MEMORANDUM: Riigi pealetung (nädal 3)

Aasta teisel nädalal majandusministri umbusaldusega alanud 2018. aasta poliitikahooaeg näitab, et valimiskampaania on tasapisi algamas — kuigi korrektsem oleks öelda, et massimeedia ja poliitika tehnoloogiate käsikäes toimunud areng on viinud nn lõputu kampaaniani — ka argipoliitika on allutatud valimiskampaania printsiipidele. Umbusalduse taustal paistab suurem poliitiline ja ideoloogiline vastasseis, kus liberaalidel on põhjust häirekella lüüa. Samal ajal, kui president Kaljulaid räägib oma kõnedes kodaniku vastutusest ja igaühe panusest ühiskonnaelu korraldamisel, näib koalitsioonipoliitikutele üha rohkem, et kõik probleemid saab ja peab lahendama riik, mitte inimesed.

Toetusmajandus suretab konkurentsivõimet

Esiteks, valitsuse majanduspoliitika seisnebki suuresti toetamises ja ümberjagamises, mitte konkurentsivõime kasvatamises ja võrdsete võimaluste loomises. Seakasvatajate toetamine iseenesest ei ole saatanast, põllumajandussektor tegutsebki EL ühise põllumajanduspoliitika raamides suuresti toetuste peal ja sageli vajabki toetust. Samuti pole väga tõsiseltvõetav argument, et ainult Keskerakonna toetused lähevad omadele. Eks poliitika nii toimibki, et erinevatel poliitilistel jõududel on oma toetajate baas ja lähemad sektorid. Maaeluministri, keskkonnaministri ja riigihaldusministri ametikohad ongi portfellidena hinnatud suure toetuste mahu tõttu, sageli ikka oma toetajabaasile ja erakonnale lähemal asuvatele ettevõtetele, milline iganes erakond parajasti võimul on. Enne Eesti ELiga liitumist käis Rahvaliit koalitsioonis olles üle nädala valitsuskabinetis sealihale kaitsetolle nõudmas, läbi see siis küll ei läinud. Põllumajandusettevõtjad ongi lähedasemad Keskerakonnale kui näiteks Reformierakonnale ja nende asja on Keskerakond alati ajanud.

Küll ei tähenda see, et toetusmajandus ongi see, mida ihaleda. Vastupidi.

TOETUSMAJANDUSE PROBLEEMID

1. Toetusmajandus (või ka dotatsiooniäri) soodustab abi küsimisele suunatud mõtlemist, mitte ettevõtlikkust. Toetus iseenesest tähendab seda, et raha antakse abivajajale, teda toetatakse, sest too ei saa ise hakkama. Mida rohkem sektorite kaupa toetusi, seda rohkem valitsusest ja riigist sõltuvaid abivajajaid, kes ei saaks nagu vabas konkurentsis hakkama.
2. Riigi sekkumine solgib sageli ära ka turu, vähendab erasektori initsiatiivi või kaotab selle sootuks. Ja see toob sageli kaasa ootamatuid tagajärgi – nii ühiskonnale kui valitsusele. Hea näide on siin plaanitav maakonnasisene tasuta ühistransport. Lisaks Keskerakonna tuumikus laiutava äriperekonna toetamisele toob see kaasa probleeme dotatsioonivabadele liinidele, halvendab rongiliikluse konkurentsiolukorda ja vähendab uute äriliselt tasuvate liinide avamise mõttekust.
3. Toetusmajanduses ei ole kõvem tegija see, kes oskab paremini äri teha, vaid see, kes otsustajatega paremini läbi saab. Seakasvatajad seisavad Keskerakonnale lähemal kui lehmakasvatajad. Osa neist isegi väga lähedal. Need said toetuste tingimused ka endale sobivamaks mudida ning eelise teiste sektori ettevõtete ees. Urmas Laht on Siret Kotkasse kui poliitilisse projekti palju panustanud, nüüd on võimalik nö dividende võtta. Just sealt tuleks otsida seakasvatustoetuse juuri.
4. Toetused ei too praktiliselt kunagi kaasa lisandväärtuse ja konkurentsivõime kasvu.
   Ennekõike lähevad need ikka dividendiks või lihtsalt ettevõtte käibesse. Nii saab olema
   hetkel kooskõlastusringil oleva energiamahukate ettevõtete elektriaktsiisi soodustuse puhul,
   mis küll osade suurte ettevõtete tootmiskulusid alla toob, aga küsimused, mis on panus
   lisandväärtuse kasvu, miks just nende ettevõtete omasse ja kas ei oleks olulisem soodustada
   energiaefektiivset tootmist, jäävad vastuseta.
5. Laialijagatavad toetused on maksumaksja, st meie raha, millega soositakse väikseid, sageli abi mitte vajavaid gruppe. Selle raha saaks investeerida laiema üldise hüve saamiseks, nagu tervishoidu, teadusesse või kaitsepoliitikasse. Mitmefunktsionaalset suurt konverentsikeskust on vaja, aga seda oleks valmis ehitama ka erasektor — tõsi, küll väikese riigipoolse toetusega. Pole ei ärilist ega muud sisulist põhjendust, miks riik ja linn peaksid panema linnahalli ligi 100 miljonit eurot.

