teine asi. Meie poliitikute lubadust saabuvate pagulaste taustu “saksa täpsusega” enne vastuvõtmist uurida kuuldi väga hästi nii Berliinis, Roomas kui Brüsselis.

Ja radikaalid ei lase teemat päevakorrast kaduda. Läinud esmaspäeval Riigikogu infotunnis toimunud sõnasõda Rõivase ja isa-poega Helmete vahel oli ehe näide sellest, milline on EKRE mõjul meie poliitilise retoorika uus normaalsus – arutame parlamendis selle üle, kas riik on valmis piiril pagulaste vastu relvi kasutama. EKRE juhtimisel arutab Riigikogu viimasel ajal ka riigikohtu kandidaatide poliitiliste veendumuste sobivuse või mittesobivuse üle. Arvata on, et Keskerakonna-EKRE käitumismuster oleks võimule saades Poola PiSi omaga võrdlemisi sarnane.

Ajastu kurb märk on, et see retoorika töötab. Ilma kärata ja võrdlemisi suures konsensuses edeneb riigikogus Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muudatus, mis karmistab pagulaste Eestis viibimise tingimusi. Eelmise nädalala Eesti Ekspressis kiidab endine Inimõiguste Instituudi juht ja inimõiguste ekspert(!) Mart Nutt seadust, kui eeskuju teistele riikidele. Tõesti? Paneme asüülitaotlejatele eesti keele õppimise kohustuse ja ütleme samal ajal, et me ei taha teid Eestisse, sest taotlus vaadatakse igal aastal üle ja kui olukord teie riigis on paranenud, lähete sinna tagasi. Motivatsioon keelt õppida ja Eestis lõimuda missugune!

Radikaalsete jõudude esiletõusul Euroopas ja Ameerikas on potentsiaalselt otsene negatiivne mõju ka Eestile. Ajaloolane ja kolumnist Anne Applebaum kirjeldas oma hiljutises artiklis mitte üksnes teoreetilist võimalust, et kui mitmed lähiajal ees ootavad valimised langevad radikaalsetele jõududele, siis võib meie nii harjumuspäraseks saanud läänelik demokraatia ja julgeolekusüsteem hakata ootamatult murenema. Näiteks, kui USAs võidab Trump, Prantsusmaal Le Pen´’i Rahvusrinne, UK teostab Brexiti ja järgmised valimised võidavad leiboristid Corbyniga eesotsas. Kõik nimetatud figuurid on väljendanud tõrksust NATO suhtes ja murettekitavat sümpaatiat Putini Venemaa suhtes.


