Järgnevatel nädalatel peame olema ümbritseva suhtes väga tähelepanelikud. Eestis ja mujal kleebivad rahvuslikud ringhäälingud ja erakanalid (esmakordselt ei saanud EBU ehk Euroopa Rahvusringhäälingute Liit endale ülekandeõigust, mistõttu said erinevaid õigusi endale oksjonitelt kätte ka erakanalid – nii ka Eestis)  inimesed sadadeks tundideks ekraanide ette. Raha eest, millega võiks väiksemaid riike vaesusest jalgele aidata, kootakse Rios erinevaid rahvuslikke kangelasnarratiive. Inimkond unustab tapatalgud ja kodusõja Süürias ja Liibüas, Talibani julmused Afganistanis, sadade ohvritega autopommid Baghdadis ja sealse sõja ISISe vastu, tuumarelvaga hullu diktaatori Põhja-Koreas, islamiterrori Pakistanis, Vene-Ukraina sõja, Türgi ja Kurdistani vahelise konflikti, Türgi sisesed repressioonid, Iisraeli-Palestiina konflikti, Boko Harami tapmised ja röövimised Nigeerias, Jeemeni kodusõja, India-Pakistani piirialadel asetleidvad kokkupõrked ning muidugi – Lähis-Ida ja Euroopa rändekriisi. Ja karta võib, et need, kes muretsesid ajakirjanduse vähese huvi pärast Eesti presidendikandidaatide sisuliste seisukohtade osas, siis järgmistel nädalatel on kindel, et valimiste tehnoloogilistest küsimustest kaugemale ehk kandidaatide seniste eluvalikute ja tõekspidamiste juurde me ei jõuagi – seni on valimiste raskuskoormat kandnud pigem maakondlikud omavalitsusliitude korraldatud debatid kui ajakirjandus.

Olümpiamängude meediamürglist peame pilgud läbi puurima, et ükski vägivallatsev sõjapealik või autokraat ei saaks mujale koondunud tähelepanu päris carte blanche’ina kasutada. Lisaks eelmainitud konfliktidele on alati potentsiaali veelgi suuremaks verelaskmiseks hetkel “stabiilsetes” konfliktipiirkondades, nende hulgas Nagorno-Karabahhis, Malis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Kongos, Myanmaris, Lõuna-Sudaanis, Somaalias, Burundis või Hiinaski (konflikt uiguuridega, kuid ka Hiina kasvava sõjalise kohaloleku ja planeeritud provokatsioonide abil territoriaalsete vaidluste lahendamiseks Lõuna-Hiina merel). Olümpiamängud on hiilgav spektaakel, mis aitab unustada. Pekingi olümpia aitas rahvusvahelise tähelepanu eest varjate Venemaa rünnakut Georgia vastu ja Sotši olümpiasse maetud poolsada miljardit aitas seda unustada.

Probleem on vaid osaliselt selles, et antiikses Kreekas kehtinud Olümpia vaherahust tänapäeval kinni ei hoita (vaatamata sellele, et ÜRO resolutsiooniga 48/11 aastast 1993 see justkui kutsuti taas ellu). Olümpiamängude kõrge ideaal – pühitseda individuaalse saavutuse atleetlikku ja vahest ka esteetilist pingutust – oli piisav, et nõuda kõikidelt Kreeka alade pisiriikidelt Olümpia ajaks sinna reisivate sportlaste ja külaliste puutumatuse austamist (jutt sellest, et Olümpia ajal kehtiski sõdivate osapoolte vahel vaherahu, on ajaloolaste poolt müüdiks kinnitatud nii või teisiti). Lisaks on Olümpia juurde õmmeldud propagandistlikku sümbolismi, millel nende ajalooga pole üldse mingit pistmist, ent mida me nüüd õndsalt järgime – nagu näiteks 1936. aasta Berliini olümpiaga lansseeritud ja Leni Riefenstahli filmis “Olympia – Fest der Völker” suursuguselt ekraanile toodud olümpiatõrviku teatepulgana põhistaadionile viimine.