Toetuspõhine majanduslik mõtlemine on valitsuse puhul valdav. Seni kuni majanduspoliitika põhisisuks pole konkurentsivõimelise arengut soodustava keskkonna loomine, vaid toetusreeglite väljatöötamine, on meil vägagi põhjust muretsemiseks.

Subsiidiumid ja toetused peaksid olema meede mingis tööstusvaldkonnas soovitud muutuse esilekutsumiseks — efektiivsuse tõstmiseks, uute tehnoloogiate kasutuselevõtmiseks või tõesti erandlikus olukorras probleemi lahendamiseks. Need toetused, millest räägime enamasti põllumajanduse või ühistranspordi kontekstis, on alaline kark põduravõitu sektori kaenla all. Sellistele tööstustele Kagu-Aasiasse eksporditurgude otsimine on mõttetu, sest kasvava koduse dotatsioonimahu tõttu orienteeritakse ärimudelid sellele ümber — ettevõtjad on nutikad; kus riik käib välja subsiidiumiskeemi, leidub ka ettevõtja, kes selle peale oma äri ehitab. Turg reageerib riigi poolt pakutavatele motivaatoritele.

Pealepressiv riik

Sama suhtumine on valdav ühiskonnaelu korraldamisel. Otsustusõiguse ja inimeste algatusvõime suurendamise asemel on valitsuse esimene instinkt selle piiramine. Nii palju uusi keelde ja käske kui nüüd pole me varem nähtud – müügipiirangud, reklaamipiirangud, käitumispiirangud, trahvid. Riik laiutab inimeste igapäevaelus.

Sageli on inimeste käitumise mõjutamine muidugi vaid ettekääne, suitsukate eelarveliste eesmärkide täitmiseks, seda siis pahede tarbimise maksustamisel – alkohol, tubakas, magustatud joogid, kütus, autod.

Ses osas on valitsusel muidugi õigus, et iga riigi sekkumine (mingi käitumise soosimine või demotiveerimine) mõjutab inimeste käitumist, enamasti mitte päris täpselt soovitud suunas. Eriti ootamatuid tulemusi annavad järsud muutused. Nende vältimiseks on vaja teha põhjalik mõjude analüüs ja planeerida kõrvalmõjude vältimiseks lisasamme, mis sageli on kulukad. Et seda ei tehtud, näitab, et oleme alkoholiaktsiisi laekumiste kasvu asemel saanud lisaks suurele laekumise vähenemisele tagasi ka nõukogude ajast tuntud taksoviina, asja, mille comeback‘i ei oleks osanud ka kõige veidramates unenägudes näha.

Kui ette pole võimet vaadata, saaks õppida ka varasematest kogemustest.