USA VALIMISTE SEIS

USA presidendivalimiste kandidaatide väljaselgitamisprotsess on jõudnud oluliste hetkedeni – 15. märtsil ütlevad oma eelistused Florida, Ohio, Põhja-Carolina, Missouri ja Illinois’ demokraadid ja vabariiklased.  Demokraatide puhul tundub seis kuigivõrd selge – kui hiljutine Sandersi üllatusvõit Michiganis välja arvata, siis juhib Clinton uuringute järgi piisavalt tugevalt kõikides nimetatud osariikides. Üksikud üllatused pole võimatud, ent kandidaatide jõuvahekordi vaadates Sandersile nendest ei piisaks. Küll on seesama mainitud Michigani võit (küll vaid 1.5%ga) näidanud, et ka demokraatidele olulistes, arvestatava elanikkonnaga ja linnastunud töölisklassikesksetes osariikides ei ole Ameerika vasakpoolsem valija veel valmis kogu oma jõudu Clintoni taha mobiliseerima. Iseäranis suur töö tuleb tal ära teha noortega, Obama valijatega, kes ei tundu teda põhimõtteliselt usaldavat. Michiganis sai Sanders 18-29 aastastest valijatest 81% hääled! Nii nagu Obama lõi Clintonit 2008. aastal osalt tänu ebaharilikult suurele noorte osalusele eelvalimistel, sõltub ka Sandersi üllatusvõime noortest ehk tavapäraselt kõige passiivsema valimiskäitumisega segmendist. Ka seni saadud häälte koguarvu võrdlus näitab, et Clintonil läheb tegelikult hästi:DEmokraatide tabelVabariiklaste hulgas on seis veel veidi põnevam, ent see võib olla ka liberaalide soovmõtlemine. Vabariiklaste presidendikandidaadiks saab inimene, keda toetab vähemalt 1237 delegaati partei juulikuisel kõnekoosolekul. Trumpil on seniste eelvalimiste võitude toel käes 464 delegaati, Texase ülikonservatiivsel (Eesti Kiriku regulaarsete kaasautorite seast sellist naljalt ei leia) senaatoril Ted Cruzil on käes 371 delegaati, Florida noorel senaatoril Marco Rubiol 166 delegaati ja mõõdukate vabariiklaste lemmikul (need on need, kes 2012. aastal toetasid endist USA suursaadikut Hiinas Jon Huntsmani; selliseid, väljasuremise ohus poliitikuid kutsutakse ka Rockefeller Republicaniteks või idaranniku vabariiklasteks või liberaalseteks vabariiklasteks…) Ohio kuberneril John Kasich’il vaid 63 delegaati. Kõikides 15. märtsil loosis olevates osariikides peale Ohio juhib Trump, Ohios juhib kuberner Kasich. Floridas loodab oma kandidatuuri päästa senaator Rubio – kui ta seal kindlalt Trumpile kaotab, on temal kindlasti mäng läbi.Vabariiklaste tabelTänaseks on selge, et kui Trump pole veel lõplikult vabariiklaste kandidaadiks saanud, siis saab ta kindlasti olema üks viimasest kahest gladiaatorist. Juba mitmeid nädalaid on olnud selge, et ülejäänute roll on suuresti end üksteise kasuks taandada. Nii Kasich, Rubio kui Cruz on sellised kandidaadid, kellede toetajaist enamus (vahemikus 55-85%) välistab Trumpi toetamise, kui peale tema on veel kedagi vabariiklastest võimalik valida. Täna on nendest kolmest tugevaimad shansid ülikonservatiivsel Cruzil, kes on seni vabariiklaste eelvalimiste häältest saanud 29% (Trump 35%, Rubio 19%, Kasich 9%) ning möödunud teisipäeval loosirattas olnud osariikidest võitis ta Idaho ning jäi mitmes osariigis Trumpi järel teiseks, püsides löögiulatuses. Teisalt on seni lõunapoolsed osariigid, kus Texase konservatiivsel kristlasel rohkem loomulikku ideoloogilist pidamist, olnud üleesindatud ja ees ootavad Kesk-Lääne ja liberaalsemad rannikuosariigid.

Mis on veel oluline 15. märtsi eelvalimistega seoses – kui seni on vabariiklaste eelvalimiste tulemusena jaotatud delegaate proportsionaalselt saadud häältega konkreetses osariigis, siis nüüd veeretatakse täringuid kõrgematele panustele – kõigis osariikides peale Põhja-Carolina saab võitja kõik osariigi delegaadid.


HALDUSREFORM

Läinud neljapäeval kiitis valitsus heaks haldusreformi seaduse eelnõu. Kui meenutame koalitsiooni seniseid koostööraskusi, siis läks see lausa üllatavalt sujuvalt. Prognoosisime ka jaanuari esimestel päevadel Poliitika.guru aastahoroskoobi podcastis, et valitsus saab haldusreformi  seaduse vastu võetud. See on pärast aastakümnete pikkust arutamist kahtlemata suur samm edasi. Riigihalduse minister, kelle ameti vajalikkuses paljud valitsuse moodustamise ajal kahtlesid, on oma olemasolu igati õigustanud ja saavutanud selle, mis eelnevatel ministritel ei õnnestunud. Samas, liialt erutuda siiski veel ei maksa.

