Tänane valitsusliit ei ole armastusest sündinud harmooniline abielu. See on pealesunnitud liit, sundabielu, mis nüüd oma otsustamatusega ähvardab kahjustada ka kodanike põhiõigust identiteedile ja perekonnale.
Kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmata jätmine sellel kalendriaastal on peaaegu et kindel, kui valitsuskoalitsioon ei suru erakorraliste istungite kokkukutsumist. Selleks pole aga põhjust. Osa rakendusaktide tõttu vajab kogu pakett Riigikogus 51 toetushäält. Neid hääli aga hetkel olemas ei ole, sest lisaks Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide liberaalsele rindele tilkus neid esimesel lugemisel juurde ainult kaks – Monika Haukanõmm Vabaerakonnast ja Maire Aunaste IRList. Andres Herkel ja Külliki Kübarsepp on otsustanud Vabaerakonnast teha Isamaaliidu ja seetõttu tõmbavad Vabaerakonna hääletusjoont kõvasti võimalikust konservatiivsemaks – eemale sellestsamast Vabaduse manifestist, mille oma juuri otsiv erakond küllalt hiljuti alles kinnitas. Keskerakond ja Kadri Simsoni-Jüri Ratase tiib võiksid mõned hääled anda, samuti võiks Savisaare tiivast arvestada värske Riigikogu liikme Oudekki Loone häälega – aga nende huvi tundub olevat rohkem valitsuskoalitsiooni omavahelisi suhteid pingestada, mida tants kooseluseaduse rakendamise ümber just teebki.
Vabaerakonna roll ongi muutumas kriitiliseks. Suurlinnades progressiivse kodanikuühiskonna ja osade endiste Isamaaliidu valijate ning alatiste protestivalijate toel Riigikogusse ramminud erakond ei ole oma moraalifilosoofilist kompassi veel tööle saanud. Kalamaja progenoor ja Nõmme kodanlasest pensionär pole samasuguse vaatega inimesed – vähemalt mitte paljudes olulistes sotsiaalsetes küsimustes ja erakond peab kas langetama valiku nende vahel või katsuma neid pooli omavahel kokku taas siduda. Täna vajub erakond ühte serva kreeni ja läheb oma valijaid otsima traditsioonilise Isamaaliidu valijate hulgast.
Reform ja SDE eelnõust veel loobuda ei kavatse. Järgmiseks nädalaks on eelnõu (114SE) kõikide õiguskomisjoni istungite päevakorras (14.,15. ja 17. detsember), et opositsiooni muudatusettepanekuid läbi ratsutada. Igaks juhuks on ka eelnõu toetajad esitanud rea muudatusettepanekuid, mis roogiks rakendusseadusest 51 poolthäält nõudvad sätted ja rakendusseaduse vastuvõtmiseks piisaks pelgast poolthäälteenamusest ning poleks tarvis enam koosseisu häälteenamust. Kooseluseaduse rakendamist vajavad paarid aga ütlevad, et sellisel juhul on seadus nende jaoks suuresti kasutu, sest lahendamata jääb sisuliselt samast soost paaride probleem nr 1, mis seondub üksteise laste ühiseks kasvatamiseks lapsendamistega.
Karta on, et pärast Ossinovski poliitilist (teoreetiliselt täiesti aktsepteeritav kauplemine, ei midagi enneolematut) ultimaatumit IRLile (toetage kooseluseadust või Parts Kontrollikotta ei saa) on nad ise teinud teemast enda jaoks ühe selle valitsusliidu proovikivi. Võib arvata, et see polnud päris läbimõeldud samm (vaid pigem otsitud võimalus Partsi kandidatuuri ründamiseks), sest selliselt eskaleeritud poliitilise pinge korral peaks kooseluseaduse rakendamise läbikukkumine lükkama ka kogu koalitsiooni sisulisse kriisi. Täna ongi valitsus jõudnud sisuliselt surnud punkti, kus ühtegi uut koalitsioonilepingu välist poliitikat ei sünni, vastastikused poliitikad on blokeeritud. Kooseluseaduse rakendamise seaduse võimalik riiulile tõstmine oleks sotside jaoks mõrum pill, kui häda pärast Partsist loobumine IRLi jaoks.