Tubakaaktsiisi järsk tõstmine kümmekond aastat tagasi tõi suure salasigarettide surve, millest saadi üle Maksu- ja Tolliametile suure portsu raha juurdeandmisega ja järelevalve tugevdamisega nii piiril kui müügikohtades — Marek Helm pani tubakatoodete salaturu vastase võitlemise oma mitmeaastase EMTA arengukava nr 1 prioriteediks — see tõi ka tulemuse ning riik elas väga drastilise aktsiisipoliitika muutuse üle. Seda tulnuks teha ka nüüd, kuid praegune olukord on muidugi keerulisem, sest Venemaalt ja Valgevenest tulnud sigaretid ja viin olid illegaalsed ja nende sissevedu oli võimalik piiril tõkestada. EL siseturul seda teha pole võimalik ning kõikide müügikohtade lauskontroll ja reidid taksodes on väga kallis ning vähetulemuslik meede.

Eelarve mõttes väga keerulisel 2009. aastal plaanis valitsus suurt lisatulu kiiruskaamerate paigaldamisest, plaaniti trahvitulu mitmekordistamist, mida muidugi ei juhtunud, autojuhid õppisid kiiresti ära, kus on kaamerad ja kus aeglasemalt sõita.

Selge on, et piirikaubanduse vähenemist ei tooks kaasa ka aktsiisi vaikne langetamine. Kui valitsus ei ole valmis järsuks aktsiisi alandamiseks ja oluliselt rohkema raha-, aja- ja inimressursi investeerimiseks järelevalvesse, siis ostetakse ka edaspidi 40% alkoholist — ja ka toiduainetest — Lätist. Maapoed lähevad järjest kinni ja selle asemel, et lasta maal äri teha hakkab riik otsima uusi võimalusi ettevõtluse toetamiseks.

VÕIMURÄNKING

Poliitika.guru käivitab jooksva poliitilise info süstematiseerimiseks täiesti subjektiivse edetabeli, mille aluseks on reaalse elu poliitilised sündmused, mis kirjeldavad poliitilist dünaamikat, erakondade vahelist rebimist — võitlust võimu nimel. Lugejate asjalik tagasiside oodatud.

1. KESKERAKOND

Kantar Emor toetus jaanuaris: 22%.

Keskerakond on küll toetust kaotanud, ent võimuerakondade jaoks on see tavaolukorras normaalne, sest valitsuse ja riigi käekäigu eest langeb vastutus neile. Ratas on ilmselt valitsuse populaarseim minister ja ta on suutnud kaptenina teha katet ka opositsiooni ja ajakirjanduse usalduse kaotanud majandusminister Simsonile, mis tugevdab ta positsiooni ka erakonna liidrina.

2. REFORMIERAKOND

Kantar Emor toetus jaanuaris: 28%.

Kaja Kallas on messias, kelle tõusmisest partei liidriks loodetakse Reformierakonnas nii erakonna sisevastuolude kokkuõmblemist kui valimiste võitmist 2019. aasta märtsis. Tuul on tal tagant — suurim konkurent paremtsentri häältele on valitsuses ja peab tegema katet Ratase ja Ossinovski sellistele poliitikatele, mida Isamaa valijad 10 aastat tagasi poleks osanud ka kõige hullemates hirmuunenägudes ette kujutada.

3. SOTSIAALDEMOKRAATLIK ERAKOND

Kantar Emor toetus jaanuaris: 15%.

Ossinovskil on tänaseks Eesti poliitikas rohkem vaenlasi kui sõpru. Tema agenda on olnud agressiivne ja hiljutises intervjuus ERRile pillas ta, et maksupoliitikas (aktsiise silmas pidades) IRLile järele andmine oli viga — tegelikult peaks veelgi julgemalt ja teravamalt tegutsema. Aga selle kõige tulemusena — karm alkoholi-, tubaka-, magusapoliitika ja rahvatervise nimel eraisikute ja ettevõtete vabaduste piiramine on erakonnale toonud teemad, milles nad domineerivad — isegi kui kõik erakonna RK fraktsiooniliikmed seda keelamisentusiasmi ei jaga. Samas võttis Riigikogu alkoholi- ja tubakaeelnõud detsembris vastu, valitsuse poliitika on (ka) tema nägu ja Ossinovski eksperiment klassilõhele keskendunud erakonna muutmisest nö väärtuspõhiseks erakonnaks jätkub.

