Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Migratsiooniekspert Uku Särekanno selgitab võimalusi varjupaigakriisi ohjeldamiseks ja pakub realistlikumat lähenemist täienduseks Eestiski levivale jaanalinnupoliitikale, justkui saaks tänast pagulaskriisi lahendada lähteriikide konfliktidesse sekkudes. Selleks on täna hilja ja varjupaigakriis vajab lahendusi kohe. Selle artikli versioon ilmus portaalis Politico.EU: An Estonian recipe for asylum reform.
Halvatud varjupaigasüsteem.
Euroopa seisab silmitsi suurima varjupaigakriisiga peale II Maailmasõda. See ei lähe üle, see on siin, et jääda ning muudab oluliselt tänast poliitilist maastikku. Tee kriisist välja ei seisne niivõrd võrdses koormuse jagamises, vaid ennekõike poliitilises valmisolekus kohandada varjupaigasüsteemi vastavaks kriisitingimustele.
Tee kriisist välja nõuab samuti oluliselt aktiivsemat ning loomingulisemat ühise välis- ja julgeolekupoliitika ellurakendamist. Ükski Euroopa naabruses lahvatanud konfliktidest ei lahene ilma välise sekkumiseta ning Euroopast kaitset otsivate inimeste arv saab seega lähiajal üksnes kasvada. Nende asjaolude eiramine üksnes suurendab ksenofoobiat ning päädib varem või hiljem Schengeni ala kokkuvarisemisega.
Enam kui 10 aastat on ELi liikmesriigid mänginud üsna kahepalgelist mängu. Poliitilisel tasandil oleme andnud kaugeleulatuvaid lubadusi varjupaika puudutavate standardite tõstmisest ning sellest, et Euroopa peab näitama teed ülejäänud maailmale. Operatiivtasandil oleme teinud kõik, et erinevad sisenemiskanalid kinni toppida, sealhulgas lüüa uks kinni ka põgenikele. Näib, et sarnane mäng jätkub ka täna, ainult kordades suuremate panustega.
Ida-Euroopa kui kanaarilind söekaevanduses?
Kuna Euroopa näis olevat kaotanud kontrolli rändevoogude üle ning ELi institutsioonid olid hõivatud tagajärgede ümberjagamisega, tõlgendas enamik Ida-Euroopa riike abstraktset jaotusmehhanismi kui otsest ohtu suveräänsusele. Kanaarilind söekaevanduses oli turtsatanud.
Kolmanda septembri varahommikul süüdati põlema väike pagulaskeskus Vao külas, Kirde- Eestis. Ükski keskuses viibinud 60. inimesest, sealhulgas 13 lapsest, õnne kombel viga ei saanud. Kuigi argpükslik tegu mõisteti kiirelt hukka kõikide parlamenti kuuluvate parteide poolt, oli kahju juba tehtud. Midagi oli suve jooksul väga oluliselt muutunud Eesti ühiskonnas, ühiskonnas, mida väga paljude standardite järgi võiks pidada üheks avatumaks, liberaalsemaks ning moodsamaks Euroopas. Idee võtta vastu sümboolne arv pagulasi solidaarsuse märgiks ülejäänud Euroopaga oli ühtäkki sügavalt lõhestanud ühiskonna ning halvanud avaliku debati.
EUROSTATi andmetel on Eestis ja Lätis kolmandatest riikidest pärit elanike osakaal kogurahvastikust kõige suurem Euroopa Liidus[1]. Need kaks pisikest riiki olid sunnitud nõukogu okupatsiooni tingimustes kogema massilisi deporteerimisi 1940 aastatel, millele järgnes massiline sisseränne teistest nõukogude vabariikidest, ulatudes tipphetkedel kuni 100 000 inimeseni aastas. Kõik korraldatud tšinovnike poolt Moskvas, sooviga toetada industrialiseerimist ning hoida rahvuslikud tunded kontrolli all.