Esiteks, endiselt on tegu vaid omavalitsuste liitmisega tegeleva osaga reformist. Päriselt sisuliste küsimusteni pole veel jõutud ja karta on, et paljudeni neist selle valitsuse ametiajal ei jõutagi. Omavalitsuste rahastamine, riigi- ja kohaliku tasandi ülesannete jaotus, maakondade roll – need teemad on endiselt lahtised. Rahastamise osas on ainus kokkuleppekoht seni olnud tasandusfondi valemisse ääremaastumise komponendi lisamine. Maavalitsuste tänasel kujul kaotamine sisaldub küll Rahandusministeeriumi riigireformi nn 10 analüüsimist vajava küsimuse hulgas, aga konsensus tundub selles küsimuses olevat mägede taga. Seda arutelu, millega suurenenud omavalitsused üldse peaksid tegelema, pole ette võetud.

Teiseks, eelnõu kirjeldab hetkel vaid liitumise protsessi. Esimese aimduse reformi edust saab siis, kui on teada vabatahtlikult liituvate omavalitsuste arv ja see, kes kellega leivad ühte kappi paneb. Lõpptulemusele saame hinde panna pärast mitteühinenud omavalitsuste sundliitmist. See saab olema kindlasti keerulisem kui vabatahtliku ühinemise protsess, sest omavalitsusjuhtide kompensatsioone ja ühinemistoetusi siis enam pole. Õnnetud saavad olema nii sunniga liidetav kui see suurem omavalitsus, kelle külge tõrkuv tükk tahetakse liita.

Mida sellline reform, kus peamiseks muutuseks on omavalitsuste suurus, endaga kaasa toob?

  • Suurem omavalitsuste finantsiline võimekus ja paremad valla-linna poolt pakutavad teenused. Näiteks sotsiaalabi ja sotsiaaltöötajad, teehooldus, lastehoid.
  • Paremini juhitud investeeringud ja efektiivsem avaliku raha kasutus. Eeldatavalt mõeldakse rohkem kuhu ja milliseid koolimaju on vaja, kus arendada vaba aja veetmise võimalusi jms.  
  • Parteide mõju omavalitsustes suureneb ja valimisliidud tasapisi hääbuvad. Suuremate omavalitsustega kaasnevad poliitilised riskid on välja toonud näiteks Andrus Karnau. Suuremad omavalitsused on parteidele ahvatlevam saak ning neid on ka kergem enda kontrolli alla saada, kui suurt hulka pisiomavalitsusi, kus domineerivad kohalikud valimisliidud või kohalikud ärihuvid, mis ei hooli pealinna poliitilistest virvendustest. Kohalike valimisliitude hääbumine ja allavandumine parteinimekrijadele võib aga kaasa tuua aktiivsete mitteparteiliste inimeste kõrvale jäämise kohaliku elu juhtimisest.

VALITSUS TEGELEB MAJA EHITAMISE ASEMEL TULE KUSTUTAMISEGA

Eelmisel nädalal otsustas valitsuskabinet anda MKMile ning Rahandusministeeriumile ülesande analüüsida elektrihinna alandamise võimalusi energiamahukatele ettevõtetele  Suurtootjatele madalama elektrihinna sisseviimisega soovib valitsus taastada tükikese viimastel aastatel palgakasvu tõttu kiirelt kadunud konkurentsivõimest. Soodustusi tehakse täna sektorile, mida paar kuud tagasi suuremate koondamiste alguses hinnati kui madala lisandväärtusega tööstust, mis peabki Eestist tasapisi lahkuma. See otsus täiendab juba tehtud Ida-Viru töökohtade päästmise otsuseid – põlevkiviettevõtete keskkonnatasudest ja kaevandamistasudest ajutine vabastamine ja Euroopa Globaliseerumisfondist rahastatav rohkem kui 6 kuud töötu olnud inimeste värbamise toetusskeem.