Mis edasi saab? Kui 51 häält pole ja eelnõu edasi ei liigu, siis saab ajakirjandus taas oma konflikte üleskeerutava karusselli käima panna, sest riigi vastu hakatakse kohtusse minema. On teada, et Eesti vastu tunnevad huvi juba üle-euroopalised inimõigusorganisatsioonid, kes toetaks Eesti aktiviste kindlasti nõu ja jõuga ning kogemustega sarnastest protsessidest mujal. Kui rakendusaktid on puudu ja 2016. aastal kõnnivad kaks täiskasvanut notaribüroosse, et sõlmida kooseluleping ja kui seda teha ei saa või saab, ent ei saa praktikas kasutada, siis on riik tekitanud kodanikele võrreldes abielupaaridega täieliku õigusliku ebavõrdsuse ja totaalse jama. Riigi vastu kohtusse minna võimaldavad kõik need momendid, mil nimetatud paar saab näidata, et riigi sõnapidamatuse tõttu on ta sunnitud kandma mittemõistlikke kulutusi, kus ei saa jõustunud seadust rakendada (maksudeklaratsioonide ühistäitmine, lastetoetused, puhkused jne). Riik ei ole mitte ainult läbikukkunud kooselupaaridele õigusliku kaitse andmisel, vaid põhjustanud ka kahjusid ja kulusid. See saab olema nii hetero- kui homopaaride kohtuskäik Urmas Reinsalu ja Eesti Vabariigi vastu. Paaride taha koondub veelgi teravamalt taas progressiivne noorsugu, sõltumata seksuaalsest orientatsioonist, kindlasti ka pool peavoolumeediast, Eestile koondub rahvusvaheline tähelepanu ja saame “pilti” kõikidel valedel põhjustel. Seda on põhjust tahta vältida.
Kooseluseaduse rakendamise epopöas on mitu õppetundi. Esiteks, kui sa teed kaks kuud koalitsioonilepet, siis tuleb sinna kõik oluline kirja saada. Mida kirjas pole, seda kokkulepitud pole. Kui sul on niigi keeruline, maailmavaatevaba suur koalitsioon (mis sündis ju taas vajadusest hoida Savisaar ja FSB Eestis võimult eemal), siis tuleb rasketes asjades kas kokku leppida või leppida kokku, et neid ei tule. Nagu Ossinovski SMS või Pikhofi ultimaatumid IRLi fraktsiooni liikmetele näitasid, siis vahepealset tsooni väga põhimõttelistes küsimustes ei saa olla. Sest põhimõttelisi küsimusi võetakse endiselt südamega.
Teine õppetund on see, et põhimõttelistes küsimustes võib “parem varblane pihus kui harakas katusel” olla lühiajaliselt hea taktika, aga pikaajaliselt kehv strateegia. Kooseluseaduse enda menetlemisel valiti maksimaalse vaikimise taktika ja seaduses endas jäid põhiküsimused lahendamata, et poleks vaja koosseisu häälteenamust. Selle asemel, et rääkida asjast – kaks täiskasvanud inimest võiksid omada õigust üksteisega abiellu astuda sõltumata sellest, mida maailma 4000-5000 religiooni sellest arvavad. Sest võrdse abieluõiguse vastaste argumentidega tegeledes jõuame tänapäeval suhteliselt kiiresti elevandini toas – kvaasireligioossed uskumused, mille roll tõendipõhises poliitikakujundamises võiks olla taandatud minimaalseni ning teiste inimeste eraelu ei tohiks juhtida ühtede inimeste mitteteaduslikud seisukohad. Meil kõigil on selliseid seisukohti loendamatutes küsimustes, ent see ei tohiks anda meile õigust neid teistele peale suruda. Selles võimes – vaadata üksteisele otsa ja tunnistada teineteist oma erinevusis – seisneb väikese ühiskonna kokkuhoidmise ja vastupanuvõime. Vastupanuvõime ka sellistele muudatustele, mida me sisimas kardame – grupiväliste inimeste tungimist meie gruppi ja meie grupi väärtuste ülevõtmist.
Teisisõnu, kooseluseaduse teed minemise asemel oleks pidanud need, kes selle tee ette võtta tahtsid, perekonnaseaduses asendama tänase:
“§ 1. Abielu sõlmimise eeldused
(1) Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel.”
edaspidi sellega:
“§ 1. Abielu sõlmimise eeldused
(1) Abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud isiku vahel.”