Olümpia on muutunud ülikommertslikuks, ent samas ka kahjumlikuks ettevõtmiseks, mida demokraatlikud riigid ei jaksa ega enam ka taha kanda võtta. Samuti näitavad olümpiamängud hiilgavalt tsentraalselt planeeritud gigantsete infraprojektide tüüpilist saatust: alaplaneeritud kulud, infrastruktuuri mängude järgne alakasutus ning amortiseerumine ning sisulisse pankrotti juhitud olümpialinnad. Oxfordi ülikoolis sel aastal avaldatud uuringu kohaselt on keskmine ülekulu suvemängude puhul olnud 176% ja talvemängude puhul 142% (mediaankulu küll veidi väiksem). Rio puhul on praeguste kalkulatsioonide kohaselt eeldatav ülekulu selles plaanis mõõdukas – vaid 51%. Uuringu põhjal võib teha järgmised järeldused:

  • Kõikidel mängudel on massiivne ülekulu.
  • Olümpiamängudel on võrreldes erinevat tüüpi megaprojektidega kõige suurem keskmine ülekulu (156%, vt tabel 1) Uuringus on olümpiat kõrvutatud suurte transpordiprojektidega (20% ülekulu teeprojektidele, 34% sildadele ja tunnelitele ja 45% raudteeprojektidele….hmmm), tammiprojektidega (keskmiselt kõva 90% ülekulu) ja suurte IT projektidega (107%). Kõrget ülekulu seostatakse olümpiamängude puhul asjaoluga, et lõpptähtaega pole võimalik liigutada, mistõttu tehaksegi kõik valmis ükskõik mis – sealhulgas ka hilisema eeldatava pankroti – hinnaga. Kõiki probleeme lahendatakse nii, et püütakse nende pihta veel rohkem raha visata.
  • Demokraatlikud valitsused, kes ei saa pensionikassa arvelt ülekulusid garanteerida, ei tahagi enam olümpiamänge. Sotši 21 miljardit mängudele kuludatud dollarit (millele lisandus 30 miljardit dollarit muule, toetavale infrale (sh transport) aitasid kaasa sellele, et 2022. aasta taliolümpia eest olid lõpuks nõus konkureerima ainult Almatõ ja Peking (võitis).Tabel-olümpiamängudOxfordi uuringu mugandusena: Õppetunde Olümpiamängude kogemuse põhjal Eestile – kuidas massiivselt halvasti planeerida suurt infrastruktuuri projekti:
  1. Hoolitse selle eest, et need inimesed, kes vastutavad uue infrastruktuuriprojekti elluviimise eest, pole kunagi midagi taolist varem teinud
  2. Vii projekt ellu asukohas, kus pole mitte kunagi või vähemalt väga ammu midagi taolist tehtud, nii et ka kõik varasemad õppetunnid oleks unustatud
  3. Korralda pakkumisi ja hankeid, mis oleks võimalikult läbipaistmatud ja korrumpeerunud, mis julgustaks ülepakkumisi (peaaegu kõik, mida Tallinna Sadam kunagi korraldanud on) ja kus hanke korraldaja ei vastutaks kunagi pakkumisega kaasnevate lõppkulude üle (Eesti riigiäriühingutes on samuti juhatuse liikmete vastutuse kõige äärmuslikum stsenaarium vallandamine, kuigi tegelikult võiks olla materiaalne vastutus)