Nõukogude režiim muutis varasemalt pea homogeensete riikide etnilist kooslust sedavõrd drastiliselt, et see on jätnud väga valulise mälestuse iga eestlase ja lätlase kollektiivsesse mällu. Vaatamata suurtele pingutustele vähemuste integreerimisel on täna Eestis kokku ligikaudu 80 000 määratlemata kodakondsusega isikut, see moodustab kokku 6% kogurahvastikust. Seetõttu ei ole ka imekspandav, et Euroopa Komisjoni kvoodi- ettepanek sai Balti riikide poolt väga valulise vastuvõtu osaliseks. Seda tõlgendati selgelt kui käsku kõrgemalt, mis tõi silme ette valulise paralleeli sellest, kuidas aeti asju tundmatute Moskva bürokraatide poolt Nõukogude ajal.
Võrdne koormuse jagamine.
Vaatamata Brüsseli jõupingutustele varjupaigastandardite harmoniseerimisel ei ole peamised varjupaigataotlejate sihtriigid viimase 10 aasta jooksul oluliselt muutunud. Viimase dekaadi jooksul on ligikaudu 90% varjupaigataotlusi esitatud vaid kokku kümnele liikmesriigile. Saksamaa, Rootsi, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Belgia ja Austria on sisuliselt need riigid kelle najal tänane varjupaigasüsteem püsti seisab.
See olukord ei ole muutunud ka viimase varjupaiga paketi eelnõude jõustumise järel ega muutu ka uute kvootide ellurakendamise järel. Kvoodid näitavad selgelt solidaarsust ning aitavad ajutiselt vähendada surve alla sattunud riikide koormust, ent pikas perspektiivis ei taga need võrdset koormuse jaotamist. Samuti ei ole need ka lahenduseks tänasele kriisile.
Vaadakem näitena olukorda Budapesti raudteejaamas. Kas need inimesed soovivad jääda Ungarisse? Ei, nad on valmis vajadusel ka jalutama Austriasse. Kas nad on valmis jääma Ungarisse kui nad suunatakse sinna tagasi uue kvoodimehhanismiga? Ei, nad lahkuvad esimesel võimalusel Saksamaa või Austria suunal, kus sugulased ning parema elukvaliteet.
Majanduslikus vaates on võrdse koormusejaotuse saavutamine võimalik üksnes juhul kui õnnestub saavutada võrdväärne elatustase kogu kontinendil. Ent siin on lähtekohad vaeste ja rikaste vahel täna väga erinevad. Näitena, Eestis on rahvusvahelise kaitse saajal võimalus taotleda sotsiaaltoetusi võrdsetel alustel kodanikega. Euroopa mõistes ebatavaliselt helde lähenemine, mis aga praktikas tähendab seda, et kaitse saaja Eestis peab piirduma 90 euroga kuus, samas kui Kopenhaagenis ootaks teda 797 eurot kuus. Sotsiaaltoetuste harmoneerimine on aga poliitiliselt mõeldamatu – ükski valitsus ei suuda põhjendada oma kodanikele, miks kolmandate riikide kodanikke tuleks kohelda paremini kui endi kodanikke.
Asjad lähevad veelgi keerukamaks, kui võtta ette sotsiaal-kultuurilised tõmbefaktorid, nagu kogukond, kultuur ja keel. Tänase Dublini süsteemi läbikukkumine varjupaigataotluste menetlemisel on üheks parimaks näiteks siinkohal. Süsteemi üheks kandvaks ideeks oli lahendada asjad viisil, et välispiiri eest hoolt kandvad riigid võtaksid vastu esimese löögi ning kujuneks teatavaks puhvriks rikkamatele sihtriikidele. Kukkus välja teisiti, süsteem ei töötanud, sest varjupaigataotlejad tegid oma individuaalsed valikud lähtuvalt nii sotsiaal-kultuurilistest kui majanduslikest lähtekohtadest. See on ka peapõhjus, miks rändevood Vahemere piirkonnast suunduvad samadesse sihtriikidesse nii täna kui homme, seda hoolimata uue kvoodisüsteemi detailsest ülesehitusest.