4. EKRE

Kantar Emor toetus jaanuaris: 17%.

EKRE liigub rekordtasemetel. Midagi nad selleks tegema ei pea, ei pea isegi platsile jooksma. Nende modus operandi on endiselt õigetel teemadel esindada nö lihtsat talumehemõistust, “kes ütleb, mida mõtleb” ja Tõnis Mägi unistabki, et saaks juba kiiremini sellises Eestis elada. Varasem poliitiline baastarkus oli, et EKRE-t toidab Isamaa nõrkus. Täna on selge, et EKRE-l on potentsiaali ka Keskerakonna toetusbaasist lõikeid teha — väiksema sissetuleku ja vähema haridusega eestikeelsed Keskerakonna valijad on Simsoni kriisi sabas lihtne saak.

5. IRL

Kantar Emor toetus jaanuaris: 8%.

IRL on jätkuvalt erakond, kelle vastu tahaks paljud panustada, aga kes pole Eesti poliitikast ise nõus veel lahkuma. Järgnev aasta saab olema nende jaoks väga keeruline. Valitsuse lipupoliitika — maksureform — on midagi sellist, millest IRLi valija ei hooli. IRL nimetab aga tuleviku-uurijate asemel ametisse mineviku eriuurijaid ning teeb järjepanu katseid pälvida tähelepanu teemadel, mis nende valijaid ei huvita. Nende valijaid huvitavad Eestis eesti keel ja kultuur, Eesti tulevik, alalhoidlikkusele rajatud riigirahandus, Eesti haridus, aga ennekõike on IRL olnud oma valijate jaoks parimatel aegadel turvatunne — et on olemas seltskond, kes ei pelga keerulistel hetkedel teha raskeid otsuseid. IRL peab hakkama otsustama, millisesse valitsusse tahab ta 2019 kuuluda ja selle järgi ka oma samme seadma. Seederi sõnum oma valijaile, et IRL ja sotsid on kokkulaulatatud, oli möödunud nädala silmapaistvaim omavärav.

6. VABAERAKOND

Kantar Emori toetus jaanuaris: 6%.

Vabaerakond on otsustanud, et enam ei saa teha nägu, et nad pole erakond. Vastupidi — ööpäevaringses kampaaniatsüklis toimiv poliitiline keskkond eeldab sellele keskendunud professionaalseid töötajaid, kes erakonna poliitikuid toetavad. Jaanuaris teatas partei juba neljanda uue töötaja palkamisest.

Tüüpiliselt alla oma potentsiaali tegutsevale võistkonnale on ka Vabaerakonnas pingeid seoses kapteni küsimusega — erakond valib oma esimehi ainult ühe aastaks ja nii ootab hiliskevadel parteid ees taas üks siselööming — kas jätkab Talvik, naaseb Herkel või üllatab mõni kompromisskandidaat, nagu paljudele sümpaatne Monika Haukanõmm. Ideaalseid liidreid pole olemas — igal inimesel on omadused, mis võivad osutuda teatud tingimustes nii erakonna kui ka riigi jaoks parimaiks. Herkelit peetakse “kuivaks” ja vähekarismaatiliseks, ent ometi ta selle erakonna Riigikogusse tõi. Talvik tegi väga riskantse ja pigem vale otsuse mitte viia erakonda kohalikele valimistele, ent on kindlasti erakonna kõige tuntum ja avalikkuses enim toetatud poliitik, kellele sobib korruptsiooniküti profiil paremini. Haukanõmm oleks aga vahest parim kandidaat erakonna sisse, tiimitunde seisukohalt.