RÄIGE KORRUPTSIOON – KEDA HUVITAB…

Olümpiamängude ja jalgpalli maailmameistrivõistlustega kaasnev korruptsioon on piiritu. Sellele aitab kaasa mängude eelarve loogika – kulu jääb korraldajatele, tulu mänge hankivale ROKile (muidugi ei ole see nii absoluutselt) ning selline üldloogika aitab ülalhoida nii ROKi kui FIFA juhtide suuri ärikulueelarveid, ainult äriklassis lendamist, 5 tärni hotelle ja kogutud suuri reserve. See kõik on meie lugejaile juba teada, suuresti FBI  jälitustegevuse abil vahelevõetud FIFA juhtkonna räigetele kaasustele  (mis Eesti Jalgpalli Liidu ehk Aivar Pohlaku eelistusi FIFA peasekretäri valimistel ei muutnud, ka meie delegaadid osalevad ju kenasti FIFA kulueelarve laialijaotamises). Vähem on teada, et täiesti mittepoliitilise ROKi ja poliitikakauge tippspordisündmuste asukohavalikusse panustavad ka riigijuhid. Transparency Internationali üks viimaseid raporteid koondab täiesti avalikke kirjeldusi sellest, kuidas jagasid oma olümpiakomiteede toetusi üksteise pakkumustele UK peaminister Tony Blair ja Itaalia peaminister Silvio Berlusconi (vastavalt Londoni ja Torino olümpiatele, allikaks Blairi enda memuaarid) või kuidas Vancouveri mängude korraldusjuht kauples Juri Lužkoviga diili üle, mis tipnes vastastikuse toetusega vastavalt 2010 Vancouveri  ja 2014 Sotši pakkumustele.

Korruptsioon jätkub olümpiamängude korraldamisega seonduvalt. Sotši olümpia 50 miljardi dollarine kogukulu läks selle Vanity Fairi uurimistöö kohaselt peaaegu eksklusiivselt Putini sõpradele ja tema enda vara hoidjatele.

  • Savisaare rahastamist kureerinud Vladimir Jakunin “vastutas” 9,4 miljardi dollarise Sotši teiste transpordiühendustega kokkuviimise projekti eest;
  • Perekond Rotenbergid “vastutasid” 7,4 miljardi dollari jagu saadud lepingute eest;
  • Sberbanki juhatuse esimees German Gref võttis enda “vastutada” turismiprojektid ja
  • Vladimir Potanin, Interrosi omanik rajas sinna suure suusakuurorti.

KUID OLÜMPIAVAIM INSPIREERIB TULEVASI SANGAREID SPORTIMA?

Ka selle tihti olümpia kaitsele kutsutud ülla mõtte kasuks ei räägi need vähesedki uuringud, mis meil viimasest ajast selle kohta teada on. Taas Transparency Internationali egiidi all avaldatud raport refereerib Austraalia valitsuse uuringut, mis vaatas Sidney mängude järgset noorte füüsilist aktiivsust – mingit kasvu mängud ühelgi olümpiaalal kaasa ei toonud. Sama tulemus – mitte mingit füüsilise aktiivsuse kasvu noorte populatsioonis  ei näidanud ka Vancouveri olümpia järel tehtud sarnane uuring. Londoni mängude pärandi kohta Oxfordi Journalsis avaldatud uuring on veelgi skeptilisem: uuringu leiud toetavad ideed, et eliitsportlaste võistluste jälgimine ei inspireeri mitteaktiivseid inimesi sportima ja võivad isegi vastavat valmisolekut vähendada, sest vaatajad tajuvad ilmselget vahet enda ja tippatleetide võimete vahel.

Enamus olümpiaalasid ongi äärmiselt elitaarsed ja vähese järgijaskonnaga, mistõttu ei tohiks need tulemused üllatuslikud olla. Seetõttu otsustabki enamuse spordiinfra projektide saatuse see, kas need sobivad massidele ja see omakorda sõltub, millised on olemas sportimiseelistused, -harrastused ja -tavad. Enamasti jäävad aga olümpiarajatised professionaalide kasutada ja suured staadionid antaksegi professionaalsete pallimeeskondade kasutada. Üks asi on aga kindlamast kindlam – Olümpiamängude ajal 4-5 tundi päevas teleka ees istumine Eesti rahva sportimist ei suurenda.