Võrdne või vähemalt võrdsem koormuse jaotus Ida ja Lääne vahel realiseerub siiski varem või hiljem, seda aga oluliselt loomulikumat teed pidi. Võtame näiteks Poola, Baltikumi ning enam kui miljoni sisepõgeniku Ukrainas. Kõik vajalikud tõmbe- ja lükkefaktorid on siinkohal olemas – potentsiaalne külmutatud konflikt, sotsiaal-kultuurilised sidemed, tuttav keeleline keskkond jne. On üksnes ajaküsimus, mil ukrainlaste arv Baltikumis ning Poolas kasvab märkimisväärselt. Ja ei ole teisejärguline siinkohal ka asjaolu, et Ukraina põgenikud võetakse neis riikides väga soojalt vastu.
Kuidas kriisiga toime tulla?
Ennekõike on oluline nentida, et me töötame täna kriisi olukorras ning varjupaigasüsteemi tuleb ka vastavalt sellele kohandada. Võtmetähtsusega on teha väga kiire valik, et keda me aitame ja keda me ei ole suutelised aitama. Ei ole aega käia läbi terviklikku varjupaigamenetlus üheskoos kõikide õiguslike tagatistega, samuti puudub võimalus tagada kõik vastuvõtutingimused, mis nimetatud direktiivis.
Seega on vajalik kiirmenetluse loomine varjupaigataotluste läbivaatamiseks kriisiolukordades. Prioriteediks peab siinkohal olema kõige haavatumate gruppide aitamine. Teisisõnu naiste ja lastega tuleb tegeleda esmajärjekorras. Tänane regulatsioon piirimenetluse osas on liialt keerukas and koormav, otsused tuleb teha loetud päevadega ning ka tagasisaatmised organiseerida koheselt.
Teiseks on oluline tegeleda taotlustega võimalikult välispiiri lähedal. UNHCRi, EASO, FRONTEXi ja EUROPOLi toel tuleks luua peamiste sisenemiskohtade vahetusse lähedusse vastuvõtukeskused ehk nn „hot spotid“. Nende eesmärgiks oleks tagada saabujatele peavarju ning esmase tervisekontrolli pakkumine, samuti toetada saabujate registreerimist, identifitseerimist ning varjupaigataotluse kiirmenetlust.
Selge on see, et hot-spotid saavad reaalsuseks üksnes juhul, kui sinna juurde käib ka selge poliitiline lubadus jaotada teatud proportsioon saabujatest teiste liikmesriikide vahel. Täna ei ole eesliini riigid nendega nõustunud, sest see tähendaks Dublini reeglite järgi, et kõik saabujad jääks nende vastutada. Ilma hot-spotidega jätkub aga olukord, kus tuhanded inimesed liiguvad kontrollimatult läbi Euroopa ning riskivad oma eluga. See tingib suuri probleeme avaliku korra ning sanitaariaga, loob tugeva pinnase võõraviha kasvuks ning on ka sisejulgeoleku risk.
Kolmandaks, Lääne-Balkani riikide kodanike tuhanded alusetud varjupaigataotlused tuleb koheselt tagasi lükata, et keskenduda neile, kes reaalselt kaitset vajavad. Lääne-Balkani riigid on liitumas Euroopa Liiduga ning nende kodanike olukord inimõiguste vaatenurgast ei ole võrreldav täna Süüria või mõne suure konfliktipiirkonna päritolu põgenikega. Oluline on see, et turvaliste riikide tarbeks loodav protseduur oleks tõepoolest efektiivne ega kujuneks taaskord üheks bürokraatlikuks kadalipuks.
Neljandaks on äärmiselt oluline toetada neid riike väljapool Euroopa Liitu, kellele on osaks saanud sõjapõgenike vastuvõtmise põhikoormus- Türgi, Jordaania, Liibanon, ent samuti ka Ukraina. Tuleks korraldada doonorkonverents suurendamaks rahastust põgenikelaagritele. Samuti tuleb kaaluda kõiki teisi poliitilisi valikuid ja motivaatoreid, nt viisalihtsustus ja arenguabi, et avardada võimalusi koostööks piirivalve ja väljasaatmise küsimustes.