Aga ennekõike vajab see võistkond fookust ja keskendumist — väike opositsioonierakond peab valimisaastal võitlusesse minema väga selgete prioriteetidega ja mitte tühja-tähjaga tegelema.

7. ROHELISED

Kantar Emori toetus jaanuaris: 4%.

Majanduskasvu tipus ja odava raha toel on Eesti hakanud ehitama — maanteid, raudteid, tehaseid ja võibolla lausa sildu. See on ideaalne keskkond ühele looduskaitsele orienteeritud nišierakonnale.

Ent rohelised on nende ideaalsete tingimuste kontekstis otsustanud hetkel väljakult lahkuda, tööle Tallinna linnavalitsusse — sinna läksid erakonna esimees Züleyxa Izmailova, endine esimees ja tänane aseesimees Aleksander Laane ja samuti erakonna juhatuse liige Olev-Andres Tinni. Me kõik peame sööma ja jooma ja poliitikud alluvad materiaalsetele motivaatoritele samamoodi nagu ülejäänudki inimesed, aga erakonna 2019. aasta šansside seisukohast on see kaheldav samm. Umbes nagu FC Flora ründaja Rauno Sappinen teeks otsuse, et ei viitsi seda profikarjääri asja ajada ja läheks Levadiasse palgaliseks massööriks.

See samm võib aga osutuda õigeks, kui Keskerakond võtab rohelised oma patronaaži alla, laenab neile kampaaniainimesi ja ressurssi (mida nad on juba teinud) — rohelised tuleksid 2019 parlamenti sisse ja Keskerakonnal oleks palju rohkem manööverdamisruumi.

SUUR KOALITSIOON 3.0?

Angela Merkel astus reedel Saksamaal sotsidega aluspõhimõtete kokkuleppimisega koalitsiooni moodustamisele sammu lähemale. Tema juhtimisel juba kolmanda suure koalitsiooni loomine on aga jätkuvalt noateral. 21. jaanuaril toimuval sotside spetsiaalselt sel eesmärgil korraldatud konverentsil tuleb lepingu põhimõtted heaks kiita. Et koalitsiooni mineku otsus ei ole sotsidele lihtne, on näha esimestest aruteludest. Mitmed mõjukad sotsid, sealhulgas Berliini linnapea Michael Müller, on väljendanud leppele vastuseisu. Hesse liidumaa sotsid nõuavad leppesse muudatusi, Saxon-Anhalti liiduma erakonna liikmed olid leppele sootuks vastu.

Mida uus koalitsioon Eestile tähendaks? Palju ei muutu. Suures plaanis jäävad Saksamaa majanduspoliitika ja välispoliitika alustalad paika. Oodata on veidi jäigemat immigratsioonipoliitikat ja väikest kaldumist EL lõimumise süvenemise suunal, seda siis majandus- ja rahaliidu reformimisel. Eks stabiilsus on ka üks põhjusi, miks sotsid murelikud on. Nad tahaksid näha näiteks suuremaid muutusi tervishoiu- ja sotsiaalpoliitikas.

Kui sotside konverents põhimõttelisele leppele siiski heakskiidu annab, algavad detailsed koalitsioonilepingu läbirääkimised, mille tulemused peab heaks kiitma sotside kõigi liikmete enamus. Eelmist koalitsioonilepet toetas nende 400 000 liikmest tervelt 4/5. Seekord saab hääletus olema noateral, nii nagu ka suure koalitsiooni enamus Bundestagis, mis on valimistejärgselt kahanenud 80%-lt vaid 53%-le.