DOPING

Millistel aladel olümpiamängudel on medalivõitjad enim dopinguga vahele jäänud? Huffington Posti kohaselt on kõik vanad head Eesti alad: 1. Meeste tõstmine (13 medalit ära võetud) 2. Naiste murdmaasuusatamine (5 medalit ära võetud) 3.  Meeste rattasõit (3 medalit ära võetud).*

Aga see puudutab ainult vahelejäänud medalivõitjaid. Positiivse testi annavad umbes 1% olümpiasportlastest, ent seegi on ju lohutavalt vähe, kas pole? Täpseid numbreid polegi siin mõistagi olemas, kuid veidi saame soovi korral tõetäolisemale tulemusele lähemale. Biokeemik Chris Cooper on oma raamatus “Run, Throw, Swim, Cheat” kokkulöönud, et 7% tippsportlastest möönab mingil hetkel karjääri jooksul või enamasti selle järel, et on dopingut kasutanud, kui küsimine võimaldab vastajal anonüümseks jääda. Aga ka see number puudutab ainult keelatud ainete kasutamist. Kui rääkida ainetest, mida kasutatakse ja katsetatakse, sest nad võivad parandada sooritust, ent pole veel keelatud ainete nimekirjas (Cooper kirjeldab Londoni olümpia eel osades treeningrühmades edukalt kasutatud kõrge kontsentratsiooniga peedimahla, sest ühed Rootsi teadlased olid avastanud, et see parandab oluliselt aeroobse jooksmise sooritust), siis me peame rääkima pea kõikidest tervemõistuslikest sportlastest, sest võimaluse mittekasutamine oleks teadlik enese huvide mahamängimine konkurentide ees.

Dopingut puudutavas osas ei soovi poliitika.guru toimetus liigselt moraalses plaanis polemiseerida – vastupidigi, kui sellel teemal pikemalt peatuda, leiaks ka piisavalt filosoofilisi (sh eetilisi) ja praktilisi argumente dopingu lubatavuse kohta, mingite kokkuleppeliste raamide sees. Antud juhul kandis see kirjeldus pigem teist eesmärki – jutt Olümpiast kui amatöörsportlaste kõlbeliste pingutuste kulminatsioonist rahvusriikide rahumeelses omavahelises mõõduvõtus on sporditoimetuste (spordiajakirjandus on Eestis küll väga kõrgel tasemel ja spordiajakirjaniku rollist kirjutas Sirbis äärmiselt nauditava loo Meelis Oidsalu), riiklike olümpiakomiteede ja poliitikute uinutav ja tõekauge narratiiv.

* Rattasõidus ja kergejõustikus olevat dopingut oluliselt vähendanud sisseviidud “bioloogiliste passide” süsteem, mis ei pruugi küll konkreetse keelatud aine kasutamist leida, ent mis tuvastab ebanormaalsed kõikumised vere koostises.

RESÜMEE

Pole meie öelda, kas ja mis olümpiamängudest peaks saama. Küll aga soovitame kõigil äärmiselt tähelepanelik olla nii mängude ajal kui järel – nii mängude suhtes kui ka mängude taha vaadates – ehk õnnestub tabada midagi, mida need meie eest varjavad.

Teiseks annavad nii olümpiamängud kui ka näiteks vuti tiitlivõistlused ainest planeerimisalasteks, infrastruktuuriprojektide alasteks  ja korruptsioonivastase võitluse õppetundideks – kui vaid on õppijaid.

Kolmandaks, hoidku Jumal Kõigevägevam selle eest, et Eesti endale kunagi üksi või kellegagi kahasse hiidsuuri tiitlivõistlusi taotleks või annaks järele kohalike sporditsaaride kümnetesse või sadadesse miljonitesse ulatuvatele taotlustele imelisteks infraprojektideks, millest lubatud rahvaspordialast kasu kunagi ei tõuse.