Sõnum on oluline.
Põgenikud on oodatud, ent aus oleks öelda ka seda, et Euroopa Liit teeb oma osa ning Euroopast ei kujune vastuvõtukeskust kõikidele. Kõik, kes kuritarvitavad varjupaigasüsteemi, saadetakse tagasi ning saavad sissesõidu keelu.
Kommunikatsioon on siinkohal võtmetähtsusega. Ühelt poolt on oluline vähendada avalikkuse hirme Euroopas. Siinkohal oleks abiks süsteemne olukorrapildi avamine ELi agentuuride poolt, statistika ning prognoosidega. Teisalt on oluline, et liikmesriigid oleksid vaoshoitumad oma poliitilisel tasandil antavate sõnumitega, sest sellel on väga vahetu mõju rändevoogudele ning tuhandete inimeste elule.
Kokkuvõtteks, üksnes ümberjagamismehhanismile lootmine ei too Euroopat kriisist välja. Selle asemel tuleb keskenduda varjupaigataotluste kiirmenetlusele, koostööle kolmandate riikidega ning tagasisaatmise lihtsustamisele. Selleks, et aidata kõige haavatavamaid, on oluline tegeleda taotlusega nii kiiresti kui võimalik ning kohelda karmilt neid, kes süsteemi kuritarvitavad.
[1] http://ec.europa.eu/eurostat/
Pagulaskriisi kulgedes on Teie vaated järjekindlalt triivinud liberaalsest vaatest konservatiivsemas suunas. Ometi on pagulaskriisi mehhanism olnud sama ja ulatus olnud kogu aeg väga suur. Kuidas saab ekspert olla üllatunud, kuidas saavad vaated / ideoloogia aja jooksul selliselt muutuda?
Euroopa ei ole silmakirjalik pakkudes suurt abiraha riiki jõudnud pagulasele ja samas piirates riiki pääsu. See on tavaline juhtimismeetod – ühis- või kogukonnas tuleb äraelamisstandardit hoida võimalikult võrdne. Jõukamad ei taha näha oma tänavatel nö nälga surevaid ja seetõttu kerjavaid põgenikke. Suurte standardite vahe tekitab kõige kiiremini sisevastuolud ja tülid. Nii ongi rahakoti lõhkiajamise vastu võimalik saada pagulaste eemal hoidmisega. Ei mingit silmakirjalikust – praktiline elukäsitlus!
Kuid Teie meetoditest puudus täiesti idee – viia pagulased tagasi sinna kust nad tulid. Et seda ei juhtuks, siis nn. puhverriigid ei registreeri pagulasi ja teevad näo, et ei tea midagi. Selle vastu aitab jõud. Ja nii palju jõudu Euroopal veel on, et siiski jõuga suruda põgenikud põgenike laagrisse. Neisse laagritesse tuleb oluliselt rohkem investeerida.
Nõus tuleb olla sellega, et Euroopa peab endale tunnistama, et ta ei suuda ühegi kriisiriigi sisekonflikti demokraatlikult lahendada ega isegi mõjutada.
See ei tähenda aga, et Euroopa peaks põgenikke kutsuma Euroopasse. Kriisiriikide läheduses on veel palju riike, millised on põgenikest üsna puutumata jäänud. Kuidas saab nii olla? Lihtne, nad valvavad piiri!
Aitäh, Marek! Ma ei ole ideoloog ning kirjutan sellest, mis minu hinnangul töötab või ei tööta. Artikkel on originaalis kirjutatud välislugejatele selgitamaks, miks lahendus kriisile ei seisne üksnes koormusejagamises ning miks Ida-Euroopa käitub nii nagu ta käitub.