NÄDALA TÕUSJAD JA LANGEJAD EUROOPA POLIITIKAS

TÕUSJA Mateusz Morawiecki, Poola peaminister

Uus Poola peaminister alustas oma ametiaega jõuliste muutustega valitsuses, mille käigus vahetas välja kõige vastuolulisemad persoonid, kes on muuhulgas olnud väga kriitilised Euroopa Liidu suunal ja võimendanud Lech Kaczyński hukkumisega lõppenud lennuõnnetuse vandenõuteooriaid. Välisminister Witold Waszczykowski asemel tõusis ministritoolile oluliselt vähem vastuoluline Jacek Czaputowicz, varasem aseminister. Väga konservatiivse kaitseministri Antoni Macierewiczi asemel tõusis ministriks erakonna halli kardinali ja sisulise juhi Jaroslaw Kaczyński lähedale liitlane Mariusz Błaszczak. Ametist sai priiks ka keskkonnaminister Jan Szyszko, kes surus hoogsamat raiet kaitse all olevas Białowieża metsas ja keeldus täitmast Euroopa Kohtu otsust raie lõpetamiseks. Szyszko asemel, kes toetas ka jõuliselt kivisöest energia tootmist, sai ametisse varasem portfellita minister Henryk Kowalczyk.

LANGEJA Joseph Muscat, Malta peaminister

8 Euroopa Parlamendi liiget avaldasid peaminister Joseph Muscati valitsuse tegevusele hävitava hinnangu andva raporti, kus juhtisid tähelepanu kolmele vene ärimehele passide müümise ning mitmele rahapesu- ja korruptsioonisüüdistusele, mida prokurör ja politsei lihtsalt ei uuri. Saadikud juhivad tähelepanu, et vaid üksikud Malta korruptsioonivastase võitluse alalise komisjoni poolt uuritud 425 korruptsioonijuhtumist jõudsid kriminaalsüüdistuse esitamiseni. Saadikud külastasid Maltat eelmise aasta novembris pärast Muscati väidetavaid rahapesuskeeme uurinud ajakirjaniku Daphne Caruana Galizia mõrva. Galizia mõrva uurinud prokurör oli Muscati valitsuse liikme abikaasa.

NÄDALA NUMBER – 80

80 jäi numbrina eelmisel nädal arusaamatuks nii opositsiooni liikmetele kui koalitsioonipoliitikutele.

Koalitsioonipoliitikud ei saanud aru, kuidas on reedel avaldatud statistika kohaselt 1 kuu enne aasta lõppu 2017. aasta eelarvesse planeeritud 276 miljonist eurost laekumata veel 80 miljonit. 11 kuuga jõudis eelarvesse 71% planeeritust. Detsember on veel ees, aga ka Rahandusministeeriumi vähendatud 237,5 miljoni eurose prognoosi täitumine tundub igati ebareaalne. On eraldi teema, kuidas Rahandusministeeriumis 2017. aasta jooksul mudeldati poliitikutele uute planeeritud maksude eeldatavat mõju erinevatele sektoritele (alates pangamaksu erinevatest variantidest ja magustatud jookide maksust, lõpetades aktsiisidega) ja kui kiirustatud ning põlve otsas ja juhusliku tõendibaasi pealt tehtud need tegelikult olid. Sõltumata sellest, kas süüdi olid poliitilisele survele allunud (joonistada kokku tellitud numbreid) ametnikud või ebareaalseid ootusi püstitanud poliitikud, Rahandusministeeriumi maine on üks suuremaid kaotajaid möödunud aastal.

Opositsioonipoliitikud ei mõistnud reedesel EL asjade komisjoni arutelul, miks lubas valitsus EL vabatahtliku ümberpaigutamise algatuse raames paigutada Türgist Eestisse kahe aasta jooksul just 80 pagulast. Reformierakond arvas, et Eesti peaks aitama rohkem ja EKRE muidugi arvas, et tuleks tuima panna ja mitte kedagi aidata. Eeldatavalt reedel arutatakse koos siseministriga kas 80 on siis ikka paras. See, et selgus saabub alles teisel katsel, on ühelt poolt koalitsiooni tööõnnetus, teiselt poolt peavadki poliitilisi valikuid selgitama poliitikud mitte ametnikud. Eesistumise lõppemine ei peaks tähendama seda, et EL asjad on jälle vaid ametnike pärusmaa.