Neljandaks, ärme unusta, et neid suursuguseid spordipidusid finantseerivad sisuliselt veel pooleldi arenguriikideks kvalifitseeruvad maad nagu Hiina, Venemaa ja Brasiilia täies ulatuses oma vaese, haige ja kuritegelikku korruptsiooni maetud elanikkonna arvelt.

Lõpetuseks – kõigele eelnevale vaatamata soovime kõigile mängudel startivatele Eesti sportlastele jõudu ja edu. Hõimukaaslaste pingutuste jälgimine teleri ees aitab unustada kõik, mis valesti. USAs läbiviidud teleauditooriumi uuringud viitavad, et vaatamata Rio olümpia korraldamist saatnud probleemidele on vaatajate huvi sama kõrge või kõrgem, kui kunagi varem. Asi seegi.

TUUMAPOMM

6. augustil 1945 heitsid ameeriklased tuumapommi Hiroshimale ja 9. augustil Nagasakile. “Surm langes taevast ja maailm muutus,” ütles USA president Barack Obama laupäeval hukkunuile Hiroshima memoriaali pärga asetades. Ent lisaks II maailmasõja lõpetanud tuumalöökide ohvrite mälestamisele on tuumapoliitika viimasel ajal päevakorda tõusnud ka muudel põhjustel ent on veel kuigivõrd ebaselge, kas ja milliseid muudatusi ennekõike USA administratsioon planeerib ning mida tähendab see Eesti julgeoleku jaoks.

2009. aastal pidas värskelt presidendiks saanud Obama Prahas tugeva programmilise kõne tuumadesarmeerimise voorustest ja seadis sihiks aatomirelvavaba maailma. Obama kriitikute järgi on Obama ka reaalsuses USA tugevust tuumapoliitikas küllaltki ühepoolselt vähendanud (lisaks allkirjastati 2010. aastal Venemaaga Uus START lepe) ja nüüd, Jaapani külaskäigu ajal rääkis ta taas vajadusest kaotada maailmast tuumarelvad. Ent lisaks retoorikale võib potentsiaalselt päevakorras olla ka mõni reaalne poliitiline samm Obama Praha agenda kinnistamiseks enne ametiaja lõppu aasta vahetudes ja peaasjalikult spekuleeritakse “no first use” või NFU poliitika lansseerimisest. See tähendab täpselt seda, mida sõnad väljendavad – USA võtaks ühepoolselt laualt esimese (ennetava) löögi andmise õiguse. Lisaks räägitakse võimalusest, et president Obama läheks ÜRO Julgeolekunõukogusse ettepanekuga võtta vastu resolutsioon tuumarelvade katsetamise keelustamiseks (olgugi, et 20 aastat tagasi, kui tuumasõda oli viimase kolmveerandsajandi ebatõenäolisim, keeldus USA kongress vastavat ÜRO lepet ratifitseerimast).

Argument, mis räägib pikaajalise rahu saavutamisest lühiajalise tugevuse läbi on juba kaugelt üle poole sajandi vana. Nii Paul Nitze kui Henry Kissinger (toona 31-aastane Harvardi ülikooli lektor andis välja raamatu “Tuumarelvad ja välispoliitika”) rafineerisid seda argumenti 50ndatel ja 60ndatel. Nüansse kõrvale heites formeerus selles tuumaheidutuse intellektuaalne tuum – “kõige paremad radarid, kõige parem strateegilised õhuväed, kõige jubedamad aatomirelvad, kõige arenenum raketisüsteem, kõige tugevamad ja jõukamad liitlased – kui meil on kõik need ja veel, siis ehk õnnestub meil heidutada vaenlast sõdimast piisavalt kaua, kuniks meie vaheline suhe liigub juba järgmisesse ajaloolisesse faasi.” (sõnad on atributeeritud Paul Nitzele, Nicholas Thompsoni väga heas raamatus “The Hawk and The Dove”, kus pistrikuks on Nitze ja tuviks sama kuulus USA diplomaat George Kennan).