See ei ole Eesti valitsuse poolt sihipärane majanduse konkurentsivõime tõstmine, vaid kriisihaldus. Miks selleni on nüüd jõutud:

  • Eelmisel nädalal Statistikaameti poolt avaldatud 1.1%-line 2015. aasta majanduskasvu number (IV kvartali kasv vaid 0.7%) ja jaanuari üle 10% ekspordi mahu langus näitavad, et meie majandus kidub. Euroopa Liidus oleme seni oma 2015. aasta kasvunumbri avaldanud riikidest tagantpoolt neljandal kohal.
  • Koalitsiooniläbirääkimistel otsiti peamiselt katteallikaid valimislubadustele ja majanduse konkurentsivõime polnud arutelude peamine fookus. Kirjutasime juba valimiste järgselt koalitsioonilepingut analüüsides, et sellel puudub majanduspoliitiline ambitsioon. Plaane, mida asuda ellu viima, hetkel pole.
  • Kõik siiski tajuvad, et konkurentsivõimega on vaja tegeleda. Kuid ühiselt pole kokku lepitud, mis suunas konkurentsivõime tõstmisel minna ning teemale pole ka jõulist vedajat. On küll loodud rida töögruppe, kuid tulemuseks on vaid fragmenteeritud algatused,  millega ministrid teevad ettepanekuid selles osas, mida teised ministrid peaksid tegema (vt Reinsalu töögrupi raport Konkurentsivõime 2.0) . Need ettepanekud ei sobitu hästi tänasesse koalitsioonilepingu elluviimisest lähtuvasse valitsuse juhtimise protsessi ja sumbuvad suure tõenäosusega igapäevakemplustesse.  

OKUPATSIOONIST VABAKS

Muude ja olulisemate teemade kõrval on tekkinud debatt  Okupatsioonide muuseumi eesseisvast nimemuutusest. Nimelt  on muuseumi asutanud Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus teinud kuldaväärt plaani muuseum Eesti 100. sünnipäevaks uuendada, mistõttu tuleb see 2017. aastaks sulgeda, et siis aasta hiljem Vabamu nime all taas avada. Selle peale on ühiskonna konservatiivsemaid valijaid üleskloppivad poliitilised kodanikuühendused aga (100 % prognoositult) närvi läinud.

Sisu üle arutada siinkohal ei maksa, see kriitikuid ei huvita. Kui võtta seni muudatuste vastu kõnelnute kriitika kokku, siis seisab see lihtsustatult sellises järeldusahelas:

(x) Kui nimes on “Okupatsioon”, siis on suurem tõenäosus, et inimesed mäletavad okupatsioone;

(y) Okupatsioonide mäletamine on (nt vabaduse säilitamiseks) oluline; järelikult

(z) kui nimeks on midagi, kus ei ole sõna “okupatsioon”, siis on see halb.

Kriitikute ja muuseumi arendajate (juhataja ja nõukogu) ühisosa on kindlasti (y). Kindel on ka see, et muuseumi kaasajastamine (uued vabadusele pühendatud ekspositsioonid, külastajate püüdmine sõltumata sellest, kas nad füüsiliselt kohale tulevad, laiema ühiskondliku kõlapinna otsimine ja uute põlvkondade kõnetamine, keda ei saa füüsiliselt ja käekõrval muuseumi tarida jne) on sel samal – (y) eesmärgil planeeritud. Ei nõua ka suuremat mõttepingutust väide, et kui need ettevõetud plaanid õnnestub olulises osas ellu viia, on saavutatud ühine hüve suurem kui mistahes teoreetiline kaotus (z) realiseerumisest.

Aga kuidas siis ausalt öeldes tühja-tähja üle vaidlevaid osapooli üksteisele lähemale tuua, arvestades, et kõige olulisemas on ühisosa olemas? Vast tuleks siis muuseumi arendajail tulevikuplaane lähemalt ja julgemalt tutvustada ja kriitikutel tekib nii võimalus neid ka usaldada. Muidu läheb taas nii, et need, kes ise ei tee, ei lase teistel ka teha.