Pelgalt sellega poleks saanud tehniliselt piirduda, ent laias laastus oleks see taganud ausama arutelu ja ehk ka ausama tulemuse.
Sest tegelikult räägime me ju sellest ja selles on kooseluseaduse vastastel osaliselt õigus olnud, et senine keskustelu on olnud (küll taktikaliselt teadlikult valitud põhjustel) pisut arg ja veidi ka tegelikke küsimusi kõrvale heitev.
Vt LINK: Justiitsministeeriumi 2009. aasta analüüsist mitteabielulisest kooselust.
Kui heita kõrvale inimese vabadusse uskujale ilmselt veenvad argumendid, mis räägivad kahe täiskasvanu vahelise abielu legitiimsuse kasuks, jäävad meile järele oponentide argumendid, mis on koondatavad kategooriasse “ajaloolis-kultuurilised”.
Aga ka siin ei ole sisulises mõttes vastastel kuigi tugev pinnas jalge all:
¹Royal College of Psychiatrists’ statement on sexual orientation http://www.rcpsych.ac.uk/pdf/ps02_2014.pdf
Inimese isiksus ja identiteet põhineb muu kõrval olulises osas nendel valdavalt bioloogiliselt tingitud külgetõmbejõududel. Keelates inimesele ülejäänud ühiskonnaliikmetega võrdseid õigusi eluks oma bioloogilise identiteedi sees elamiseks, keelame me talle normaalse elu ja sunnime teda olema ühiskonnas ebanormaalne, taluma ebaõiglust. Seda ebaõiglust ähvardab praegune valitsusliit, oma olemuselt sundabielu sotsiaalliberaalide ja -konservatiivide vahel, süvendada. Ja mis on kõige naljakam, suur osa poliitikuist ei mõista, kuidas “selline teema läheb inimestele korda rohkem kui peretoetused, mida me tõstsime, isegi kui nad pole geid”. Vastupidi, meid ei huvita see vaesuse ümberjagamine pea üldse. Kas te austate inimeste vabadusi – see läheb korda, rõõmustab, vihastab.
Esimene versioon sellest loost ilmus www.andreaskaju.com blogis 2013. aasta kevadel. Täna seisab selle käsitluse taga terve poliitika.guru toimetus.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Ühel või teisel moel on abielu institutsioon, mis taotleb ühiskonnalt mingeid hüviseid, olgu või selleks mõnikngad maksuleevendused. Seega vähemal või suuremal määral toetab ühiskond oma liikmete abielulisust, oodates-lootes abieluosapooltelt eelkõigelt oma ühiskonna liikmete juurdekasvu. Seega võib(ks) ka niivõrd-kuivõrd vaadelda abielu kui tehingut ühiskonna ja abielu sõlmivate osapoolte vahel. Abielu ise on aga leping kahe osapoole vahel, mis omalt poolt piirab osapoolte õigusi, olgu siis või moraalsel pinnal. Siit tulenevalt panen ette kaaluda abielu sõnastamist taoliselmoel: abielu on selle osapoolte (teineteise) õigusi piirav vastastikune leping, mis sõlmitakse (abielus sündivate) laste huvides.
Mulle tundub, et taoline määratlus jätaks ära küsimused – samasoolised-erisoolised jne ning tradistioonide ja mõistlikkuse kõrval (no ikka oma teise poole leidmine kui veidi laenata vene kultuurist), sest küsimus pole vast mitte niivõrd-kuivõrd meeste-naiste võrdsuses, nende võrdsetes õigustes ja mis seal kõik veel on, aga selles, et meie mehed ja naised lihtsalt oleme erinevad, oleme lihtsalt mehed ja naised. Kohe nii nii nagu kaks rahvast, naisterahvad ja meesterahvad. Kaks erinevat rahvast, mida seni veel kuidagi pole “lõimida” õnnestunud. Ja jumal tänatud. Ja veelkord, lapsi teevad ikka mehed ja naised omavahel – nende suhte kaudu – tuvuse kaudu minu pärast – ja selle eest teebki ühikond neile mõningaid-väheseid soodustusi.
Autor on eeskujulikult toonud välja põhjendused miks abielulisus ei vääri ühemõttelist riiklikku lähenemist. Ka samasooliste isikute õigus abielule ei muuda karvavõrdki abielu atraktiivsemaks.