Obama plaani detaile ja kahtlemata selle taga oleva strateegilise planeerimise värskeima mõtlemise sissevaadet omamata on keeruline prognoosida selle mõju Eesti julgeolekule, mis lisaks konventsionaalsele sõjalisele heidutusele sõltub meie geograafilise asukoha tõttu ennekõike poliitilisest heidutusest ja kalkulatsioonist, mille vundamendiks on just tuumaheidutus.

Äsja, juulis toimunud NATO Varssavi tippkohtumine tõi tuumaheidutuse küllalt jõuliselt tagasi lauale. Lõppkommünikeesse jõudis see lausa 4 paragrahvi (52-55) ja see oli kahtlemata ka Eesti huvides. NATO kinnitas oma Prantsuse ja USA tuumarelvade hädavajalikkust Lääne-Euroopa territooriumil, kinnitas vajadust hoida selle sõjalis-poliitilise jõu juhtimist ja kvaliteeti igati 21. sajandi nõuetele vastavana ja jagada selle jõu jätkuva omamise koormat võimalikult laialt liikmetega ning kinnitas ka valmidust seda jõudu äärmiselt ebatõenäoliste stsenaariumite korral ka kasutada.

Kirjutasime ka oma NATO Varssavi tippkohtumise eel ilmunud memos, et kuivõrd Venemaa on oma kaitsedoktriini osana pidevalt rõhutanud valmidust kasutada tuumarelva vajadusel ka esimesena ja ka konventsionaalse ehk mitte-tuumakonflikti korral, on tuumapoliitika jõulisem juhtimine ja prioritiseerimine igati päevakorral. Samuti meenutame, et NATO tuumaõppustesse on olnud kaasatud juba ka Poola õhuväge – samas kui venelased on simuleerinud lisaks NATO liikmete ründamisele isegi tuumalöögi andmist Rootsi pihta.

See on kindlasti teema, mida tuleb ka Eesti publikule enamate detailide avalikuks tuleku korral lahti seletada ja selle mõju arutada. Teisalt, musta huumorisse kastetuna, võibolla on Obama ettenägelik ja tahab välistada president Trumpile ennetava tuumalöögiõiguse andmist. USAs on täna presidendil ja ainult presidendil õigus käivitada tuumarünnak (kuigi arusaadavalt on kogu tuumarünnaku algatamise käsuahel ka USAs täiesti salajane) ja viimase aja intervjuude põhjal ei ole võimalik välistada, et president Trump sooviks tuumarelva kasutada ka näiteks ISISe vastu. Minevikust on teada juhtumeid, kus USA kõrgem poliitiline ja sõjaline juhtkond on pidanud andma ebaseaduslikke korraldusi vältimaks eos demokraatlikult valitud ja ametisse saanud presidendi võimalusi anda käske tuumarelva kasutamiseks kahtluste tõttu presidendi mõistuse selguses – väidetavalt andis ulatuslikult jooma kukkunud president Nixoni ja Watergate’i skandaali viimastel päevadel toonane kaitseminister James Schlesinger korralduse hõlmata Nixoni vastavate dekreetide korral käsuahelasse ka teda ja riigisekretär Henry Kissingeri, et demokraatlikult ametisse valitud ja seaduslikke käske andva presidendi otsus neutraliseerida.

EESTI-VENE JULGEOLEKUKOOSTÖÖ – OKSÜÜMORON?