Millest väide, et Euroopa on käinud ringi varjupaigaõigusega silmakirjalikult? Eks ikka sellest, et poliitilisi lubadusi kõrgetest varjupaigastandarditest võimaldas anda olukord, kus operatiivtasandil suudeti pikka aega uks kinni hoida. Täna ei ole see võimalik, sest tulijaid on juba sedavõrd palju. Menetlus on jooksnud umbe, vastutuse jaotamine samuti. Sellises olukorras ei ole ime, et Saksamaa, Taani ja paljud teised on kiirkorras kärpimas toetusi, lihtsustamas menetlust jne. Kriis sunnib kohanema, tahad või mitte.
Sellest, miks piiride valvest üksi ei piisa on poliitika.guru veebilehel juba kordades kirjutatud. Võime ehitada aia nagu Arizona kõrbes, ent sellest tullakse läbi. Võime panna sõjaväe piirile nagu Makedoonias, ent tullakse ikkagi läbi. Ja ei tasu unustada, et tullakse sisse ka täiesti seaduslikke teid pidi. Astutakse piiripunktide kaudu sisse viisaga, et seejärel jääda alaliselt, taotleda kaitset, tööluba või jääda illegaalselt (varasematel aastatel moodustasid overstayerid pea 50% kõikidest ebaseaduslikest viibijatest Euroopas!). Jah, diktatuuririikide piir peab, sest seal ollakse valmis inimesed piiril maha laskma. Kas me soovime sellises maailmakorralduses elada? Ei, aitäh. Olen kord elanud, rohkem ei taha.
Ja ei ole päris nii, et Euroopa naabruses riikide piirivalve on nii tugev, et kedagi sealt läbi ei tule ning probleeme ei ole. Kui palju on ebaseaduslikke viibijaid Venemaal, Türgis, Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas? Euroopasse jõuab täna reaalsuses murdosa maailma 60 miljonist põgenikust ning x arvust majandusrändajatest. Elame rahvaste rände ajastul, see on fakt ning kuidagi tuleb sellega toime tulla. Seda kõike võib Eestis veel mõnda aega eitada, ent ega sellest kokkuvõttes midagi paremaks lähe. Inimesed liiguvad ikka ning tuleb leida viis, kuidas see protsess kõikidele võimalikult valutult kulgeks.
Ka sellest oleme poliitika.gurus kirjutanud, et miks ei saa kõiki kohe tagasi saata. Pole lihtsalt kuskile saata, keegi ei oota neid avasüli tagasi ning pole võimalik ka koheselt tõendada, et see inimene on just sealt pärit või sealt tulnud. Ja väga suur osa on ka neid tulijaid, kes lüüakse koju saatmisel lihtsalt maha. Hakata inimesi sunniviisiliselt transportima teise riigi territooriumile tähendaks otseselt teise riigi suveräänsuse rikkumist koos kõige kaasnevaga. Seega väljasaatmist saab teha üksnes kokkuleppel ning neid kokkuleppeid on raske saavutada. Mis on näiteks Türgi motivatsioon tegeleda nende Süüria põgenikega, kes Euroopa suunas liiguvad, neil niigi 1,7 miljonit põgenikku?
Seega on piiride valvamine vaid üks osa oluliselt keerukamast lahendusest. Esiteks tuleb teha ära kodutöö varjupaigasüsteemi osas ning leida lahendus juba Euroopasse saabunud sadade tuhandete põgenike osas. Varjupaigasüsteemi tuleb kohaldada kriisitingimustele ning tagada võimalikult kiire valiku tegemine vahetult piiri läheduses. Vahetult piiri läheduses, sest siis on veel võimalus kedagi tagasi saata. Ja, et seda kõike saavutada, tuleb ka koormust jagada eesliini riikidega.
Teiseks, tuleb teha enam välissuhtluses, veenda ja motiveerida naabreid selles, et nad kontrolliks Euroopasse suunduvaid vooge, ega laseks kõiki läbi. Tuleb panustada rahu tagamisse ning lähteriikidesse, selleks, et vähendada motivatsiooni lahkuda. Toetada põgenikelaagreid väljapool Euroopat, käivitada sõjaline missioon Liibüas jne. Palju pealtnäha loogilisi asju, mille ellurakendamine on samas kuratlikult keeruline.