Seetõttu oleks väga mõistlik loobuda abielu kui institutsiooni riiklikust reguleerimisest. Abielu mõiste ja staatus pole riiklikult võttes oluline. Samuti ei ole kodanikele riiklikust registreerimisest mitte mingisugust kasu (vastavalt autori asjakohases tõlgenduses). Riik maksustab abielu ning seab koormised abielusse vabatahtlikult astunud inimestele, samas jättes need samad koormised rakendamata nende suhtes, kelle kooselust on tekkinud samasugused tagajärjed kui abielus olijatel. See on muide täiesti diskrimineeriv riiklik selektiivne käitumine.
Kodanikud saavad suurepäraselt ilma riigita abiellutud, kooselatud, lahku mindud, laste õigused ära kaitstud. Abielu on eelkõige deklaratsioon teiste kodanike suhtes ja riik on täiesti põhjendamatult sekkunud pereelu, tekitades kas või selle samasooliste abielu tunnustamise probleemi mida oleks võinud edukalt vältida.
Mul on tekkinud küsimus, miks nimelt kaks. Kui kolm, neli või veel rohkem täiskasvanut inimest on otsustanud abielluda – siis kas selle võimaluse ära võtmine pole samuti põhiseaduse rikkumine. Kui inimesed tahavad, siis miks peaks seda takistama? Oskate mõistliku põhjuse arvule kaks välja tuua? Ei oma antud küsimuses tugevat seisukohta, pigem intellektuaalne huvi.
samm-haaval 🙂
Ega teoreetilises maailmas on liberaali vaatenurgast enamus seda sorti piiranguist täiesti suvalised ja ei peaks tingimata olema riikliku paternalismi tähelepanu all
“Homoabielude” vastasena pean tõdema, et olen autoriga nõus kuni vale lähtepunkti asetuseni. See mis järgneb peale lähtepunkti valet asetust kuuluks arutellu siis kui lähtepunkt saaks paikka. Ehk siis ma ei kommenteeriks seda enne kui on abielu tähendus on taas paikka hääletatud. Tsitaat: Teisisõnu, kooseluseaduse teed minemise asemel oleks pidanud need, kes selle tee ette võtta tahtsid, perekonnaseaduses asendama tänase:
“§ 1. Abielu sõlmimise eeldused
(1) Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel.”
edaspidi sellega:
“§ 1. Abielu sõlmimise eeldused
(1) Abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud isiku vahel.”
Tsitaadi lõpp.
Kooseluseaduse algatajad ei saa küll ise asendada selles seaduses ilma rahva heakskiiduta midagi. Aga lähtekoht aruteluks peaks just seal, kuhu autor viitab, olema.
MIS ASI ON ABIELU? Läbi ajaloo ja kultuuri (kas kultuuris on osalenud tuhanded religioonid ei olegi oluline) on abielul täna see tähendus mis tal on. See on mehe ja naise vaheline liit. Arutelu peaks olema sellel pinnal kas inimesed tahavad, et abielu tähendaks kahe täiskasvanud inimese liitu või peab see jääma mehe ja naise liiduks? Sellisena tuleks korraldada ka referendum. Kui enamus on selle poolt, et abielu tähendus on tänaseks muutunud, siis muudame ära. Kui aga enamus arvab et abielu tähendab mehe ja naise liitu, siis jäägu nii. Samast soost inimesed saavad, siis mõelda oma liidule uue institutsiooni. Kui me teeksime referendumi küsimuses mis asi on abielu, siis ei saaks seda referendumit ka plokeerida väitega, et enamus ei saa otsustada vähemuse õiguste üle. Sest referendum ei puudutaks vähemusi vaid abielu.
Artiklis peale lähtekoha valet asetust järgneb argumentatsioon mis võiks olla arutlemise alla kuuluv KUI abielu oleks kahe täiskasvanu liit. Kui abielu on mehe ja naise liit, siis ei pea arutlema kas sigivus on oluline või ei jne. Samas enne abielu mõiste uut fikseerimist oleks mõtetud ka minu küsimused, et kui abielu on kahe täiskasvanu vaheline liiit kas siis võib abielluda oma vanaisa või vanaemaga jne.
Igaljuhul minu käsi! Korraldame küsitluse. Kas abielu on mehe ja naise liit või kahe täiskasvanu vaheline liit? Ja rahvas ütleb oma sõna.
Lugupidamisega
Renee