Venemaa kaitseministeerium on Balti riikide, Poola, Soome ja Rootsi esindajaile teinud ettepaneku tulla septembriks Moksvasse julgeolekualastele konsultatsioonidele, mille eesmärgiks olevat sõjalise lennuliikluse ja sellega seotud riskide koordineerimine ja juhtimine. Peaminister Rõivase avalikult terav ja kergelt nöökivgi reaktsioon kõneleb sellest, et küllap saab Eesti seisukoht olema osalemist mittekinnitav. Ettepanek selliseks NATO liikmesriike ja Soomet-Rootsit koos hõlmavaks formaadiks on kindlasti provokatiivset laadi – eriti arvestades seda, et Venemaa tegi ka NATO-le 13. juulil toimunud NATO-Vene nõukogu raames õhuruumi turvalisust ja transponderite kasutamist puudutava üldise ettepaneku – õigem oleks küll öelda ettepaneku ettepanekuks, sest detaile sellel väga veel pole ja NATO võttis Stoltenbergi suu läbi seisukoha, et jääme ootama Vene poolset sisulist ettepanekut.

Kaugemat vaadet võttes on muidugi ilmne, et kuivõrd Venemaa agressiivsele käitumisele on järgnenud NATO sisulised sammud oma sõjalise heidutushoiaku kasvatamisele Kesk- ja Ida-Euroopas, siis klassikaliselt käib pingestuva olukorraga kaasas vajadus hoida tehnilisel tasemel lahti suhtluskanalid, mis vähendavad võimalusi planeerimata intsidentideks – kogu Külma Sõja küllalt rahumeelne käik sai võimalikuks suuresti tänu sellistele suhtluskanalitele. Samas on täiesti selge, et meie huvides on, et selliseid kanaleid hoitaks lahti otse NATO ja Venemaa vahel. Ent närvilisteks nähvatusteks põhjust pole, isegi kui teise poole motiivid on – mitmekülgsed, et mitte öelda ebasiirad.

MILLISEID TEENUSEID OSUTAB 21. SAJANDI EESTI OMAVALITSUS?

10. augustil peaks Valitsus kabinetiistungil arutama riigihaldusminister Arto Aasa eestvõttel haldusreformi järgmist faasi. Sisuliselt on küsimus selles, et nüüd, kui seadustatud on omavalitsuste liitumise alused ning ligi 80% omavalitsustest on reaalselt liitumisläbirääkimisi pidamas, siis mis muutub loodetavasti tugevamateks saavate KOVde jaoks tulevikus sisuliselt – ka need muutused tuleks seadustada. Aga poliitilist “arutelu” (loe: kisklemist) võib ees olla üksjagu. Muu hulgas teemadel:

  1. KOVde tugevdamine läbi selle, et neile antakse ettevõtluskeskused koos ettevõtluse arendamise ülesandega
  2. Maakondliku ühistranspordi korraldamise üleandmine kov-de ja Maanteeameti poolt üheskoos loodavate ühistranspordikeskustele (meenutame, et haldusreform kaotaks ka igasuguse mõtte ammu kaotanud maavanema institutsiooni)
  3. Maakondlikele omavalitsusliitudele osade maavalitsustest üle jäävate või senigi täitmata ülesannete üleandmine (nö maakondliku arengu planeerimisega seonduvad)
  4. Ridamisi erinevaid ettepanekuid, mis planeerijate peades peaksid soodustama kov-de vahelist koostööd nagu kov-de ühisametid ja ühisasutused (sisulised konsolideeritud teenused nagu huviharidus, jäätmevedu, sotsiaalhaldus ja ametnikud olukorras, kus nende eraldi omamine pole funktsionaalselt või rahaliselt otstarbekas olukorras, kus omavalitsused siiski on eraldi), tööd koordineerivad mehhanismid jm

Arusaadavalt on Aasal plaanis tutvustada ka muudatusi omavalitsuste tulubaasi korralduses, sh kuidas integreerida riigieelarvelised toetused tulubaasi ja tasandusfondi, kuidas vähendada riigieelarveliste toetuste sihtotstarbelisust (loe: poliitilisust), kuidas ühtlustada ääremaade ja muude omavalitsuste rahastamist ja kuidas kompenseerida uute ülesannetega seonduv.


Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.

Artikli juures kasutatud pilt on loodud lehekülje http://thesadghostclub.com/pages/about-us loojate poolt.